Natuke nüüd ka delta saates heliplaadijuttu ja filmiarhiivist on tulnud meile külla maarjahindu alla. Tere Maarja. Tere. Teil on üks näitus, mis on mõnda aega olnud ja tegelikult varsti saab läbi, et te näitate 80.-te heliplaadiümbriseid või täpsemalt, isegi mitte ümbriseid, aga nendest kujundatud selliseid gobel lääne või niisugusi pannoosid et mida te siis täpselt teha tahtsite, kas tuli nii välja nagu tahtsite? Tuli küll nii välja, nagu me tahtsime meie mõttelises jah, valida 80.-test 10 sellest silmapaistvamad näide vinüülplaadiümbriste kujundus tõesti, need on trükitud siis suuremõõtmelisele fotole uuenditeled, tavapäraselt, kes on heliplaatidega kokku puutunud, siis enamasti on need 30 korda 30 sentimeetrit, sellises ümbrises aga see suur formaat. Sellega on siis hoopis teine tunne seal näitusesaalis suhestuda, et meie eesmärk selle näituse kallis just juhtida tähelepanu muusika sellisele visuaalsele idelt Teidile või tõsta seda esile. Et kuidas välja on käidud asi? Jah, just nimelt loe palun need 10 plaati ette, ma siis igaühe kohta ütlen, kas ma tean või mäletan, missugune see oli. Meil on seal sellised plaadid nagu Eesti pop-üheksa-aastast 88 ansambel mahavoki, 87. aasta plaat, Lawton, noogutan ansambel kasekese plaat. Põletas vist küll see oli see jah. Ma arvan, et tean. Siis on puhkpilliorkester Heliconi blad. Kas olid sellel kujundusel sellised torude motiivid? Sissisist kuskilt ta tuleb välja ja siis on kaks plaati, laulab Tarmo Pihlap ja laulab Jaak Joala. Noh, võimalik, ma arvan, et solid igas kodus ja, ja siis on veel ansambel Radar 80. aasta plaat. Vot see ei tule ette. Aga, aga noh, tõenäoliselt olen näinud. Väga kihvti sellise graafilise disainiga ja lisaks muusikaplaatidele on meil siis üks lastelavastuse plaat, Punamütsike. Vaat, see ei tule mulle rohkem nüüd onu Remuse jutud ja see terekest kah, tuleks ette. Ja ja teine on siis Aarne Üksküla esituses luuleplaat ja see minu maa. Seda ei tule, et Juhan Viidingu plaadid olid minu kodus või sisse ja Juhan Viidingu üks valges kujunduses plaat. Aga noh, tabavusprotsent oli päris hea, eks ole. Jah, et meie eesmärk oligi siis valida nii selliseid tuntumaid kui ka vähemtuntumaid, et, et oleks nii nostalgia, rõõmu kui ka avastamisrõõmu, siis mõlemad. Kas rohkem seda näitust külastanud selliseid minuvanuseid, kes kaheksakümnendatel said juba maailma asjadele pihta ja kes plaadimaailmas ringi vaatasid? Külastajaid on tegelikult igas vanuses, et on neid, kes, kes on vinüülplaatidega siis tollal kokku puutunud, aga väga tore on näha, et ka nooremad inimesed ja, ja lastega pered lastele tutvustatakse siis ka seda vinüüli maailma ja lastel on alati väga tore seal, kuna meil on heliklipid nende lõuendit juures igalt plaadilt saada ühte klippi kuulata, siis lastele pakuvad mõned klipid sealt väga palju rõõmu. Kas teil on ainult välisümbrised või need siseümbrised ka kuidagi välja toodud, kus siis vinüül nagu sees oli see sisemine hoida või kuidas seda nimetatakse? Näitusel on meil ainult need välised ümbrised. Kuidasmoodi te selle valiku tegite ikkagi. Me võtsime, kuna kaheksakümnendatel koos siis plakatikunsti ja üldiselt igasuguse kujunduskunsti õitsengu k muutus natukene edumeelsemaks ka vinüülplaatide ümbriste kujundamine, mis oli tollal sellega üsna palju probleeme, et see trükitehniline võimekus oli üsna madal, trükikvaliteet oli üsna madal, tuli suuresti käsitööpõhine. Ja see olukord muutus siis just 80.-te teises pooles natukene paremaks ja me valisime visuaali põhjal, et mis on sellised silmapaistvamad, et kronoloogiliselt alustada siis noh, üleüldse alguses nõukogude liidus kuuekümnendatel toodeti sellise standardse geomeetrilise kujundusega vinüülplaatide ümbriseid ja originaalkujundused hakkasid tulema siis seitsmekümnendad Entel esimene originaalkujundusega vinüülplaat, kui ma ei eksi, oli Marju kuudi 1970. aasta plaat aastaajad ja 80.-test, siis jah, sellised silmapaistvamad näitajad seal on nii graafilist disaini kui ka siis 80.-te lõpus sisse tulnud sellist fotolavastuste fotomontaaž, et oleks mõlemast suunast näiteid. Miks te ei pannud neid originaalplaadiümbriseid välja, et inimene saaks vaadata, et näe, mul oli ka nurk katki selle koha pealt ja nii? Kusjuures tegelikult neid katkiseid nurka ja mingeid selliseid kvaliteedi vigu seal näeb, sest meie jällegi selline arhiivieesmärk on siis näidata seda originaali sellisena, nagu ta on. Aga miks nii suure mõõduliselt ongi just suhestumise küsimused seal lõuendi ees seistes seda vaadates on see on hoopis teine tunne, kui seda vinüülplaati käes hoida, et lihtsalt tekitada sellist natukene teistsugust tunnetust selle juurde. Kas seal filmiarhiivis muidu need 80.-te meloodia plaadid, on kõik olemas ka, et noh, nagu katalogiseeritud ja nii Kõik ei ole, meil on üldse heliplaate kokku arhiivis ligi 1400 ja sellest üsna suure osa need 70.-te 80.-te vinüülplaadid moodustavad, aga kahjuks kõiki veel ei ole. See on eesmärk, et, et saada selline ammendav kataloog kõikidest heliplaatidest. Te tahate kokku saada ikka täiskomplekti. Kui teil nüüd väiksed lapsed käivad, siis kas neile seletate ka, et see on vinüülplaat ja, ja see on noh, seesama, mida, mis on praegu see, et ei näe, mis kandja on, et kuskil on mingi fail nina. Võrreldes ei ole pidanud seda selgitustööd tegema, aga lapsevanemad siis räägivad lastele sinna juurde, et mis seal vinüülplaat on ja et see, mis seal siis saalis on, et see ei ole vinüülplaat, vaid et sealt näeb seda pilti, mis vinüülplaadi peal on. Mis grammofonid teil seal filmiarhiivis on nende kuulamiseks ka sellest vanast ajast või uuemad? On nii vanemaid kui ka uuemaid täpsemalt parkide osas ma jään küll vastuse võlgu. Ei, ma just mõtlesin, et ta vanakraami on ka ja on isegi käsivändaga grammofon olemas. On teil mingi pikem plaan ka veel, et, et nüüd on nagu isu tekitatud ja kätte antud ja et nostalgia läheb alati peale, et võtaks kuidagi veel uhkemalt ette? Sellesama näitusega meil on plaanis, et ta natukene ringi reisima läheb pärast seda, kui ta nüüd laupäeval seal Kopli rahvamajas joone alla tõmmatud saab. Üldiselt selle praeguse, kui võib nimetada vinüülplaadihullusega, on filmiarhiiv juba varem kaasa läinud. Mullu kevadel andsime välja vinüülplaadi eesti hümni varasemate salvestustega, kus on siis kolm salvestust aastast 1908, kus, kus tegelikult see on õnn ja rõõm ei olnud veel riigihümni staatuses ja üks on siis aastast 1927, kui ta juba oli riigihümn ja, ja need plaadid sai tehtud eesti lipp, puu trikoloori, siis need on kolme värvi vinüülplaate, nii et selle vinüülimaailmaga. Me oleme juba varasemalt alustanud. Ma vist isegi deltas, rääkisin sellest kellegagi, mulle meenub kuskilt. Jah, meie toreda heliarhivaar Paavo Annus aga kindlasti. Võimalik täiesti nii, aga aitäh sulle Maarja hinda alla, et tulid rääkima, kuidas vinüülivärk on, et lõpetuseks põgenikke, seda ka, et sa oled sellest põlvkonnast ju inimene, kes ei elanud üle muusika kuulamist puhtalt vinüüli ajal, et kuidas sina sellesse vinüülivärki üldse suhted ja vaatad. Puhtalt mitte aga ikka vinüülid meil kodus olid ja grammofon onu Reimo. Ta sai lapsepõlves küll väga palju kuulatud, aga nüüd ka ka hiljem olen vanaisalt juba ära nihverdanud grammofoni ja vaikselt vinüülplaate koguma hakanud, nii et ei ole ka see minust siiski mööda läinud. Vaat, see on tore ja nüüd on kõik küsitud ja aitäh sulle, et tulid aitäh.
