Doktor, mul on väga veidrad sümptomid. Esiteks ma tunnen hästi palju lõhna nüüd,  kui kõiki lõhnu tunnen ja, ja mõne sees tahaks pühendada. Ja siis teine asi on siin, see, et mul on  nii palav. Ainuke asi, mis leevendab, nagu ma olen autoga  sõitma ja pean pea aknast välja. Mitte miski muu ei aita. Ja kolmas asi on väga veider, eriti veider. Põhimõtteliselt ma ei saa enam kasse vaadata,  ilma et ma tahaks neid taga ajada. Lihtsalt tahaks kasse taga ajada. Doktor, mis mul viga on? Haiguste ajalugu on täis lugusid sellest,  kuidas laastavad tõved hüppavad loomadelt inimestele. Katk, ebola, aits, korona. Ka meie Eesti loomadel on parasid haiguseid,  mis inimese kehasse sattudes võivad väga palju kurja teha. Milliseid haiguseid kardad loomadelt saada? Ma arvan, selliseid, millest ma veel teadlik ei ole. Puukentsepaliiti putukat, ldse taisid marutõbi,  äkki tundub hirmutav? Võiks öelda, et võib-olla nahkhiiri ei tahaks süüa. Väikesena ma kippusin kõiki hulkuvaid kasse katsuma  ja siis vanaema alati ütles, et ära katsu kassi,  haiguse saad. Nii et võib-olla ma väiksena hästi natuke kartsin kassi  haigust saada, ilma et ma oleks teadnud,  mis see haigus on. Eesti metsloomade tervis on üsna Euroopa keskmine,  mis aga tähendab, et kui metsas toimetaksid arstid,  oleksid neil käed meie mäkrade, karude ja metssigadega üsna  tööd täis. Üks peamistest muredest on parasiidid. Mõnedel parasiitidel on peremehi hulgaliselt  ja sealhulgas inimene Teistel jällegi võivad olla mõned üksikud peremehed,  aga samas ka inimene võib kuuluda nende sekka. Võtame lähema vaatluse alla ühe näite. Paljudes metsloomades elavad keeritsussid võivad tekitada  suurt pahandust, aga ohustavad ka inimest,  mida nad meie organismi sattudes korda saadavad. Näiteks inimesel siis süües seda liha, kus on nakkus vastsed,  need vastsed vabanevad maos rändavad siis peensoolde  siis toimub see edasine areng pärast siis kopuleerumist  ehk siis emase ja isase. Kokkusaamist ehk siis inimese seede elundkonnas toimuvad  suured pulmad. Jah, et juhul, kui, kui see peremees on parasjagu inimene,  siis inimesed Need vastused hakkavad siis rändama siis lümfi  ja vereringe kaudu. Ja otsima oma sellist lemmikpiirkonda, kus nad saaksid edasi areneda. See lemmikpiirkond on skeletilihased ehk suured käsi  ja jalgu liigutavad lihased. Nende nelja keeritsussi liigi seas, mis Eestis on,  on kolm sellised, mis moodustavad enda ümber kapsli. Nad panevad selle lihasraku enda ümber tööle. See, see kapsel tekib siis peremehe vastus reaktsioonina  siis selle selle parasiidile. Tekivad lihasepõletikud tegelikult ka sellel perioodil,  kui see parasiit rändab soolest lihastesse,  ta võib läbida erinevaid kudesid, lihvi vereringe teel  ja ütleme, et ka seal kude des, tekitada kahjustusi,  et võib tekkida südamelihase põletik. Lisaks sellele niisugusel suurele immuunvastusele Kui levinud see keeritsussi probleem ikkagi Eestis on? Keeritsussiga nakatuvad siis need loomad,  kes, kes söövad liha. Kas nad on lihasööjad, kas nad on kõige sööjad või,  või, või nad saavad selle keeritsussi võivad saada  ka kisk kiskluse teel. See tähendab, et kui üks loom haukab teisest tükikese  ja too juhtub olema nakatunud, hakkavad ussivastsed arenema  ka hammustaja enda kehas. Kui me räägime metssealihast, siis metssigadel on see  levimus ligikaudu üks protsent, ehk siis 100-st üks on positiivne. Kui me räägime siis nagu nende nii-öelda elusate  keeritsusside leiust. Üks protsent võib küll tunduda väike, aga see tähendab loomi,  kes just tol hetkel põevad nakkust. Põhjalikumad analüüsid on näidanud, et iga kuues metsaga on  elu jooksul keeritsussiga nakatunud. Karusid siis karud on kusagil 15 protsenti nakatunud. Ja ilveste puhul on kusagil kaks kolmandikku positiivsed. Noh, ilves on muidugi selline looma loomaliik  kelle liha nagu söövad vähesed, aga seda peab silmas pidama. Kui juba liha süüa, siis risk on olemas. Risk on olemas kui süüa seda liha väheselt kuumtöödeldult. Teie uurimisteema Keeritsuss on ainult üks parasiitidest  mis võib loomadel inimesele siin Eestimaal hüpata. Mis need teised üldlevinumad on? Ei neid sonoose on, on ikkagi päris palju  ja kui rääkides, siis nagu parasiitidest  siis väga oluline parasiit, mis, mis tekitab probleeme  ikkagi põhiliselt inimesel, aga mida loomad kannavad on  siis toksoplasmakondi. Kassi omanikele võib see nimi tuttavana kõlada  ja tõepoolest nende parasiitide elu peamine eesmärk on jõuda  kassi kehasse. Seal nad paljunevad, lähevad kassi väljaheidete kaudu uuele ringile,  mille käigus võivad jõuda ka inimesse ja põhjustada põletikke,  silmades, südames, maksas või ajus. Eriti ohustatud on rasedad naised, sest haiguse tagajärjel  võib loode hukkuda või sündida väärarenguga. Inimene võib nakatuda siis nendesamade kassi,  eriti väikeste munalaadsete pootsüstidega  või siis selle kaudu, et ta sööb näiteks liha,  mis pärineb sellelt loomalt, kes on seda söönud. Kuid see pole veel kõik tuntud haiguse tekitajatele,  lisaks jõuab meieni ka üha uusi. Seoses kliimamuutusega on siin leitud jah,  erinevaid uusi parasiite, et üks asi on see,  et liiguvad loomad, liiguvad ka inimesed ja,  ja ka vektorid võivad sattuda. Vektorid on need olendid, kes haiguse tekitajat edasi kannavad,  seejuures ise põdemata. Kui rääkida sunoosidest, siis siin on uuritud näiteks  tirofilaar ja repensit. Koertel on leitud teda siis nahaprobleemide puhul,  et see võib olla selline väike sõlmeke nahal. See võib olla mingi haavandikene ja, ja koer on  selle parasiidi siis nagu selline põhiline peremees. Aga inimesele üle hüpates võib see ümarus teha pesa naha  alla ja pugeda isegi väga ebamugavatesse kohtadesse,  näiteks silma limaskesta sisse. Otse koeralt me seda ussi ei saa, teda vahendajad. Sääsed siin võib-olla ka selline asi, et need loomad nagu  liiguvad ja tulevad selle haigusega siia  ja kohapeal võivad need nii-öelda vektorid juba olemas olla. Ehk siis sellised sobivad putukad, kes seda haigust  siis üle kannavad. Ehk siis kadunud on need ajad, kui me võisime kindlalt väita,  et Eestimaa sääsed küll midagi halba ei levita levitavad  küll ussi, mis võib isegi sinu silma sisse pesa teha. Koerad on inimese parimad sõbrad nendega looduses jalutamas  käies toome koju puhanud pea, rõõmsa meele  ja võib-olla ka üht-teist, mitte nii meeldivat. Kui me siin metsasüsteemis käisime koertega ringi  ja nad ka selle rebase kariku väljaheite leidsid,  siis risk on suur, et nad midagi endale ja nad saavad  selle parajaks. Kas sa korjasid mõne parasiidiga endale külge dena või? Praegust siin metsas suure tõenäosusega ta mingit parasiiti  endale ei saanud. Kuigi seal alguses, kui me alustasime, oli üks metsiku  koerase väljaheide. Ja korraks nuusutasid seda. Aga õnneks nad ei püherdanud seal ei söönud seda ära. Nii et neile midagi otseselt sealt külge ei hakanud. Kui koer oleks aga otsustanud selle rebase  või kähriku kakahunnikuga lähemat tutvust teha,  oleks ta võinud sealt nii mõndagi üles korjata. Levinumateks rebaste ja kährikutega levivateks parasiitideks  on kindlasti kutsika solge ja. Ja allvee kokk paelussid. Et rebastel on leitud näiteks maapiirkonnas 30 protsendilt,  allvee, kokk, paelussi. Ja see on selline. Inimesele ka ohtlik. Aga kuidas see parasiit koeral minule jõuab? Inimesed on tihti oma lemmikloomadega väga lähedases kontaktis. Eriti kehtib see kutsikate ja väikestele koertele. Nad on väga armastatud näiteks laste poolt. Neid lubatakse. Voodisse neil lubatakse lakkuda oma nägu. Ja see on juba tegelikult otsene ülekandumise viis. Et niimoodi võibki inimene saada elujõulise parasiidi muna  endale sisse. Silmaga me neid ei näe, sest nad on hästi väikesed. Aga millised parasiidid on üldse inimesele kõige ohtlikumad? Üks eluohtlikumaid parasiit inimesele on kindlasti Eino kokk paeluss,  kes inimesel põhjustab sellist haigust nagu Eino kokkuos. Näiteks, kui võtame allve kokk paelussi konkreetse liigi  siis tema levib praktiliselt linnades ikkagi läbi  vaheperemehe ja vahepeal tavaliselt sellel paelussiliigil närilised. Näriline sööb endale keskkonnast näiteks  selle eluvõimelise ussimuna sisse ja see ussivastne koorub  ja liigub närilisel. Mingisse elundisse näiteks maksa või kopsu  ja seal see tsüst hakkab nii-öelda paljunema. Ja kui see näriline juhtub leidma lõpu näiteks koera  hammaste vahel, viib paeluss oma paljunemise lõpule just  tema soolestikus sigimises on nad tõelised meistrid,  tootes tuhandeid mune, mis võivad hõlpsalt jõuda koeralt  ka inimese, kui ohtlik see paeluss inimese. Inimesele on ta eluohtlik. Et Eestist on teada üks paar juhtumit, kuidas inimene on  saanud selle vastsevormi endale sisse ja see vastsevorm  maksa kinnitanud ja inimesele näiteks siiratud uus maks osa  maksast ära siirdatud. Ja kuna selle paralussi peiteaeg on väga pikk  kümme-viisteist aastat näiteks siis ta võib areneda väga  kaugele ja see võib lõppeda ka täiesti surmaga. Ants Tulli uuringutest tuleb välja, et parasiitidega  nakatunud koerad on tavalisemad just maapiirkondades. Näiteks Läänemaal elas pea iga koera sees mõni parasiit  ehk nugiline. On juba nakatumine oluliselt väiksem. Seal me leidsime 10-l protsendil koertest nakkust,  aga seal on ka erinevused väike ja suurlinna vahel. Väikelinnades on nakkus suurem ja suurlinnades väiksem. Millest see erinevus võib tuleneda on see,  et väikelinnas on ikkagi seda loodust rohkem metsikut,  loodust rohkem, seal liigub rohkem närilisi linde  ja kui me linnas vaatame, siis kindlasti on ohtlik. Kohad paneelmajade ümbrused. Rohealad ja laste mänguväljakute ümbruses,  kuhu võetakse koeri kaasa ja kui omanikud oma koerte tagant  ei koristada siis need parasiid saavad seal pinnases elada aastaid. Nii et sügisel korjamata jäänud koerajunn võib haigeks teha lapsed,  kes kevadel samale murulapile mängima tõttavad,  kilekotike kindlasti taskusse. Kui me vaatame kasse Siis üks oluline nakkuspunkt, võib-olla varjupaigast võetud. Kassiga. Et varjupaika tuuakse kokku kasse erinevatest piirkondadest  maa-aladelt ja linnaaladelt. Ja kui me seal vaatasime, et mis seis on,  siis me leidsime, et varjupaigas on 50 protsenti  praktiliselt kassidest nakatunud mõne siseparasiidiga. Mida üldse inimesed saavad teha, et kaitsta oma lemmikloomi  ja kaitsta iseennast? Ja inimene saab siin ära teha väga palju. Inimene saab manustada ussirohtu oma lemmikloomale  ja seda tahaks kindlasti teha sõltuvalt looma eluviisist. Et kui koer saab õue või kas saab õue ikka mitu korda päevas  või korra päevas siis peab andma neli korda aastas ussirohtu. Kindlasti tuleks oma lemmikloomade tagant koristada. Õnneks suuremates linnades on näha ka Seda tendentsi, et rohkem on rajatud koerteaedikuid koertele,  on loodud eraldi alad, kus nad saavad käia. Ja samas on näha, et inimesed üha usinamalt ikkagi  koristavad oma lemmikloomade tagant. Väljaheiteid. Just selle viimase soovituse kohaselt on toiminud  ka teadlased, et aru saada, mis seis meie koertel kassidel  parasiitidega on. Põhimõtteliselt me käisime erinevates linna  ja maapiirkondades ja varjupaikades ning kogusime koerte  ja kasside väljaheiteid. Ühe artikli jaoks korjasid nad 657 koerajunni  ja lugesid kokku neist leitud parasiidid. Nii see teadus sünnib. Mida teada antibiootikumi resistent? No tean seda, et see on väga halb asi, tuleb vältida,  igal juhul tuleb kuulata arsti ja võtta antibiootikume  mõistlikult organismid harjuvad mingit antibiootikumidega  ära ja siis nad enam ei toimi. Ma arvan, et see võiks olla, see tekib, kui antibiootikume kuritarvitatakse,  liiga palju võetakse või liiga ebaregulaarselt võetakse  või ei kuulata arsti nõuandeid. On baktereid, kelle jaoks antibiootikumid on nagu hane selga vesi,  ehk ei mõju. Kui tahame haigusi iga hinna eest eemal hoida,  läheb kergesti nii, et kaldume teise äärmuseesse. Kui söödame loomadele antibiootikume, palju antibiootikume,  siis muutuvad ka paljud bakterid ravimitele tundetuks. Ja isegi kui meie siin niimoodi ei käitu,  on maailmas palju paiku, kus nii tehakse  ja selle tõttu kannatame ka meie. Kui kuskil mujal maailmas antibiootikume väga palju kasutatakse,  kui sus on kõrge, siis me peame olema valmis selleks,  et ta mingisugusel hetkel ka meile kohale jõuab. Antibiootikumid on päästnud tuhandeid elusid,  sest nad tapavad baktereid. Kõige kuulsam antibiootikum on loomulikult hallitusseenest  avastatud penitsipliin, mis võeti laiemalt kasutusele teise  maailmasõja ajal. Antibiootikumide abil suutis inimene jagu saada nakkustest  ja põletikest, mille vastu varem rohtu ei olnud. Kuid evolutsioon käivitus kiiresti ja arenesid bakterid,  millele antibiootikumid enam ei toiminud. Ja seetõttu me tänapäeval penitsiliiniga peaaegu enam ei ravigi. Mida rohkem kasutada antibiootikume, seda rohkem selliseid  resistentseid baktereid tekib. Tegelikult kõige parem on, on antibiootikumi restentsuse  alal kirjeldada seda, seda teemat vene ruletiga,  et me teame, meil on püstol, meil on see,  see, see keerlev trummel seal ja ühes positsiooni,  st, mis seal on, ütleme, kuuest on meil padrun. Ja siis me keerame seda ja iga 10 aasta tagant vajutada päästikule. Nagu tihti juhtub, tahtsime alguses parimat,  kuid ei osanud ette näha võimalikke tagajärgi. Antibiootikume hakati loomadele söötma mitte ainult haiguste raviks,  vaid ka selleks, et loomad kiiremini kasvaks. Väga huvitav on loomakasvatuses antibiootikumide kasutuses see,  et kohe, kui antibiootikumid avastati kuskil,  siis 1900 viiekümnendatel aastatel hakati neid ju  ka loomade ravis kasutama ja siis nähti,  et kui antibiootikumi on selles toidus madalas kontsentratsioonis,  siis hakkavad loomad rohkem toitu omastama. Tegelikult me teame, et resistentsuse tekkel,  kui meil on antibiootikumi madalas kontsentratsioonis pikka  aega siis resistentsus hakkab tekkima väga kiiresti,  et see on nagu üks väga ohtlik koht. Nii et see oli esimene kasutus, mis Euroopa liidus  siis ära keelati. Mõned riigid keelasid selle ära. Varem mõned hiljem. Kui suur probleem see Eestis praegu on? Antibiootikumi residentsus meie jaoks hetkel veel väga suur  probleem ei ole kuna antibiootikume meil tegelikult on väga  vähe kasutatud. Aga me näeme, et maailmas üldisemalt on probleem väga suur  ja üha üha tõusev. Ja eks residentsustase ka Eestis tõuse. Loomakasvatuses tekivad resistentsed bakterid  ja nad tasapisi hakkavad ka inimesele levima. Niimoodi, et meil on mõned nakkused, kus me näeme,  et on siis antibiootikumi residentsus levinud kõigepealt  farmi farmi töötajatele või siis ta levib keskkonda me läheb  näiteks sõnnikuga põllule ja sealt jälle meie veekogudesse ja,  ja sealt inimesele tagasi. Protsessid tihtipeale ei ole üldse niivõrd kiired. Aga kui me antibiootikumi ikkagi nii palju loomakasvatuses kasutame,  siis tekib selline suur kuhi antibiootikumi ristentsust,  mis tasapisi ikkagi lõpuks inimesele kohale jõuab. Mida resistentsed bakterid inimestes korda saata,  seda võivad, seda oleme juba kogenud. Viimastel aastakümnetel kõige enam muret tekitanud näide on stafülokokk,  mida kutsutakse mrsaaks. See on tundetu peaaegu kõigi teadaolevate antibiootikumide suhtes. Tavalisel kujul on see bakter inimesele üsna  ja teda leidub meis paljudes. Kui immuunsüsteem on nõrk, võib see tekitada aga erinevaid tõbesid,  alates kergematest põletikest kuni eluohtlike mürgistusteni välja. Muidu ravitakse sääraseid asju antibiootikumidega,  aga MRSA vastu suur osa neist lihtsalt ei toimi. Kõige suuremat laastamistööd teeb MRSA just haiglates,  kus on palju haavatavaid inimesi koos. Sellised ohtlikud bakterid ei teki üleöö. Nende kujunemise taga on aastakümnete pikkune  antibiootikumide ülekasutamine nii inimeste raviks kui loomakasvatuses. Kui me räägime aastakümnete skaalast, siis selgelt  resistentsus levib ka loomadelt inimesele. Võiks küll ju mõelda, et, et kuidas bakter niimoodi hüppab  lehmalt inimesele, aga teisest küljest me oleme ju kõik loomad,  ega bakteri jaoks väga suurt vahet ei ole,  kas on tegemist inimese loomaga või lehmanimelise loomaga. Jah, bakteritel on erinevad protsessid, kuidas omavahel  pärilikkusainet vahetada, kuidas ka võõrast pärilikkusainet  tegelikult endale sisse võtta ja seda enda kasuks pöörata. Nii et me alati ei räägi ka sellest, et bakter hüppab vaid  tegelikult bakteri pärilikkus aine tenna võib  ka hüpata ühest bakterist teisele ja kui seal on mingisugune  Tenna osa teenna lõik, mis, mida me nimetame  siis resistentsusgeeniks, see võib jälle teise bakteri  antibiootikumi resistentseks muuta. See on ka asi, mis on viimastel aastakümnetel üha rohkem  teadlastele selgeks saanud et bakterid võivad DNA-d väga  kaugete organismi rühmade vahel vahetada. Et me ei eeldaks, et kui meil on siin siin näiteks kaamel  ja tatlipalm, kes koos elavad ja nad omavahel lapsi saaksid  siis siis bakterite puhul ei ole selles midagi enneolematut. Sarnased protsessid võivad tegelikult aset leida  ka meie oma kehas on ju ka meil vähemalt sama palju  baktereid kui rakke ja haiguste korral eelame meiegi antibiootikume. Kui meil on antibiootikumiga, püüame neid maha tappa,  siis mõned üksikud jäävad ellu ja võivad uuesti paljuneda  selle tõttu see selektsioon on palju tõhusam kui,  kui inimese puhul. Sest bakter võib kahekordistuda kuskil heades tingimustes,  noh ütleme poole tunni tagant. Antibiootikumidele resistentseid baktereid on järjest rohkem,  mida me peaks tegema või mida teadlaskond saab teha selleks,  et seda protsessi kas peatada või anda talle tagasikäik. Väga suur teema on diagnostika rakendamine,  et me tahaksime üha paremaid diagnostikameetodeid,  mis aitaksid selle õige antibiootikumi välja kirjutada  ja antibiootikume vähem kasutada, see tähendab,  et kindlasti me ei kasuta ei inimmeditsiinis  ega loomakasvatuses antibiootikume. Tegelikult. Sellises optimaalses koguses, et meil tegelikult on ruumi Ja väga paljudes riikides on antibiootikumide kasutus väga erinev. Eriti palju on ruumi nendes, kus antibiootikumi kasutus on  väga suur, et seal seda antibiootikumi kasutust ikkagi  allapoole tuua. Mõeldakse uuritakse ka uusi lähenemisi loomaderavile. Loomakasvatuses praegu on, on paljudes kohtades ikkagi  räägitakse sellest, et, et ka loomade vaktsineerimine on  selline meetod, mis võimaldab siis loomakasvatuses  antibiootikume vähem kasutada. Teadlased püüavad välja mõelda ka uusi viise,  kuidas baktereid tappa, ilma et antibiootikume kasutama peaks. Ka bakterid nakatavad viirused nagu inimest nakatavad,  viirused on sellised viirused, mis bakteri spetsiifiliselt  nakatavad bakteri ofaagid. Jah, guugeldage. Ja ka neid püütakse raviks kasutada, et nad  selle bakteri, kes meie kehas elab siis ära tapaksid. Kuniks aga need uued viisid kanda kinnitavad,  peame jätkuvalt neelama antibiootikume ja andma neid  ka loomadele. Võitluses ohtlike bakterite vastu jäävad antibiootikumid  veel pikaks ajaks olulisele kohale. Tuleb aga jälgida, et oleksime nutikad, et bakterite  vastulöök meid endid jalust ei rabaks. Viiruste, parasiitide, resistentsete, bakterite  ja teiste haigustekitajate rohkus võib esile kutsuda tunde,  et oht varitseb justkui iga nurga taga. Kuidas siis vähendada võimalusi, et puhkevad uued  ja hullemad pandeemiad? Seks inimkond oma jalajälge vähendama, et ei oleks liiga  suurt survet nendele põlistele maakera ökosüsteemidele. Tegelikult on siin ikkagi vaja silma peal hoida,  mis toimub looduses, mis toimub ka nagu nendes peetavate  loomapopulatsioonides siis on tegelikult jah,  mõistlik ikkagi nagu uurida neid loomi, enne,  kui neid tuua uude kohta. Tänapäeval, kus me näeme residentsuse leviku tõusu  siis on meil püütud ikkagi stimuleerida avaliku rahaga seda,  et antibiootikume rohkem välja töötatakse,  nii et seda kindlasti ei tohi ära lõpetada. Ikka ja jälle on juhtunud nii, et mõnest ohtlikust  mikroobist on saanud lihtsalt tüütu kaaslane. Võib-olla läheb nii ka koroona ja teiste täna tutvustatud pahalastega. Päris kindlad ei saa me aga kunagi olla,  sellepärast et loodusel on alati varuks mõni uus pisik. Koroona arvatavad peremehed nahkhiired ise  selle viiruse all ei kannata ja üldse on nad viirustele  palju immuunsemad, kui inimesed. Teadlased arvavad, et põhjus on lendamine  ja sellega seotud kiirem ainevahetus ja kõrgem kehatemperatuur. Kui võrrelda teiste imetajatega, siis oleksid nahkhiired  justkui kogu aeg väikeses palavikus ja huvitaval kombel  aitabki see neil viiruste le paremini vastu panna.
