Ei iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Sõbrad tere, nüüd on juba peaaegu südasuvi, äsja pool koolivaheajast hakkab juba läbi saama ja ma usun, et teil on olnud palju palju toredat ja et seda toredat ja lõbusat, igasuguseid sündmusi, matkujad, mänge on veel ees ka. Kindlasti. Kooliajani on veel ju tõepoolest üle pooleteise kuu, aga see on muidugi tore, et te olete saanud mahti ka meile. Kirjutada ja meie head sõbrad tööd, parksepa keskkooli neljanda klassi lapsed on saatnud meile toreda raamatu. Siia on nad kirja pannud siis oma tegemised-toimetused. Hästi tore matk oli neil juuni alguses ja sellest on pikalt-pikalt pajatanud. Nad olid laagris, Meego Mäelet ööbisid endises Jaani koolimajas. Nende matk algas nii, et ilm oli vihmane ja sombune. Ja Nad on kirjutanud, et me olime kõigeks valmis, säärikud, vihmakeebid ja nii edasi ja nii edasi, kõik olid kaasas. Õpetaja aga oli optimistlik ning teatas, et vanarahvas on ikka ütelnud, nii et ega hommikune külaline õhtuni jää. See käis siis vihma kohta ja tal oligi õigus. Seni, kuni me laagris end sisse seadsime, natuke lõunat sõime, lakkas vihmasadu ning pilved tükeldusid, isegi päike näitas vahetevahel ennast. See suveaeg ongi niisugune olnud, et mõnel päeval tuuline, mõnel päeval päikesepaisteline, sisele natukene jahedam, nii nagu see Eestimaa suvi on. Loeme siis nende matkakirjeldustega. Meil oli kaasas kompass, binoklid, luup, kilekott taimede ja teiste huvitavate materjalide paigutamiseks, märkmik, kirjutusvahendid ja igasuguseid muid asju. Enne teele asumist imetlesime Meego mäelt, see on koolimaja õuelt Võru linna, mis siia paistab. Kolme järve vähkjärv, Kubija järv, Tamula järv, seadsime sammud Antsu mäe poole teel Jaani koolimajast Antsu mäele, tõusime veel kõrgemale ning jõudsime Megume järstimale tõusule Haanjamaa eelmäestiku. Siit on ka mitmed Võrumaa kunstnikud oma maalidele inspiratsiooni saanud. No ma usun, et eks selgi suvel ole sealkandis näha maalikastiga inimesi liikumas ja parksepa lapsed on ka meile saatnud paar toredat pilti. Kahe pildi peale on joonistatud järved. Ja siis ühe pildi peal on kujutatud Haanjamaa kuppelmaastiku. Küllap neid suvepilte joonistatakse sel suvel päris palju. Aga see matk oli neil pikk ja kuna neil üks eesmärk oli koguda ka taimi, siis leidsid nad neid sellelt teekonnalt päris palju. Matkal olles õppisid nad tundma kolmekümmet erinevat taime ja tegid nendest pärast herbaariumi. Näiteks oli nende taimede hulgas hanijalg valge madar, keskmine teeleht, harilik kerahein, kõrvenõges, kuldnõges väikeoblikast. Neid on nii palju ja muidugi sõitnud matkal olles maasikaid. Mina olen ka söönud sel suvel väga palju, väga palju maasikaid, nii metsmaasikaid kui aedmaasikaid. Üldse olen käinud palju metsas linde kuulamas ja lilli vaatamas. Ma usun, et kõik, kõik on suvel hästi palju õues, sest et kust sa ikka muidu seda jõudu pikaks talveks kogud. Aga me lubasime ju, et vastame sel suvel võimalikult paljudele küsimustele, mis meile saadetud ja hakkamegi siis küsimustele vastama. Georg juba ootab. Minule meeldivad väga taskuga loomad. Taskuga loomalik kukkurloomad? Jah, minule meeldivad ka, kui ma päris ausalt sulle ja meeldib sellepärast, et nad enamasti abitud ja nende hulgas pole kiskjaid ja ja nad on isepärase väljanägemisega, võib-olla sellepärast ka, et nad elavad Austraalias kaugel maal, kuhu iga loodusuurija Marwan unistab kord minna, sellepärast et see Austraalia on tegelikult nagu muuseum. Ainult et see muuseum on selline, kus eksponaadid on kõik elus ja seal me näeme tegelikult, milline meie maailm oli õige mitu miljonit aastat tagasi ja just selline nagu Austraalia loomastik ja taimestik praegu on selline, võib-olla oli kunagi ka meie maailm, aga nüüd pärisimetajad need, kes siis meil elavad, need on need kukkurloomad kõik välja tõrjunud, ainult Austraalias on siis need kukkurloomad alles jäänud ja neid on seal tõesti igasuguseid. Kängu on kõigil ilmselt tuttav, ainult et kängurusid on seal ka palju liike üle 60 ja mõned on siuksed, hiiglaslikud umbes kaks meetrit kõrged, teevad selliseid pikki hüppeid, mille kõrgus on kaks pool meetrit ja kaugus ligikaudu 10, aga seal on ka pisikesi känguruseks, on meie rotisuurused ja, ja siblivad niimoodi roti moodi seal rohus ringi ka ja siis on veel seal vahepealseid igasuguseid kängurusid kaljude peale ja puu otsa, neid jätkub igale poole ja siis on seal see Austraalia tuntud loom, koaala, kellest me oleme rääkinud. Koaala on loom, kes sööb eukalüptilehti, mis tegelikult on väga mürgised, aga kõigepealt oskab valida eukalüptipuud välja, mis nii väga mürgised ei ole. Ja siis ta oskab ka veel õigel ajal neid lehti süüa, kus ta mürki seal nii väga palju sees ei ole. Oleme rääkinud kukkurlooma Possumist, kes näeb välja nagu suur ja natuke hõredakarvaline rott ja kannab oma poegi seljas suurema osa ajast siis kui need pojad talud. Aga nendel kõikidel kukkurloomadel on siis iseloomulik tunnus emastel on kukkur, kukkur on see koht, kus siis pojad üles kasvavad ja sinna kukrusse, kuidas poeg siis pääseb. Alguses arvati nii, et kui poeg sünnib ja näiteks suure kahemeetrise hiidkängurupoeg on vaid kaks sentimeetrit pikk, siis arvutit pärast poja sündimist, ema tõstab hellalt selle poja kukrusse, panete sinna elama, aga tegelikult see asi pole kaugeltki nii. Pojad ise ronivad omal jõul mööda karvu sinna kukrusse, see näeb välja tegelikult nagu väikse ussikese vingerdamine seal keha peal ja ema kannatlikult ootab, kuni poegade kukrusse jõudnud ja sealsele nisa suhu saanud ja siis seal otsas ta veedab õige mitu kuud, muutkui imeb ja kasvab seni, kui ühel heal päeval on ta on piisavalt suur, et silmad lahti ja ta võiks, hakkad seda maailma uudistama ja algusest uudistab seda maailma sealt turvalisest kukkust, vaatab üle ääre välja, seal sellistel kukkurloomadele kuulun kõhu peal, aga osadel kukkurloomadel need, kes kaevavad endale urge, nendel ei ole kukkur, mitte kõhu peal vetsu kukkur avaneb niimoodi taha tagatasku jah, tagatasku ja, ja see on hea, sellepärast, et kui sa kaebad seal käppadega maad, kukkur kõhu peal, siis ta läheks ju mulda täis kuse, kukkurluu on kaevamisele vastassuunas, siis ta ei lähe mulda täis ja sellepärast nüüd kaevuvatel loomadel see kukkur tahab poole avanebki, seal kukru pojal hea turvaline emal on võimaliku vaenlase eest neid vaenlasi, tegelikult on üpris vähesel Austraalias neil loomadel. Aga kui vaenlasest on vaja ära joosta, siis ema teeb seda palju kiiremini osavamalt kui see poeg ja kergemini jõutakse ka rohumaadele, kus siis süüa on vaja puu otsa, poja oskustest tihtipeale ei jätku, et seal puu otsas turnida, ema seljas on küllalt turvaline. Muidugi, eriti vaevaline on ema opossumite elu, kui pojad on juba umbes neljandik sellest emast ja kõik kaheksa või vahel 10 tükki, endal seljas puu otsas, siis manööverdama, nii et ise alla ei kuku, ühtegi poega seljast alla ei poeta. Kas dinosaurused oli kukkur? Dinosaurus on peaaegu känguru moodi, dinosaurused kukrut ei ole, kuigi noh, muuseumis võiks dinosaurus ka olla. Asi on nimelt selles, et dinosaurus ei ole üldsegi imetaja, nii nagu dinosaurus on rooma, tähendab tema sugulased on maod ja sisalikud ja ma arvan, et sa pole vist näinud ei ühtegi matusega sisaliku kukruga ringi liikumas vaid nad kõik selleks, et järglasi ilmale tuua, munevad munad või noh, mõningatel juhtudel munemise hetkel juba munast koorub poeg ja siis jääb mulje, nagu sünnitakse madu või sisalik elusaid poegi. Aga imetajaid, mune, mune, kuigi jälle kõik on suhteline. Austraalias on ka selliseid imetajaid, kes munevad ka mune, nokkloom ja nokkis siil. Need on siis kõige algelisemad imetajad, aga imetajaks teeb neid see, et siis kui pojad munast lõpuks on välja koorunud, ema neid toitma peab siis ema kõhu peal seal piima, lõigukene või piimaväli sinna immitseb piima ja poeg ronib sinna, kuhu peale piima lakkuma, niiet päris neid lisasid tal veel ei ole, aga, aga piim on tal juba olemas ja sellepärast siis võib teda ikka täie õigusega imetaks loomus pidada. Kuigi see nokkloom näiteks on küll selline, et esimesest teadlasest, kes te mu üles leidsid, nemad arvasid, et tegemist on puhta võltsinguga mingile looma nahal on pardinokk ja lestad külge õmmeldud, sest esimesest looma ei nähtud mitte elusast peast, vaid nähti nahana Euroopa teadlaste poolt ja arvati, et see on hale võltsing, visati kolikambrisse. Alles sajand hiljem leiti, et see ei ole üldsegi võltsingute loom tõesti Austraalias elab ju, on ja mis kõige imelikum on imetaja ja muneb mune, see loom oli tõeline imeloomi ta selliseks imeloomaks jäänud siiamaani. Ja Austraalia on täis imesid. Sellele vaatamata Dinosaurused taskuid ei ole. Aga kuna see Austraalia on niivõrd huvitav, siis võiksime ju edaspidi Austraalia mandrist ja tema loomadest ja taimedest rääkida. Muidugi kui meie kuulajad seda soovivad. No ma usun, et lapsed kirjutavad meile, kas soovivad kuulda selle maa asukatest. Ja, ja ma arvan, siis kutsume endale külla ka inimesed, kes on seal kohe ise kohapeal käinud, mina räägin seda, mida ma olen lugenud või filmi näinud. Siis kutsume kohale jah, inimesed, kes on seda maad ise oma silmaga näinud, neid loomi käega katsunud ja ja ma usun, et saab olema üks väga põnev jutuajamine. Meelde tuli piisonitest, pidime rääkima, eks ole. Pensionite kohta on meilt küsitud küll, need piisonid on põnevad loomad. Loomaaias ma olen ikka tähele pannud, et lapsed uudistavad päris pikka aega piisoni puuri ees ja, ja imetlevad, kui suurediku ühed loomad olla võivad. Piisonid, loomudutvust, tõelised hiiglased. Elevant, muidu ja ninasarvikjõehobu on veel suuremad, aga üldiselt meie lähedal elutsevatest loomadest, sest kunagi ka Eestimaal piisonid olnud või vähemalt väga lähedal Leedumaal kindlasti on nüüd hulgaliselt kohe olnud, kelle kaal on seitse või 800 kilogrammi ja ja mõnel võib-olla isegi Bonni lähedal. Sellised loomad olid inimestele hõlbus ja hea saak, sellepärast inimesed küttisid neid korraga sai palju liha ja nad ei mõelnud üldse selle peale, et metsas neid loomi võiks otsa saama hakata. Aga näiteks Euroopa piisoniga juhtuks just vot selle sajandi alguses olid metsad äkki neist täiesti tühjad, nii et kahekümnendatel aastatel oli alles jäänud erinevates raamatus erinevad arvud seal 20 kuni 50 looma. Ärme siis nii väga täpselt ütlema. Ja tänapäeval on need nüüd jälle taas üle 2000. Inimesel tuli lõpuks mõistus pähe, ta võttis need loomad range kaitse all. Ja nüüd tänu Belovežje ürgmetsas tehtud töödel ja loomaaedade paljundustöödel on need loome jälle piisavalt palju. Nüüd on need asustatud juba tagasi loodusesse, aeg-ajalt jookseb mõni sealt aednikust kah piloweesi ürgmetsa aednikust minema ja läheb ise vabasse loodusesse tagasi ja niimoodi neid siis on taastatud, nii et see on üks väheseid loomaliike, kelle arvukus looduses, mis inimese poolt on nagu alla viidud, on jälle uuesti taastatud ka lisaks Euroopa piison neile, kes on tammemetsade lehtmetsade asukas ja kude loomas vaadates. Te näete ka, et on väga hästi kohastunud metsas elamiseks, sellepärast et ta on siin külgedelt lapikuks surutud kere, millega on mõnus puude vahelt läbi pugeda, kitsas, kõrge turi, tugevad lihased, need saab ennast igalt poolt läbi pressides põserikkest ja, ja puude vahelt siis ameerika piison, demon, preerijat asukas, see tähendab selliste laiade suurte tasandike asukas. Kunagi sajand poolteist tagasi veel oli Ameerikas alasid, kus piisonid oli niivõrd palju, et kui piisonikari hakkas näiteks üle tee minema, siis tuli terveks päevaks ootama jäädvust. Kari liikus päev aega üle, tee neid, oli miljoneid loomi ja siis inimene ots jälle, et loom natuke liiga palju, et kui on midagi, on väga, paljus võib need paljusid natuke vähemaks teha. Ja siis, kui raudtee preerias jõudis, siis organiseeriti selliseid tolle aja arusaamiste järgi lõbusõite preerias, kus siis rongiaknast lasti lihtsalt piisonid maha ja ühel heal hetkel avastati jälle, et piisonid polegi enam nii palju, vastupidi, on väga väheks jäänud. Ja tänapäeval nüüd on jõutud selleni, et ta on teada saadud, et sellel piison on selle preerijaga kõige paremini kohastunud loomi, pealegi piisoniliha kõige toite väärtuslikumaid lihasid üldse praegu näiteks see vaev, mida Ameerika farmerid näevad oma karja kasvatamisega, seda kõike poleks vaja näha. Kui oleks alles need suured piisonikarjad, kes ise leiaksid endale toidugi sisele 10. joogikohad ja mõistliku küttimisega saaks küllalt suure hulga ja palju paremat liha kui praegu seal farmides või ükskõik kuskohas mujal. Et inimese lollus on piiritu, nagu on väga paljud inimesed osanud öelda, ameerika piison elab ühes pisikesel pisikesel territooriumil Ühendriikide lõunaosas. Alguses oli neid miljoneid, aga praegu on mõnikümmend 1000 ainult need õige mitmed sajad korrad on nende arvukus tagasi läinud. Jah. Lõhkuda. Nii kerge aga pärast midagi korda teha võib-olla ei saagi enam. Meil oleks loodusest päris palju pida ja meie suhted võib olla palju lihtsamad, kui me lihtsalt unustaksime ära selle, et me nii väga inimesed oleme ja natuke rohkem mõtleksime selle peale, et me oleme pärit ikkagi otsapidi sealt loomariigist ja ja kas või seda tuletaks meelde, et tegelikult on meil siis, kui inimeseks saime, kunagi on meil olemas loomadega tehtud tööleping, et me katsume koos sõbralikult siin maa peal elada, ega me päris omaette siin elada kunagi ei saa, me peame leidma sellise mõistliku kompromissi, et ruumi oleks nii ühele kui teisele. Eluvõimalusi oleks ka nii ühele kui teisele, me ei ole selle maa peal ainukesed elanikud ja me ei saa ennast pidada ka valitsejaks, sest kui kaovad ära loomad, kaovad ära taimed, siis ma ei usu, et meilgi siin väga pikka iga veel saab olla. Me oleme ära unustanud seda, kustkohast me siiski pärit olema ja ja kellega koos ja tänu kellele me tegelikult inimeseks saanud oleme. Väga paljud loomad on tegelikult olnud abiks meil inimeseks saamisel, sest ilma koduloomadeta poleks iialgi inimest saadud. Näiteks seesama eesel, kellest me hiljaaegu rääkisime, seal ees on väga tähtis roll meie inimeseks saamisest, inimese ürgkoduks olid Kesk-Aasia ja, ja Sise-Aasia alad, kus eesel oli esimeseks koduloomaks, kes aitas inimesel oma varandust ühest kohast teise transportida, sest inimesel selleks ajaks oli tekkinud seda vara natukest juba, nii paljud ise oma seljas jõudnud transport, siis ta leidis selle kannatliku. Ja noh, meie jaoks natukese juhmi eesli, kelle selga ta oma elamisrikk ladus, istus ise ka sinna hunniku otsa ja rändas järgmise paiga peale ja niimoodi elasta eesliga kui ainsa transpordivahendiga koos vähemalt paar-kolm 1000 aastat, enne kui ta leidis järgmised transpordiloomad, kaamelid ja, ja siis edasi veel härjad ja hobused, kellega veel juba suurenenud vara natukest kandma hakata. Aga kui see eesel poleks soostunud temaga koos elama, tema varandust kandma, siis pole üldsegi kindel, kas ta oleks selle varanduse kogumise tee peale läinud ja selliseid sidemeid loomade ja inimese vahel me leiame väga-väga palju ja ma arvan kunagi edaspidi me tuleme selle teema juurde veel tagasi, nii et me peaksime enne, kui veel hilja on arunatukese kokku võtma ja leidma võimaluse elada, kus taimede ja loomadega siin maa peal koos. Ja nüüd jätkame juttu. Bioloogi ajaloost kui te mäletate, siis oma eelmises saates jõudsime välja meie ajaarvamise esimese sajandi lõpu ja nüüd jätkame juba teisest sajandist ja sellel teisel sajandil tundub olevat selline vaikne periood, kus eriti nagu midagi ei sündinud, üks märkimisväärsemaid töid, aga selle täpse aja määratlemisega on raskusi. Teadlased praegu ütlevad, et see teos ilmus teisel kuni neljandal sajandil meie aja järgi. Ja siis ilmus Kreekas selline rahvaraamat, mille nimi oli füsioloog. Selles kirjeldati kõikvõimalike taimede, loomade ja mineraalide ehitust ja kõike seda, mida seal teada oli. Ja seal oli sees ka siis päris paljud fantastilisi olendeid mäkke ja ükssarvikuid mille olemasolus inimesed uskusid, kuid keda tegelikult eksisteerinud või kes siis hilisemal uurimisel selgusid tavaliseks loomakeseks, kuid teadmiste puudusel kirjeldati neid kui väga fantastilisi olendeid. Kolmandal sajandil kasutati hiina meditsiinis esmakordselt inimeste ravimiseks praegusel ajal väga populaarsed ja ja noh, võiks öelda lausa moodsat ravivõtet, see on siis akupunktuur ehk nõelravi. Ja nüüd me siis teame, et see nõelravi on väga-väga vana ravimeetod ja selle ravimeetodi võitsid kasutusel kolmandal sajandil hiina arstid. Nüüd tekkis bioloogia meditsiini arengus kaunikesti pikk selline tühi periood, kus nagu eriti midagi märkimisväärset ei juhtunud, põhiliselt teadmised, mis tol ajal olid, olid kirja pandud ja uurimused kulgesid põhised astronoomia füüsika vallas ja matemaatika ja keemia vallas samuti kuid bioloogia ja meditsiin olid jäänud nagu tahaplaanile. Alles kuuendal sajandil rajas siis munk Benedictus mõned kloostreid, kus siis orduvennad hakkasid tegelema siis erinevate teadustega ja nemad hakkasid kasvatama ka väga mitmeid ravimtaimed ja on mitmeid erinevaid ravivahendeid. Ja nemad olid siis need, kes säilitasid väga pikaaegselt väga huvitavaid ja selliseid tõhusaid raviviise ravi taimele nende käest võimalik saada. Need kloostrid mängisid tol ajal väga suurt osa just loodusteaduslike teadmiste levitamisel. Kuuendal sajandil kirjutati ka kaheteistköiteline raamat terapeut ikka inimese kehahaigustest mille mõju erinevate raviviiside ja ravimeetodid aitäh rakendamise oli hilisemal ajal väga-väga suur. Aastal 1552 võeti Euroopas kasutusele tehnoloogia, mis võimaldas siidiusse kasvatada ja see tehnoloogia ei jõudnud Euroopasse mitte sugugi ausal teel, vaid see oli varastatud hiinlaste käest, kes kuni sinna ajani olid suutnud väga kiivalt varjata selle siidiussikasvatamise tehnoloogiat ja kuulsat Hiina siiditootmise võtteid. Umbes 100 aastat hiljem, aastal 624 kirjeldati viisi, kuidas valmistada humala õlut. No tänapäeval me teame, õlu on maailmas väga populaarne jook, aga esimene humala õlu valmistati aastal 624. Ja tegelikult see on niimoodi teaduslikust seisukohast väga tähtis fakt, sellepärast et see oli üks esimesi kirjeldusi, kus siis räägiti aine keemilisest muundamisest, noh tähendab ühest ainest saadi teist ainet ja selle tõttu see on samuti väga oluline samm bioloogia arengus. Aastal 682 kirjeldas hiina alkeemik Sun Sõmio väga intensiivset põlevat segu, mis koosnes päävlistes Alpe eetrist ja saepurust. See segu sai siis hiljem nime püssirohi. 808. aastal täiustati seda püssirohtu päevile ja salpeeter lisati veel puusütt ning siis saadi juba päris kaasaegne püssirohi. Jätame täna ajaloo tutvustamise pooleli ja järgmisel korral jätkame juba meie ajaarvamisel kaheksandast sajandist ning vaatame, mis siis seal meid huvitavates teadustes põnevat sündis. Aga nüüd soovime teile kena suveaeg, meie aadress on ikka endiselt Tallinn 200 100, Lomonossovi 21, lasteraadia, siililehed mulle, kohtumiseni nädala pärast, aga vahepeal ma lähen vaatama, kas metsas juba kukeseeni ei ole. Mingi teiega, kui kukeseeni leia, siis palju põnevat leiate sealt metsast kindlasti. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
