Tänapäeval on võimalik kasutada väga informatiivset aparaat, näiteks teha ultraheliuuringuid, mis võimaldavad lausa näha sapikive, lausa näha neerukive, näha südameseinte liikumist, näha klappide liikumist ja defekte. Ja arstidel ei ole õieti vajadustki seda kõike oma kõrva järgi hinnata ja neil puudub tänapäeval ka selline kogemus, nagu, nagu teie põlvkonna tohtritel. Ma sellele vaidleks küll päris otsustavalt vastu. Tänapäeval need abimeetodid on küll väga informatiivsed ja neid saab kasutada, kuid nendega juhtub ka üsna sageli eksimusi, täiesti olulisi eksimusi. Neid me oleme kohanud ka, et, et ja kui me jätame ikka haiget ka juttu stamise tegemata. Me ei tea tema parematest haigustest midagi, ei oska seostada neid, see on tohutult oluline. Tänapäeval ongi see igal pool maailmas, mitte veel ka Saksamaal ja igal pool mujal on sellele pöördeks, nagu tähendab, et teil on nihkunud väga palju diagnostiline täpsus ja diferentsiaaldiagnoos. Pinnalt sageli ämmale tehakse olulisi vigu selle tõttu, et ja on jäetud haige inimene rääkimata ja ka sageli ainult hinnatakse neid aparatuuri poolt saadud näitusid ma tihtipeale avastangi need eksimused just selle tõttu, et ma ei saanud kuulamisega seda üldse. Olla nõus selle leiuga ja kui hakata täpsemini uurimas, selgubki, et sealt on eksitud, on nende teiste uurimista täpselt sama, mis röntgen ikkagi alguses oli kaku, röntgen tuligi. No see näitab inimese häviga pimedas ruumis, kõik saame läbi naha näha, inimesed, kõik on näha, aga läbi näha need on ju hästi küll kopsusid, parim saab näha südant, aga orjanudki läbivalgustus seal seondunud net, ähmased varjud, mis veel liiguvad ka nendes orienteeruda, vajab väga suurt kogemust, väga suurt kogemust ja seal õpigal poleksidega. Et ainult selle peale jääda. Ta diagnoositakse, arst istub kuskil kodus oma kabinetis ja haigestub ja muud kvat tulevad tema juurde, need. Need, need uuringute andmetel on veel liiga ühekülgsed ja ja pealiskaudselt, et täpsemini hinnata haigete seisunditega diagnoos õiget diagnoosi.
