Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. Toeti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Tere, tore üle hulga aja jälle teiega kohtuda. Tere minu poolt ka. Ja täna alustame. Ma usun, et tunnete ära, kes niisugust laulu laulab ja ma arvan, et see ei ole nüüd eriline mõistatus ühelegi lapsele kõik tundsid ära, aga vahetevahel toite metsas selle kukkumise vahele kuuldakse omapäraseid häälitsusi, mis on nagu kiirelt välja öeldud kukuk ja kostab omapärase Kurinaga sellele käo kukkumise vastu, see võib küll natukene segadust tekitada, aga see tegelikult on emalind, kes siis geole vastab ja tema siis teatab, et temal on parajasti pesa silmapiiril, kuhu oma muna võiks poetada ja isalind ilmselt läheb sinna lähemale ka asja uurima. Ja kui siis kui õnnestub, siis õige pea ja ma olin selle muna sinna pessa ära munek. Kägu ongi selline kummaline lind, kes ise pesa idee vaid tema muneb oma munad võõrastesse pesadesse seon. Ilmselt ka teile kõigile ammu teada fakt ja teadlased on kindlaks teinud, et see pesa, kuhu ta oma muna muneb, see on enamasti sama liigi pesa, kus ta ise üles kasvas. Ja see muna, mille ta muneb, on hämmastavalt sarnane Nende teiste munadega. Ainult et ta on natukene suurem. Võib-olla ei ole nii kenasti värvunud, aga üldjoontes ta langeb ikkagi selle värvusega kokku ju käkkusesse muna muneb, siis, enne heidab ta pesast ühe peremehe muna välja ja edasi läheb asi veelgi huvitavamaks, sellepärast et käo muna, mis on üks hilisemaid sinna pessa siginenud. Sealt see poeg koorub tavaliselt esimesena on teistest poegadest tugevam, suurem ja siis hakkab kaugemalt pahandust tegema, ta upitab teised munad või pojad endale selga ja lükkab üle pesaääre alla. Ja sellele on muidugi väga lihtne seletus, miks ta niiviisi toimiv. Asi on selles, et enamus tema vanemateks on temast tunduvalt väiksemad linnud. Ja kui need vaesed vanemad peavad siis sellisele suurele kaardile nagu kägu, ondon vanematest tihtipeale kaks, kolm korda suurem, kui peaksid lisaks sellele kaardile toitu tooma ka veel oma poegadele siis kõige suurem söödik, see kägu, tema jääks lihtsalt nälga ja et konkurente kõrvaldada, tuleb sisse pesa teistest poegadest puhtaks teha. Ja temal on veel teine omapärane omadus, nimelt käopoja suu on hästi erkkollast või oranži värvi ja linnu emadele ja isadele on see kollane või oranž värvus hästi tugevaks signaaliks, et vot nüüd tuleb sinna palju putukaid sisse toppida. Ja siis nemad, vaesekesed, muudkui jooksevad, õied lendavad ringi, otsivad neid putukaid ja alati, kui nad koju jõuavad sinna pesa peale, siis on juba see suur kollane nokk pärani lahti ja tahab, et sinna jälle neid putukaid sisse topitaks ja õige pea ja mahuse käopoeg enam sinna pessa ära ta on niimoodi vaevu-vaevu seal pesa peal või hoopis istub pesa kõrvalnokk pärani lahti ja vanem selleks, et teda toita, siis peab istuma sellel käopojale pähe või selga ja sealt üle pea, siis küünitab sulle toidupojale suhu. Ja tänutäheks siis järgmisel aastal tuleb see kägu tagasi ja otsib sama liigi pesa üles ja hakkab siis sinna munema. Aga kas vahel on läinud mõnedel lindudel korda kaad pettust avastada? No seda ma ei tea, tähendab, ma ei ole kusagilt lugenud küll midagi, aga ma kardan, et ega nad seda pettust ei avasta. Nimelt on asi selles, et lindudel ja no tavaliselt ka loomadel on niimoodi, et et on tugevad ärritajad, neid kutsutakse siis ülinormaalseteks ärritajataks ja kui see ärritaja on väga tugev lind, tegutseb selle kõige tugevam ärritaja järginud käopoja suur kollane ja see on linnule selgeks märgiks, et tuleb seda toita ja tal ei tekkinud kahtlustki, et see võiks olla mingi valskust temas kõik teised tunded või aga kõik teised soovid, suru Pallase poja toitmise soov, Remo muga toidab ja toidab seda lõpp Matto näljast ja suurt poega. Kuni kasvatab siis selle käo üles. Eks linnud on ikka hea südamega, ma ei tea, kui palju siin heast südamest või pahast südamest juttu saab olla, sest ega kägu ka ilmselt ehitaks pesa, nii nagu kõik teisedki linnud. Ainult Temase munade valmimise tsükkel on nii pikaajaline, kui ta muneks ise need munad oma pessa ja hakkaks hauduma esimesest munastust. Poeg võib olla suureks kasvanud, viimast muna alles hakkaks hauduma. Seda pesakonda oleks tal mitte raske, vaid lausa võimatu üles kasvatada. Aga nüüd, kui ta on selle vanemlikud mured teiste lindude vahel ära jaotanud, kasvatab ta üles rohkem poegi, kui ta ise oma pesaga seda teha suudaks. Aga kägutega seoses tuli mul üks laul meelde. Õigemini tobukäikudest, kuulame seda. See laul on Eesti draamateatri lasteetendusest ööd, lobasuu ja pingviin. Ei no nukk jakku, kui kardad, Orda? Ei ta ei kuuluta, et käes on kevadrõõmus. Kas pole tülini? Nii ei pea. Puutu. Kumbki ei peavy peentargatele, ei ta. See asjapalk ja abi. Laul oli muidugi vahva aga nüüd on meil üks selline küsimus. Pette murdma tunneb huvi, et kuidas küll mutt maa all elada saab, tema saab minu meelest päris hästi seal toime sel lihtsal põhjusel, et on kohastunud selle eluga seal maa sees ja neid kohastamisel tal õige mitmeid. No võtame kas või selle, kuidas see mutt välja näeb. Ta on nagu ümmargune rull toru, mille külge on siis pandud tugevad labidad ette ja taga on pisike saba jupats, millega eriti vehkida ei saa, sääski kärbseid ära ajada ei saa. Aga mis seal maal ei sega ka jalgu ja käpa alla kuhugi, vaid tema on üks niisugune paras. Ja see saba küljes on hulga tunde karvu, millega saab niimoodi saba liigutada, saab kompida tunneli seinu aru saada siis kui suured ja kui kaugele need seinad on. Tunde karbonmutil peale sappa veel ka käppade küljes ja siis ka nina otsas. Karv on tal hästi tihe ja madal ja see ei lähe mulda täis. Paindub just selles suunas, kuhu mutt seal mulla sees parajasti liigub ja nagu te isegi arvata võite ka sealmaal vist näha suurt midagi ei ole ja kui seal ei ole midagi näha, siis ei ole seal ka silmadest suurt abi, sellepärast muti silmad täiesti karvade sees peidus, nad praktiliselt ei paista sealt väljagi. Ja noh, sellised silmad, mis seal karvade sees on, ega nendega suurt midagi ei näe ka mõned arvavad, mutil pole üldse silmi, on küll ja nad on veel päris keerulise ehitusega, aga ega ta ei näe muudkui suuri valguse varju vaheldumisi, aga mingisugust erilisi täpseid liikumisi ja täpseid objekte, selgeid piirjooni muti pilgu ees kunagi välja joonistunud, see on lasteraamatutes teile kõigile teada ka kõik kunstnikud armastavad lasteraamatutes multilette joonistada suured prillid, aga nende suurte prillidega sealmaal oleks tal päris raske liikuda. Nüüd see mutt seal maal liigub nagu väike torukenemis, kaevab kogu aeg ja see kaevamine on tal väga tarvilik, sellepärast et selle kaevamise käigus otsib ta endale toitu. Üldiselt väga palju toitu satub vutile. Ta lihtsalt juhuslikult tema kaevab, satub näiteks vihmaussi peale või mõne mardika või muu tõugu peale ja siis ta lihtsalt krabab selle kinni, sööb ära ja toit vajab ta tegelikult päevas väga palju, peaaegu sama palju, kui ta ise kaalub, ta on putuktoiduline loom ja putuktoidulised loomad on väga kiire, ainevahetusega kiire ainevahetus nõuab palju toit, Mutsis muudkui kaevab, otsib toitu, sööb, jälle kaevab, otsib toitu, sööb, nüüd sellise mutipäev siis välja näebki. Ja, ja ma olen ikka mõelnud, et Kuumutt selle mulla paneb ja no see mull, mille ta kühveldab, sellele kühveldata püstise käigu kaudu maapinnale ja siis tekivad mutimullahunnikud, mida te ilmselt kõik olete näinud. Ja kui teil koduaias mutt on, siis ma arvan, te olete ka kaunis murelikuks muutunud kude, Need, hunnikuid igal hommikul oma peenarde vahel lausa peenra pealt avastate tega mutt seal maal tegelikult ei näe, kust ta parajastama käiku kaevab ja tema võib ära rikkuda kõige kaunimad murud, võilillepeenrad või kõik, mis ette juhtub. Ja sellepärast inimesed on nende muttidega päris pikka aega võitlust ka pidanud, aga üldiselt tundub nii, et ega seal jälle see võitja pool inimene ei kipu olema. Pigem vastupidi, sest mutid on kuidagi väga stabiilse arvukusega, teiste näiteks näriliste arvukus kõigub aastate lõikes väga suuresti mõnel aastal närilisi hiiri näiteks hästi palju, aga teisel aastal pole neid peaaegu üldse. Aga mutiga niimoodi, et muti vaest aastat praktiliselt ei ole, kogu aeg on neid palju. Aga kui ta seal maa all on, siis ta õhupuuduses Juvist ei vaevlev. Muidu oleks ju maa peale kolinud juba ammu. Puhu puudus, seal ei saa tulla, sellepärast et kõigepealt mullaosakeste vahel on õhku hästi palju ja nüüd need käigud, mis sinna maa alla kaevatud, nagu te isegi teate, ega siis sellist kohta ei teki, kus mitte midagi ei ole, kui muld on väljalents, sinna asemele tuleb-õhk ja õhk on see, mida mutt hingab. Aga millest tal aegade puudus tekkida, on see vesi. Kui on väga kuiv, aegunud ja vihma pole kaua sadanud, siis tekib mutil tõeline janu ja siis võivad mutid ette võtta kohe pikki jalutuskäike. Ja siis nad võivad kuni kilomeetri kaugusele oma tavalisest territooriumist kõndida, just vett otsima. Ja nüüd me arvame tihtipeale, et mutid elavadki seal maa all ja ei tule üldsegi välja seal põhiliselt õigus, ainult aeg-ajalt mutid ronivad siis maa peal näiteks pesamaterjali otsima, siis võivad nad sattuda kasside-koerte kätte, kes nad maha murravad, aga jätavad söömata, sest neil on nagu teistelgi putuktoidulistel kaunikesti ebameeldiv lõhn juures ja võivad mööda maad ringi liikuda ka noored mutid, kes siis pesas on üles kasvanud ju umbes paari kuu vanuselt lähevad siis omale vabasid territooriumi hankima, siis nad liiguvad õhtustel hämaratel aegadel ringi ja otsivad vabapaika, kus siis hakata oma kaevetöid tegema. Selline on see muti elusal, mis möödub põhiliselt maal, aga aeg-ajalt tuleb ta ikka maa peale ka. Ja päevavalguses on tema elus väga tähtis asi, sest see päevavalgus annab talle signaali, millal hakata pesa ehitama ja järglasi ilmale tooma. Ja on tähele pandud, et seal põhjapoolsetel aladel, kus päev on pikem, nakad mutid järglasi ilmale tooma, mais-juunis aga lõuna pool, näiteks Itaalias esimesed pojad mutipesas juba veebruarikuus. Jah, muttidest on meil küll nüüd vist selge sott, kõik on selge või ei ole ja ma arvan, et endiselt ei ole, aga tänavast rohkem ei räägi muttidest. Kui teil küsimusi tekib, siis kirjutage. Maailmas on üks väga huvitav loom. Tema nimi on veel huvitavam, nimi on laiskloom, mõtle kuhja, üks loom maailmas, võib-olla kohe nime poolest laisk juba igatahes õigustab oma nime täiel määral, sellepärast et tema põhiline aeg kulub selleks, et rippuda niimodi seelikualaspidi puu otsas hoiduma tugevatega siis kahe või kolme oranz, kas tegemist on kaks või kolmvarvas laisikuga, tugevate kahe või kolme küünega oksast kinni, ripub niimoodi, pea alaspidi magab, siis sirutab oma käpakse välja, sööb natuke, magab jälle edasi ja ta ripub seal kõrges puuvõras. Nii kapitaalselt. Kasvab lausa vetikaid täis vetikaid puu otsas ja sest ta elab troopikas Amazonase vihmametsas seal õhku, nii niiske nagu kogu aeg 100-ks vihma, tegelikult samasugune niiskus. Ja sellises niiskes õhus on vetikatele väga hea kasvada ja kuna see objekt, kelle seljas nad kasvavad ka oluliselt ringi tatsavaid seisab kenasti paigal, siis on neil seal mullust kasvada. Ja need karvad on kohe erilise ehitusega, vetikad saavad sinna hästi kinnitada ja seal ennast kenasti tunda. Ja muidugi laiskloomal pole midagi selle vastu, et need vetikate masinas kasvavad. Sellepärast siis ta läheb kenasti roheliseks ja kui ta on kena ja roheline paista sealt puulehtede vahelt sugugi silma ja see ongi tegelikult ainus võimalus ennast suurte kotkaste eest kaitsta, kes tema põhiliseks vaenlaseks on? Sellepärast et niimoodi jääb ta seal lehtede vahel märkamatuks ja on lootust, et kotkas ülelennul ei pane teda tähele, ta jääb lõunaroaks langematu. Nüüd see loom on tõesti laisk sõna otseses mõttes, sellepärast et puu otsast sealt oma paigast alla tuleb ta vaid umbes korra nädalas. Ja seda selleks, et minna siis kuhugi kaugemale ja jätta sinna oma väljaheited. Nüüd võiks küsida, et milleks siis sellepärast puu otsast alla ronida, kui ta jätaks nüüd väljaheiteid sinnasamasse puu alla, kohe kukuksid puu alla, siis ta reedaks oma asupaiga ja vaenlast oleks väga kerge tema väljaheidete järgi loomise üles leida, aga nüüd ta teeb kavala sammuda, roomab niimoodi mõtlikult, pooleldi magades, vahel on nähtud isegi, niiet ta tõstab käpa oksad küljest lahti, et teha sammuga, jääb poole sammu pealt magama, ärkab paari minuti pärast, ülese sisenes, lõpetab oma selle edasiliikumiseks. Niisiis ta oma põhjalikul aeglasel viisil lahkub puu otsast, ronib alla, käib siis oma WC sära ja see toiming võtab tavaliselt aega peaaegu terve päeva. Aga ta siis on ka nädal aega jälle hooletu ja ta võib rahulikult oma puu otsas edasi rippuda. Sel juhul ta ikka päris laisk ei ole, ta ikka midagi teeb ka, eks ta natuke mõtleb ka, kui ta selliseid käike teeb ja tagajärgede peale mõtled. Aga kas need vetikad kaaluvad palju, eks ja kas mõni laiskloom on vahel selle peale tulnud, et kui vetikad selga kasvavad, siis ta läheb raskemaks ja siis ta peab kõvemini puu küljest kinni hoidvat oma raskust üleval hoida, siis ta ju ei ole enam nii päris laisk. Sa esitasid nii palju küsimusi korraga, aga need vetikad, kõik tillukesed üherakulised vetikad põhiliselt kas tema karvudes esinevad ja ma arvan, ta ise ei pane tähelegi, need vetikad tema karvadesse siginenud on. Aga noh, söömisse puutub, siis nälg. Sa ise tead omast kogemusest, et see nälg on see kõige parem kokk ja kõige parem õpetaja tegudele suunas, nii et laiskloom samuti, kui kõht ikkagi kibelema hakkab, siis ta nii palju ikka viitsib. Siruta käpakse välja haarapood lehekese topib selle endale suhu ja mul on vahel selline tunne, et et see laiskloom lausa naudib oma laiskusest kujutleda pildi pealt, filmides vaadata, talle niimoodi otsa vaadata siis ta nagu naeraks kogu maailma ülendada, sihuke muhe nägu kogu aeg ees, silmad Kissise suu kõrvuni ja mispärast ta kõik kiirustate, et vaadake, kui mõnus on niimoodi laisk olla ja puu otsas selg alaspidi rippuda ja muidugi võiks arvata, Ta nagu ei olekski millestki võimeline. Aga näiteks on tähele pandud, et, et kui see elukas satub ette siis kõigi reeglite järgi, kus ta seal puudus, ujuda oskab. Ta peaks kohe põhja vajuma nagu kivi, kuid oh ei. Ta ujub suurepäraselt ja kroonib uljalt teisele kaldale, kui ta näiteks jõkke pudeneb puu otsast ja ronib seal kenasti puu otsa, jätkab oma laisklemist seal puu otsas, nii et mõned Virkuse hetked tema elus on, aga ka tulevad ilmselt. Sest ebameeldivused, sest vees talle ei meeldi väga kaua olla, ta püüab ruttu-ruttu kaldale pääseda ja ma arvan, seal vees teeb oma elu kõige kiiremad liigutused. Aga siis, kui ta kuival maal on seda jätkama tasasel ja mõtlikul viisil edasi eksisteerimist. Väga põnev loom. Jah. Aga maailmas on veel väga palju igasuguseid huvitavaid loomi. Ja nagu selgub, vampiirid ei ela sugugi mitte muinasjutt filmides, vaid on maa peal olemas. Ja, ja kui me rääkisime siin laiskloomast, siis võib öelda, et need vampiirid elasel laisklooma kõrval kohe lausa ja õudusfilmides kutsutakse šampiirideks elukaid, ma ei tea, kas nad inimesed või vaimud või kes need seal filmis peavad olema, kes siis öösiti käivad inimeste kallal imevad siis inimeste verd, pikad vampiiri hambaid, mida nüüd kooperaatajaid on kenasti valmistama hakanud, plastmassist pidasis, kooperatiivputkadest osta võib ju, igaüks võib peeglist vaadata, kuidas tema vampiirina välja näeks. Aga tegelik vampiir on tillukene tanud meie nahkhiirtest, need, kes meie majad ümbruses ringi liiguvad, sutikese suurem ja see, mis temast siis hirmuäratava teeb, on see, et tema toit on veri tähendab imetajate loomade veri. Ja kuna tegemist on tillukese loomaga ja tema ohvrid on enamasti suured seal hobused ja veised ja nii edasi, siis loomulikult ei tule kõne allagi need lood, vaid need jutud, et vampiir tuleb, imeb seal loomaverest tühjaks ja loom sureb suurde verekaotus. Tegelikult on niimoodi vampiirihammustust enamasti ei hobused ega lehmad ei tunnegi üldse. Ja, ja see vere kogus, mis vampiir temast välja imeb, kui seal üks või kaks või kolm loomad on niivõrd tühine, et loomale ei avaldab mingit mõju. See on umbes taoline kukkus nagu arsti juures veeniverevõtmise puhul eraldub muidugi hullem häda on see, et ega see vampiirist hambaid ei pese ja sealt võib haavadesse sattuda mitmesuguseid pott, sitikaid, baktereid, viiruseid või teine häda, vampiiri poolt hammustatud haavad ei taha paraneda, see veri ei taha hästi hüübida, ta eritab verre sellist ainet, mis takistab vere hüübimist. Kõik need hirmu ja õudusjutud vampiiri õudust tegudest, sellest, kui palju inimesi nad ära tapnud on ja nii edasi ja nii edasi. Need kõikunud tugevasti liialdatud sest põhimõtteliselt toituvad need vampiirid ja samamoodi nagu paljud teisedki vereimejad, noh, näiteks sääsed, kaanid, parmud, minu meelest näiteks malaariasääsk on tunduvalt hullem kui see vampiir, keda nii hirmsasti kardetakse. Aga no see väljanägemine on tal küll vist ikka päris kole. Ega ühegi nahkhiireportree või see nägu eriti kaunis välja ei näe. Aga selles ei ole loomust ise süüdi, vaid süüdi on selles nende eripärane orienteerumine, nad peod lendama täielikus pimeduses, nagu te ise teate, pimeduses midagi suurt ei näe kõndides pimedus võib kergesti vastu puud joosta, vampiir võib siis kuda lendab vastu puud lennata ja et seda ei juhtuks, siis saadab ta välja ultrahelilaineid ja otse keeruline kärss siinselt kuidagi võimaldabki paremini laineid välja saata, suunata ja sellepärast nende nägu nii imepärane ongi, eriliselt ei kaunista nende näoilmed ka suured kõrvad, vaid võib-olla lisavad ka seda inetust veel natukene juurde. Ja paljude jaoks muidugi hirmuäratavad ka vampiirihambad, need peavad olema hästi teravad, teha valutu haav. Vampiirihammustust tavaliselt loomad üldse ei tunne. Ja seda valu haab, on vaja teha sellepärast et kui loom tunneks, siis ta jalga või kaela või muud kehaosa liigutades peletaks nahkhiire raputaks lihtsalt maha. See vampiir peab siis hammustuse tegema, niiet loomsetele hammustusele ei reageeriks ja hakkaks siplema teda maha ei. Ja see, mis meie jaoks natuke inetu, see tegelikult on selle vampiiri jaoks kõik äärmiselt praktiline ja vajalik ja paistab, et tal sellest õnnetusest ja ebameeldivast väljanägemisest pole sooja ega külma, peaasi et kõhu kenasti täis saaks. Nii et ega see vampiir nüüd nii õudne loom tõesti ei ole, nagu sealt filmidest võiks kujutada, nende muinasjutukoletiste järgi. Aga nyyd jätkame jälle juttu geoloogia häälust. Meie ajaarvamise alguses kasutati Hiinas meditsiinilistel eesmärkidel väävli jab salpeeter segu. Ja need muuseas võttis püssirohupõhikomponendid ka püssirohule leiutamiseni läks veel õige mitu sajandit aega, samal ajal Indias kasutati ravimiseks. Äädikat ja nii edasi varem kasutati raviaineteks siis ainult mitmesuguseid ravimtaimi, kuid nüüd siis jõuti nii kaugele, et segati kokku mitmesugused keemilised ühendid ja kasutati siis neid. No seda teed on läinud tänapäeva meditsiin ja nagu te ilmselt teate, on kõik arstirohud väga mitmesuguste keemiliste, väga keeruliste keemiliste ühendite kogumid. Ja alles nüüd viimastel aegadel oleme jälle hakanud mõistma, et tegelikult see looduslik looduslikud ravivahendit ravimtaimed ei ole samuti ülearune, vaid me oleme hakanud tagasi pöörduma nendesamade looduslike ravivahendite poole. Indias tehti ka esimesed operatsioonid tollel ajal ja need operatsioonid esimesed silmaoperatsioonid olid äärmiselt peened ja suurt täpsust nõudvad talitused ning nende tagajärjel õnnestus väga mitmeid silmahaigusi. Ravib meie ajaarvamise esimese sajandi keskpaigas kirjutas Plinius vanem teose looduse ajalugu ladina keeles Sistorianaturaalis. See ajalugu oli siis koondatud 37-sse köitesse. Ja seal oli antud umbes 500 Vana-Kreeka ja Vana-Rooma teadusemehe tööd ja siis kõik need teadmised, mida nemad kokku olid kogunud ökoloogiast ja minereoloogiast, botaanikat, meditsiinist, metallurgiast ja keemiast. Nii et see oli tolle aja kohta üks väga-väga põhjalik töö ja mitmed hilisema aja asjatundjad pöördusid selle töö juurde, kui neil oli vaja mingisuguseid põhjalikke tsitaate kuhugi tuua, oma teadmisi täiendada. See oli siis oma aja üks paremaid ja põhjalikumaid töid selles valdkonnas. Meie ajaarvamise teisel sajandil tehti väga palju huvitavaid töid astronoomia ja matemaatika, füüsika vallas ja meditsiini vallas oli väljapaistvamaks meheks kaleenosberg ammunist, kes siis koostas sellise arstiteaduste käsiraamatu. Ta kogus sinna kokku kõik tolle aja meditsiinilised teadmised ja peaaegu kuni möödunud sajandi alguseni, see oli üks põhjalikumaid arstiteaduse käsiraamatuid, sest see põhines tol ajal kõigi teiste teadusemeeste andmetel. Kuid see kaleenus oli esimene mees, kes ka ise väga palju uuris, küll inimesi, küll loomi püüdis leida Nende selliseid ühiseid ja erinevaid jooni. Ja näiteks töödes pööras ta tähelepanu inimese organitele, püüdis mõistatada ära, milleks siis neid inimesi erinevad organid vajalikud on. Ja kõige tähtsamaks organiks pidas tema siis südant, et see on siis sündiva soojuse organ, kus moodustuse elav vaim või hing. Ja see hing kantakse siis südamest. Vaim kantakse südamest vere kaudu teistesse organitesse laiali kogu kehasse laiali. Väga tähtis oli tema meelest ka maks kui vereloomeorgan ja aju. See oli siis mõtlemise ja tunnete ja, ja liikumise organ. Ta kirjeldas kas silma väga põhjalikult ja püüdis lahti mõtestada, milleks on siis silmanärv, mille kaudu me teame praegu silma. Saadavad valgusärritused juhitakse siis ajju, kus nende analüüs toimub ja tänu millele me siis üldse midagi näen. Aastal 1102 avastas Hiina teadlane tšai Lun tõenäoliselt võimaluse, kuidas saada paberit puukoorest, kanepist ja teistest ainetest. Kuni selle ajani saadi paberit põhiliselt siiditoodangu jääkproduktidest või jääkainetest ja seesama paberi valmistamine puidust levis Hiinast siis hiljem Koreasse. See oli umbes aastal 600 hiljem veel Jaapanisse. Ja 1751. aastal jõudis sega Samarkandi edasi, hiljem kandus mujale maailma laiali. Oma tänase jutuga jõudsime välja teise sajandini. Meie ajaarvamise alguses. Nagu te näete, jõudis meie ajaarvamise ühe sajandi jooksul juhtuda peaaegu sama palju kui kogu eelneva aja jooksul kuni kogu eelneva perioodi vältel. Mis oli siis enne meie aja arvamist järgmises saates. Me jätkame bioloogia meditsiiniajalooga tutvumist, alustame siis teisest sajandist. Meie aja järgi. Ja tänaseks jälle kõik. Kirjutage meile. Me ootame teie küsimusi ja aadress on ikka samad. Tallinn, 200 100, Lomonossovi 21. Lasteraadio siiline, et mulle Kuulmiseni nädala pärast. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
