Olen Renno Nellis ornitoloog ehk siis linnuuurija. Ja räägin teile kassikakust. Kassikakk on Eesti ja Euroopa kõige suurem kakuline. Ta on kotkamõõtu pruunika, sulestikuga ja ilusate suliskõrvadega,  et sellised täiesti suured mitmesentimeetrised suliskõrvad  ja väga ilusate oranžide silmadega, et need inimesed,  kes on lähedalt saanud talle silma vaadata,  need on tavaliselt sinna kadunud. Heas mõttes. Et kassikakk elab väga ilusas metsas, et seesama,  mida te näete, need hõredad valguskülased Nõmme  ja palumetsad on ta eelistatud pesitsuskohad  ja tavaliselt need metsad on väga vanad. Et keskmine kassikaku mets on ikkagi vähemalt 100  või 150 aastat vana. Kassikak on alles jäänud ainult mõnikümmend paari võib-olla  maksimaalselt 50 paari ja neist on teada ainult 20 paari  ja liigi arvukus on drastiliselt kukkunud. Hinnanguliselt umbes 50 aastaga on kolm kuni viis korda  arvuks vähenenud, ehk siis ta oli niisugune täiesti  üldlevinud liik veel eelmise sajandi teises pooles. Aga nüüd sel sajandil on ikkagi väga palju neid  ja kiiresti vähemaks jäänud. Ta on haruldane sellepärast, et tal on palju probleeme. Palju erinevaid ohutegureid, näiteks röövlus,  kuna ta on üks väheseid kakulisi, kes üldse maapinnal pesitsevad. Ta teebki mahapesa kusagile suure männi või kuuse okste alla  ja just sellisesse valguskülasesse metsa,  nagu me täna siin näeme ja maas süüakse neid mune aeg-ajalt ära. Aga sellest veel suurem mure on toidu nappus  ja tõenäoliselt mingil kujul ka keskkonnamürgid Läänemeres. Kuna valdav osa nendest kakkudest täna on veel säilinud  mererannikute lähedal ja, ja toituvad põhiliselt merelindudest. Ja kolmas mure on see, et mere ääres on või üldse Eesti  maastikul on selle liigi jaoks järjest toitu vähemaks jäänud. Et sisemaalt on liik peaaegu kadunud. Väga mõni üksik paar vesitseb veel rabade peal või,  või sellises loodusmaastikes, aga kõik ülejäänud on rannikul  vesitsejad ja ka mere ääres on toitu vähe. Olgem optimistid, ma arvan, et ta ei sure kohe välja,  sellepärast et need allesjäänud paarid on kõige paremad kohtades. Need on need kohad, kus neil veel täna on piisavalt toitu,  aga see kõige määravam tuleviku ennustaja on see,  mis juhtub edasi Läänemere seisundiga, et kui Läänemeres raskemetallid,  mis seda liiki konkreetselt mõjutavad, jätkuvalt nii-öelda  kuhjuvad ja kuna nad on tipp ja siis ta tahes-tahtmata neid  veelindudega sisse endale sööb ja organism neid ei suuda  välja viia. Ehk siis ongi erinevad tervise ja lõpuks suremiseni viivad  probleemid sealt tekkimas. Ma arvan, et kassikakk on üks kõige võimsamaid lipuliike  ja üldse ikkagi selline. Vanasti öeldi loodusmälestis nende kohta 100 aastat tagasi,  et need on need kõige võimsamad ja kõige märkimisväärsemad liigid. Et kõik, kes kassi kakku näinud, on, ilmselt väga pikalt ei kõkle,  kas seda lindu on üldse vaja? Ta on ikkagi nii võimas see looduse märk ja,  ja terve looduse märk, kuna tippkiskjad näitavad ju kõige  paremini seda keskkonnaseisundit. Ja no meie vaev ja rõõm oleks ikkagi pingutada  selle nimel, et nad ei kaoks, Eesti alal ei sureks välja.
