Reisisaade reis vaesunud teejuhiks on seekord Jakob Rosin. Tere raadiovahend. Kuulaja mina olen Jakob Rosinaga, seega tänast reispassi saadet ei vii läbi mitte Ivo Tšetõrkiniga, sest et Ivo on taaskord oma rännakutel kusagil Lõuna-Ameerika perruur riigi vihmametsades kolamas ja uusi kogemusi ning seiklusi ammutamas. Kindlasti neid ka teile, head kuulajad järgmistes saadetes toob, aga minuni jõudis juba palve, et ole hea, tule aita välja ja mõni reispass ka teise saatejuhi häälega ellu viia, nii saabki olema. Sellel ja järgmisel nädalal aitan mina siis teid nendel rännuteeradadel. Aga tänase saate võtame me ka, et päris sellise laia ampluaaga püüame rännata väga erinevatesse paikadesse ja selleks olen ma kutsunud stuudiosse külla sellise mehe nagu Leivo seppa. Sina rändalt, täitsa omamoodi tundub, et sai ele selline mees, kes istub bussis ja vaatab, mis akna tagant paistab, mis giidid räägivad, sina eelistad erinevates kohtades joosta, ronida, sõuda, jalgrattaga sõita. Alustame tegelikult sellest, et sa oled, et üks, üks peamisi tegevusi selles kontekstis on sul selline ultrajooks on ja saad ultrajooksja. Jah, nii ma võiksin ennast ka ise nimetada. Sa oled jooksnud näiteks Prantsusmaal ümber Mont Plancki, siis vaatasin oma Omaanis, oled jooksnud Kataloonias, Argentiinas, Mehhikos, ühesõnaga neid kohti on päris palju ja päris erinevaid. Võib-olla tahaks üldse alustada sealt sellest, et kuidas sa sellise teemani jõudsid, et mitte lihtsalt joosta done ja staadioniringe, vaid ikkagi minna kuskile džunglisse metsamäe peale külma kätte ööd-päevad läbi seal joosta või kuidas sinuni jõudis? Ma arvan, et see on jõudnud nagu niimoodi aste-astmelt ja järjest arenedes järjest keerukamaks ja järjest suuremateks väljakutseteks. Et inimene ikka otsib oma vabas ajas oma vaba aja tegevustega endale emotsioone. Ja minu meelest need emotsioonid siis või see, see emotsioon, mida otsitakse, et see nagu järjest kasvab. Ehk siis otsitakse järjest keerukamaid, järjest raskemaid asju ja see ongi viinud mind nii eriskummalistest paikadesse ja ma arvan, et mõnes tulema siin täna rääkima ka Aga tegelikult võib-olla aitaski kuulajal kohe kohale jõuda, kui sa mõtled enda käikude enda jooksmist enda kogemuste peale äkki sa viid meid ühte paika, ühte kuulge, mis on sinule kõige eredamalt meelde jäänud, kus sa jooksed või või sõuad või, või teed midagi muud keset mõnda kauget paika? Võib-olla kõige erilisema sellise seikluse või reisina võiks välja tuua selle, kui käisin Mehhikos, koper kanjonis ja mitmed raadioid, kuulajad on kindlasti lugenud raamatut jooksjana sündinud ja selles raamatus räägitakse Sis tarafomaara indiaanlastest, kes elavad sügaval kooperi kanjonis ja on sündinud jooksjateks. Ja selles raamatus põimub üks, ühe tegelase lugu ja, ja ka ühtede jooksjate lugu ja, ja mis teeb siis nagu selle reisi eriliseks, miks ma sellest raamatust siinkohal räägin, on see, et selle reisi ma ehitasin üles selle raamatu järgi. Seal üks seltskond rändas siis sinna sügavasse kooper kanjonisse sügavasse džunglisse ja tegi seal läbi ühe võrdlemisi keeruka matka ühest külast teise. Ja puhtalt selle raamatu ainetel tegin ma sellesama matka läbi. Sedasama matkale siis läbi džungli või kuskohast see niimoodi läks? See matk oli siis nimel, et ma pidin kõigepealt leidma üles sellise väikese külakese nagu patopilas ja siis saad patopiilasest rändama Urikesse. Ja ma ajasin sealt raamatust näpuga järge, et kuidasmoodi need mehed patopiilasesse jõudsid ja kuidasmoodi nad, milliseid radasid pidi nad hakkasid sinna urice küla poole rändama. Millise rändamine välja näiteks läksite jalgsi läbi metsa või kuidas, kuidas teile see rännak välja nägi? See nägi välja jalgsi, seljakotid seljas ja, ja läksime kahekesi sealt läbi metsade üle mägede läbi džungli. Pikalt see kõik käekotis. No see rännak, see on tegelikult selline kahepäevane rännak aga mis teeb selle rännaku eriliseks ja kes on ka seda raamatut lugenud, siis need teavad, et seal raamatus nad sellel rännakul kohtusid ka päris. Või sattusid ka keerulistesse situatsioonidesse, nimelt seal elavad igasugused narkomehed ja seal liiguvad siis seda tüüpi inimesed automaatide ja relvadega ringi. Selleks meil tõesti läheks hästi, me ei kohtunud nende inimestega ja siis me seal olime paar päeva olime selles väikeses imetillukene linnakene ja lihtsalt püüdsime nagu välja selgitada, et kuidasmoodi sealt siis saab edasi, kui me avastasime ühe tassi juhuslikult ühe seina peale oli maalitud bussigraafik. Ja siis me hakkasime seal kõrval ühte väiksesse ärisse sisse, küsisime, et kas see on nagu tõele vastab see bussigraafik? Muidugi loomulikult. Et see on siin eluaeg niimoodi toiminud. Ja siis järgmisel hommikul kell kuus 30 läks sealt, et siis väike pidi buss välja minema, läksime siis sinna kohale. Ja see oli üks mikrobuss, muidugi see oli selleks ajaks juba inimesi täis. Aga aga nad olid väga lahked, kui nad nägid kahte turisti seal. Ja siis bussijuht kohe jooksis kõrvale poodi, tõi sealt mingi kasti ühe mingi ämbri, panin sinna bussi keskele maha, ütles, et istuge siin. Ja ütlesite järgmisesse külla, seal olid juba siis seal olid siis juba eest ära homord, seal nende küla. Ja see oligi siis juba nende küla ja siis, ega meil puudus igasugune ülevaade, et kuhu me seal lähme või kus me ööbime või mis me teeme seal me ei teadnud mitte midagi, onju. Ja siis. Aga lihtsalt suvaliselt mingi inimese käest, siis saime seal öömaja ja ja paar päeva elasime seal ning uurisime siis nende käest seal ka, et, et kuidas, et millal neil seal turismi kõrghooaeg on. Ja siis nad ütlesid, et noh, praegu ongi Etna, teie olete siin ja siin üks inglane on veel. Oligi turistide turismituristid olid kohal. Kõrghooaeg ma saan aru, et tegelikult sa tegid seal kohe ultrajooksu, oli seesama reis või, või läksid seal mingeidki sinna tagasi. See oli see sama reis ja tegelikult see oli täpselt sellesama raamatu ainetel ja mu eesmärk oligi joosta koos tarafomaaradega koosnenud indiaanlastega ehk siis koos maailma parimate jooksjatega nende kodukohas nende külades nende ultrajooksu. Räägi natuke sellest, miks, miks nemad on maailma parimad või kuidas teema nendeni on jõudnud. Nad elavad seal mägedes ja ja öeldakse, et nad on nagu sündinud jooksjateks ja nad on. Aga samas on see rahvusväga tagasihoidlik ja rahvusena on need inimesed hästi tagasihoidlikud. Ja nad ei kipu väga sealt oma kodukandist välja tulema. Ja see on nüüd juba küll aastaid tagasi on mõned Ameerika parimad ultrajooksjad läinud samuti sinna mägedesse, nende trahvimäärade kodumaale ja nendega seal koos võidu, et nendega seal koos võidu joosta. Ameerika parim ultrajooksja, kes treenib selleks iga päev, kelle eesmärk on olla parim läks jooksma võidumeestega, kes lihtsalt elavad selles keskkonnas, kes ei treeni selle jaoks. Ja, ja nad olid Nad jooksid võrdsel tasemel. Ühesõnaga, need mehed elavad lihtsalt või, või need inimesed elavad nii mägises piirkonnas nad põhimõtteliselt igapäevaste tegevustega hoiab end vormis ja võib nii-öelda siis ma kujutan ette, sina olid selleks treeninud ette valmistanud päris põhjalikult kuidas siis, kuidas siis läks või kuidas see võistlus või selline jooks üldse välja nägi, tollel ajal? See on, see on tõesti veits nagu koomiline, seepärast et seal stardis oli tegelikult üle 1000 indiaanlase, kellega ma koos siis läks liikvele. Aga selleks, et üldse start saaks, saaks toimuma, siis korraldajad nägid nagu vähemalt mingi tund aega vaeva siiralt, et neid inimesi sinna stardijoone taha nagu ära mahutada, sellepärast et nad nad lihtsalt võtavad niimoodi vabad, nad lihtsalt hängivad, istuvad siin-seal, et siis kui start antakse, siis tõusevad pysti, hakkavad kuskilt kohast jooksma. Nende jaoks on nagu see võistlusmoment ei ole nagu üldse niisugune suur ärevus ja elevus. On ikka, aga lihtsalt nad, nad võtavad seda nagu väga tšillilt seal mingi stardijoon, see pole üldse tähtis nende jaoks, et tegelikult ma nägin ka seal inimesed alustasid seal mingi kilomeetri hiljem kuskilt nagu hüppasid rajale, et ma nüüd hakkan siit jooksma. Mis need kohalikud arvasid sellest, et sina nüüd nendega kaasa jooksed? Seal selliseid, nagu nemad ütlevad valget gringod, et selliseid gringo sid nagu mina neid oli seal mingi viis tükki stardis, et kui kohalike oli 1500, et siis mis nad ikka seal vaatasid. Muidugi nad vaatasid uurivalt, et kes see selline on Nii ühesõnaga start anti, ma saan aru nende ühest Sis külastust. Ja ja just sellest saasta urice nimelisest külast ja sinnasamasse külla jõudsime ka tagasi, see jooks on 80 kilomeetrit pikk. Ja väga vahva oli see kogemus kuidasmoodi, need taraku marei dialased jooksevad, et see on selline nagu hästi. Ma ütleks selle kohta nagu lapsik jooksevstiil, et nad panevad. Kui, kui mina jooksen ultra, siis ma püüan sellise ühtlase koormuse ühtlase tempo endale sättida. Nemad jooksevad hästi impulsiivselt nagu väikelast paneb paneb seal mingi 15 sammu nagu täiega ja siis siis jääb see hingeldab ja seisma, et kuidagi nagu samasugused, onju ja siis niimoodi nad jooksid must nagu mööda ja siis läksin mina neist mööda ja niimoodi me siis seal vaheldasime, kumb võitis? Noh, tõtt-öelda sellel võistlusel seal oli, temperatuur tõusis 40-ni ja ma sain seal päiksepiste, nii et mul oli seal lõpus nagu hästi-hästi raske. Nii et noh, ma lõpetasin kuskil mingi 50. positsioonil, et. Selliselt jooksud või kasvõi neljakümnekraadises kuumuses 80 kilomeetrit. See niuke päris nõuab päris korralikku nii-öelda ühesõnaga füüsilist pingutust, ilmselgelt ka ka vaimset pingutust, kui. Ja vaimne pingutus on seal hästi oluline, et siis, kui ma olingi nagu päiksepiste saanud, et seal tegelikult olid neil seal osades punktides, kus juua pakuti, olid ka arstid, kes nagu tähelepanelikult jälgisid võistlejaid ja siis, kui ma ühte punkti jõudsin, siis ma püüdsin sellise hästi noh, vaatasin, et nad, nad vaatavad mind väga tähelepanelikult. Ma kartsin seda, et nad võtavad mind rajalt maha, et ma näen selline väga noh, ütleme võib-olla uimane välja või et ei ole enam sellises sellises õiges õiges nägema, siis ma proovisin hästi värske näo pähe teha ja sealt kiiresti No aga kohalikult elavad selles kandis iga päev, milline see nende elu on, ilmselt sa lihtsalt ei läinud kohale, ei hakanud jooksma ja õnnestus sul nii-öelda seda kohalikku elu ka natukene. Ja ikka me tegime enne võistlust seal käisime kohalike jooksjatega, siis tegime seal koos vaikseid Trita ja ja paari siis trafo maraeliit jooksjaga sain koos seal mõned treeningut teha. Sellini. Need treeningud olid ka nii kihvtid selles mõttes, et, et noh, nad olid minust kiiremad tugevamad ja siis oli nimedeta, et kuna eesmärk oli ikkagi noh, treening, et me koos alustame koos, lõpetame siis selle nimel, et nad nagu mängisid minuga main nagu mängukann neile, et nad jooksime koos ja siis nad vaikselt vaikselt nagu panid juurde ja siis jooksid nagu eest ära ja siis kuskil jäid mingi kivi või puu taga jäid nagu ootama, mil et mänguasi peab järgi jõudma. Kujutan ette, et selles mõttes nende jaoks on see hoopis teistsugune. Kuidas nemad seda jooksmist näevad? Kui selline mäng suhtleb, mängi mäng täies täitsa mäng nende jaoks ja selline, et näiteks nad jooksevad seal ütleme noh, kui mina lähen jooksma, siis mul on mingid sellised spordiriided seljas ja kuidagi nagu spetsiaalselt vahetan riided, eks ole, selle jaoks, et minna starti nemad, nad tulevad oma tavaliste riietega, teksapüksid on jalas seal mõnel, siis teksapükste teksapüksid on vöökohalt kinni tõmmatud sellise suure rihmaga, mille pannal ise juba kaalub sealpool kyla jalas on neil siis sandaalid. Ja nõnda nad seal lehvivad. Mina oleks pingutanud selle nimel ja varustust vaadanud ja valmistunud ja siis yks tüüp astub koduuksest välja, skandaalidega läheb. Täpselt täpselt ja jookseb mööda lihtsalt, onju, aga naised jooksevad seal oma rahvusriietes kleitides. Need on suured maani kleidid. Et kui mõelda siin, et meie naised, kes lähevad siin näiteks tantsu peale, panevad siin endale rahvusriided selga ja siis võiks proovida ette kujutada kuidasmoodi, on selle selle rahvusriietega näiteks 80 kilomeetrit joosta. Aga vot siis seal naised jooksevad niimoodi. Ja siis on niimoodi, et nad, kui seal on noh, kuna seal mägedes siis mägedest ülesminekul on ikka nagu kepid või mingi kepp, aitab, ja siis nemad lähenesid sellele niimoodi, et nad murdsid sealtsamast metsast mingisuguse troika endale ja siis selle roika abil nad siis võtsid selle tõusu ja siis, kui hakkas laskumine Systiski roika metsa ja järgmise tõusu juures võtsid uue roika ja, ja mõnel tüübil oli veel siis teises käes, nii et ühes käes oli siis näiteks roigas must mees, mäletan väga hästi ja teises käes oli tal transistorraadio. Ja siis, ja siis, ja siis mulle tõesti selline tunne, et ma pean sihukeste meestega võidu jooksma. Ma kujutan ette, et need, see, see maailm on tegelikult nende jaoks hoopis teistsugune, kui, kui sina jookseb nagu sellises kohas hoopis teistsuguses kultuuriruumis, kui palju sa seda jõuad seal tajuda, et ilmselgelt maastik on raske, kliima on raske, noh, ega on sul aega seal mõelda selle üle, et noh, mis siin nüüd siis toimub või kuidas nemad võiksid selle peale mõelda või pigem tol hetkel sa mõtled ainult sellele, kuidas sa jooksed ja kuidas paremini harjuda. Jooksu ajal ikka nagu jooksu peale, aga loomulikult tegelikult seal on nii palju märkamist ümberringi, et et kui me sellises poolpimedas ütleme päike vahetult enne päikesetõusu oli start, siis mulle alguses tundus, et, et paha on, kas ma mingi lasteaiajooksul sihuksed nagu, nagu väiksed lapsed, vupsti, vupsti nagu kaenla alt jooksevad läbi, aga tegelikult nad ongi väikest kasvu. Kuulame vahelduseks siia pala muusikat, sa oled ühe nende sellise klaverimängija pala kaasa võtnud. Ja see on üks, see on üks nende klaverivirtuoos, kes tegelikult ka sellesama ultrajooksu lõpus suurel laval esines tiibklaveriga oma oma loominguga ja kõik tarafummara indiaanlased on väga-väga uhked selle inimese üle. Kistan taustana, taandas sedasama tarafomaara indiaanlane, tänan nende tan nende oma rahvusest. Ja, ja see on see, mis, mille pärast nad on ta üle hästi uhked. Ja see klaverivirtuoos ta on jõudnud nagu üle maailma suurtele lavadele esitades nii klassikalisi klaveripalu, kuid olles samas ka ise helilooja ja olles mõelnud nii-öelda tarahvumaara pärast muusikat välja ja, ja siis sellega maailma jõudnud No meil on Gutierrez on ta nimi, kuulame siis. Ja raadio kahe kuulaja Reispass on see saade, mida sa kuulad. Mina olen erandkorras saatejuht Jakob Rosin ja mul on külas ultrajooksja ekstreemsportlane rännumees. Leivo Sepp. Me rääkisime just Mehhikos sellises tohutus kuumas jooksmisest, aga sa oled ka jooksnud näiteks ümber ja üle natukene sellisest mäest nagu Mont Blanc. Ja käesoleval suvel praktiliselt kolm kuud elasin siis shamonees ja just selle eesmärgiga tegeleda asjadega, mis mulle kõige rohkem meeldivad, joosta mägedes. Ja nii saigi seal Ühe suure väljakutsena võetud ka selline teema, et et mis tunne siis oleks, kui peaks täitsa siit alt külast jooksma Mont Blanc puu ja alla tagasi. Et see oli üks niisugune väljakutse ja siis ma vaatasin seal, jälgisin ilmateadet, sättisin oma varustust ja mõtteid ja, ja siis ühel õhtul ütlesin abikaasale, et nii ta öösel kell üks mastardin ja ma olen hommikukohvi jaoks ajaks tagasi ja käin ära Montlanki tipus. Ja nii ta oligi, üheksa tunni pärast olin all, läksid täiesti üksi ja. Kui hirmutav see sinu enda jaoks võis olla minu jaoks natukene tundub selline. Kasvõi matkata kõrge mäe tippu üksinda võib-olla selline kõhedust tekitav? See on tegelikult ikkagi vaimses pooles kinni ja, ja see vaimne tugevus aitab meid tegelikult tipu. Mont Plancki tipp on 4800 meetrit ja tegelikult viimane ots on seal pisut lauge, nii et kui ma ka selle viimased paarsada meetrit seal jooksin, et noh, järsud tõusud loomulikult kõnnitakse, aga see viimane paarsada meetrit sai joosta siis inimesed, kes tipus olid, siis need vaatasid küll sellise nad jätsid kõik oma toimingud pooleli ja vaatasid, et kes hull tuleb. Mis on sellises olukorras mäest, sellisest suurest mäest kõrgest mäest üles jooksmisel võib-olla kõige raskem on seal see vaimne pool või on see füüsiline pool? Tegelikult nimel, et allatulek on kõige raskem eriti just Montlanki tipust, allatulek, seal on siis üleval on harja marsruut, mis on nii kitsas, et seal mahub korraga liikuma ainult üks inimene ja nii paremale kui vasakule poole. Langeb siis sügav kuristik, kuhu sugugi ei tahaks nagu sattuda. Pime on öö, kuidas orienteeruda? Tegelikult öösel ma alustasin jah, aga selleks ajaks, kui ma juba ülal olin, siis oli päiksetõus ja ja päike tõusis seal enne kuute. Selline mäe peal jooksmine ega seal palju rahvast tõenäoliselt ei ole, mis sa ise mõtled või tunned sel ajal, kui sa jooksed või rändad selle öise mäe peal suhteliselt ihuüksinda? Tead, mul tuleb meelde täpselt sedasama, kui ma seda Montlanki tipa tegin. Et kõige veidram asi, mida ma nägin, oli see, et ma olin kuust kõrgemal mooduse käiv ja vot täpselt, mismoodi see käib, ma arvasin, ma ei, ma ei ole seda kunagi enne kogenud, sellepärast et kui me siin Tallinnas või Eestis vaatame kuud, siis ta on alati. Me vaatame kuule alt üles, kui horisondi lähedal, Tandme ikka vaatame alt üles. Aga seal mägedes, kui oled seal kuskil 4000 peal ja kuu hakkab tõusma, siis on kuu sinust allpool. Et kui kuu on horisondi kohal, siis sa vaatad kuule ülevalt alla ja see oli emotsionaalselt väga huvitav hetk. Mis motiveerib kõike seda tegema, sellised hetked, ma kujutan ette, on üks suur motivaator Meeldib tahan teha. See on vaim, vaimne tugevus ja soov kogeda emotsioone, mida, mida me jala enne tundnud. Mis on see kõige tugevam emotsioon, kas see on siis, kui nii-öelda finišijoon või lõppeesmärk on ületatud ja siis on see rusikas taeva poole, kes tegin ära? Tegelikult ei ole et tegelikult see protsess sisenenud tugevam emotsioon ja, ja pärast seda võib-olla üks päev-paar hiljem alles hakkab kohale jõudma, see mis sai ära tehtud. Et sel hetkel, kui finišijoon ületatakse, siis see on lihtsalt üks hetk. Ja, ja noh, loomulikult siis võib nagu käe taeva poole tõsta ja öelda, et jess ära tegin, aga, aga selle asja tegelik suurus jõuab hiljem pärale. Jõuad sa endas nii-öelda kahelda ka selle kogu selle protsessi jooksul. Tavaliselt mitte et noh, näiteks seal oli ka, ütleme 3400 peale on seal üksvahe majakene kus inimesed saavad ööbida ja kust nad siis alustavad oma seda tippu teed ja siis tegelikult seal ma ühe inimesega suhtlesin, kes ütles niimoodi, et tema käis eelmisel päeval tipus ja siis ma küsisin, et noh, et kaua tal sealt punktist siis aega võttis, tippu minek. Ja siis ta ütles, et ta käis seal mingi viie või kuue tunniga ära ja ta ütles, et see oli üsna kiire. Ja siis ma teatasin talle selle peale, et ma plaanin seal nüüd kahe tunniga ära käia. Siis ta vaatas mind üsna pikalt ja ütles, et ilmateade ütles, et tuul on väga vali ja siin mõned grupid on tagasi pöördunud. Et kas sa ikka lähed. Need käigud on sind viinud igasugustesse paikadesse, saad ka näiteks jõe peal 725 kilomeetrit järjest jõudnud küll mitte seekord üksinda, eks ole. Ja seda me tegime koos Andreas Kajuga paariskahese kajakiga. Olime Jugonil jugani jõel, see on Põhja-Kanadas ja seal toimub üks maailma kõige pikem paadimaraton ning nagu me seal korduvalt selle paadisõidu ajal omavahel arutasime, siis see on üks kõige igavamaid asju, mis me teinud oleme. Igavene see on, sa lihtsalt oled seal 50 tundi, istud paadis ja vaatad, tarstne kaldada liha samasugused, krutivad paremale, vasakule, aga midagi ei juhtu. Ja siis, kui sa nagu 200 kilomeetri pärast näed esimest elektriposti, siis mõtled, et vau. Ma olin kuskile jõudnud. Mis meeleseisund seal tekib, sest sa teed suurt monotoonset liigutust ka, onju? Ja seal aeratades, noh, eks me leppisime eelnevalt kokku Andresega, et kogu aeg üks paar aerasid peab käima, eks noh, seal on ju vaja teha igast noh, süüa on vaja, nad tualetis on vaja käia, magada on tarvis kõiki, terve elu on vaja seal ära elada. Aga et siis seda elatakse kordamööda. Kui sa niimoodi monotoonselt sõuad, jälgid neid kaldaid. Kas loodus kuidagi jõuab ka rohkem sinuni või mis, milline selline olek seal vee peal tekib? Ja seal enne enne starti juba räägiti, no seal on karud ja kõik kanada ja kõik on ju ja et jälgige kaldaid, võib-olla näete karusid ja siis? No ma ei tea, võib-olla võib-olla nägi, võib-olla nägimegi karusid, mingisugused pisikesed pruunid kerad olid kuskil kalda peal. Aga mastaabid on seal ikka tohutud. See sõit on öö läbi ööpäev läbi, selles mõttes, eks ole pikalt hellaks. Me lõpetasime selle nats alla 50 tunni siin kaks päeval osa ja, ja seal on kaks kohustuslikku peatust, tegelikult nende kohustuslike peatuste ajaks pannakse kinni, nii et sa jõuad. Esimene kohustuslik peatus on 300 kilomeetri pärast, seal saab, tuleb siis kuus tundi puhata või noh, tee mis tahad, onju, aga et kuue tunni pärast läheb aeg uuesti käima. Ja siis teine on veel teise poole kusagil keskel on kolmetunnine puhkepeatus. Sellised pikad kulgemised mööda jõge mõni õistubki sellest, et saaks korraksid nii-öelda meie kiirest elutempost välja. On see siis selline n ja rahulik või pigem on hammasristist. Nii ja naa, hammas ristis, ütleme sellistes Ultratest tulevad alati valuaistingut, et sinna ei saa midagi parata, joostes jalgades. Kui kajakiga sõita, Ta siis minul tulid need õlgadesse. Aga noh, see on paratamatu, see käib sellega kaasas. Aga seda tuleb oma vaimne jõud tuleb sellest nagu üle hoida. Aga kui tulla tagasi selle üksinduse juurde, mida rohkem eesotsas võistelda, kui me räägime ikkagi võistlustest, siis seda Üksikumad ollakse. Et seal ees on, on ikka tõesti üks, see on ikka üksikute huntide tegemine. Et näiteks seal juganil, kui me sõitsime paadiga siis viimased 24 tundi enne finišit. Me sõitsime täiesti üksi, me ei näinud mitte ühtegi teist paati. Ja sa ei tea üldse, kui kaugel teised on, kus nad on. Ja noh, kuna me lõpetasime esimesena, siis me olime ees ja seal oligi, olidki vahet, sellised tundidega mõõdetavad. Kas see kehtib ka ikka nagu jooksmise kohta, et kui sa oled ikkagi sellised ultrajooksu tipus kõige ees? Jah, seal on tühjus. Ehk siis seal on vahed suured, seal joostakse üksinda. Näiteks, kui ma sel suvel võisin sügisel, augusti lõpus jooksin uutem teed mis on ultratuur Mont Blanc, ehk siis üks maailma kõige populaarsem ultrajooks. Ma lõpetasin selle seal esimese 100 hulgas. Stardis on 2500 inimest ja seal esimese 100 hulgas on, on lõpuks jooks ikkagi päris hõre, et seal ikka võib päris mitu tundi joosta, enne kui mõnda inimest kohtad. UDP kõlab päris sellise suure suure ettevõtmisena tal on, kas ma mäletan õigesti seda üle 170 kilomeetri distantsi seal? Distants on seal 172 kilomeetrit ja, ja selle käigus tuleb siis võta tõusumeetreid 10000 tõusumeetrit. Ning see on kõigi jaoks päris raske, et tegelikult kõige raskem selle juures on ikkagi jälle laskumised allatulek mäest. Milline see sinu ettevalmistus selleks? Selle ettevalmistuse võibki tuua tegelikult juba mitme aasta peale tagasi, kus, kus tegelikult kogemused tulidki, nii sealt drahmaradega joostes Ushuaia, Argentiinas joostas Omaanis joostes, et need on kõik nagu mitme aasta vältel sellise vaimse jõu tugevdamiseks ja selleks ettevalmistuseks. Ja samamoodi see kolm kuud elada shamoniis, joosta just seal shamoniis Prantsusmaal nendel radadel, kus hiljem toimub võistlus ja, ja enne võistlust seal kuu aega enne võistlust täiaga plangu tipus ära, et olla oma aklimatiseerumis s kindel, et võistluse ajal ei tekiks kõrgusest tingitud sellist väsimust. Ja siis antakse start ja siis on 172 kilomeetrit lihtsalt minekut. Ja ja siis alguses pannakse nagu täiega nagu lambakari üle. Ja ma ei tea täpselt samamoodi loomulikult ma kusagil poole peal mõtlesin, et no pidin ma niimoodi seal alguses kihutama, et nagu noh, kõik justkui nagu tühjaks joosta ennast aga aga ei tea pärast finišit tagantjärele mõeldes võib-olla ikkagi oli see õiget, jooksin seal alguses kiiresti. No kui sa alguses grupis start antakse kõigile korraga, siis on sul kas siis on selline kambavaim või meeskonnavaim, et noh, et kõik koos jookseme ja, ja kõik nagu ühise eesmärgi nimel või kuidagi. Ja see on väga lahe, see on väga-väga kihvt, et see on, kuna tegemist on maailma kõige populaarsem ultrajooksuga siis tänavad on shamoni palistatud inimeste ja lastega ja, ja laste kätemeri. Need lapsed sirutavad oma sellised väiksed pehmed käekesed nagu sinna tee peale välja ja nad ootavad, et jooksjad endaga siis nii-öelda plaksu lööksid ja siis on niimoodi, et, et mul piisab lihtsalt sellest, et oma käsi natukene välja sirutada ja siis, ja siis. See on nii kihvt tunne, kuidas ma, kuidas saab tõmmata üle nende laste kätte mere. Te ütlete, et kõik seal järjest käidud laksud ja lapsed on nii siiralt õnnelikud selle üle? Milline see teekond sellel sellel mäe ümber jooksval rajal või sellel distantsil on seal mets on seal kaljud kui kuidas see välja näeb? Madalamal on muidugi mets ja, ja kui seal rada tõuseb üle 1000 802000 meetri, siis juba mets lõpeb ära ja algab selline ava kalju. Aga üldiselt see rada on selline, mõtleks matkarada selle kohta, et selles mõttes ta ei ole nagu midagi erilist, tehnilist, et ei pea seal ronima kividel või pea seal nagu hüppama üle kraavide või mingit sellist asja, et ta on ikka selline tavaline inimesele mõeldud matkarada, mida mööda joosta, aga lihtsalt need tõusumeetrit teevad selle selle väga raskeks. 10 kilomeetri kaugusele kõrgusele ja võib nii-öelda seal üleval läbi külmaks ka. Tähendab, tegelikult see 10 kilomeetrit tekib niimoodi, et et noh, see, see on nagu kõikide nende tõusude summa. Et kõige kõrgemad kohad, kuhu me tõusime, olid siis 2600 peal Ühesõnaga, täitsa sinna tipu poole saaniku kõige kõrgemale häironi. Ei, roni jah, just, et me ikkagi selle rajaga teeme ringi ümber Mont Plancki mäemassiivi. Ja seal 2600 peal, noh seal ka ikkagi temperatuur langeb nulli peale ja 100. vihma, 100. sellist lume moodi rahad. Nii et seal on külm, tuleb riided selga panna, jõuavad järgmisel päeval alla, seal on jällegi palav, võib olla, pluss 30 kraadi, nii et hästi suured variatsioonid. Kui palju sa sellist varustust endaga kaasas kannad või või on sul vahepeal keegi kusagil punktis vastas, aitab, kuidas see nii-öelda logistika pool seal toimib. Ootan veel, saab olla osades punktides kõikidel jooksjatel support, kes need siis toetab, noh, ma ei tea, Ta paneb lusikaga sööki suhu niimoodi noh, mitte päris nii, aga, aga ütleme, ulatab asju kätte ja ja, ja tõesti aitab nagu sportlast. Aga Nendel võistlustel on ette nähtud kohustuslik varustus, mis peab olema endal kogu aeg kaasas ja seda kuskile maha ei saa jätta ja seda kuidagi poole pealt nagu vahetada. Või noh, kuidagi poole pealt võtan mingid asjad kaasa, et see pole lubatud. Nii et kogu aeg on seljakott seljas. On see raske selles mõttes, et te olete seljakottiga joosta on keerulisem kui ilma. Esiotsa jooksjat teevad kõik endast oleneva, et kogu see varustuse kaal viia nii minimaalseks kui võimalik. Nii et noh, näiteks sellised kohustusliku varustuse hulka kuuluvat vihmakindel kylekas teibitud ja püksid, sellised, mis peavad kaasas olema. Et noh, need kaaluvad seal 70 80 grammi. Et need on üli ülikerged. Aga mitte igasugune ülikerge materjalid ei sobi, vaid seal on kõik on reeglitepäraselt, et need peavad olema teibitud, nad peavad vastama mingisugusele vihmakindlusele ja nad peavad olema näiteks see on välja toodud, et nad peavad olema sinu mõõtu. Mitte nii, et võtad vihmajope, mis on näiteks ma ei tea, viieaastase lapse oma. Millele sa mõtled, kui sa jooksed? Üks selline jaapani kirjanik nagu haruki Murakami, kelle raamatutele kirjandus mulle hästi meeldib, ma olen teda lugenud, on ka ise jooksja maratoni jooksnud, on ultramaratoni jooksnud. Ja ja ta on kirjeldanud siis seda, mida ta mõtleb ja siis ma tundsin, et tegelikult see läheb üsna hästi kokku sellega, mida ka ma ise mõtlen, et tegelikult need ei olegi seal, jooksevad mingid sellised suured filosoofilised mõtted või, või et nüüd ma mõtlen mingi mingi asja välja, et et see on hästi lihtne, ikkagi keskendun rajale, keskendun enda kehale, keskendun. Sellele, mis on 10 meetrit minust eespool, kus sammu fookus ja tegelen selle ümbritsevaga. Selle hetkega. Kuulata näiteks muusikat või, või mis maailm sinu ümber on? Sel ajal, kui sa jooksed? Pikkadel jooksudel ei kuula muusikat, et kui ma käin siin Tallinnas, ma käin igal hommikul käin joostes tööl, tulen õhtul joostes töölt koju, siis ma kuulan küll klappidega podcast muusikat, aga, aga mägedes mitte kunagi ei tea, see väsite seal on ei väsinud vaimu ja just. No teeme meie siin, aga praegu pisikese pausi saad, ütlesid, et sa kuulad nii Arvo Pärti kui ka Kraftwerki erinevaid ühesõnaga artiste, kuidas muusika sind üldse edasi aitab? Ja mõnikord mõeldakse, et vot jooksu ajal, et siis kuula midagi hästi siukest rütmikat ja, või nekest nagu roki või ma ei tea hevi metalit, et siis nagu läheb samm ja kõik niimoodi kiirelt ja mõnusalt on hea muusika rütmis joosta. Aga tõesti, ma kuulan, Arvo Pärti, ma kuulan väga erinevat klassikat, aga kuulan ka rokki ja ja nagu siin sai öeldud juba Kraftwerki ja nii, et täiesti seinast seina. Aga muusikaga muidugi on mul nagu ka see suhe, mulle meeldib ka endale klaverit mängida. Ja see on ka üks mu sellistest lemmiktegevustest. Ei anna ja kinni, kui ma käin mööda linna. TSN ei tule inimestel minna, mulle meeldib lasegi ta kuskil mulle annavad oma isana reid. Saade on reispass ja see on raadio üks reis bassil on täna külas leivasepp ultrajooksja matkaja, ekstreemsportlane. Me oleme rääkinud jooksmisest ja me oleme rääkinud maraton sõudmisest või 725 kilomeetrite mööda jõge alla aerutamisest. Mis on need tegevused, mis sind veel paeluvad? Erinevates paikades? Selleks, et jõuda oma tavamaailmast välja, tulebki ette võtta asju, mille, mida ei ole enne tehtud. Ja näiteks üks nendest oli ka kajakiga minna Shetlandi la Setlandmist, mis asub siis Atlandi ookeani ja Põhjamere ristumis või kokkupuutepunktis ja, ja sõita seal ookeanilainetel kajakiga. Tunnetada neid hoovuseid, tõuse, mõõnasid, see on või noh, tunnetada, arvutada, see on matemaatika, mida tuleb seal iga päev teha, selleks, et seal ellu jääda. Sõitsite ümber saarte sõitsime ümber saarte jah, et seal tehakse ikkagi nagu sellist rannikusõitu, et seal rannikust eriti kaugele ei minda. Võib-olla kõige kaugem, mis me käisime, oli äkki mingi viis, kuus kilomeetrit. Milline see oleks seal ka jakis, on, on see selline rahulikum kulgemine, vatsa seal taevasse pilvi vaadata või pigem on selline võitlus merega, et ikkagi ise peale jääda. Seal on rahulik kulgemine, et võitlust merega sellises situatsioonis ikkagi need on natuke teistsugused sõidud, et kui seal niimoodi lainetes surfata, mis ja seal selliseid surfilaineid tekib seal ookeani peal nagu päris sagedasti, aga see ei olnud, mis me siin rääkisime, me läksime sinna matkama ja ülipikad lained, sellised nelja 50 meetrise amplituudiga, mis tõstavad sind, ma ei tea, pool minutit tõstavad üles siis pool minutit laskud alla ja teine näiteks kajaki, väga eriline koht oli Barentsi meri, kus me käisime. Ja no seda merd kindlasti iseloomustab see, et see oli nii tulisoolane, et iga väiksemgi veepritse, mis näole sattus ja sealt kuidagi silma valgus, siis kõik pani kõik kipitama ja, ja joogivesi tuli kõik kaasa võtta, sellepärast et noh, seda merevett jõi, ei saa juua. Kui sa oled keset merd või või oled jooksnud, et päris selliseid ütleme tavalise inimese jaoks siiski suhteliselt ulmelisi distantse ja paikasid kas on mingisugune ala või, või, või selline valdkond stiil, matkamisel näiteks, mida, mida sa veel teinud ei ole, aga mis, mis võib-olla oleks selline, mida kunagi tahaks proovida? Ma arvan, et ma olen oma filosoofia sättinud nagu selliselt, et ma tegelen nende spordialadega, kus minu edasiviimiseks on tarvis minu enda jõudu mis tähendab, et sinna alla kuuluvadki väga selgelt jooksmine, matkamine, ratas, kajak, suusatamine. Sellised teemad, aga näiteks kui me mõtleme mäest alla, suusatamine või purjelauaga sõitmine või langevarjuga hüppamine, et need kõik on nagu väga kihvtid tegevused, aga aga need jäävad nagu minu filosoofiast välja. Et kõigega ei jõua tegeleda. Mis see sinu filosoofia on, sai suusatamisel sai peri olümpiale näiteks selles mõttes tippspordiga selles kontekstis või ei tegele või püritsev olümpial, ega ma ei tea. Te võite ei suusatamiseks kindlasti pilte, aga suusatamise kontekstis ikkagi ma räägin nagu suusamatkast. Ja Me käisime saareki rahvuspargis talvel seal Põhja-Rootsis ja see on üks piirkond, mida hoitakse täiesti puutumatuna, kuhu ei lubata maha märkida, ei matkaradasid, seal ei ole, ei matkaonne ja seal ei ole ka päästetöödel päästetegevust ehk kui midagi nagu juhtub, seal pole muidugi ka ei internetti ega mobiililevi. Ja nõnda me läksimegi siis sinna kaheks nädalaks, miinus kolmekümnese kraadise pakasega. Tõlkisid ta siis keset lumevälju, tõlkisime keset lumevälju, seal on ümberringi mäed umbes 2000 meetri kõrgused ja liikusime siis selliselt, et meil olid rakmetega olid järel kelgud ja kelkude peal siis kogu kahe nädala varustus ja nii-öelda elukindlustus selles mõttes, et, et kui midagi noh, kõik riskid, mis kõik riskid, noh, nii palju kui võimalik riskid tuli maandada, sest me teadsime, et seal ei ole mingit levi. Seal ei ole mingit abi, seal tuleb kõigega ise hakkama saada. On see nii-öelda adrenaliini otsimine, võiks ju tegelikult minna kuskile mugavasse hotelli ja päeval käiagi metsas matkamas ja õhtul tagasi tulla restoranis seal õhtust süüa. See köidasinud. See ununeb väga kiiresti. Et ma ei tea inimesi, kes suudaks meenutada oma oma, oma selliseid, et noh, käike ja nendest. Aga noh, ma ei tea, ei nii ei ole nii, ei ole õige öelda, kindlasti on nagu väga suur hulk inimesi, kes tõesti sellest just nimelt sellest leiavadki nagu oma oma õige tee ja, ja see sobibki neile, et nende et kõik asjad on ära tehtud, aga minu tee on teistsugune. Me oleme nüüd tänase saate jooksul siin rännanud väga erinevatesse paikadesse. On sul juba silm peal, mõnel järgmisel kohal, kuhu minna, mida teha? Mõtteid on päris mitmeid ja noh, üks mõte on ka näiteks see, et minna sinnasamasse minna joosta veel kord uutemmbeed ja ja sättida endale seal natuke kõrgemad eesmärgid. Et esimene kord sellel jooksul osalemine on hea kogemuse omandamiseks ja ma usun, et järgmine kord on võimalik, seal juba võiks, võiks proovida midagi enamat. Mis sa teeksid teisiti, kasvõi näiteks ettevalmistuse osas, kui nüüd uuesti minek on? Ma teaksin, mida ma teeksin teistmoodi koha peal, näiteks söömise osas. Et Ma arvan, et selles osas jäi mul mul seal üht-teist vajaka ja seal on võimalik nagu asju paremini teha, noh näiteks seal esimeses söögipunktis ma ei olnud arvestanud, et et sealt ei ole midagi võtta, et seal olid nagu taldrikute prioridaid, mingid küpsised ja kuigi kuivikud ja, ja noh, see, see ei ole päris see asi, mis nagu ultrajooksjad toidab. Mis toidab ultrajooksjat korralik energiarikas toit, aga keskel ikka päris söök. Seal oli siis briis ja hakklihakaste Kui me räägime siin Prantsusmaal, jooksmisest ja Lõuna-Ameerikas Mehhikos ja, ja kõik seal mujal Eesti enam nagu pinget ei paku. Oi, Eestis on väga kihvtid ultrajooksud olemas ja, ja muidugi pakub Eesti pinget, et siin on nii näiteks taliharjajooks, mis toimub jaanuari alguses, kus siis alati oodatakse, et oleks külm ja paks lumi maas, et oleks ikka sellised tingimused hästi karmid. Nii et see on üks selline, ma arvan, üks, üks, üks raskemaid ultrajooksja siin Eestis. Mis muudab Eestis jooksmise teistega võrreldes eriliseks või teistsuguseks? Siin saad jalad alati märjaks. Leivo, mul on väga hea meel, et sa said täna tulla reispassi saatesse ja, ja nende vilksatuste eest olen ka väga tänulik ja ma usun ka kuulajad samuti erinevatesse paikadesse, kus saab joosta igal juhul siis. Meie poolt pöidlad pihku ja sulle siis jaksu ja jõudu edaspidiseks. Aitäh, Jakob.
