Agaramad Saku elanikud käivad lausa iga päev teetigusid korjamas. Praegu on siin, võib öelda pool hommikusest saagist. Mida teha aedadesse tungivate võõramaiste tigudega? Kas te häält kuulete? Selline nagu õmblusmasina hääl on praegu siin metsa kohal. Seal ongi hõbehaigrute ja hall haigrute pesad. Hõbehaigur tunneb end siinmail aina paremini. Allveefotograaf Kaido Haagen vaatleb allikate salapärast elu. Kui veel kümmekond aastat tagasi olid hõbehaigrud siinmail  üsna juhuslikud külalised, siis täna on neil pesitsuspaigad  mitmekümnes kohas üle Eesti. Meie vaatleme neid täna silma looduskaitsealal. Paneme jah, drooni kokku ja hakkame lendama. Mis ülesanne täna on siis? Täna teeme riiklikku seiret, loeme üle kormoranide pesad  ja ka hõbeaigrupesad, kelle põhiarvukuse tuumik ongi siin  silma looduskaitse alal, Eesti kontekstis. Need hõbehaige kolooniad on enam-vähem otse,  on üle esimene seal, kus on pajupõõsad ja nad on nende kõige  märjemate aukude peal tegelikult ja siin need augud järjest  lähevad sinna taha kaugele metsani välja. Et sinna väga inimene ise kohale väga kergesti ei saa ja,  ja, ja see on lootusetu saada, et on niisugune meeter vett,  palju muda ja ikkagi kaugel ka, et isegi teiselt poolt on  pool kilomeetrit märgaroogu. Ja noh, sellepärast nad seal märjas augus elavadki,  et seal on turvaline. Ja see on ilmselt nüüd Eesti üks suuremaid kolooniaid  või kusjuures? Ja et kui siin need roostikupesad kokku lugeda,  et eelmine aasta oli siin 190 paari, et see on koos  naaberterritooriumi a, mis on silmakaitseala lõunaservas on  kindlasti Eesti kõige suuremad hetkel. Hõbehaigur pesitses Eestis teadaolevalt esmakordselt 2008.  aastal Ilmatsalu kalatiikide juures Tartumaal  ja roostikus 2012. Valguta poldril. Silma looduskaitseala roostikesse ilmus lind pesitsema kolm  aastat hiljem. Tänavu asusid paarkümmend kinnitatud pesitsuskohta Tartu,  Viljandi, Võru-Valga-Põlva-Pärnu-Hiiu ja Läänemaakonnas. Aga tegelikult on hõbehaigruid nähtud juba üle terve Eesti. No milline see dünaamika siis praegu on siin,  et seal on selline põhikoloonia, mis siin kõrval paistis Ja et nad eelmisel aastal olid viies erinevas kohas  ja tänavu on kaks kolooniat, ehk siis nad on kokku tulnud  ja natuke ümber ka paiknenud. Aga arvukus on tõenäoliselt sama, suurusjärk,  et umbes 200 paari on siin roostikus, neid aga loeme hiljem  piltide pealt üle, et praegu on esmamulje. Aga ta pesitseb siis seal roostiku keskel,  ta, mis see pesa siis on, mida ta ehitab endale seal siis? Pesa nad teevad jah, roostiku või kuskile pajupõõsaste  niisugusesse noh, lontsikusse nii-öelda,  et ehitab roopadja väikese endale veab rookõrred  ja mõned oksakesed kokku. Ja tavaliselt nad on ikkagi vees, ehk siis sinna vee kohale  ehitavad omale pesa ja saavad väga mõnusasti turvaliselt pesitseda. Ja ta on samamoodi siis koloonia linn, nagu on see hallhaigur,  eks ju, ja nagu on ka kormoran ja ta on koloniaalne pesitseja,  kuigi võib ka üksikute paaridena elada, aga tavalisem on  ja koloonias pesitsemine. Ma saan aru, et siin on neil toidubaas rikkalik,  eks ju. Et nad söövad kala. Ja ne söövad kala ja vee selgrootuid. Tegelikult nad on peaaegu kõige sööjad, püüavad kõike,  mis sealt veest võtta. On, aga siin tõenäoliselt on kala ikkagi põhiline. Ja kogu silmakaitseala siselaheda on noh,  toimivad peaaegu nagu järvedena, kus on väga palju kokre,  põhiliselt et see kala biomass lepiskala puhul eelkõige on  ikkagi väga suur. Selle koha puhul on ikka ideaalne koht, oi muidugi,  et siin on tegemist ka kaitsealaga, keegi ei sega neid  ja süüa on palju ja see on selline kala,  mille puhul noh, inimese huvi puudub, et. Sooja vee sees kasvanud hõbekokk keskmine eestlane ei söö. Aga lähme vaatame nüüd ühe teise koha ka üle,  kus nad siis on koos hallhaigrutega ja seekord  siis puu otsas ja lähme vaatame puuetuse ka,  vaatame üle. Kas te häält kuulete? Selline nagu. Õmblusmasina hääl on praegu siin metsa kohal. Seal ongi hõbehaigrute ja hall haigrute pesad. Ja praegu on niisugune tunne, et suvel on lumi maas,  et see nüüd näitabki seda, et me oleme koloonias ja,  ja, ja see, mis siia alla tuleb, on välja heitud. Ja et siin pea kohal puu otsas on mingi 10 pesa,  et tegelikult ohtlik koht, sest see väljaheite söövitab  ka nii, et aga jaa, juulikuus on lumi maas,  aga mis see siis sisaldab, ikkagi puhas selline kalavärk,  eks, puhas fosfor väetis jah. Kala põhilised, mida nad söövad selle jääkprodukt,  jah, aga siis on niimoodi nagu kormoranide puhul,  et ta söövitab kogu ümberkaudse looduse ära  siis ja ta on jah, selline. Taimestikule raskesti omastatav kindlasti  ja happeline ka, aga puud peavad üllatavalt hästi tegelikult vastu,  et see koloonia on siin 30 aastat olnud ja noh,  üksikud kuivanud puud on sees, aga enamik on teid. See elu kallas. Mis kohas me praegu siis? Me oleme Eesti ilmselt kõige suurema hallhaigru koloonias,  kus pesitseb tegelikult väga suur kogus ka hõbehaigurid,  et eelmine aasta oli siin üle 200 pesa. Et tõenäoliselt tänavu ka, kuigi esmapilgul neid väga silma  ei jää, aga aga pesi on palju, et üle 500 paari hallhaigruid  on siin. Aga miks just siin metsas, mis,  mis siin nagu head või erilist on, siin on ilmselt piisavalt  suured puud, et sa vesi ehitada ja toiduala on piisavalt lähedal,  et me oleme silma kaitsealast ainult paari kilomeetri  kaugusel ja tegelikult haigrud on väga tublid lendajad,  et nad lendavad kümneid kilomeetreid, kui vaja  ja ühel hetkel siis tulidki hõbehaigrud siia  siis nende juurde. Et miks nad niimoodi koos elavad, et neile meeldib,  et haigruid oleks palju või ja et hõbehaigrud tulid hall  haigrute pärast siia kindlasti, et vallahaiged näitasid  nii-öelda koha ette. Ma saan aru, et siin viskab ka drooni üles  ja loen need üle ja siin loeme ka pesi, siin on nüüd see  lugemine on natuke keerulisem, et puude pealt pesad esiteks  ei paista, aga ülevalt drooniga paistavad ikkagi oluliselt  paremini kui alt ja ja ülevalt näeb ka ära,  kumb liik siis kumba liiki haigur seal pesa peal on? Et teeme väikse lennu siin ka, kuidas see poegade  kasvatamine neil siin käib, et praegu ma saan aru,  on kõva toidu andmine siis ja et mis hetkel seal valmis  saavad ja lendama ja et see lendamine haljahaigurtele on  juba üsna lähedal, et pojad on siin ikkagi juba vanalinna  mõõtu ja täiesti täissulis, et aga nendel on see pesitsus,  aeg on varieeruv. Metallhaigrud, ilmselt see põhimass läheb siin lendu juba  üsna pea. Õuehaigrute pojad on natuke väiksemad. Paar-kolm nädalat hilisemad, aga aga ega vanalindudel on  praegu põhiline toiduvedamise periood ja palju toitu on vaja  tuua pesadesse? Jah. Ja talveks ikkagi kõik lähevad kuskile lõunamaale lähevad jah,  natukene lõuna poole, et nad üldse tegelikult väga kaugele  ei rända, et lähevad maksimum Põhja-Aafrikasse  ja hall haigud tegelikult jäävad järjest lähemale. Ja Eestis on isegi hõbehaigrud juba talvitumas nähtud,  et kui on soojad talved ja vaba vesi, siis üksikuid võib  juba isegi Eestis talvituda. Igatahes hõbehaigur Eesti nii-öelda sellises folklooris  alles hakkab nagu elama, et see, see ei ole meil tavapärane,  me alles. Ja kindlasti, et mingit folkloori või sellist kõnepärandit  Eesti ajaloost ilmselt ei leia, sest hõbehaigused Eestis  nähti esimest korda alles 100 aastat tagasi  ja see oli ikkagi väga juhuslik, nii-öelda vaatlus,  järgmine vaatlus tuli alles alles 1975. Ja regulaarselt hakati teda nägema alles sajandivahetusel. Et tegelikult jah, ongi tegemist ühe päris viimastest  Eestisse pesitsema tulnud liikidest. Et sellel sajandil on ainult mõned liigid Eestis pesitsema  hakanud ja ubehaigul on üks neist. Tänase seire tulemused näitasid, et Sutlepa mere ääres  roostikes on hõbehaigrutel kaks kolooniat  millest suuremas oli 233 ja väiksemast 42 pesa. Haigrute metsakoloonias aga loendas Renno 675 hall  haigrupesa kõrval ka 170 hõbehaigrupesa. Ja see, et nad ikkagi meile tulid need hõbehaigrud,  mille tunnistus nagu on, et kas see on nüüd puhtalt  kliimamuutuse või mis seal veel nagu juures on? Siin on mitu asja, kliimamuutus on kindlasti üks tegur,  mis neid on tagant nii-öelda lükanud lõunapoolse levikuga  liik ja varem olime reaalist väljas, nüüd me oleme viimaste  aastakümnetega sisse nihkunud. Aga ilmselt põhipõhjus, miks neid täna siin on  ja see arvukus nii õudselt kasvab, on? On liigi suhteliselt hea käekäik, miks neil  nii hästi siin läheb? Ilmselt on ka see, et, Tegelikult ta võib-olla näitab hoopis Läänemere eutrofeerumist,  kuna seda nii-öelda inimese mõttes prügikala,  mida ta sööb, on meres eutrofeerumise tõttu kindlasti rohkem  kui varem ja noh, kui toidubaas on väga hea,  siis loomulikult tekib ühel hetkel keegi,  kes seda toitu süüa tahab. Aga ega ta nii üks-ühele ja nii mustvalge ei ole,  et liikide seisundid ajas on muutuvad olnud alati. Ja pigem oleme õnnelikud, et mõnel liigil läheb  ka hästi, et arvukused jõudsalt kasvavad  ja levik laieneb. No igatahes üks väga, väga eksootilise välimusega lind on  meil Eestis kanda kinnitanud, et siia ilmselt ikkagi jääda  pikaks ajaks ja lähiajaks kindlasti jah. Ja päriselt niimoodi siis selle magusa õlle joogi abil  püüategi tigusid või. Põhimõtteliselt see on üks moodus, mida me nüüd oleme proovinud,  see aasta, et kuidas neid kokku meelitada,  et tegelikult juba eelmine aasta ühel alal proovisime,  et kas see töötab, seal töötas, mõtlesime,  et proovime see aasta mujal ka, et neid kasutades need teod  tulevad sinna sisse, et see meelitab kokku. Teiseks see efekt, et kui sa teed õllega,  siis on võimalus, et nad upuvad sinna sisse ära. Ka ta igale poole kindlasti ei sobi, ta ei ole selektiivne lõks,  ta püüab kõiki, et põhimõtteliselt sellepärast kui me lõkse paneme,  võtame sentimeetri vähemalt mullapinnast kõrgemale,  et igaüks sinna sisse ei jookseks nii-öelda putukad  või keegi. Aga, aga tegelikult, et kus neid tigusid on väga vähe,  siis mehaaniline korjamine ja võib-olla arbuusiga  kokkumeelitamine on mõistlikum kui, kui see õllelõks,  kuhu ka kohalikud liigid sisse satuvad, et see on nagu pigem  mõeldud sellistes massilistesse kohtadesse,  nagu siin kakualevikus see jõeäär on ja näiteks tänast  silmaküla Võimalik, et olete kokku puutunud, näinud  või kuulnud meediast Hispaania teetigudest oma päritolumaalt  Portugalist on see nälkjas inimese abil levinud Euroopas  praktiliselt kõikjale. Istikute ja nende mullaga on nii limustel kui nende munadel  olnud lihtne jõuda aianduspoodidesse sealt edasi  koduaedadesse ja loodusesse. Esimest korda leiti Hispaania teetigu Eestis 2008. aastal  ning tänaseks on see liik kujunenud piirkonniks Eesti väga arvukaks. Kui tõsine probleem on see Saku jaoks? Noh, selles mõttes on ikkagi päris tõsine,  et kui meil siin inimesed püüavad tuhandeid tigusid päevas,  et mitte ainult siit jõe äärest, aga ka mujalt küladest,  et siis tegelikult see on probleem ja see on probleem,  millega sa pead järjepidevalt tegelema, et sa ei saa niimoodi,  et ma kuu aega ei tee sellega või ma kuu aega ei korja  lisaks sellele, et sa pead tegema seda järjepidevalt,  seda peavad tegelikult tegema kõik ainult nendest  õllelõksudest ei piisa inimesed, et korjama oma aiast  ja seda peavad tegema kõik naabrid, kui üks majapidamise  juba kuskilt vahepealt ei korja ja kui seal on teod,  kes paljunevad, siis juba teiste töö on tegelikult  suhteliselt mõttetu, sest päris välja nad seda tigusealt ei saa. Osad agaramad Saku elanikud käivad lausa iga päev teetigusid korjamas. Praegu on siin võib öelda pool hommikusest saagist  ja seda ainult ühe inimese abil leitud teeteod 50 teetigu  aga pole sugugi harvad korrad, kus terve päevaga koguneb  ühel korjajal lausa 500 teetigu. Saku on selline tore aed, linn, küllap on vist inimesed  vihased lausa, kui need nälkad nende aeda on jõudnud,  mida nad kõike on võimelised ühes aias ära sööma. No eks nad söövadki, nad söövad lillede lehti,  nad söövad köögivilju. Noh, kindlasti nad söövad ka seal aias võilille,  aga noh, põhimõtteliselt nad hävitavad ju kõike,  et lisaks sellele söövad enda liigikaaslasi oleme näinud,  kuidas nad vihmausse söövad, nii et selles mõttes Omnivoorid jah, et kõige kõige sööjad Selle väikese kasti sisse on Kerli loonud tigude vaatluspolügoni. Siin on näha teetigusid erinevas arengustaadiumis. Ka päris pisikesed valged teetigude munad on siin näha. Me korjasime need maikuus Ja kas on teada, kui viljakad nad on? Nad on viljakad kirjanduse andmetel vist üks. Üks tigu võib muneda kuni 400 muna ühe hooaja jooksul,  nii et selles mõttes võib öelda küll, et,  et nad on üpris viljakad. Kui nüüd keegi leiab oma aias selliseid pisikesi valgeid,  terasid, kuidas ta peaks. No tegelikult Tegelikult jah, kõigepealt peaks veenduma,  et on teomunad, et ei ole väetisekraanuli väetisekraanulid  aetakse ka teomunadega segi, et tegelikult see teomuna on  hästi teistmoodi, on sihuke kleem rippuv kogum  ja tegelikult tuleks need kohe ära hävitada. Võib teha niimoodi, et kui on külm näiteks kevadel seal  veebruarikuus ja kui ei ole väga paks lumi,  siis soovitakse nii-öelda, soovitatakse maa üles kaevata uuesti. Et siis nii nii-öelda need teomunad ära häviksid. Aga kui nüüd suvel leida selliseid munakogumike,  siis näiteks KV V ka üle valada, et paned kuskile topsi,  keeb vesi peale ja nad on hukkunud, et midagi rasket  tegelikult ei olegi. Seda, kui jõudsalt on Hispaania teetigu üle Eesti levinud  võib näha teatatud leiukohtade kaardil vaid hõredama  asustusega alad ja väiksemad saared on selle limuse poolt asustamata. 2013. aastal avastati Eestis ka teine invasiivne kojata tigu. Taimtoiduline mustpeanälkas, kes on pärit Musta  ja Kaspia mere vaheliselt alalt. Tema praegune levik jääb küll Hispaania teeteo vallutustele alla,  aga see võib juba lähiajal muutuda. Minu näpu peal on teine invasiivne võõrliigist nälkjas,  tema on mustpea nälkjas ja ta on üsna pisikene veel,  kasvab ka tegelikult suuremaks ja iseloomulik tunnus on tal  siis see, et tema tundlad ja see peaosa on selget musta värvi. Me oleme nüüd Saku vallas aga jõudnud tänast silma  ja siin sa ütlesid mulle veidi enne muru sees võib neid olla  sadu ja, ja tuhandeid. Neid on pigem ikka tuhandeid jah, et, et nemad on sellised,  nad paljunevad kaks korda ühe hooaja jooksul  ja kui siin kükitada viis minutit ja jälgima hakata seda maapinda,  siis noh, tegelikult nüüd on võib-olla juba suve lõpp,  et neid nii arvukalt enam ei ole, aga muidu on neid tõesti nii,  et maa on must neist lihtsalt. Nendega võiks siis talitleda täpselt samamoodi nagu nende  Hispaania teetigudega, et kokku korjata ja,  ja siis kuidagi hukata ja ühtekokku. Nemad tulevad väga hästi õlle lõksudesse. Neile väga meeldis see lõks, neid oli seal tuhandeid sees. Ja, ja põhimõtteliselt samamoodi, me tegime nad soolaga üle  ja läksid matmisauku. Kui need võõramaised nälkijad, tundub, et on siin gi arvukad,  siis mul õnnestus leida ka üks Eesti kodumaine kojata tigu  ja tema on suur seatigu. Kasvult võib ta olla võrdlemisi sarnane Hispaania teeteoga,  aga pidage meeles, et selline muster ja selline loom on kodumaine. Ärge temale liiga tehke. Hispaania teeteo tunneb ära tema suure kasvu  ja enamasti oranžika värvuse poolest. Tema saba tipp on ümar, tal tsooniline ja erksama tooniga  ning hingamisava peapool. Must peanälkjale on omane must pea ja selgelt ülejäänud  kehast eristuv heledam ala hingamisava ümber. Siin on nende võõramaiste nälkijate lõpp-punkt,  kuidas siis veenduda, et need võõramaised nälkijad saaks  õigesti hukatud ja et nad kuidagi edasi ei leviks? Et noh, õllelõksuga on lihtne, et kui nad on seal sees,  nad on enamasti juba uppunud ja juba surnud. Et tegelikult tuleb jälgida seda, et kui panna sool peale,  et nad kindlasti ka ära surevad, sest meie oleme näinud siin  augu juures ka, et kui liiga vähe soola panna,  nad hakkavad välja roomama sealt väga hea vahend on  ka ke vesi, millega üle valada, et siis nad kindlasti  surevad ära. Aga kui sa soola paned siin üks naisterahvas rääkis pool  päeva juba selle soola sees, siis on nad rohkem kui,  kui surnud ja ei rooma enam mitte kuskile. Saab ju öelda, et ühest küljest on ikkagi kahju ka,  ega need olevused, need loomad ise pole milleski süüdi,  nad on ikkagi Eestisse jõudnud inimeste kaasabil. Jah, et siia ju samamoodi, et ega keegi pole neid siia  käinud külvamas, et eks see on niisugune,  nendel tühermaadel on see pigem selline aiajäätmete  ja kompostimise tulemus, et inimesed kompostivad tühermaadel  toovad oma aiast sinna need munad või siis  ka noorjärgud või täiskasvanud või suguküpsed liigid  ja sealt nad siis nii-öelda seal on neil hea koht,  paljuneda, et hästi paljud inimesed on ju öelnud,  et tegelikult selle elusolendi tapmine, et noh,  et ei tõuse iga inimese käsi, et võib-olla kui sul on aias  neid 500 tükki, siis sul on natuke lihtsam neid hävitada. Aga kui sa nii-öelda seda võib-olla kuskilt kaugemalt vaatad telekast,  et siis sa vaatadki, et tapetakse ju tegelikult elusolendeid,  et aga jah, et kuna nad siia ei kuulu ja nemad ju tõrjuvad  meie enda liigid välja, et siis midagi muud üle ei jää. Kas võib nii öelda, et need võõramaised nälkijad on  tegelikult siin selleks et jääda, ja meil võib-olla õnnestub  parimal juhul ainult neid ohjata? Ma isiklikult, kui ma vaatan, kui palju neid on  ja millistel aladel nad elavad siis ja seda on  ka öelnud tegelikult ju keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium,  et ega päris välja me neid enam siit ei saa,  neile meeldib siin, neil on hea olla, neil toitu jätkub. Et pigem on see, millega meie ka tegeleme,  on see arvukuse ohjamine. Veealuse maailma avastamist on kõige õigem alustada  allikatest sest just sealt saab vesi alguse saavad alguse  ojad ja jõed, mis kannavad sellesama vee järvedesse  ja merre, kus kõikjal keeb ka veepinna all väga põnev elu. Elu keeb aga ka allikas endis. Puhta ja jaheda veega allikad on koduks mitmetele  mikroorganismidele ning erinevatele taime  ja loomaliikidele. Mõni allikas keeks justkui ise tõusuallikad on need,  mille põhi hääletult podiseb ja annab märku sellest,  et midagi seal toimub. Langeallikad on visuaalselt tagasihoidlikumad,  nendes nagu ei toimukski midagi, nendes vesi lihtsalt on. Üheks selliseks on lavi ohvriallikas. Maapõuest välja tungivast veest annavad aimu ainult vooluga  kaasa tantsivad veetaimed ja vetikad. Allikatesse kaameraga minna on suhteliselt keeruline,  kuna need on madalad ja väikesed. Eesti rekordiomanikul sopaallikal sügavust küll piisab,  aga tegelikkuses on ta paraku tilluke kaevukujuliselt kitsas  veesilm keset metsa. Märksa lihtsam on läheneda nendele allikatele,  mis asuvad järvedes. Kõige tuntumad ja suuremad neist on Anto sinijärves. Tegelikult võiks pidada terve tantu sinijärve üheks suureks allikaks. Vee jahedase ja selguse poolest sobib ta selleks kenasti. Ruumi on lahedalt ka Brandi allika järves. Allikavees ujumine on eriline tunne. Eriti siis, kui saad samal ajal näha, mis põhjas toimub. Olgu, ujumise ajendiks siis nooremaks ja tervemaks saamise soov,  talisupluse trenn, palaval suvepäeval või hoopis prügi korjamine? Jah, kahjuks satuvad aeg-ajalt allikate juurde  ka inimesed, kes meie pühadest paikadest lugu ei pea. Pühadust oma nime sisaldava pühatu allika kohta aga liigub legend,  et selline nimevorm tuleneb tegelikult hoopis allika põhjatusest. Ja põhjatuks saanud ta pärast seda, kui üks õnnetu armastaja  paar olla sinna sisse hüpanud. Kui teemaks on allikad, ei saa mitte kuidagi üle  ega ümber Gustav vilbastest, kelle sulest on ilmunud omal  ajal mitmeid allikateemalisi artikleid ja  kes ka ise otseselt allikaid uuris. Selle töö tunnustamiseks nimetati võlingi jõe kalda  allikalehtrid 1978. aastal vilbaste allikateks. Allikatega seotud lugematutest legendidest,  lugudest ja uskumustest on levinuimad seotud ohverdamisega. Tavapärasemaks anniks on läbi aegade olnud münt  soovitatavalt hõbedane. Siniallikuga seotud legendidest on enim levinud lood uppunud rahapajast. Mõnes mõttes võib see ju ka tõele vastata. Kui kellelgi vee võtmisel pada käest libisenud  ja hiljem kümned ja kümned sinna münte loopinud,  siis lõppeks peab seal allikapõhjas rahapada olema. Odavlätsi olla oma nime saanud pärast Tõllu  ja vanapagana taplust. Kui viimasel oda katki läks ja too siis muudkui karjunud,  et oda läts, oda, Läts. Vanakurja minema putkamisel maha jäänud jalajälgedesse  tekkinudki praegused allikad. Mõnest allikast saab sügiseks justkui muinasjutuline  vetikaloss milles omi asju ajavad ujurid,  sõudurid, kirpvähid, puruvanakesed ja luukaritsad. Erinevatel andmetel ja erinevate meetodite järgi loendades  võib Eestis olla kas 505000 või 15000 allikat. Aga see täpne number polegi oluline. Oluline on lihtsalt leida üles rada mõne allikani  ja siis ka sellele rajale astuda. Nii-öelda keeva allika jälgimine võib olla sama hüpnootiline  ja rahustav kui lõkketule vaatamine.
