No nii, me istume siin keset California pärastlõunat,  kui sa vaatad enda ümber, kus kohas siin võiks olla nanoosa. Siin Los Angelese õhus võiks, on hinnatud,  et võiks olla kuskil 10 astmes kaheksandas osakest  kuupmeetri kohta. Kui vaadata siin meid ümbritsevaid inimesi,  siis kõik neist kindlasti kannavad päiksekreemi  ja päiksekreemides. Väga paljudes on juba nanotitaandioksiid  või nanotsinkoksiidi osakesed, nii et näiteks nende inimeste nahal,  kõigil on iPhounid kaasas. IPhone ides kasutatakse nanoosakesi siis  nii mälukaartides kui mikrokiipides kui ka isegi puude  tundlikkus ekraanil. Nana on kõikjal. Nano materjale on kasutatud tegelikult antiikajast alates  sulfiidide nanokristallidega värviti juukseid värviliste st  muldadest tehti klaas vitraaže ning kullatolmuga kaunistati  kujukesi ja ehteid. Ainult tollal muidugi ei teatud, et tegemist on teaduse  ja innovatsiooniga. Kõik sündis praktilistest vajadustest lähtudes. Kaasaegse nanoteaduse arengu alguseks peetakse aga läinud  sajandi keskpaika. 1959. aastal prognoosis California tehnoloogia instituudis  töötanud füüsik, 60.-te keskel Nobeli preemia pälvinud  Richard Fainman, kuidas teaduse arenedes õpivad inimesed  valmistama ja kasutama üha väiksemaid ja väiksemaid osakesi,  mida paljas silm ei seleta. Eriti hoogsalt hakkas see valdkond arenema uue aasta 1000 alguses,  kui USA tollane president Bill Clinton kuulutas  nanotehnoloogia üheks USA teadus prioriteediks. Viimastel aastatel on sellesse tehnoloogiasse investeeritud  12 miljardit dollarit ning oma tähtsuselt võib  nanotehnoloogia arendamist USAs võrrelda Apollo kuule saatmisega. Nanotehnoloogiat oodatakse pidevalt uusi materjale  ja uusi lahendusi, mis meie igapäevaelu lihtsamaks  ja mugavamaks teeksid. Aga mis siis ikkagi on nano ja kus nanoteadust rakendatakse? Oleme täna California ülikooli Los Angelese harus siinses  nanosüsteemide instituudis uurib neid imepisikesi osakesi  ka Eesti teadlane Angela Ivask. Nano määravad ära peamiselt tema mõõtmed. See tähendab, et tema mõõtmed on nanomeetri skaalas. Ja nanomeeter on siis üks miljardik meetrit. Ehk et kui nii-öelda suuremates kalades mõelda,  siis see on vähemalt 1000 korda isegi 100000 korda väiksem  kui juuksekarva läbimõõt. Tänapäeval tegelikult peetakse nanoosakesteks kõiki,  mille üks mõõde on alla 100 nanomeetri, see tähendab,  ta on siis 1000 korda väiksem kui juuksekarva läbimõõt. Et silmaga me seda vanaosakest ei näe. See ei ole võimalik isegi valgus mikroskoobiga. Kuid nad on olemas. Nad on olemas ja neid saab vaadata elektromikroskoopiaga  teravik mikroskoopiaga ja on töötatud välja rida uusi meetodeid,  millega seda on võimalik vaadata, aga see on olnud pikka  aega probleem, kuidas need üleüldse. Nanoosakesi on kaht liiki looduslikud ja inimese poolt valmistatud. Näiteks looduslikest nanoosakestest on vulkaanipurske järel  õhku paiskuvad imepisikesed tolmukübemed kuid praeguse  nanorevolutsiooni keskmes on siiski materjalid,  mida inimene ise on otsustanud luua ja väga erinevatel  elualadel kasutada. Ja siis nanaosakesi võib suhteliselt lihtsalt valmistada. Segades kokku siis erinevaid kemikaale ja kasutades  siis lihtsalt temperatuuri ja rõhku. Nagu siin meie laboris tehakse, meie keskus koosneb  siis erinevates erinevate elualade inimestest,  et siin on keemikud, materjalitehnoloogid,  toksikoloogid, nagu mina ja materjalide valmistamine,  siis on põhiliselt keemikute ja, ja materjalitehnoloogide ülesanne. Siin on nüüd siis näha elektromikroskoobi all,  mis on selline otse otsene visualiseerimise tehnika  nanomaterjalide jaoks. Millega me siis, kuidas me pommitame osakesi elektronidega  ja siis vaatame, kas nad läbivad seda, osake,  kui palju neist läbib ja sellega me saame  siis visualiseerida jällegi arvutis, mis meil seal all nii-öelda,  mis proov on meil seal all. Ja siin on näha siis, et tegelikult me saame teha osakesi  erineva suurusega Me saame teha neid erinevas Kujus. Kepikesi nii-elda tross, need on siis inglise keeles viers. Kuubikujulisi nüüd, kui me oleme nanoosakesed valmistanud  ja vaadanud, mis on siis nende eripind, tahaksime tegelikult  teada ka, mis on nende suurus, noh siin pudelis näiteks on  meil mingisugused nanoosakesed Tipeteerime plaadi peale. Ja kasutame sellist instrumenti, mis töötab laseri  hajutamise meetodil. Põhimõtteliselt see määrab siis siin ühes väikeses augus  oleva materjali suuruse. Ja siis, kui me vaatame seda tulemust, siis, Siin on osakese siis läbimõõt nanomeetrites. Me näeme, et nende osakese suurus oli. 60 50 nanomeetrit. Ja niimoodi see on selline kõige rohkem kasutatud tehnoloogia,  millega määratakse nanoosakesi, nagu te näete siin  konkreetselt neid näha ei saa küll, aga me saame kaudselt näha,  kui suured nad on siin sees. Inimese poolt loodud nanosid kasutatakse juba väga  laialdaselt alates energiatööstusest kuni päikesekreemide  ja ise puhastuvate kattematerjalideni. Kõige enam toodetavad nanomaterjalid võib jagada kolme gruppi. Esiteks titaan dioksiid, mida leiab näiteks päikesekreemidest. Päikesekreemis nano-titaandioksiid kasutatakse tänu tema  paremale katmisomadusele. See tähendab, et ta. Püüab kinni rohkem ultraviletkiiri, mida me tegelikult ju  tahamegi nii-öelda päikesekreemid. Kui siis suures skaalas osakene see mitte nanoosakesi  sisaldav kreem, siis tegelikult jääb niisuguse valge kihina. Ja miks sellepärast, et need suured osakesed peegeldavad  rohkem valgust tagasi, me näeme neid, aga seda nanoosakest  me ei näe. See kaob suhteliselt kiiresti naha sisse,  et kui teda peal määrida, teda ei ole näha. Küll, aga ta peegeldab tagasi uutele kiired. Mul on siin abivahendid. Et kui te kujutate ette nüüd nii-öelda makroskaalas osakest  ja nanoskaalas osakest Need on siis siin nanoskaalas osakesed,  siis. Kui nüüd väikese kiir läheb nii-öelda makroskaalas osakese peale,  siis ei ole kindel, et kõik need kiired siin nii-öelda kinni  püütakse nende osakeste poolt. Kui me aga kasutame nanoosakest, siis neid on palju rohkem  selles samas massis. Ja tõenäosus, et üks kiir nii-öelda püütakse kinni ühe  osakese poolt on palju suurem. Ja see ongi nende eelis näiteks päikesekreemides  ja samamoodi erinevates kattematerjalides tänu tänu oma väiksusele,  nad suudavad minna igasse prakku, kuhu võib olla makroosake,  ei suudaks minna ja nad katavad näiteks pinda paremini,  näiteks värvides nana titaandioksiidi kasutatakse ka. Sellistes isepuhastuvate kattematerjalides  ja siin on üks selline markantne näide, näiteks see Pekingi  ooperimaja mis on kaetud, mis on klaasist,  aga ta on kaetud. Nanotitaandioksiid sisaldava värviga või sellise kattematerjaliga. Mis siis nii-öelda peab, jällegi püüab kinni kõik  atmosfäärist tulevad ultrafelettkiired ja tänu sellele ta  tegelikult vabastab selliseid hapnikuradikaale,  mis põhjustavad ka inimese siis oksüdatiivset,  kahjustus, oksitaktiivse, stressi, nende rakkudega,  millega ta kokkupuutes on ja tänu sellele ta hoiab ära sinna  näiteks antimikroobse katte tekkimise nii-öelda isepuhastuv  kattematerjal võiksin veel näidata, et need,  kuna me oleme siis nanokeskus, siis meie kitlid on samamoodi  siis sellisest materjalist, mis on nii-öelda nano,  selle materjali nimi on nanoteks ja see on üks California  juhtivaid tekstiilitootjaid, mis kasutab  siis nii-öelda nano oma materjalist ja mis,  mis on siin see nano on see, et nad on katnud tekstiilikiud  sellises nano suuruses vett hülgavate molekulidega. Kui siia voolab siis peale tilk mingisuguse kemikaaliga,  siis ta ei Ei sorbeeru siia kitlile, vaid et ta voolab siit pealt maha. Kui me oleme teinud ühe nanoosakese, võib seda veel katta. Või siis nii-öelda funktsionaliseerida erinevate. Molekulidega, et näiteks me seome siia külge mingisugused  keemilised rühmad ja nende peale veel nii-öelda mingisuguse  lisamolekuli ja no näiteks, kui see lisamolekul ongi ravimimolekuli,  siis me saame seda kasutada kui ravimi kandjana just tänu  jällegi oma väiksusele Ja erinevatele omadustele, mis neile on võimalik anda  näiteks keemilise töötlemise teel sisenevad suhteliselt  hästi elus rakkudesse ja kui neisse nüüd siduda peale  või näiteks pooride sisse mõni ravim, siis võivad nad seda  väga efektiivselt rakkudesse kanda. Siis me oleme saanud väga efektiivse ravimi kandja  ja tänu sellele väga efektiivse ravimi, noh näiteks  vähiravimi ja nanaosakesed ongi ühed kõige rohkem lubavad  abivahendid siis vähiravimite väljatöötamisel. Titaan dioksiidi järel on teine laialdaselt kasutatav  nanomaterjal nanohõbe. Nanohõbe on üks kõige rohkem kõige rohkematest toodetest  kasutatud nanomaterjal. Ja nanohõbe on nii-öelda toodetakse ju efektiivne tänu oma  antimikroobsetele omadustele ja see siis seisneb selles,  et, et noh, näiteks kasutatakse seda külmkappide s  pesumasinates pinna katmisel, et ära hoida sinna näiteks  mikroobide kihiteket. Samamoodi näiteks isegi aluspesu sokkides,  et ära hoida siis võimalike mikroobsete. Võimalik mikroobide kasvu seal ja siis teatava lõhna tekkimist. Eriti spordiriietes on see Oluline. Kolmas levinud nanoosake on süsinik nanotoru,  millel on ehk kõige rohkem uusi omadusi. Tänu oma väiksusele. Kuigi seal kasutatakse ainult süsinikumolekule on nad ritta  pannud niimoodi, et tal on võrreldes siis makrosuuruses  süsinikuga hoopis teistsugused omadused. Süsinik nanotoru näiteks juhib elektrit,  kuigi me teame, et grafiit näiteks ei juhi ju elektrit  ja see on siis see kuulus süsinik nanotoru näidatud  siis struktuursena, et nad on siis tõepoolest süsinikuaatomid,  mis on omavahel nii-öelda Ringideks seotud sidemete abil ja moodustuvad sellised. Sellised pikad trossjad, moodustised, kui  nii võib öelda. Samamoodi süsinik nanotoru, kuna neid on võimalik valmistada  suhteliselt pikki, nad on väga tugevad ja on öeldud,  nad on isegi 100 korda tugevamad kui teras. See tähendab, et neil oleks võimalik rakendada sellistes  tugevates struktuurides isegi ehitusmaterjalides,  näiteks neid juba rakendatakse näiteks rattaraamides,  tennisereketites, jäähoki, keppides. Ja erinevalt metallist on nad ka kerged. Kuid nii nagu iga uue materjaliga võivad  ka nanodega kaasneda varjuküljed. California on nanorevolutsiooni sünnipaik,  see labor siin Los Angelese keskel California ülikoolis on  aga nanoohtude üks juhtiv uurimispaik maailmas. Siin püüabki Angela Ivask leida vastust neile paljudele küsimustele,  mis nanomaterjalidega veel kaasnevad muuhulgas sellele,  millised võivad olla nanoosakeste negatiivsed toksilised  mõjud keskkonnale ja ka meie organismile. Ja nüüd ongi küsimus, et mis, mis nendega juhtub,  kas nad lähevad rakku, kas need jäävad sinna raku pinnale. Ja see ongi tegelikult siis toksikoloogide põhiküsimus  praegu ja mida nad seal raku ses teevad,  kui nad sinna sisse lähevad? Nanotoksikoloogia sündis 2004. aastal tänu artiklile,  kus väideti, et inimese poolt loodud nanoosakesed olid  mürgised kaladele ja teistele vees elavatele pisiloomadele. Ja sellega seoses tekkis ka tegelikult nii-öelda tuli  kasutusele sõna nanotoksikoloogia. Enne sellest üldse ei räägitud, needsamad kullereenid olid  mürgised kaladele ja teistele vee pisiloomadele. Juba mikrogrammides liitris koguses, see tähendab mikrogramm  on selline kogus, mida silmaga ei ole võimalik näha. Ja kui see lahustada liitris vees, siis juba sellises  koguses nagu nähti efekte siis veeloomadel Tekkis toksikoloogide mõte, et nanoosakesed võivad tänu oma  väiksusele saada hoopiski uued bioloogilised omadused. Siiamaani on seda seotud seostatud tegelikult  siis just sellesama suurenenud eripinnaga  ehk et kui see osake on palju väiksem On tal palju suurem pind, mis on elusrakuga ühenduses  ja tänu sellele Nii-öelda haakub neid elusrakuga palju rohkem  ja nad on palju aktiivsemad. Kõige ohtlikumad või võivad olla siis sellise nii-öelda  nõelja struktuuriga osakesed. Aga kindlasti on need väikesed manaosakesed. Palju suurema bioloogilise se aktiivsuse. Ga kui need suured Nanotehnoloogiaga uute materjalide leiutamise,  nende ohutuse ja ka ohtude testimisega tegeldakse  ka Eestis. Nanomaterjale valmistatakse ja uuritakse Tallinna  tehnikaülikoolis ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis. Tartusse on kerkimas Baltimaade suurim nanokeskus. Eesti teadusmaastikul on nanouuringute tippspetsialist  keemilise ja bioloogilise füüsika Instituudi juhtivteadur  Anne Kahru. Tema juhitavas töörühmas töötas enne Californiasse  postdoktorantuuri siirdumist ka Angela Ivask. Tänavu veebruaris pälvis kahru töö eest nanoosakeste  toksilisuse uurimisel vabariigi teaduspreemia. Tema uurimisrühm oligi tegelikult üks esimesi maailmas,  mis 2004. aastal sünteetiliste nanoosakeste  keskkonnaohtlikkuse uuringuid alustas ning Karu on selles  vallas üks enam tsiteeritavaid teadlasi maailmas. Tegelikult on äärmiselt. Huvitav tegeleda mingi sellise asjaga, mis ei ole  originaalne nüüd ainult Eesti plaanis, vaid vaid ta on  originaalne ka terve maailma mastaabis. See tähendab seda, et tunned, et see töö on tõeliselt vajalik. Tallinnas alustati 2004. aastal nanotoksikoloogilisi  uurimusi metallioksiididest. Luubi alla võeti näiteks tsinkoksiid, titaan dioksiid  ja vaskoksiidid. Siidid võtsime sellepärast, et neid on juba küllaltki palju tarbekaupade,  näiteks päikesekreemides. Kõikvõimalikes kosmeetikatoodetes ja. Tõesti, nende ohtude kohta ei ole veel midagi eriti teada  ja meil oli küllaltki suur kogemus raskemetallide uurimise alal. Nii et tekkis kohe selline väike kahtlus,  et nad tegelikult nii väga lahustumatud ei olegi,  kui alguses räägiti. Kui mingit kemikaali tehakse, siis nendel väljadel peab  olema ohutuse informatsioon. See tähendab ohutus inimesele ohutus ka loodusele. Meie vaatame siin loodust. Ja kui üks kemika Kaal on loodusele ohtlik, antud juhul on näha vask. Vase atsetaat kase äädikhappesool, siis on siin selline pilt,  et näete, et on nagu puu ja kalakõht ülespidi. See tähendab, et see kemikaaliisavalt väikeses koguses  mürgine veeorganismidele. Aga meie nanometallioksiidid siin te võite näha,  et sellist kalakõhtu üle Pidi te siin kuskil ei näe. Ja meie otsustasime selle piltlikult öeldes  siis välja selgitada, et kas ja oleks sellist märki vaja  peale panna või mitte ja kui, mis pärast nad  siis on mürgised. Nanoosakesi testitakse Tallinna laboris mitmete katsete abil. Kui te nüüd silmaga vaatate neid kahte pudelit,  siis tundub, et, et üks vesi kõik. Samas, kui me näitame nendele pudelitele klaaspudelitele  nüüd peale laserit, see on tavaline laserpointer,  tegelikult, millega te olete tuttavad oma reaalsest elust,  siis näete, et see, kus on nüüd paljas vesi,  sealt me seda laserikiirt sellest pudelit ei näe. Aga seal, kus on hõbeda nano Osakesed seal te näete, kuidas need nanoosakesed selles  valguse kiires valgust hajutavad. Ja see ongi selline nähtus, millel põhineb nanoosakeste  hüdrodünaamilise suuruse määramine. Inglise keeles on see dünaamikalits kättering. Ja sellel põhineb enamus aparaate, millega mõõdetakse nanode,  agregaatide või kogumike suurust vesilauses. Katseid tehakse ka mitmete testorganismidega,  mille abil analüüsitakse ka teisi tööstuskemikaale. Laboris kasutatakse rohelisi vetikaid, vesikirpe  ja baktereid. Praegu arvuti ekraanil on meie Kõige olulisemad testorganismid, toksilisuse test on väga  lihtne asi oma olemuselt, see tähendab, et peab olema kas  kemikaale või, või nanoosake ne. Ja peab olema organism ja siis pannakse need kaks asja kokku  ja vaadatakse, kuidas organismile see meeldib. Kui ära sureb, siis järelikult on mürgine kemikal,  kui kiiresti ära sureb, on akuutselt mürgine. Kui võtab väga palju aega, siis on krooniliselt kroonilise mürgisusega. Ja kuna toksilisust defineeritakse läbi kemikaali ohtlikkuse elusolendismidele,  siis seda saabki tegelikult ainult elusorganismidega kõige  pädevamalt määrata. Ja. Sellised organismid, mida meie siis kasutame,  on ennekõike sellised, mis ennustavad siis seda Ütleme selle kemikaali ohtlikust loodusest,  siis erinevatele toitumisahela lülidele,  siis vetikatele, vähilistele meil on kahte sorti väikesi vesikirpusid. Algloomad on meil, tegelikult on meil ka veel pärmid,  millest me täna ei räägi. Ja hästi palju kõikvõimalikke lumidesseeruvaid,  baktereid. See siin on vetikate kasvulava. Kuna vetikad on fotosünteesivad organismid,  siis ei saa seda testi teha teistmoodi kui valguses. Meil on nendeks päevavalguse lambid selleks valgustamiseks  ja me oleme selle testi. Seda testi niimoodi täiustanud, et saaks võimalikult palju  proove üheaegselt analüüsida ja erinevad proovide  paralleelid ja kontsentratsioonid on nüüd nendes väikestes  klaaspudelites ja, ja siis hakatakse võrdlema. Näiteks nanoosakestega koos kasvavate vetikaid  ja selliseid, kus siis neid nanoosakesi ei ole,  hakatakse nende kasvu võrdlema. Ehk siis võib vaadata, kas, miks mõned purgid lähevad  roheliseks ja mõned ei lähe. Ja vastavalt sellele siis leitakse üles siis selline  nanoosakeste või suvalise kemikaali kontsentratsioon,  kus purgid on nii-öelda poolrohelised. Ehk saame kätte selle poolletaalse kontsentratsiooni näppude peal. Niimoodi kõik toksilisuse testid käivad üldjämedates joontes,  nii et võetakse mingisugune parameetreid,  ennustab. Elulevust, olgu ta bakteritel luminessents,  olgu ta vesikirpude puhul kas on elus või surnud. See võib olla ka kalade puhul, näiteks, kas nad ujuvad otse  või hakkavad sea viltu ujuma. Nii et neid parameetreid võib mitmesuguseid võtta. Nende testide peamine eesmärk on veenduda,  kas kord loodusesse sattunud nanoosakesed,  mis iseenesest ju kusagile ei kao, võivad jõuda  ka meie kehadesse ning põhjustada mürgitusi,  haigusi ning rakkudesse, sattudes kutsuda esile  ka tõsiseid muudatusi raku tasemel, mida veel isegi ette  ennustada ei osata. Kõik teavad, et looduses kõik hakkab pihta fotosünteesist,  see tähendab, et CO seotakse siis fotosünteesivate  organismide poolt antud juhul kui me teeme  ökotoksikoloogilise teste, siis meil selliseks mudeli ks on  tavaliselt rohelised vetikad. Siis neid näiteks sööb sooplankton, meie mõistes vesikirp  meie mudelorganismina, neid söövad siis näiteks kalad pärast  väikseid kalu söövad röövkalad ja noh, kõike seda võib süüa inimene. Nii et see on selline hästi lihtsustatud toitahela mudel. Ja toitahel on sellepärast oluline, et kui selles esimeses  lülis hakkavad mingisugused mürkained kuhjuma,  siis igas järgmises lülis need kontsentreeritu. Ja lõpuks võib nendes viimase astme tarbijates  kontsentratsioonid minna piisavalt kõrgeks. Praegu väga palju arutatakse, et kas nanod saavad Noh, see on samasugune küsimus, kas päikesekreem,  kus on nano sees, läheb meie, meie. Käerakkudesse ja üleüldse rakku, kui midagi juba rakku läheb,  siis, siis see on juba selline väga oluline moment. Anne Kahru sõnul on nanoosakeste võimalikke ohte uuritud  nüüd juba seitse aastat, kuid töö on siiski alles algusjärgus. Põhjapanevaid järeldusi selle kohta, kas nanomaterjalid on  mürgised ja ohtlikud veel teha ei saa ning pooltõdedega  opereerimine võiks tekitada kartusi, mis nende  tulevikutehnoloogiate arendamist aeglustaks. Samas võib kahju arvates aga öelda, et nanoosakestega juhtus  sarnane lugu nagu ka teiste tööstuskemikaalidega. Neid hakati suurtes kogustes tootma, enne kui olid selged  nende võimalikud ohud. Kiirustati seepärast, et ükski tootja ei soovinud konkurente  endast ette lasta. Meie keskus siin Univers Californias ongi just pühendunud sellele,  et vaadata Nende osakeste bioloogilise aktiivsuse mehhanism,  et miks pärast nad on siis erinevalt aktiivsed,  kui suuremad osakesed. Ja muidugi, kui me teame mikspärast, nad on nii-öelda  bioloogiliselt aktiivsemad, siis me saame neid niimoodi muuta,  et nad avaldasid mõju ainult seal, kus nad peaksid avaldama  ja ei omaks kõrvalmõjusid. Ja tänu sellele siis töö töötada välja nanoosakesi,  mis oleks nii-öelda ainult suunatud mõjudega  ja seetõttu me saaks kõik kasutada siis ohutumaid tooteid,  näiteks nanotehnoloogilisi tooteid ostes poest,  me teame, et neil on ainult see mõju, mis neil peaks olema. Ma ütleks, et nanovaimustus kindlasti jätkub  nii USAs kui Euroopas. Euroopas kindlasti seetõttu, et seal ei ole veel jõutud USA tasemele,  sest USA on nii oma rahastamise kui tehnoloogia arendamisega  kindlasti esirinnas. Aga Euroopa Liit jõuab siin, üritab sinna alles järgi jõuda,  nii et kindlasti see nii-öelda vaimustus tehnoloogia  arendamine jätkub. Eestis on juba mitmeid patente nanotehnoloogilistele. Saavutustele siis näiteks päikesepala patareides näiteks vedelklaasis. Ma arvan, et Eesti on suhteliselt heal tasemel oma nanotehnoloogiaga. Ma võiks välja tuua, et Eestis on mitmeid uurimisgruppe,  kes töötavad nanotehnoloogia alal just materjali  tehnoloogias ja teiselt poolt ka bioloogiliste ohtude uurimisel. Nanorevolutsioon näitab, kuidas teadus otsib pidevalt uusi  võimalusi ja lahendusi kuid uusavastuste puhul on sageli  raske öelda, milline hakkab olema nende tegelik mõju meie maailmale,  millised võivad olla varjuküljed, mida avastamisõhinas  esialgu ei märgatagi. Seepärast ongi oluline uusi materjale ja nende mõju iga  kandi pealt kohe uurima hakata ka nende negatiivseid külgi  ja ohte. Et nanost ei saaks meie tervisele tulevikus uut asbesti.
