Reisisaade reis vaesunud teejuhiks on seekord Jakob Rosin. Tere hea reispassi ja raadio, kahe kuulaja MINA, OLEN Jakob Rosin, reispassi ajutine saatejuht, hea sõbra, Ivo Tšetõrkiniga valvel. Eivo ise on praegu kusagil Amazonases vihmametsas ringi tuuseldanud, olemas uusi seiklusi hankimas ja kindlasti neist teilegi. Peagi räägib. Meie tänase saate jutukaaslaseks või vestluskaaslaseks on George, lähed Inglismaal elav, kuid Rumeeniast pärit helisalvestaja, kes on rännanud erinevatesse paikadesse maailmas Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Aasias ja me hakkame kuulama ning rääkima helide maailmast ning kõrvadega reisimist. Aga meie vestlus inglise keeles ärge muretsege iga küsimuse ette ja järele. Ma tõlgin väikese kokkuvõtte sellest, mida me räägime. Lisaks, kes soovib ilma tõlkijate seda meie vestlust kuulata võib minna raadio kahe kodulehele R2 poee, kust leiate ainult inglisekeelse vestluse, mis on ka natukene pikem kui meie tänane saade. Aga et aega mitte raisata, hakkame peale. Esmalt küsin dioodi käest kohe, miks on tema eelistanud hakata reisima kõrvadega ja salvestama heli, kuivõrd fotograafia, videograafia on ju nii populaarsed alad, uuen. Lucrouns Kerboutina fotograaf, videograaf, tibu tekkinud Bighers anud. George kasvas üles Rumeenia mägipiirkonnas, kus naabreid näha ei olnud, aga oli kuulda. Selline heliline kommunikatsioon äratas temas esimese huvi helide maailma vastu. Talle meeldisid aga ka loodushääled ja väikese poisina koos sõpradega ringi joostes hakkasid nimetama erinevaid alasid loodushäälte järgi. Näiteks surkonna ala alali suur konnasid näha ei olnud, aga see-eest oli neid seal kuulda. See ongi tõenäoliselt algatanud George'i huvi erinevate helide vastu. Täna on ta helide disainer videomängudele. Ma küsingi tema käest järgmisena, kuidas tema töö. Kui oli aeg kooli minna, kolis George perega maalt linna ja linn oli hoopis teistsugune koht elada korteris, kui oled olnud terve aeg maal on palju keerulisem. George'i huviks oli muusika loomine. Olles saanud oma esimese arvuti, asus ta õige pea uurima, kuidas arvutiga muusikat teha. Ning seejärel jõudis ta juba selleni, et asus vabakutselisena näiteks poodcaste monteerima ning heli töötlema. Ja õige pea telliti temalt vabakutselisena muusikat ning helidisaini, mis arenes kiitma tänaseks tööks. Nüüd salvestab George helisid üle maailma. Mina kuulasin näiteks hiljuti ühte tema salvestust vulkaanist vulkaaniservalt. Vulkaani salvestamine on George'i jaoks olnud üks kõige ambitsioonikamad või siis keerulisemaid ettevõtmisi. Salvestus, millest me räägime, on tehtud Ertsa alles ja see on Etioopias. Sinna jõudmine võttis nädal aega aega ja George ütles, et tal olid päris suured eeldused, kuna enamik videoid vulkaanide Youtube'is on just sellest, kuidas kaan plahvatab. Seal on palju inimesi, palju turiste ja vaikset head salvestust. Sellest ei ole. George'i reis Etioopias algas, tänan Kiili alangust. See on paik maailmas, kus aastaringselt on temperatuurid tohutult kõrged ning George kirjeldabki seda nii, nagu keegi oleks tohutult suure fööni sisse lülitanud. Tuur oli vali ja tuline. Kõik oli nii palav, et mõte helisalvestamise eest ringi liikumisest või fotode tegemisest ei tulnud pähegi. Kuniks ühel hetkel George ütleb, et ta kõigega ära harjus ja siis mõistis ta kogu selle ala ilu. Sõit vulkaani juurde viis läbi tohutute laavaväljadel, kus see kasvab, mitte ühtegi taime, kui George'i sõnul oli seal märgata mitmeid kaableid millest nad toitusid, millest üldse elavad, ei tea. Vulkaan on ju tegelikult maa sees tohutult suur, mitusada meetrit lai auk. Ja selle servale õigupoolest ronida ei saagi, sest et sa võid sisse kukkuda. Ja nii ei ole võimalik ka kuulda, mis hääled vulkaanist tulevad, sest et hääl jo tõuseb üles taeva poole. Dioodil oli loomulikult kaasas, aga buumi mikrofon ja seda andis üle vulkaaniserva upitada küll ta pani kõrvaklapid pähe ja kohe oli temal näol naeratus. Nende giid küsis, et mis siis nüüd elevust valmistab, sellepärast et serva tagant ei olnud eriti midagi kuulda. Ja kui George andis oma kõrvaklapid nende giidile, kes on kohalikke, kes on palju käinud selle vulkaani juures hakkas giid nutma, sest et tegelikult ei olnud temagi kunagi seda häält kuulnud, ehkki ta on seal tihti käinud. Nüüd on siis meil kõigil võimalik seda vulkaani häält kuulda. Ehkki oma salvestuste kuulamine loomulikult toob mälestused tagasi, ütleb George, et kohapeal oli kogeda veelgi. Näiteks on vulkaani suits tohutult mürgine ja väikesete ränidioksiidi osad, mis õhus hõljuvad. Kui neid sisse hingata, siis võivad nad kopsudes ja siseelunditest põhjustada pisikesi pisikesse sisselõikeid mis ei ole ilmselgelt kõige tervislikumad. Seega ei olnud see koht just kõige turvalisem. Lisaks oli neil vaja palgata ka turvamees ja turvameeskond, kuna sealkandis on aeg-ajalt konflikte ja praeguseks on seal kahjuks kodusõda, nii et sinna ei ole võimalik üldse pääseda. Olles kohapeal ütleb George, et ta tundis ennast täiesti elusalt ja kohal. See ala oli suhteliselt ebaturvaline, seal ei kasvanud mitte midagi, aga see maastik oli veider ja kummaline ja see ei tekitanud temas kordagi soovi või tunnet, võtta taskust telefon ja näiteks kontrollida sotsiaalmeediat, mitte seda teha oleks saanud, Lewisel loomulikult ei ole. Aga kui sa oled siin meie arenenud maailmas ja kõnnid pargis ringi, siis võtad telefoni kätte, vaatad vahepeal sotsiaalmeediat või e-kirju. Aga seal sellist mõtetki pähe ei tulnud. George'i esimeseks initsiatiiviga oli külastada maailmas kohti, mis võivad hävineda, kuid kui ta käis Aafrikas, avastas ta, et seal on päris palju, valasid, mis juba on inimestest hõivatud ja see tundus natukene tehislik. Siin on üks väike heliklipp. George'i järgmine reis viis teda Senegali lugedes raamatuid selle paiga kohta on sellest küll palju lugusid, kuid keegi ei ole päris hästi öelnud, milliseid loomi sealt leida võib, on küll, loodet nähti elevanti või lõvi, aga kas päriselt nähti selle kohta, faktid puudusid ja George soovis seda kõike ise kogeda ning näha. Ja tänaseks ongi ta käinud kongos Amazonases spornios ja paljudes teistes kohtades, et ütleb, et talle tundus, et ta soovib lihtsalt nii-öelda need kohad läbi käia ja neist väikene salvestust teha, et selline ajakapsel tekitada. Kuid nüüd soovitan minna aina keerulisemates kohtades, näiteks nagu seesama vulkaani servale ronimine, kuid kuna neid kohti on nii palju, tekib õigustatud küsimus, kuidas erinevad näiteks vihmametsad. Kas Aafrikas olev vihmamets on sama kõlaga, mis Amazonases Lõuna-Ameerikas olev vihmamets? Võtame näiteks Kongo vihmametsa, mis on suhteliselt vana ja kus ei ole metsa palju maha raiutud. See kõlab pigem igavalt või seal ei ole palju erinevaid linde ja loomasid ja seal on küll elevandid ja võib-olla lõvid ja ahvid, aga linde ei ole. Taustal on kogu aeg ritsikad, sirin, aga see ei ole selline filmilik. Vihmametsa taust, nagu inimesed on harjunud, et on palju palju hinde. George räägib, et kui ta seal käis kogemus oli tõepoolest vihmametsa oma palav, niiskust palju ja palju mesilasi, kes hammustavad ja nõelavad, kuuleme, kuidas Kongo vihma metsis kõlab. Rohkem linde oli aga aladel, kus inimtegevus on suurem ja see on ka loogiline. Linnud toituvad sageli inimtegevuse jääkidest, käivad eks prügikastides möllamas ja nii edasi. Seega seal oli võimalik linde palju rohkem lindistada. Tegelikult on see ka loogiline, bioloogilisest vaatepunktist ei ole Kongo vihmametsast kuigi vana palju vanemates vihmametsades, näiteks Austraalias, Sumatra või paapua Uus-Guineas on linde ja liike palju rohkem, sest et need vihmametsad on arenenud sadade tuhandete aastate jooksul. Nüüd aga Amazonases, mille vihmamets kõlab palju liigirikkamalt. Kuid kõige liigirikkam on vast Vornja vihmametsseal on 2000 puuliiki ühel ruutmiilil veidi üle kahe ja poole ruutkilomeetri. George võttis nõuks pildistada mitmel ööl putukaid. Nende giid, kes olid putukate osas üsnagi teadja luges pidevalt ette uute putukate nimesid ja nii mitu ööd järjest ilma, et oleks ühtegi korranud. Sama kehtib ka konnade kohta. Borneo vihmametsas elab sadu liike erinevaid konnasid. Seega see liigirikkus on imeline. Kuid kahjuks, ütleb George, tundub, et kliimakriis ning kliima soojenemine ei aita sellele liigirikkusele mitte sugugi kaasa. Tundub, nagu keegi oleks võtnud nõuks need ilusad paigad hävitada. Ta luges raamatut, mis räägib, et vihmametsas on ühe ruutmiilil võimalik elada 100-l erineval imetajal. Kui minna aga alale, kus tegutsevad inimesed, on ühel ruutmiilil kõigest 10 erinevat imetajat ja see kõik on tegelikult ökoloogiline doominoefekt. Kui võtta ära imetajaid, on vähem putukaid ja linde. See muudab kõik selle päris kurvaks. Aga kuulame siis. Borneo vihmametsahelisid. Kuid nüüd on aeg võtta ette üks küsimus. Milline on ikkagi idioosil lemmiklindistus, del lemmikkoht? George'i lemmiksalvestus pärineb Namiibias, kus ta veetis 20 nädalat ringi rännates. Namiibias salvestas ta peamiselt liiva ja tuult, kuid keesko rahvuspargis, kus teil ajas taga ninasarvik. Namiibia peamiseks heli võlux on inimtegevusest tekkinud häälte vähesus, mis tähendab seda, et on kuulda, mis kilomeetrite kaugusel toimub. Kuid enne salvestusest rääkimist on oluline rääkida sellest, milline on George'i salvestusprotsess. Ta ei taha Isamaa salvestustes kohal olla ja üritab hoida oma salvestusi inimhäältest vabana. Ja sellepärast paigutab ta oma salvestaja kusagile metsa ja jätab selle salvestama 24-ks tunniks, 48-ks tunniks või isegi kauemaks kinni. Loomulikult ei saa igalt poolt inimtekkelisi hääli ära võtta, aga see vähemalt võib-olla väike eesmärk. Meibest salvestas George Kaspits kohve lise mäe juures, mis on kividest laotud kõrbe keskele. Ta soovis salvestada hommikust linnukoori, kuid ärgates üles said aru, et linde eriti ei ole ja nad läksid mikrofoni, telejärgib Dali teipinud kaks pisikest mikrofoni ühe vana kuivanud puu külge. Ja ta ei olnud väga kurb, sellepärast et linnulaulu ei olnud, sellepärast et öösel sai ta salvestada tuult ja liiva ning tolmu. Ka see on huvitav heli. Aga kui ta salvestusi kuulas, avastas ta, et seal on mingisugune meloodiline heli. Kõrbes 100. vihma ja kuna seal väga palju vihma ei 100, siis asjad on kuivad ja see kuivanud vana puu, kui selle peale vihmapiisad langesid, kõlas nagu keegi lööks marimbat pisikeste pulgakestega küll halvasti, aga ebameloodiliselt, aga siiski natukene meloodiliselt. Ja selline õnnetu juhus või hea juhus on imesellest, kuidas loodus ise muusikat teeb. Kuuleme seda heli. Churchill on blogi mainud full audiee com, kuhu ta laadis heli sellest, kuidas äikesetorm läheneb ning samal ajal elevandid väljal möirgavad. Ma küsisin dioodi käest, kuidas salvestada nii suuri kohmakaid ja vahel ka liiga uudishimulikke loomi. Kes tunnevad, võib olla ebatervet huvi helisalvestusseadmete vastu, mis on samal ajal ka nõrgad ja päris õrnad. George minu mõttega nõus ei ole, et elevandid on kohmakad, pigem annab delikaatsed suits, räägib loogides Caboonis seadis ta üles kaamera, mis filmis ning sealsamas lähedal oli ka helisalvestusseadmete komplekt. Ja helisalvestusseadmed olid üsna kallid, kolm mikrofoni, niiskus kaitses salvestatud ja nii edasi. Elevandid, kes siis nendest salvestusseadmetest lähedalt mööda jalutasid, oleks katki teinud, oleks maksma läinud päris mitu 1000. Aga elevandid läksid ja vaikselt nuusutasid mikrofone ning jalutasid edasi ja olles jõudnud kaamerani, siis karja juht ilmselt puudutas õrnalt linaga. Siis kaamerad, mis kukkus ümber ja kaamera terveks ja kõik oli hästi. George ütleb, et see tundus nagu elevandid oleks talle öelnud, et ära pane oma kaamerat siia meid filmima ilma meilt küsimata. Selles suhtes on elevandid ikkagi vägagi delikaatselt, sellepärast et nad liiguvad väga vaikselt ja ei kipu laamendama. George ütleb ka, et üks sellise asja põhjus on loomulikult see, et see ala, kus nad seda salvestasid seal ei kütita elemente. Kui elevant seostaks inimeste inimese lõhnaohuga, võiks asi olla hoopis teistsugune. Aga samas ei ole alati asjad nii hästi. Ta räägib sellest, kuidas viimasel Keenia reisil näiteks käen sõi ühe tema mikrofoni ära ning samas on ka paavianid hakanud vahel salvestajaid sööma ning linnud tunnevad ka mikrofonide vastu huvi, sellepärast et mikrofoni tuulekaitsed on ju tavaliselt sellised huvitavad ja karvased, kuidas ikkagi loodusega koos neid helisid salvestada, nii et loodust ennast mitte väga palju segada ja ise ka ellu jääda. Houses of häbczewindi. Tegelikult sõltub see kõik hästi palju loomadest ja asupaigast, samuti kui mõnes ausu paigas näiteks papa Uuskineaas ei kütita nii palju siis loomad ei seostage inimest ohuga ja lasevad inimese endale lähemale. Samas on ka mõned loomaliigid, kes inimest rohkem usaldavad või ei tunne nii suurt huvi. Aga oluline on ka siin see, et Charlesile meeldib salvestada väga pikalt 48 tundi järjest või isegi rohkem ja selle aja jooksul omandavad salvestusseadmed mikrofonid metsas loomulikku lõhna. Eriti seda siis, kui tegemist on niiske keskkonnaga ja siis ei kerkinud ümbritsevast nii väga esile. Ehkki loomad seda võivad märgata ei pea nad seda suuremaks asjaks, kui sa just neid ei sega. Seega üldiselt võivad loomad olla salvestajatega sõbrad, vahel isegi liiga sõbrad. Nagu järgmisest loost selgub George räägib jälle loo Namiibias. Ta jättis salvestaja mikrofonid ühe puu külge ja hommikul tulles puu juurde jätma salvestaja, et võta kuulista järsku sisinat. Puu all oli suur madu. Madu ei olnud väga huvitatud sellest, et George läheks sinna puu juurde oma salvestajad ära korjaks. Üritas madu eemale peletada, visates kive mitte küll mao pihta, vaid suunamaks mao tähelepanu mujale, kuid madu ei läinud pettuse ohvriks. Ja umbes 15 20 minuti pärast lõpuks puges Maardu puu sisse aga sellesama puu, mille küljes olid George'i salvestusseadmed. Nüüd oli jälle probleem, mida teha või kuidas ikkagi salvestusseadmed kättesaadav. George ronis hästi ettevaatlikult puu otsa ja võttis mikrofonid alla. Tuleme meie jutu algusesse natukene tagasi. Me oleme hästi harjunud. Kuulama peab õppima. George ütleb, et temal, kellel oli huvi helisalvestuse vastu ja on see loomulikult endiselt võttis päris mitu aastat aega, et õigesti kuulama hakata. Toob näite, olles Aafrikas ühel workshop il või ühes töötoas, kus nad salvestasid ja ka õppisid kuulama tegid nad sellist harjutust, kus nad istusid näiteks õhtu hakul maha, kuulasid pikka aega, võib-olla tunde, kuidas õhtust saab öö ja mõtted, mis tulevad pähe soov vaadata võib-olla telefoni või rääkida juttu või öelda oma mõtted välja, lähevad õige pea ära ja siis sa hakkadki kuulama, mis ümberringi toimub. Ja neil juhtus ka niimoodi, et ühel hetkel astusid metsast välja sebrad, kes olid väga üllatunud selle üle, et ühed inimesed istuvad keset metsa haudvaikuses ja ei tee mitte midagi. Teine viis, kuidas kuulama õppida, on lihtsalt minna savanni jalutama. Toots räägib, et on seda teinud kaks korda Keenias sellel aastal ja ka eelmisel aastal. Ja koos kohaliku giidiga, kes on seal üles kasvanud, jalutasid kinnad savanni ringi ning nägidki nii-öelda ohtlikke loomasid suhteliselt lähedalt. Tunde või mõtlemise justkui ei oleks tagasi ürgaeg ja inimene elaks taas nende loomadega koos näiteks vannis. See õpetab palju paremini kuulama. Loomulikult ei ole see kõigile, kes ikkagi loomi pelgavad, lõvisid ja, ja lääne ja teisi elukaid siis nendele see vast ei sobi, aga kes neid ei karda või tunneb, et julgeb selliseid asju teha, siis see avab meeled päris palju. Kuid lõpetuseks uurime, kuhu Churchill veel on plaanis minna ning mida salvestada. George'i asunud planeerima juba oma reisi Antarktikasse. See aga vajab näiteks jahi rentimist koos loomulikult meeskonnaga, sest George'i soov on seada näiteks mikrofonid üles pingviini kolooniates või linnuparvedes ja sõita kajakiga näiteks vaala taga koos või teiste mereelukatega koos ja seda teha ka näiteks jäämägede vahel ning salvestada veealuste mikrofonidega kohaliku heli Ladži endisse huvid. Naaberlik, hoolingefiostühe. Saate lõpetab imperaator Ritsikas Borneo vihmametsas elav pisikene, kuue sentimeetrine pikk putukas, mis teeb päris valju häält. Aitäh teile kuulamast ja vaadake siis R2 kodulehelt järele ning kuulake pikemat versiooni meie vestlusest George'iga, kus me nägime näiteks looduskaitselisest ja veel kohtadest, kuhu dioodil on soov reisida, aitäh kuulamast.
