Täna Torino taliolümpiamängudel. Kristiina Šmigun võidab, suusavahetusega sõidu on esimene, on õnnelik. Kaks kätt, pea, kaal ja kohe on ka kaameramehed ümber võitja. Aplaus on asjakohane, sest selle aasta kolmi rahwoun läheb Eerik lillale. Palun. Head sõbrad tahaks öelda, kolleegid, aga ütleme siis, endised kolleegid, südames jagan seda tunnustust paljudega, sest olenemata riigikorrast, olenemata aastakümnete eest Eesti Raadiot on alati tehtud ühiselt meeskonnatööd palju enne kui tulid sõnad lõimumine ja teised. Usume, et nii mõnigi piuks, mis läbi mikrofoni läbi valjuhääldajad jõudsid kuulajateni, tegid eesti raadio omasemaks aitäh. Erik on ääretult hea koostööpartner. Eerik töötab eeskätt reportaaži nimel. Eerik austab väga sportlast, Eerika austab väga kuulajat ja temaga on meeldiv tööd teha. Sellepärast et see on tiimitöö selle sõna kõige paremas mõttes. Me oleme väga palju olümpiamängudel erinevatel maailmameistrivõistlustel jaganud hotellituba ja ta on tegelikult ka kaaslasena. Väga hea ja asjalik. Meie unegraafikut muidugi on natukene erinevad, sest mina armastan hommikul maksimaalselt kaua magada. Aga kui Erik on oma asju valmistama asunud, siis ma kuulen juba kella viie ajal hommikul paberit krabisevat ta niimoodi kõvasti oma häälega ei, ei räägi asju läbi, et selles suhtes ma magada rahulikult. Temal on nii kõva hääl, et kui ta mõtleb, siis kuuleka ja tegelikult on kui vahele rääkida, võib-olla ehk sentimentaalseks kippuv nüanss ka, sest sellised noorematel inimestel nii nagu noh, 30 üheksad ja natukene veel ehk nooremad siis mulle tähendase Eerikuga, seal on alati selliste. Hakkasin isa, panime vaikset voodisse, hakkas kuulama raadiot. Mina jäin alati Eeriku jutu saatel magama, sellepärast ma teadsin, et kõik on korras. Isa-ema kodus, Eerik, räägi turvaline jah, kõik on turvaline.
