Tere, mina olen Erle loonurm ja algab saade teadusest. Täna teeme puust ja punaselt selgeks, mida kõike on võimalik  teadus abil saada. Puidust Me ei räägi puitmajadest ega mööblist,  vaid luban, et nii mõnigi asi, mida te kohe näete  ja kuulete, on lausa hämmastav. Kuidas on puidujääkidest võimalik toota lennukikütust? Gaas jookseb siia sisse, bakterid, siin sees kasvavad. Kas puit võiks asendada plastik? Selliste materjalide valmistamise võimalus koha peal oleks  samm rohelise tuleviku suunas. Ja kas puidust võiks kujuneda arvestatav asendus naftakeemiale? Nafta ju tegelikult ongi nii-öelda puidu  või biomassi lagunemisel tekkinud materjal. Millest teha siis plastikuid, liime vaike noh,  mida iganes. Teise generatsiooni bio, etanooli, biopõhiseid,  lennukid. Ei kütuseid. Kaugelt paistavad kõik puud, ühetaolised me ütleme,  mets. Kunagi elasid selle haava üle korrusel võra sees mesilased. Terve suve korjasid nad mett ja karu käis neid kimbutamas. Kes teab, kus on nüüd karu, aga mesilased võttis küll. Nüüd on puul uus üürnik. Väljast ei ütle keegi, et see võimas haab on kännuni seest tühi. On jäänud vaid kest ja öökull südames. Haavapuu on rahvasuus tuntud ka nimega mädapuu,  kuna südamemädanik ründab ka juba üpris noorukest puud. Haavast sai teha küll ühe puulootsikuid saunu laastukatust  ja tikke kuid alles lähiminevikus jäetigi enamus mädapuust  lihtsalt mädanema. Kundas asuv Estonian Celli tehas aga päästab haavapuud ära  ja teeb nendest paberitööstuste jaoks toorainet. Väikekogu saal läks ekspordiks naaberriikide  paberitööstustele ja enamus haaba ennem Estonian Celli  tehase rajamist jäi üldse metsa mädanema sõna otseses mõttes,  sest sellel hetkel kasutusväärtust ei olnud selline  defektidega puu ei sobi palkmajade ehitamisel  või siis saunalavadeks, aga siin paberitööstuses saame me  selle puu väga edukas mingilt ära kasutada  ja majanduse jaoks väärindada. See pole tselluloositehas, kus puitu keedetakse tugevas  leelises vaid siin valmib mehaaniliselt purustatud  ja pleegitatud puitmass. Haavapalgid tuuakse platsile, seejärel tõstetakse palgid liinile,  siis kooritakse, hakitakse ja sorteeritakse  siis vahepeal. Hakem on meil hakke silos ja vastavalt vajadusele antakse peatootmisse. Peatootmises algab protsess hakeks, jõge,  pesust me peseme välja mittesobilikud võõrised  ja seejärel kruvipressi abil peenestame ta väiksemateks osadeks. Jahvatus toimub kahe veskiga ja selle tulemusena tekib meil  kiuline vati taoline mass. Seejärel töödeldakse puidu kiudu keemiliselt,  selleks me kasutame keskkonnasõbralikke ja väga lihtsaid  anorgaanilisi ühendeid vesinik, eri toiduainete,  tööstuse kvaliteediga, naatriumhüdroksiidi  ja naatriumsilikaat. Need on kolm põhilist pleegituskemikaali  ja siis kemikaalide abil me saavutame vajamineva heleduse. Eestimaa haavapuud jõuavad laias maailmas  nii ajakirjapaberisse kartong kui ka majapidamispaberisse  ja pakenditesse. Ülemaailmne plasttoodete asendamine keskkonnasõbralikumate  ja eriti puidust valmistatud loodussõbralike lahendustega. See kindlasti mõjutab nõudlust kõikide paberitoodete järgi  ja ka nendes sektorites, kuhu, kuhu meie oma paberipuud tarnime. Hiiglaslikus tehases käib töö ööpäevaringselt  ja maailma võimsaim pakkepress suudab kuubikuteks vajutada  170000 tonni puitmassi aastas. Kõige selle juures töötab tehas peaaegu jäätmevabalt. Heitveega toimetavad näiteks bakterid. Minu käes on siin näha meie töö tegija, see on biograanul  tehase reaktori käivitamisel. Me ostsime 50 rekatäit, seda materjali. Ja see oma olemuselt on mikroorganismide kooslus  mis koosneb annaeroobsetest bakteritest ja  mis oma töö käigus suudavadki lagundada orgaanilist ainet  lõpp-produktideks milleks on siis metaani  ja CO kaks. Sisuliselt toimub nendes suurtes tünnides bakterite abil  sama protsess, mis inimese seedekulglas ja tekkinud kõhutuul  suunatakse gaasivõrku. Isegi tehase korstnatest tuleb puhas puidukuivatist pärit veeaur. Kaasaegne tootmine ei saagi käia nii nagu homset poleks vaid  võimalikult puhtalt ja kõiki jäätmeid ära kasutades. Et mõista, kui oluline ikkagi on Eestile meie  puidutöötlemine just kodumaal toome väikese võrdluse hoopis  teisest valdkonnast. Mis toob rohkem sisse, kas müüa ära kottvilja  või teha sellest jahu ja müüa kringlit? Ilmselgelt ehkki kringliga on rohkem tööd,  on seda ikkagi palju kasumlikum müüa. Sama kehtib ka puidu puhul. Ümarpalk on odavam, aga näiteks seesama haava puitmass juba  viis korda kallim, et numbritest rääkides,  et kui see haavapaberipuu Ekspordina Eestist välja viidaks, siis oleks  selle väärtus, ütleme niimoodi, suurusjärgus 16 miljonit eurot. Peale meie tehases väärindamist on tema väärtus majanduse  jaoks 80 miljonit eurot. Kui me räägime nagu maksukoormusest, et siis tõsi,  et kuna meil on suhteliselt vähe töötajaid,  siin aga võtame kogu väärtusahela, kui me võtame kogu  selle aktsiisi, mis me maksame logistika ettevõtete  vahendusel siis oleme me kokku rehkendanud,  et Estonian Celli otsene ja kaudne maksumõju kokku  majandusele on suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas. Kuid päriselt nii-öelda kringlit Estonian Cell'is ei tehta. Nimelt veelgi kallimad on puidust saadud erinevad keemilised materjalid. Samade raiemahtude juures on sel moel võimalik puidust  kordades rohkem kasu saada. Kuidas seda aga teha, kuidas puit muundada väärtuslikeks komponentideks? Seda uurivadki teadlased mitmes Eesti ülikoolis. Estonian Celli ga tegelikult koostöö algas pihta meil aastal  2017 juba. Ja mõte oli selles, et kuna minu labori teemaks  oli erinevad ensüümid, mis on võimelised  siis lagundama seda dignotselluloosi biomassi,  et äkki oleks võimalik leida mingi selline praktiline  väljund ka siis nii-öelda Eesti puidutööstuse  või siis Eesti puidu rafineerimi tööstusele. Nüüd kaevume puidu sisse keemilisel tasandil sisaldab kogu  maakeral leiduv taimne biomass ja ka puit kolme biopolümeeri,  tselluloosi, hemitselluloosi ja ligniini. Ligniin on nagu liim, mis seob kõik taimeraku  seinakomponendid ühte. Ja ligniin on paljuski see põhjus, miks puud püsti seisavad. Ligniin on põhjus, miks taimede veejuhtivus  ehk siis selleks, et näiteks lillekene vaasis püsti püsib,  on vaja, et taimerakus oleks turgor ehk veerõhk  ja kui ligniin ei oleks, siis ta vee rõhk. Ligniin on olnud paberitööstuses tülikas jääde,  mida puidust välja keedeti ega osata sellega midagi peale hakata. Kuid ligniinist võib saada tõeline kuld,  kui seda kasutada lähteainena erinevateks keemiatoodeteks. Millest teha siis plastikuid, liime vaike noh,  mida iganes, minu käes on nüüd Estonian Cell'i see nii-öelda lõpp-produkt,  see on siis selline puitmass või materjal,  noh, mida te leiate umbes 20 protsendi ulatuses oma koopiapaberist. Ja see läheb siit nendesse masinatesse, et seda ligniini  siis hakata välja siit võtma olema õige. Just nimelt siin siis toimub selline asi nagu organosolv protsess,  ehk siis me kasutame orgaanilist solventi,  milleks on meie puhul siis etanool ja sinna on  siis vähesel määral lisatud sisse ka soolhapet,  tõesti väga vähesel määral me lõikame selle ligniini  nii-öelda selle tselluloosi hemitselluloosi küljest lahti  ja see ligniin jääb meil siis siia lahusesse,  mille me pärast siis filtreerimine välja,  et see puit, noh, kus on siis umbes poole võrra vähem  ligmiini sees jääb meil nii-öelda sõelale  ja see ligniin siis jääb lahusesse ja selle me  siis saame nii-öelda kokku kontsentreerida,  et sellest siis no midagi huvitavat teha. Ja noh, kuna ta on hele, siis tegelikult  ka see ligniin, mida me siis sellest pleitud puitmassist  kätte saame, on heledat värvi ja see värv on oluline. Me usume, et see värv võiks olla oluline. Ja põhjus, miks ta võiks olla oluline, on see,  et heledat asja saab värvida. Me saame selle teha võib-olla siniseks või roheliseks või,  või roosaks. Palun, miks mitte, eks ole üks üks sarvikute värvi. Et me saame igat värvi selle teha, aga kui meil on pruun  või must musta värvi ligniin, siis seda me nagu enam värvida  väga hästi saa. Kui me mõtleme nagu selliste fossiilsete kütuste peale,  siis eesti keeles on sõna bensiin, eks ju noh,  see tuleneb sellest, et siis selles vedelkütuses,  mis on siis tehtud toornaftast on palju benseenituumasid  ja tegelikult ligniin täpselt samamoodi on  siis nii-öelda taastuv taastuv tooraine selle puidu sees,  kus on neid benseenituumasid hästi-hästi palju  ja noh, tegelikult selle ligniini väärinaise ligniini  puidust väljavõtmise mõte ongi selles, et me oleme leidnud  sellise taastuv asenduse sellele, mida me saaksime muidu  sellest on fossiilsest toorainest, mis on meil sügaval  maapõues Veidi liialdatult öeldes võib nafta kas või homme päev otsa saada. Puit, päästa meid ikka ära. Kuna meil on globaalne trend tegelikult liikuda eemal,  siis fossiilsetest toorainetest ja liikuda  ja selliste taastuvate toorainete poole siis noh,  Ligniinis on see Nähakse sest väga kõrget potentsiaali, kui selliste nafta  naftapõhiste keemiate asendajana. Nüüd aga unustage üldse kõik, mida te uude  ja puidu kohta arvasite teadvat. Hingake sisse ja avage oma meeled, sest järgnev on juba  tõeliselt ulmeline. Puit ja plastik tunduvad olevat teineteise täielikud  vastandid kuid nii lihtne see siiski pole. Nii nagu naftast on ka puidust võimalik saada plastikut maailma,  otsitakse praegu lahendusi, kuidas plasti asendada. Teie olete ühe võimaliku lahenduse poole teel. Kui see siin on tavaline kile siis teie olete välja töötanud  sellise asja, mis asi see täpsemalt on? Meie oleme nüüd siis võtnud sellise materjali,  mida esimese hooga kohe nagu plastiks ei pea. Eks see on siis tegelikult maailmas enam levinud,  polümeer on tselluloos ja meie oleme teda kergelt  keemiliselt modifitseerides saanud materjali,  mis võiks siis edukalt tulevikus asendada sedasama  probleemset naftakeemiapõhist, kilet. Mis tselluloosil praegu puudu jääb, et ei saa sellest välja  töötada sellist kiletükki, et saab juba praegu asju hakata  sinna sisse pakkima. No teaduslikuma keemia füüsika poole pealt on tselluloosil  see lihtne häda, et ta ei sula ehk tänapäeva plastitööstus  siis vajab materjale, mida saab siis panna tahkel kujul  kuskile masinasse seal üles sulatada ja sealt  siis teda uuel kujul jälle tahkena välja võtta meie  teadustöö siis sellele ongi pühendatud, et  siis see mittesulav materjal muuta sulavaks. Teie nägemuses, kas Eestis võiks hakata tootma sellist asja? Minu nägemuses oleks Eesti tingimustes väga vajalik,  sest selliste materjalide valmistamise võimalus koha peal  oleks samm rohelise tulevikus. Aga teisest küljest annaks meile ka sõltumatuse suurtest plastitootjatest,  kes siis ei paikne sugugi mitte Eestis vaid kuskil kaugel Aasias. Ehk loomulikult tuleb arutada tasuvate mahtude üle  ja nii edasi. Aga selle kompetentsi ja ka tööstusliku võimekuse  ülesehitamine on Eestile hädavajalik, olles siin ise  siis suhteliselt heade tselluloosivarudega  ja kui meie põhjanaabrid seda kõike teevad,  siis miks mitte ei peaks meie seda tegema? Puidus on aga veel üks komponent, millest me veel rääkinud pole. See tuleb meelde, kui me kevadel magusat kasemahla megime  ja selleks on puidusuhkrud. Just neile keskenduvad Tartu Ülikooli puidukeemia  ja biotöötluse tuumiklaboriteadlased. Meie oleme võtnud ühe suunana ette tselluloosist  puidusuhkrute tootmise ja puidusuhkruid saab kasutada  rakkude kasvatamisel bioreaktorites. Aga rakke saab sellele lisaks veel geneetiliselt muundada. Seda nimetatakse sünteetiliseks bioloogiaks näiteks pärmirakud,  mis on geneetiliselt ümber programmeeritud. Me nimetame neid disainerrakkudeks või rakuvabrikuteks. Need võivad siis toota rakuvabrikutest, bioreaktorites,  biomaterjale ja biopõhiseid kemikaale. Niisiis on võimalik bakterid programmeerida tootma erinevaid  materjale siin kõrval, teil käib ka üks protsess,  mis see täpsemalt on? See ongi kontrollitud bioreaktori protsess,  kus me testime, kuidas rakud puidusuhkrutel kasvavad. Et need rakud on tegelikult päris palju geneetiliselt ümber  programmeeritud meie loodud ja arendatud sünteetilise  bloogia meetoditega, neid võibki nimetada disainerrakkudeks  ja tähtis on, et rakud kasvaksid nendel puidusuhkrutel hästi. Et nad taluksid tööstuslikke tingimusi stresse  ja siis nad suudavad ka neid biomaterjale rohkem toota. Aga milliseid tooteid täpsemalt saab, kui puitu väärindada? Bioreaktorites saab rakuvabrikute abil sünteesida väga  erinevaid tooteid, näiteks teise generatsiooni bioetanooli,  biopõhiseid, lennukikütuseid või. Polümeeride algühendeid, aga näiteks ka roosiõli,  mida kasutatakse parfüümides, siis toiduvärvisid safranid suhkru,  asendajaid, toiduainetetööstuse le, kosmeetikatööstuse. Mis mõtet on üldse puidust nii keeruliselt seda suhkrut toota,  kui me võiksime seda saada ju palju lihtsamalt. Tõepoolest, meil on olemas toiduks kasutatavat suhkrut,  näiteks Brasiilias väga suured suproogude väljad  ja On maisivälja, millest tehakse maisietanooli,  aga probleem on selles, et tulevikus, kui rahvaarv tõuseb,  on meil vaja rohkem ja rohkem toitu. Ja meie räägime ikkagi materjalide tootmiseks sellest süsinikust,  mida meil on vaja materjalide tootmiseks  ja siis me ei hakka konkureerima põllumaaga  ja toidutootmisega. Ja see ongi üks põhiline põhjus ja teine põhjus on see,  et Meil on ju puidutööstus ja puidutööstusest jääb alati jääta. Jätad? Kui teil on nüüd tunne, et enam kaugemale ei ole võimalik  puidu kasutamisega minna, siis on ikka küll. Kas arvate ära, kuidas on seotud jänes puidujäätmete  ümbertöötlemisega näiteks lennuki kütuseks? Selle selgitamiseks tuleb minna tehnoloogia instituudis äsja  ehitatud maailma ühte unikaalsemasse kaasfermentatsiooni  laborisse ja rääkida kaasfermentatsioonist. Puidutööstuses tekib palju jääke nii näiteks saetööstuses  kui paberi ja tselluloosi tootmisel ja selle asemel,  et seda neid jääke põletada ahjust energia saamiseks  võiksime me need jäägid muundada, gaasiks  ehk gaasistada ja selle gaasi siis sööta bakteritele,  kes selle meile muundavad kemikaalideks või materjalideks. Ehk siis samamoodi nagu õlut pruulides kuid suhkru asemel  söövad bakterid vingugaasi ja teevad sellest,  mida vaja polümeere või kasvõi lennukikütust. Mis aga sellesse kõigesse puutuvad jänesed. Nimelt on bakterid, mis seda tööd teevad,  pärit jänese väljaheitest. On siin klaasi taga lihtsalt palju juhtmeid,  palju väikeseid pudeleid, aga tegelikult on tegemist ühe  väga unikaalse süsteemiga. Jah, selle süsteemi unikaalsus, mis siin näha on,  seisneb selles, et me suudame siis neid baktereid kasvatada  siin nendes kutsutakse bioreaktorites väga edukalt just  neile söötes siis seda gaasi, mille me siis võime saada  näiteks puidujäätmete gaasistamisel. Et põhimõtteliselt noh küll, gaasi küll visuaalselt ei näe,  aga gaas jookseb siia sisse, bakterid siin sees kasvavad  ja siinsamas nad toodavadki meile neid biokemikaale  või kütuseid või materjale. Et põhimõtteliselt kõik need voolikud ja juhtmed  ja rägastikud on kõik vajalikud selleks,  et see süsteem oleks väga kõrgel tasemel kontrollitav. Me saame väga palju erinevaid parameetreid kontrollida,  temperatuuri, pH-d, kui kiiresti me neile süüa anname,  kui kiiresti me neid nii-öelda tahame, et me kasvaksime,  et me saame väga kõrgel tasemel nendega manipuleerida  ja tänu sellele me suudame siis uurida neid väga erinevates  tingimustes ja testida, et millised tingimused võivad neile  kõige paremini sobida, mis siis annab nii-öelda teaduslikult  huvitavaid tulemusi kui ka tööstusele väga kasulikke väljundeid. Bakterid on leplikud, neil ei ole vahet,  kas gaas, mida süüa tuleb vabrikukorstnast,  puidujäätmetest või prügist. Peamine on bakterite ürgne võime siduda süsinikku  ja toota sellest materjale. Et samamoodi nagu puidujäätmed, on võimalik  ka näiteks olmeprügi gaasistada sööta nendele samadele bakteritele,  kes sellest teevad meile vajalikke kemikaale  ja materjale. Ja Gasprementatsioon on tõenäoliselt üks võtmetehnoloogiaid  süsinikukriisi lahendamisel. Ja meie partnerid Ameerika Ühendriikides,  ettevõttes Lansate on selles vallas maailmas esirinnas. Maailmas on selline tehnoloogia juba kasutusel,  näiteks terasetootmise juures, kus heitgaasid suunataksegi  gaasfermentatsiooniprotsessi See põhimõtteliselt tähendab seda piltlikult öeldes,  et me pöörame süsinikuringluse teistpidi. See on, ma saan aru, ikkagi nüüd üks mudel,  aga kuidas see päriselus välja näeb? Jah, põhimõtteliselt üks eripära veel selle protsessi puhul  meie siin selles lahenduses on see, et tegelikult  tööstusgalas see meie koostööpartner, keda ma varem mainisin,  Ameerika firma Lansate Nemad kasutavad väga sarnast süsteemi  siis miljon korda suuremas skaalas, kui meil siin on üks liiter,  siis neil on miljoniliitrine nii-öelda samasugune torn,  noh, mitte ei ole klaasist, aga põhimõtteliselt on selline  25 meetri kõrgune nelja korruse maja kõrgune suur torn,  kus põhimõtteliselt käib täpselt samasugune protsess. Nii et me oleme selle üle väga uhked ja see on väga oluline,  et see, mida me siin teeme, on väga sarnane sellele,  mis nii-öelda selles miljoniliitrises süsteemis tegelikult  pärast ka on korratav. Eesti teadusele on aga eluliselt oluline,  et teadlaste pealekasv oleks pidev ja neil jätkuks  vaimustust ja uudishimu. Vaid nii on võimalus, et laborites tekivad päriselt  innovaatilised ja maailma muutvad ideed,  mida saab puidu ja biotehnoloogia. Üldiselt õppida Meie õppekava eripära on inseneriteaduse  ja molekulaarbioloogia kombinatsioon. Ja varem nendesse suhtuti nagu kahte eri teemadesse,  aga uue ajastutööstus vajab just sellise kombinatsiooniga  spetsialiste sest rakuvabrikute disain puidu väärindamiseks  näiteks hõlmab nii keemia, bioloogia kui  ka insenerimõtlemist sest rakk ja selle ümber  programmeerimine see on väga keeruline süsteem,  sama keeruline nagu ükskõik mis keerulise tehnilise süsteemi. Nüüd aga kõrgustest maa peale ja läheme tehasesse,  kus kõik see, mis veel eile oli ulme, saab juba varsti teoks. Kesk-Eestisse on kerkinud katsetehas, kus  nii mõndagi sellest, millest eelpool saates juttu oli,  saab hakata peagi tööstuslikult tegema, ehk  siis lahutada puit täiesti lahti. Me oleme kohas, kus puitu ei aeta, ahju ei tehta sellest kütt,  mõtematerjali ega ka paberit, vaid midagi hoopis muud,  mida täpsemalt. Ja täpselt õige, me oleme imaveres maailmas unikaalses  puidufraktsioonieerimise katsetehases ja  selle tehase eesmärk on puid lõhustada algkomponentide eks,  ja siis kõigile nende algkomponentidele leida vääriline lõpprakendus,  keemia ja materjalitööstus. Nii et see puit kasutatakse sisuliselt täiesti ära peaaegu jääkide. Ja meie eesmärk on üle 90 protsendi puidust saada kasulikeks  lõpptoodeteks ja siis viis kuni maksimaalselt 10 protsenti  läheb siis biogaasi tootmiseks millest saab teha  siis kas elektrit, sooja või konverteerida,  biometaaniks ja autokütuseks. Siin on puiduhelbed või puidulastakad ja  mis nendest siis tuleb? No heal lapsel on mitu nime, et puidulastakat me suuname  siis vaktsineerimise protsessi. Väga lihtsalt öeldes fraktsioneerimine on,  kus me kombineerime mehaanilise energia,  paneme sinna rõhku temperatuuri, hoiame auto katalüütilise  hüdrolüüsi õigetes protsessitingimustes ja 20 sekundiga saab  puidust selline šokolaadipudingulaadne materjal. Mis temaga juhtub, on siis see, et me kasutame seda materjali,  suuname ta oma autitesse lisa ensüümid maalis hüdrolüüsi 48  tundi kestab protsess ja peale seda suunatakse see materjal filter,  pressi ja filter. Pressi eesmärk ongi siis separeerida selles materjalis  olevad tahkised ja vedelik. Selline kiire puidu vedeldamise protsess on  ka maailmas väga uudne ja selle käigus saadakse kätte meile  juba tuttavad puidusuhkrud ning ligniin. Vedeliku näidised on meil siin, neid on kolm tükki,  mina ja kolm erinevat värvi suht. Kas sa oskad ise seda lõhna natuke kirjeldada  ka neil on kõigil spetsiifiline lõhn ikkagi. See on natukene siuke. Noh, eks ta puidu, puidu nii-öelda nüanss siin juures on,  et kask on ju meil tooraine, et kasepuu lõhn  ja tahke jääk, mis siis välja tuleb, on see ligniini kook,  mis meil siin on? Ligniin on tegelikult noor nafta, et nafta ju tegelikult  ongi nii-öelda puidu või biomassi lagunemisel tekkinud materjal. Ja suures pildis me saame selle ligniini baasil teha kõike,  mida täna naftakeemiaga tehakse. Kõige lihtsam näide on võib-olla fenoolsed vaigud vineer vineeri,  kuidas tehakse puidu niiöelda kihid, pannakse liimitakse  omavahel kokku ja need fenoolsed vaigud täna on ikkagi  baseeruvad fossiilkeemial. Mida me teeme, on siis seda fenooli asendada ligniiniga,  et saada need vaigud rohkem biopõhisteks. Ja ma arvan, kolme kuni viie aasta perspektiiv tiivi võiks  olla täitsa reaalne, et meil on täiesti 100 protsenti  biopõhised vineerid, et see oleks väga ilus eesmärk. Ja just see ongi see tõeline nii-öelda kringel tooted,  millest saab võrreldes algse toorainega palju rohkem kasu. Esialgu on tegu siiski katsetehasega, kus peaks selgeks saama,  kui palju energiat ja vett ühe tonni puidu  fraktsioneerimiseks kulub ja milline on toodangu kvaliteet. Need andmed on aluseks, kuidas võiks töötada tööstuslik  tehas ja milline on selle keskus. Kogu see metsa ja puiduteema on praegu hästi tundlik teema,  et me näeme koormate kaupa, kuidas liigub puit piiri taha,  et miks oleks kasulik meie oma puidust see viimane nii-öelda  välja pressida. No kui metsas puu maha võetakse, et siis tuleks tõesti  võimalikult palju väärtust luua, et kui me täna väärtusahel  on lühike, ta viiakse sadamasse ja läheb  siis Põhjamaadesse tselluloositööstustesse,  et noh, siis kohalikule tasandile jääb suhtes,  et vähe kätte. Et kui kohapeal väärindada, üritada puidust maksimaalne  kätte saada ja liikuda ka väärtus ahelates edasi,  et mitte noh, suhkrute fermentatsioon, see tööstus siin  püsti panna ligniini baasil vaikude tootmine püsti panna. Rohkem tööd ja järjest rohkem nii-öelda astmeid jääb  ka kohaliku väärtus ahelas ja lõpuks see võimaldab meil müüa  ka know- howd, mitte ainult toorainet. Võtame siis kogu saate kokku. Ilmselgelt on puit meie üks olulisemaid varasid. Seda tuleks ka väärikamalt kohelda ning juba kodumaal  senisest nutikamalt ja säästlikumalt ära töödelda. Teadmisi selleks juba praegu jagub. Teadusel on oskus võtta osadeks lahti mis tahes nähtused  või mateeria ja näha selles uusi võimalusi. Millised meid kõiki puudutavad uuringud juba praegu mõnes  teises laboris sünnivad sellest jälle nädala pärast.
