Tere kuulama reisi raadio. See on vikerraadio suvine saatesari, mis uudistab inimeste ja asjade ja nähtuste liikumise liigutamise telgitagustes. Oleme selle sooja suve jooksul jõudnud tegeleda moekultuuri, toidukultuuri, kirjakultuuri, keele, kultuuri, reisimiskultuuri, sõja ja rahu ning muusikakultuuriga. Täna läheme rohujuure tasandile, sõna otseses mõttes näpud mulda, mõtted hakarend radadele. Tänase ühise tunnikese jooksul on mul lausa viis külalist eesti taimestiku kujunemisest, räägib põllumajandusekspert Rein lillak. Põnevast ja optimistlikust permakultuuri liikumisest räägib permakultuuridisainer Marian Nummert. Ja meil on külas ka reisisellid, kes räägivad nii virtuaalsete kui reaalsete loodusrännakute foorustest ja väljakutsetest. Külla tulevad eesti üksinda risti-rästi läbi jäänud matkaja Heleri, Hanko ja Helenit kanali loonud kunstnikud Taavi Tulevi, Liisa Kruusmägi MINA OLEN Maarja Merivoo-Parro. Tore, et oled sattunud kuulama. Vikerraadio eetris on reisiraadio MINA OLEN Maarja Merivoo-Parro ja ma kahtlustan, et üks asi, mis meid kõiki seob, on see, et meile meeldivad taimed. Võib-olla kõigile ei meeldi täpselt samad taimed, aga vast ei ole kedagi sellist, kellele mitte ükski taim ei meeldiks ja kes tahaks elada maailmas, kus taimi ei oleks ja kui isegi tahaks, siis ta ei saaks, sest inimese elu on võimalik ainult tänu taimedele. Nemad toodavad meile niku, see on üldiselt hästi teada, aga millest vähem mõeldakse või mida vähem astutakse, on, et kogu meie doi, see on ju samuti pärit taimedelt. See kehtib ka nende puhul, kes söövad lihasest, kõik loomad on kas ise taimede sööjad või siis on taimede sööjad nendesse hakkloomad, ehk et kõik teed viivad mulda. Ja kujundlikult väljendudes just sinna täitsa rohujuure tasandile, rändame oma esimeses intervjuus, tere tulemast vikerraadiosse, Eesti maaülikooli pajud, rendilak. Tere päevast kõigile. Väga paljud taimeliigid, keda me peame Eestile väga omaseks, nagu näiteks kas või meie rahvustajaid, kartul on tegelikult üsna hiljutised saabujad, kellest meie kaugematel esivanematel mitte mingit aimu polnud. Ja nende siia ikka on olnud seiklus ja nende juurutamine jällegi sõna otseses mõttes on samuti seiklus. Rein lillakad, millised meile teada-tuntud liigid on, tegelikult ütleme siis sisserändajad. Tegelikult neid liike on hästi palju, see liikide introdutseerimine on toimunud nagu lainetena ja tõepoolest, kui hakata pihta kartulist sinna juurde kindlasti käib karistik siis see, miks pärast ta siia sisse tuli, on paljus seotud majandusküsimustega, sest 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse mõisad elavad küllaltki rasketes oludes majandusoludes otsitakse uusi võimalusi tootmiseks ja üheks selliseks saab ju lambakasvatus. Just lambakasvatus on see, mis tõukab kartulit ja ka ristikut siia sisse tooma ja laialdasemalt kasvatama meie mõisades. Tegelikult võiks alustada seda introdutseerimisest juba varasemast perioodist 18. sajandi, ütleme keskpaigast kuni 19. sajandini, mil meie mõisad hakkavad rajama väga ulatuslikult parke, iluaiandus, uued liigid, uued puud, uued põõsad, hakkame pihta kas või nulud lehised, kaasa arvatud erinevad võib-olla vahtraliigid ja nii edasi, mis meie mõisades hakkavad olema. Ja väga sageli mõisapargid koosnevad ju enam kui 100-st liigist. Nüüd on dendropargi tüüpi pargid ja sageli enam kui pooled neist on sisse toodud. Esimene laine on just sellest perioodist. Seoses 20. sajandi alguse sündmustega. Selline produtseerimine pidurdub kindlasti uute liikide sissetoomine pidurdub kuid saab uue hoo sisse siis, kui kui mõisad jagatakse väikesteks talukohtadeks. 1919. aasta maareformiga. Ja ka nendele väikestele taludele on vaja majandusliku mingisugust alust taimekasvatuse näol. Ja see on ka põhjus, näiteks kui see talu on ikkagi ainult paar hektarit suur siis loomulikult aiandus on see, mis peaks seda talu toitma edaspidi. Ja selle tõttu algab taas uute liikide sissetoomine. Aga mitte ainult. Võtame kolmekümnendat aastat 20. sajand kus hakatakse järjest enam pöörama tähelepanu ilu aianduslikule, momendile, kas või talude kaunistamise. Aasta mil tõepoolest propageeritakse erinevate lillede kasvatamist elus tarad ehk hekid ja muu taoline. Kui me mõtleme vanade talude peale, siis kindlasti paljudele kangestuvad sirelid sirelid samuti ju tegelikult nende kodumaa on päris kaugel lõunas siia annet täiesti tahtlikult sisse toodud, aga kui tulla tagasi veel kartuli juurde, siis otse Ameerikast ja sedasi jäid toodud see tuli ringiga, tuli viivitusega. On ju ka teada, et ega talupojad, et kõige suurema vaimustusega seda seda uuendust vastu võtnud Nii ta ongi. Ega talupoeg ka see pärisorjast talupoeg oli ratsionaalse mõtlemisega, ta arvestas koheselt, et kui talude jõukus kasvab, see oli selle eesmärk, et taluda, hakkaksid kasvatama kartulit. Mõisa eesmärk vähemalt siis tõenäoliselt ka maksukoormus hakkab kasvama. Ja see talupoegadele ei meeldinud. Et oldi vägagi ettevaatlikud. Et võime öelda, et alles seal, 19. sajandi keskpaigas võime kohata järjest enam taludes ka kartulit. Me võime provotseerivalt öelda seda, et, et kartuli kasutusele mine lõpetas meil näljahädad ära ja vähe sellest. Põhjaeesti talud osteti suuresti ju kartulimüügist saadud raha eest. Nii et kartuli tähtsus on väga mitmekülgne olnud. Meie ajaloos. Vaatame laiemat pilti, siis pikalt on ajaloos räägitud sellest, kuidas meile praegu hästi tuntud ja pea toidusena pruugitud nisudia Hirsyydia riisi, et need olid justkui need, mis inimkonna sellest küttimisest korilusest edasi viisid. Aga viimasel ajal räägitakse rohkem sellest, et need hiljem põhimassi andnud taimed ei olnud sugugi esimesed, keda ise kasvatama õpiti, vaid selleks olid kes nii-öelda erilisemad tegelased nagu viigimarjad, kõrvitsad, keda ei pruugitud kunagi pea toidusena näidis. Mehhiko puhul ongi kindlaks tehtud, et tšillipiprad, avokaadod, oad olid kodustatud tuhandeid aastaid varem kui maise hirss. Ja arvatakse ka, et korilase raames korjatud viljade jäänuste ära viskamine tekitaski juba iseenesest selliseid viljakaid nurgakesi, kus seemned siis idanema hakkasite. Niimodi inimeste õpetasid, et kuidas taimede kasvatamine käia võiks, ehk et kõigepealt oli aiandus, siis tuli põllumajandus. Kui me nüüd Eestit vaatame, siis, kui kaugele ajalukku Eesti põllumajanduse puhul näha suudame, kui nüüd jah, need kirjalike allikatega varustatud mõisaperioodid kõrvale, et mis oli enne seda, kui palju me teame No mis perioodist Eestis hakatakse rääkima sellisest esimestest märkidest, eks ta sinna kusagile viienda, kuuenda aasta 1000 paiku enne Kristust jääb tõsisem põllumajandus, kus, kus võime rääkida juba tõepoolest kasvatatakse vilja, jääb ikkagi sinna kuskilt teise aastatuhande kanti enne Kristust. Mis Eesti taimestiku kujunemist tänapäeval määrab? See on, see on nii hea küsimus, et, et kõigepealt kindlasti see, mis on firmade huvi, kes meile erinevaid liike sisse toovad, loomulikult nad tahavad elada. Ja, ja selle tõttu nad pakuvad väga erinevaid, just võtame näiteks iluaiandus, erinevad kadakaliigid, kas või erinevad okaspuuliigid, neid on meeletu arv, rääkimata lehtpuudest. Tõsi, majanduslikku tähtsust omavad. Kui me räägime toidutaimedest, siis eelkõige meie klimaatilised olud siin kümmekond aastat, et tagasi sageli räägid ju soomurakas ehk mesimurakas. Tegelikult paistab, et ta meil eriliselt kanda ei kinnita. Samas need kultuurmustikad, miks ka mitte, tõsi küll, veidikene läinud, et nad on oma maitselt, aga, aga ikkagi astelpaju kindlasti meie üks praegu ja tulevikukultuur kindlasti. Ühe asja tahaks võib-olla nõukogude perioodi siin sageli. Seda näidatakse hästi mustades värvides, kuid seal olid oma huvid ja mikspärast nõukogude perioodil jälle see introdutseerimine hoogu läheb. Pärast teist maailmasõda ongi see, et tegelikult on toidupuudus energiapuudus. Ja kui nüüd Hruštšovi sula ajal hakatakse propageerima siin just loomakasvatus, tõstetakse see kilbile siis tekib jällegi selline mõte tugevdada siin söödabaas ja sealt tuleneb see põhjus, miks pärast esiteks, mais öeldakse, et maisikasvanud igast laulukesi Geon maisi kohta selles perioodis. Ma mäletan oma lapsepõlvest, Põdrangu sovhoosis Lääne-Virumaal mais oli üle täiskasvanud inimese, pea kasvas küll ja koristati siloks. Teine, mis sel ajal väga tähtsad trolli omas oli silosöödad. Ja see on põhjus, ka mikspärast tuuakse sisse meile igasuguseid uusi liike, millega tänapäeval isegi hädas oleme šasnovski karu but näiteks see oli mõeldud silo jaoks, silos tootmiseks ja ida-kitsehernes. Ma alati püüan seda rehabiliteerida. Ida-kitsehernes on suurepärane söödakultuur, liblik, kõige linn peab väga kaua vastu. Kuid temaga on vaja aretusliku tööd teha. Ta on suhteliselt toores materjal veel. Loodame, et tulevikus see asi saab toimuma ja, ja me jõuame konsensusele ka bioloogidega selles suhtes, et see liblikõieline väärib tähelepanu. Aitäh rin, lillak, Eesti maaülikooli õppejõud. Reisiraadiot vikerraadio eetris on inimeste asjade nähtuste liikumise teemal mõtlemisainet pakkuv reisi raadio MINA, OLEN Maarja Merivoo-Parro. Tänase saate tuum on taimeriigis. Nüüd, mil oleme Rein lillaku abiga selgeks saanud sirelite kartulite Eestisse rändamise loo on aeg vaadata otsa jälle põnevale uuele tuulele, mis pakub pigem pessimistlikult kliimamuutuste ajastul tröösti ja isegi loodud just nimelt permakultuur ja sellega seonduv. Reisiraadio vikerraadios kylas Marian Nummert, Kermo kultuuri spetsialist, tere tulemast. Tere kõigepealt lühidalt, mis permakultuur õigupoolest on? Permakultuur ja eesti keelde tõlgituna on kestev kultuuri kestev põllumajanduset. Algselt see sõna päevanenud kaltscher tähendas, oli, peame nende Arvikaitsel ehk siis keskendus pigem sellele, kuidas toitu toota püsivalt kestlikult. Aga nüüd on see laienenud aegade jooksul ka mujale, teistesse sfäärides, et kas või maastikuarhitektuuri linnaplaneerimisse, majandusest arusaamisesse või miks mitte ka õigusteadustesse või nii-öelda seadusandluses, et on muutunud selliseks elustiiliks mõtteviisiks rohkem. See filosoofia kõigepealt alguse sai, kuidas ta on arenenud ja millal ta siin Eestis hakkas kanda kinnitama. Ta sai alguse pärast seda kuulsat Rooma Klubi raportit, see oli 5972 ja pärast seda siis Austraalias Pilm Alisson koos oma õpilase David Holm greniga siis mõtlesid, et no kui kasvu piirid on ees, kuidas siis tegelikult olla jätku suute on ju, või kuidas kesta siis sellel planeedil ja hakkas otsima neid näiteid. Ja need ongi siis tihti põlisrahvaste sellistest püsivatest ja toimivatest toidu kasvatamise viisidest ja üldse elamise viisidest siis nagu kokku pandud. Ja ta ise ilmselt oli väga suure sellise terviku haaramise võimega lõigi sellise süsteemi, mille abil on, mida on võimalik nagu noh, mis on nagu baassüsteem, mille abil saad igas kliimavöötmes teha tarku otsuseid seoses siis sellega, kuidas inimesed keskkonnas või looduses võiksid toimetada. Rooma Klubi raport, sätestaski selle või noh, toodi juba meile ilmsiks see, et, et sellel ühel planeedil ei ole võimalik lõppematult kasvada, mis tundub äärmiselt lihtne ja loogiline asi. Aga mingis mõttes praegugi, kui sellest on peaaegu 50 aastat möödas, tundub, et see ei ole meile nagu päriselt kohale jõudnud. Väga paljud inimesed, kes tunnevad muret keskkonna pärast ja jätkusuutlikkuse pärast, ka nemad on hakanud põdema sellist kliima, ängistust või kliima, depressiooni, kliimastressi. Teie seltskond, permakultuuriinimeste seltskond on mulle tundub palju optimistlikum, et justkui on omane see veendumused tegelikult planeedil ei ole tingimata parem kui inimest üldse ei ole, vaid äkki inimene suudab vastupidi, teha midagi head jätta endast maailma parema paigana maha kui see maailm, mis siin oli. Kuidas sündis? Ja see on täitsa õige, et ma arvan, et ka minu enda jaoks see aitab sellest nii-öelda depressiivsest poolest edasi liikuda ja noh, loodus on, kuna see põhineb loodusel, siis minu meelest loodus ise ongi alati kuidagi selline positiivne või lootusrikas, et et isegi kui inimese võtavad puid maha või teevad mingeid asju, mis nagu kaotanud justkui loodust, siis loodusel on need mehhanismid, kuidas taastuda, alati olemas. Ja noh, võib-olla see teebki nagu selliseks sisenemisel rõõmsaks, kui sa õpid tundma, kuidas asjad käivad ja siis see annabki lootust, et ta, et kui ma lihtsalt neid asju rakendan, siis äkki ongi lahendused olemas ja noh, mina olen küll avastanud palju selliseid positiivseid ees, et kasvõi mulla abil mulle tundub, et on võimalik kogu meie kliimateema siin ära lahendada, et ei ole nagu ei ole üldse nii lootusetu, aga noh, põhimõtteliselt see lootus, et USA on see inimeste peades asuv osa, et mida permakultuuris võib-olla aitab natukene muuta või vähemalt tähelepanu juhtida. Räägi, kuidas sinu enda teekond permakultuuri nii viis ja kuhu ta on nüüd jõudnud? Kuulsin seda sõna esmakordselt välismaal hoopis Mehhikos, see oli 2008 selline pool niisugune hipide kokkusaamine seal ja tundus, et siis Ameerikast pärit inimestele oli see väga nagu selline tavaline asi, et nad tegid seal mingi siukse tutvustava loengukese. Ma alguses ei saanud nagu väga pihta ka, et mis noh, et kas see huvitab mind või mitte. Aga ma arendasin edasi Kanadasse ja seal ma sain aru, et seal on see ka täiesti normaalne selles seltskonnas, kuhu ma sattusin. Ja siis seal Vancouveri saarel Victoria linnas oligi selline toidusalulaadne koht siin vanast parkimisplatsist tehtud selline kogukonnaaed, mis, mis oli nagu toidusalu, see tähendab, et seal kasvasid püsikud, põõsad, puud ja kandsid vilja ja kõik võisid seal olla mõne marja noppida, käia, talgutel osaleda ja noh, siis siis ma sain aru, et aasia permakultuur loob midagi või et sellel on mingi selline väljendus ja kui ma Eestisse tagasi jõudsin, siis ma hakkasingi kohe uurima. Ma sain aru, et Eestis on ka võib-olla mõnede algekesed juba kusagil olemas ja noh, põhimaterjal muidugi inglise keeles, et pärast seda ma ise läbisin ka ühe kursuse, mis tehti kunagi Sännas selliste esimeste fännide poolt. Ja siis võtsin ette ka selle permakultuuridisaineri kursuse, mida juhendas Chow Lawton, kes ise on onu Bill Morrisoni õpilane. Et see oli küll e-kursus, aga minu arvates väga põhjalik ja, ja seda õppides ma. Ma olin väga rõõmus, sest et mu varem taust on ökoloogialane ja siis permakultuur nagu sidus kõik need asjad kokku, andis lõpuks selle liimi nagu või selle tervikutunnetuse. Et ma sain rakendada neid teadmisi, mis mul varem oli võib-olla olemas, aga uues võtmes või sellises uues nägemuses, et ma sain aru, et sellest nendest teadmistest on päriselt mingit kasu ka või et neil on kusagil võimalik rakendada, et ökoloogia elukutset ei ole ma senimaani kuskil töökuulutuses nagu otsitavat näinud, et ja noh, praeguseks siis järelikult inimeste huvi on olnud, et ühel hetkel lihtsalt hakati küsima, et kuule, et sa oled seda uurinud ja mõelnud, et äkki tahad rääkida ka. Ja noh, siis niimoodi seal on läinud, et mul on olnud selline oma maakoht ka, kus majandus on katsetada ja siis ma olen saanud neid kohti, neid õppetunde sealt jagada. Ja nüüd siis natukene kaotas disainida inimesi aidata, kui nad tahavad midagi teha, aga nõustada. Ja siis kogu aeg jutustada sellest ka Kuulajatele, kes ei ole võib-olla varem teemaga kokku puutunud või plekiga, kui on, aga ei ole veel esimest sammu ise astunud. Kust oleks hea alustada maainimesel, kust oleks hea alustada linnainimesel, kui ta tahaks just nimelt praktiliselt midagigi ära teha, mis kuidagi permakultuuri eestlasega kokku läheks? No võib-olla siis kõigepealt võiks ära rääkida, mis see permakultuuri eetus siis on? See on kolm sellist eetilist alustele, esimene on hoolitsema eest või ka looduse eest on ja see on sama asi siis hoolitse inimese eest, kuna tihti võib juhtuda, et me tegelikult ei hoolitse ega inimese eest muuhulgas ka mitte looduse eest, on ju, et see kasvõi keskkonnakaitsjad on vaistesti sellises raskes positsioonis omadega ja saavad surma, kui nad looduskaitsealad ja nii edasi. No muidugi kõik need sotsiaalteemade üle maailma, kui laiemalt vaadata, siis kolmas on esialgselt see oli nagu selline õiglane jagamine, ülejäägi loomine, mille abil siis oleks võimalik uuesti loodus taastada ja inimesi aidata, samamoodi et noh, kuna teemaks on see, et jätkusuutlikkus ei ole võib-olla enam see kõige tähtsam asi selles mõttes, et see, mis meil praegu olemas on, et kas seda tasub jätkata, et me justkui võiks nagu veel paremini suuta, kuna meil on vaja juba asju taastada ja parandada siis siis see kolmas on muutunud ka, olen näinud, et tuleviku eest hoolitsemiseks, mis võib-olla aitab isegi paremini ära, et me peame mõtlema ka sellele, et kuidas mis edasi saab ja kuidas luua seda, mis teistele ülejäämine tulevikus ja no siis sealt edasi, et kus siis alustada, et esimene asi on lihtsalt looduse vaatlemine ja tundmaõppimine paremini, et kuidas need asjad looduses käivad. Kui lihtsalt mõelda linna peale, siis üks kõige lihtsam asi on see, et kui su aias kasvavad puud siis kogu need lehed kokku ja kas komposteeri ära või pane kohe peenrasse sügisel mitte ära saada prügina minema kilekottidesse pakituna. Et see on orgaanika, mida me puud on suure tööga tootnud püüdnud atmosfäärist süsinikku kinni ja teinud selle selliseks orgaaniliseks vesinikuks, mis peaks mulda minema. Juhul kui ta ei lähe sinna mulda, siis lihtsalt ise aitad kaasa selle heidete tekkimisele nii-öelda siis süsiniku lõpuks jälle atmosfääri tagasi, kus ta võib-olla natuke liiga palju on praegu. Noh, ja siis, kui sa tahad aias midagi rohkem teha, ükskõik, kas maal või linnas, siis siis tasub mulda mulla eest hakata paremini hoolitsema, vaadata, kuidas loodus sellega käib, et ümber, et loodus kunagi kaeva eriti või loodus kunagi väeta ega pritsi, ega noh, niimoodi krabi lõpmatuseni ja looduses üks asi on see, et looduses ei ole loomulikult kujul nagu musta mulda paljana, et alati keegi tuleb sinna kasvama. See ruum täidetakse ära, et looduse mõttesse paljas muld nagu lahtine haav, mis tuleb kähku kinni kasvatada taimedega katalehtedega, orgaanikaga, kõigega, et kogu aeg looduse suund on tegelikult luua juurde mulla, viljakust, elupaiku, kõike seda. Aga inimene on, tema arengus on mõned taimed sellised, mis justkui ei suuda ilma kasvada, kui ta ei ole ära kaevatud sema või või siis lihtsalt inimene ise tahab, peener oleks must ja korras on ju, et see natuke jõuab juba sinna, sellesse, mida sa mõtled oma peenrast, et seal on ka see koht, et sa pead hakkama natuke teise pilguga ringi vaatama, et näiteks kuidas oma aeda meelitada või kuidas võimaldada, et seal elavad putukad, liblikad, linnukesed on ju kõik see toiduahelat nagu lubada juhtuda, et inimestel on kuidagi hästi selline suur korravajadus ja siis sa tahad nagu noh, tegelikult, mis sa teed. Kas sa sellest ühel päeval aru saada on see, et sa tõrjud elu endast eemale? Niisiis on hästi nagu kulukas ka, et sa pead palju vaeva nägema, mõtlema siis kahjurite peale hakkame kartma kõiksuguseid tegelasi, kes siis justkui tahavad sinu aeda tungida. Aga sa ise oled võib-olla mõned head tüübid ära saatnud ja siis oledki hädas omadega. Et noh, see on selline. Võib-olla polegi selle siukest ainukest ühte õiget kohta, mida teha, vaid kui sa lihtsalt hakkad natuke vaatama ja tajuma, siis teed seda, mis sinu aias on kõige lihtsam ja loogilisem teha. Ja noh, nii see teekond nagu läheb edasi, et kuskilt võtad kinni ja siis juba näed ise mõnda teist asja, et avastad seda asja. Aitäh permakultuuridisainer Marian Nummert, milline näeb välja hetke Hermaküla disaineri enda koduaed. Sellest saate aimu siis, kui kuulate esmaspäeval, üheksandal augustil vikerraadio huvitaja saadet, mida tol päeval juhib Kristo Elias. Justiitsnimelt läheb eetrisse reportaaž Marian Nummert. Kui endal kodus teedenid pole või siis sellest ei piisa. On aeg minna laia loodusesse. Matkakultuuril on juured sügavas minevikus, eriti suure hoo on sisse saanud aga viimase sajandi vältel. Ja kuna looduses käimine looduses olemine toob kaasa erinevaid väljakutseid, mis vajavad kui ka rammu on seda traditsiooniliselt peetud pigem meeste ja poiste pärusmaaks. Naisi, gridi, naisi, kes üksinda matkavad, vaadatakse imetluse ja kummastusega ja olgem ausad, naised ise tegelikult ei kipu just massiliselt loodusega mõõtu võtma. Üks põhjus peitub kindlasti selles, et neid pole selleks kasvamise ajal julgustatud, pigem vastupidi. See on ilmne juba poiste ja tüdrukute nii-öelda traditsioonilisi riideid vaadates. Kui poiste garderoobi loomulikuks osaks on tumedates toonides püksid, millega saab joosta, ronida, avastada siis tütarlastel heledad kleidid, millega üht-teist isegi justkui saaks teha aga samas ei tohiks rõivast rikkuda. Siit edasi tulevad aga juba hirmu ja õuduslood kõigist ohtudest, mis üksikut naissoost isikut looduses või ka tegelikult inimeste seas matkates tabada võivad. Ja hurjutused, veenmised. Et mis iganes veider plaan võetud, tasuks sellest pigem loobuda või siis mugandada seda sääraselt, et kambas oleks siiski ka keegi usaldusväärne meesterahvas, sest muidu oi ei tahaks mõeldagi. Umbes selliste stereotüüpsete manitsustega on rinda pistnud ka minu järgmine külaline. Eesti ihuüksi risti-rästi läbi matkanud naine Heleri Hanko, kelle ettevõtmistest on valminud ka inspira kanalil jooksnud teleseriaal. Rabarada pidi. Mis? Üks käegi läbini istu. Ja rohkem pole vaja. Kui vaid purjetada välja Äraostikust ja kuidas verd austada? Nii palju peale, kui see Võimas maaline. Villand elu, vaid unenägusi. Võimasku maaline. Tunne nõrge nähes ei piirata kuid ma ei tea, mis mul on teha vaja. Ma ei, ma mitmekülgne nagu ma igatsen, need maal oleks, olekski. Mis kell on painu läänega? Võimas line. Doora üks käepigistus. Ja rohkem polegi vaja. Kui vaid purjetada välja roostikus ja mudas merre Tauks ta sund ja labajalad. Heleri Hanko, nii tsiviilelus oled sa ühes suures Eesti IT-firmas tööl ürituste korraldajana, aga vaikselt oled kasvatanud kõrvale ka teise karjääri sellise, kus sa oledki tegelikult need kõige kuulsam eesti matkav naine ja viid metsa rabasse teisigi, kuidas ja miks see kõik sinu ellu tuli? Ma arvan, et ma olen lapsepõlves kindlasti saanud sellise looduses hulkumise paketti kaasa. Mu isa viis meid, mets alati viib meid siiamaani ja tema armastab just seda ürgset või puutumatu loodusega metsa, kuhu teine inimene ei satu tema väga matkaradadest ei usu. Ma arvan, et üks kõige suurem roll tegelikult selle juures on see, et ma mõlema vanavanaema-vanavanemate pool tagahuviks oligi mets. Et ma sain pidevalt seal liikuda ja see oli hästi loomulik osa. Ja võib-olla kõige suurem võti siin on see, et mu vanaema sai aru sellest, et ma olin kõige vanem lapselaps ja see tähendab seda, et neid väiksemaid putukaid oli nii palju, mis tähendab seda, et mina väga tahtsin aeg-ajalt üksi olla just sellist üksinda metsas kolamist ja selle asemele mind hirmutada, selle metsaga tundub hirmus, kui sa ikkagi lased oma noore lapselapse metsa siis nad ei keelanud ega hirmutanud. Lubasid mul metsas kolada, õpetasid mulle, kuidas seal hakkama saada, mida teha, kui ära eksid. Ja mis kõige tähtsam, nad ikkagi palustame alati neile ütleks, et ma annaks teada, et see oli hästi selline loomulik, ma ütlesin, ma lähen nüüd metsa ja siis ma kolasin seal natukene, tulin tagasi. Päris matkakoti, esimese panin mulle selga mu ristiema kellega sai korraks kulatud Tabasalust tilgu rända. Ja sealt edasi on üks suur auk, et siis tuli ikkagi selline teismeline teismeline Heleri välja, kes kuni 25. eluaastani täiesti loobus kuidagi loodusest või mitte, loob, on, ma arvan, et lihtsalt enam ei märganud seda. Siis 2015, ma avastasin, et RMK lõi esimese Eesti kõige pikema matkarajal, mis läbistas Eestit 375 kilomeetrite Oandu Ikla ja seda uudist kuuldes mul kohe tekkis selline tunne, et mõtle, kui keegi teeks selle otsast lõpuni ise korraga läbi. Ja sealt edasi ma mõtlesin, et miks seda ei võiks mina teha. Ja hästi kogenematuna, hästi palju vigu, tegin esimese matkaga läksime ikkagi sinna metsa, tegin selle ära ja siis tuli uus paus küll, käisin aeg-ajalt matkamas ka talvel ööbisin täitsa koos koeraga, kui on taga krõbedalv metsas, aga sellist pika matka mul tükk aega ei olnud. Ja kui ma selle esimese matkaselle Oandu Ikla mardi naljatan, et ma kuulsin seda vahetult enne sünnipäeva ma kinkisin selle matkast endale 25.-ks sünnipäevaks, kaks. Ja viis aastat hiljem hakkas 30 tulema. Eelmine aasta siis kui oli see koroonakriisi algus ja kass ütles, et töötan ürituste korraldajana, siis oli väga keeruline üritusi korraldad sellel. Ja ma leidsin, et ma tahan sellest koroonakriisist üldisest kriisiajast teha midagi head endale ja see oli kohe järgmine mõte, et nüüd on 30, saan ka. Saan endale kinkida veel suurema kingi. Ehk et Peraküla ähijärve matkaraja mis on siis 820 kilomeetrit ja tegin seal eelmine suvi ära. Kuidas see sinu sisemaailm matka kestel elab ja hingab, kas seal on mingisugused tõusud-mõõnad, langused, mida sa oskad juba ette näha või see kõik on üsna erinev ja üllata ja sõltub oludest? Siis kindlasti on erinev ja üllatusi on väga palju, aga üldiselt ma juba tean enne matkale minekut. Mul on selline meetod, kuidas ma ütlen, et ma hirme metsa kaasa ei paki, sest kõik, kes matkavad, teavad et peab väga vähesega hakkama saama ja hirmud kaaluvad hirmus palju. Siis ma neid kaasa ei paki. Aga kuidas ma neid kaasa ei paki, on see, et juba vahetult enne metsa minemist ma lõpetan igasuguse negatiivsuse endasse laskmise, ma lõpetan uudiste lugemise tegelikult igaks juhuks. Mu pere juba teab, et ei tohi. Oman negatiivselt oma hirmsaid, noh, see käib peamiselt mu emale, tõi oma hirmu, ei tohi mulle rohkem süstida, et ta teab, et enam paar nädalat enne matka ei tohi enam küsida, mis siis saab, kui hundid märatsevad ja matka ajal ikka on tõusev mõnu on ikka, väga palju on pisaraid ja palju on valu ja aga väga sellist, mis kõige rohkem, mida ma ootan just seal rahuhetk matkast, mis saabub, mida on väga raske kirjeldada. See saabub umbes peale kahte nädalat. Kui peast hakkab kaduma kalender siis sellega seoses kuidagi tuleb selline mingi kulgemine looduses ja ma kutsungi seda metsistumiseks vaikselt hakkadki aru saama, et see, mis on seal kalendrimaailmas nende teiste inimestega, seal, teisel pool metsa. Et see enam mind ei puuduta, vaid see, mis mina siin praegu iseendaga teen mööda seda rada need valusad hetked või, või, või kurvad hetked või, või mis iganes ilusad hetked, et need on need tähtsad asjad, mis ma hetkel siin teen. See, see on see, mis ma arvan, mida ma kõige rohkem ootan, kui ma metsa lähen? Kunagi, kui autod tulid, siis inimestel kippus hästi süda pahaks minema sellisel lihtsal põhjusel, et nad olid vankris sõites harjunud vaatama seda, mis tee ääres on. Aga nüüd autoga sõites tee äär läks nii kiiresti mööda, et nad lihtsalt ei jõudnud seda ära registreerida ja noh, oli vaja õppida, et vaadake kaugemale, vaatame silmapiiri, vaatame seda, mis nii kiiresti mööda ei tohi, ise. Nüüd on 100 aastat mööda läinud, olukord on vastupidine, me oleme harjunud, et kõik, mis on siin meie lähedal, meie tee ääres vurisebki möödas on mingi roheline foon. Me oleme pimedad, ei näe seda matkal täpselt vastupidi, nagu äkitselt. Võtad täiesti teise rütmi ja eriti kui pikk matk, eks ole, siis rütm nagu võtab, kas indile nüüd, kus aga õpetad ja vii teisi metsa, sulanatsioon, näkid, metsa, julgestabki naisi matkama, siis kuivõrd sa pead nagu teadlikult või siis niimoodi pedagoogiliselt inimesi suunama, et mida vaadata või kuidas vaadata või kui loomulikult see kõik rütmi. Kas tuleb tänapäeva inimesele? Kõigepealt, ma ütlen, see aktsioon on meil mitme naisega koos. Me viime neid koos, jagame oma teadmisi, et seal on ka Stiina Kristal, kes on matkanud tuhandeid-tuhandeid kilomeetreid veel suuremaid, oluliselt suuremaid ettevõtmisi teinud ja tema täitsa on. Ultramatkaja, nii, et see on hoopis midagi muud, ehk et ja meil on kaasas ka tavaliselt joogaõpetaja või keegi, kes ma kutsun seda meie hinge aitab hoida. Kas hingamisõpetajale, joogaõpetaja näiteks ja, ja kolmekesi sinna metsa naisi, viies siis tõesti jagame igaüks oma erinevaid matkakogemusi väga palju sellist suunamist, suunamist, ma ütleks, et me ei tee pigem lasemegi neil kulgeda ja kui tekib küsimusi, siis me nendest räägime, et seal on jah, see näkid metsamatk koosneb ka väga palju erinevatest radadest, et kui me viime väga palju, laseme jälgida ja vaadata päris radasid, võib-olla ka kaarti lugeda siis aeg-ajalt me ikkagi satume ka päris päris metsikusse loodusesse, kus on näha tegelikult keegi ei ole ammu käinud. Näiteks me viime nad täitsa läbi. Ja seal rabas saab alati me alati ütleme, et jalad saavad niikuinii märjaks, ma näen, et see on suur hirm millegipärast inimestel, kes matkale lähevad, et nende esimene küsimusele, kuidas ennast kuivana hoida, kuidas, kuidas teha nii, et jumala eest need jalanõud märjaks ei saa. Või kui me ületame jõge kuskil purrega pure pealt, mis on siis selline pisike palgikene, seda, et väga palju enda ennast usaldama ja seal üle minema, siis ma näen, et inimestel on väga suur hirm vette kukkumise ees. Kuigi tegelikult mitte midagi ei juhtu, seal all on väike ojakene, aga see ületus on nii suur ja nii tähtis, nii hirmus, kuid vette, sest siis sa saad märjaks, et me üritame sellega kuidagi ära võtta, et tegeleda just sellega, et mingisugused hirmud ära võtta. Ja ma näen, et selle näkid metsaaktsiooniga see on nagu selline hüppelaud, et peale seda on väga-väga paljud tüdrukud, naised julgevad ise üksinda metsa minna ja see on see vist, ma arvan, mille pärast me kõige rohkem seda teeme, seda julgust anda, näidata, et tegelikult me saame metsas hakkama, mets hoiab sind. Vikerraadios oli külas matkaja Heleri Hanko taustal kuulemegi aga metsahääli õige pea aga juba rannahääli. Nende salvestiste autorid on minu järgmised külalised. Vikerraadio reisiraadios on täna puremisel looduse kulgemise ja looduses kulgemisega seonduv. Oleme tuhninud põllumajandusajaloos lahanud permakultuuri sumbanud rabades. Nüüd on aga stuudios kunstnik Liisa Kruusmägi ja muusik Taavi Tulev, kes mõnda aega Eestimaa loodust purki püüded ja seda teistega jagavad oma Youtube'i kanali telenitse raames. Tere tulemast vikerraadiosse, mis on teie kanali selgroog ja kuidas see ettevõtmine õigupoolest sündis? Kanali mõte on inimestele loodust koju tuua. Kui meil ilm kogu aeg muutub, et siis vahel võimalik nii-öelda tagasi kerida näiteks või edasi kerida. Ajas. Ja vahel on niimoodi, et ei saa kodust välja minna või lihtsalt tahaks tuppa mustadesse ekraanidesse midagi ilusamat mängima panna, et siis sellist sisume, toodame. Meil on päris palju merd ja siukest rannikut filmitud linde ja, ja laineid ja nagu tuulisemaid ilmasid, siis on ka rabasid ja, ja väga ilus on üks jõgi, Altja jõgi. Seal me oleme veel ei käinud, et valikut on päris palju ja nüüd käisime ka kevadel Mehhikos, et siis see on ka üks Mehhiko klipp on üleval, aga neid tuleb veel. Mis need väljakutsed on, mis selle tööga kaasnevad või kuidas see tööprotsess õigupoolest käib? Seal on mitu erinevat varianti, esiteks peab teadma kohti, kuna Eesti tunnen päris hästi, siis üsna hästi on ka teada, milline on, milline on see keskkond, kuhu me lähme, et kui fotograaf läheb tavaliselt kuhugi pildistama, siis tal ei ole väga vahet, kuhu ta läheb, peaasi et ta saaks oma selle rakursi kätte. Aga kuna meil on, meil on küll YouTube'i kanal, mis on peale vaadates rohkem videokanal, siis tegelikult heli on seal ikkagi see valdav osa. Ja siis kuna heli liigub, ütleme niimoodi sfääriliselt, siis igasugused müratekitajad, mis on mis iganes, suunas kusagil, et need ei tohi läheduses olla. Ja sellepärast on üsna piiratud ka see, et kuhu me saame minna või mitte samamoodi tehnika ei, ei sobi kasutada iga iga ilmaga. Mikrofone suure tuulega kusagil mõnusa atmosfääri püüdmiseks on üsna võimatu kasutada. Ja siis muidugi vaatame ilmateadet. Näeme kusagil udu hakkab tekkima või äiksetorm või teab, mis siis siis suhteliselt ruttu on vaja asjad kokku panna ja minna välja. Ja need teie klipid ei ole mitte sellised paariminutilised, et ained vaadake seda vaid need on tõesti pikad kulgemised mitukümmend minutit ka üle tunni segamatult, et loodust ilma igasuguse taustamuusikat, mida mõnikord sellistele asjadele kiputakse taha panema. Teie, see kunst ongi loodus ise ja te oletegi minu meelest nagu looduskogemuse digiarhivaarid. Aga kes on teie publik? No esiteks teeme me kõik neid asju, mis meile endale meeldib tarbida, kuna meil on kanal alles nii väike. Ja vaatamisi ei ole just kuigi palju. Aga tegelikult selline materjal, mida me toodame, sobib jube hästi töö tegemiseks, kusagil tahad süveneda arvutiga tööd taha? Noh, kõik see kõik, see, et meil on need ekraanid kodudes, meil ei ole, aga paljudel on. Et panna midagi sinna mängima, mis toodab sihukest rahuliku tausta, mis siis aitab ühtlasi ka keskenduda, süveneda millessegi muusse, millega samal ajal tegeled. Või siis ma tean, et see meeldib loomadena koduloomadele meeldib see väga. Ilmselt nojah, ise ei ole jälginud, aga teaduslikult on tõestatud, et samasugune materjal sobib hästi inimestele, kes tahavad, et rohkem rahu, paraneda kiiremini. Ja nii edasi, et kui on, kui on, kui on vaja nii-öelda alandab kõrget vererõhku, üsna kindlasti, et. Need harvad korrad, kui inimene loodusesse satub ja seal päriselt aega veeta saab, siis enamasti toimub mingi liikumine, mingi mingi tegevus, sellist niisama vaatamist oskavad ja tegelikult jaksavad teha päris vähesed. Päike tõuseb ja loojub iga päev. Enamasti kaasneb sellega täiesti erakordne värvide mäng. Erakordne valguse mäng, ometi väga vähesed meist suvatsevad kohale ilmuda selleks sündmuseks teie vähemalt oma kanali jaoks filmides teete seda päris tihti. Kas see kõik on ka teid inimesi kuidagi? Ja nüüd on küll mõjutanud, mina olen maalikunstnike, muidu ma olen maalinud selliseid tubaseid tegevusi, et siis siis on kindlasti väga palju tulnud siukest looduses juurde. Et just see, et sa paned asja filmima seal aga ise istud seal kõrval ja täpselt samamoodi ja võtad ja ma tihtipeale joonistan skeid siin mingeid asju, aga samal ajal ka nagu vaatad seda loodust nagu lähedalt taimi, äss kuidas, kuidas Eesti istud koha peale vaatesse, kuidas mingid pilved liiguvad ja et noh, et see on hästi selline ilus ja rahulik, muidu kogu aeg jooksevad ringi ja ei ei panegi tähele siukseid, pisikesi detaile. Ja mina olen selline professionaalne passi ja et üldse selline lemmiktegevus ongi istuda kusagil, jälgida loodust, ütleme niimoodi, selline looduse jälgimine on väga nauditav tegevus, et istud mere ääres vaatled pilvi või vaatad, kuidas mingisuguse nurga alt hakkavad ämblikuvõrgud paistma hommikul või mingid siuksed asjad. Vikerraadios olid külas muusik Taavi Tulevi, kunstnik Liisa Kruusmägi, kelle ühine loominguline lapsuke on Youtube'i kanal. Teleneetse telenature kirjutatakse ja sealt, nagu öeldud, leiate nüüd juba tundide ja tundide kaupa loodust nii helis kui pildis. Mina olin Maarja Merivoo-Parro, Vikkerraadio reisi raadio, tänaseks lõpetab liikumise liigutamise äärealadelt hekseldame ühe põneva fookusteema ühiselt lahti ka nädala pärast. Preisi raadio valmib koostöös MTÜ Mondoga projekti jagatud teekonnad raames, mida kaasrahastab Euroopa komisjon.
