Kliimamuutused saavad inimesed ebamugavate valikut,  et fossiilkütused ei kasutata mitte ainult autode  ja lennukite liigutamiseks, vaid ka argipäevaeluks  hädavajaliku tootmiseks. Kas võsast plastiku tegemine on keskkonnasõbralik  või oleks hoopis targem see kasvama jätta? Et see on üks uus Tartus tehtud materjal,  et mis te arvate, millest see võiks olla valmistatud. Pole õrna aimugi tundub nagu oleks plastmass,  aga ma arvan, et see on mingi selline. Jäätmetest. Väga huvitav. Aga kile ta kindlasti ei ole, millegi ei ole. Plastmass aga ilmselt vist äkki ei ole siis? Selle anti niimoodi väga On puit tegelikult puit. Nii puidusuhkur. Ajaloolastele meeldib ikka nimetada ajastuid parasjagu  poppide tehnoloogiate järgi. Nii sai kivi ajast pronksiaeg ja sellest omakorda rauaaeg. Kuhu me aga praegu ka ei vaataks, on maailmast saamas plastplaneet. Me kasutame plasti oma leivapakkimiseks,  kanname sellest valmistatud riideid ja harjume plastiga oma hambaid. Lühidalt öeldes kasutame plasti peaaegu kõigeks viimaseks,  65 aasta jooksul on seda imematerjali valmistatud üle üheksa  miljardi tonni. Seejuures on suurem osa plastist olnud lühikese elueaga  ja lõpetanud näiteks maailmameres või süsihappegaasina  põletusahjude korstnates. Peaaegu kogu plast valmistatakse fossiilkütustest,  naftast ja maagaasist. Kliimamuutuste valguses pole taoline raiskamine kuigi mõistlik,  aga ei tohi unustada, et kõik, mis paistab esmapilgul roheline,  ei pruugi tegelikult olla keskkonnasõbralik. Kindlasti ei ole mõistlik võtta ilusat palki  ja hakata sellest tegema plastikut. Mida me tegelikult ju teeme, me fraktsioneerimimine,  selle puidu me lahutame ta nii-öelda komponentideks  ja siis ei ole. Ei ole nagu mingit tähtsust sellel milline on  selle nii-öelda puidu nagu esialgne füüsiline vorm. Inimeste elu on viimase 60 aasta jooksul plastiga  lahutamatult läbi põimunud. Poeriiulitel laiuvad plastmänguasjade read ei üllata enam kedagi,  rääkimata kunagi kõva valuuta eest ostetud kilekottidest. Nõnda on tähtis kõigepealt astuda samm tagasi,  et üleüldse mõista ning aru saada, mis sorti  ja kui suurt probleemi me lahendama hakkame. Me kõik arvame, et me teame, mis on plastik. Aga mis on plastik? Plastik on tegelikult niisugune väga lai mõiste,  aga noh, plastiku all me üldiselt mõistame niisugust inimese  loodud materjali, millel on kaks omadust. Üks on see, et ongi plastiline, et teda on võimalik näiteks varada,  kuhugi vormi omavahel segada erinevaid plastikuid. Ja teine omadus on see, et ta on polümeerne. Molekulide tasandile minnes ei tähenda polümeerne midagi muud,  kui et ühte plastimolekuli saab võrrelda ääretult pika  kirjaklambritest koosneva ketiga. Sõltuvalt sellest, millised klambrid me ketti paneme,  võib lõpptulemuseks olla näiteks soojustamisel kasutatav  vahtplast ehk polüstüreen, kangana rakendust leidev elastne  ja tugev nailon või hoopistükkis midagi muud. Mis eristab siis biomaterjalidest tehtud plastikut  ja fossiilmaterjalidest tehtud plastikut? No tegelikult on niimoodi, et ega väga palju nagu omaduste  poolest ei eristagi, et me saame teha näiteks biomassist  täpselt samasuguseid polümeere näitena võib tuua näiteks polüetüleen,  see kõige tavalisem kile. Et seda on võimalik toota ka biomassist,  teda toodetakse i tegelikult bioetanoolist. Oma olemuselt on puit ja nafta siiski tohutult erinevad. Nõnda pole meil mõtet püüda iga hinna eest valmistada  täpselt samasugust plasti, millega praegu harjunud oleme. Kui juba ülesanne ette võetud, võib polümeeride ülesehitust  tuunida meile sobivamaks. Ühe võimalusena saaks kasutusele võtta selle osa puidust,  mis praegu parimal juhul kütteks läheb. Täpsemalt huvitab Lauri Varest ja teisi keemikuid ligniin. See on polümer, ilma milleta puud ja teised taimed lihtsalt  ümber kukuksid. Kui on paberivabrikud või tselluloositehased,  siis enamasti see ligniin lihtsalt põletatakse ära energia saamiseks. Aga loomulikult ei ole see nagu vääriline kasutus ligniinile. Ja meie siis kasutame näiteks ühte ligniinist toodetavat  kemikaali vaniliini, millest me teeme bioplastikut. Ja no võib öelda, et vaniliin ongi üks väheseid praegu no  suurtootmises olevaid kemikaale, mis on ligniinist saadaval. Kuigi ligniin on praegu tõusev täht bioplasti maailmas,  oli see pikka aega põlu all. Ligniini moodustavad ketilülid on peaaegu kui kõik erineva  kujuga ning kett ise hargneb ja liitub erilise sisemise loogikata. Selle täpsed omadused sõltuvad ka biomassi kasvukohast  ja partiist. Ometigi suudab Lauri Vares teha sellest oma laboris bioplasti,  mis on paljale silmale tavalisest plastist. Eristamatu. Jah, et siin see valge pulber tuleb ligniinist  ja see valge pulber ongi, võib öelda, lagundatud  ja puhastatud. Ligniin. Mida te nüüd selle lagundatud ligmiiniga teete? Me ehitame temast üles siis kindlate omadustega polümeerid,  plastid me paneme selle valge pulbri siia masinasse,  kus toimub kuumutamine. Ühesõnaga, see on nagu väga kallis ja keeruline. Ja see on tegelikult on ahi, siin on kuumutamine,  ta käib ringi ja teda on võimalik ühendada vaakumiga  või hõrendusega. Lauri Vares kokkas oma kõrgtehnoloogilises ahjus polüestrit,  mida kasutatakse näiteks riiete ja pudelite valmistamiseks. Lisaks ligniinile pani ta sinna sisse veel teisegi  tselluloosist valmistatud koostisosa. Need kaks komponenti hakkavad omavahel reageerima,  selleks on vaja küllaltki kõrget temperatuuri. Antud juhul on siin 250 kraadi ja see protsess käib  võib-olla umbes päeva. Nii et 24 tundi, 250 kraadi juures ja plastik on valmis. Põhimõtteliselt küll jah. Sellest materjalist me just tegime. Tundub küll nagu, nagu plastik ja paistab läbi ka. Ei, täitsa tugev on. Ei saa katki. Natuke mulju, sin ainult. Puidust plastiku tootmine kõlab nüüd väga lihtsalt,  aga miks ikka seda ainult fossiilkütuses tehakse? Jah, no tegelikult ju, eks ta taandub sellele,  et kogu meie majandus baseerub sellel samas fossiilkütusel  ja noh, seda me oleme alles viimased võibolla kümmekond  aastat nagu näinud, mis probleeme see endaga kaasa toob? Teine põhjus on proosalisem. Tööstuslikul skaalal on laboris hea mõttena tundunud viisil  plasti tootmine tihtipeale keerukas. Kes ikka tahaks tavalise kilekoti eest välja käia hunniku eurosid? See hüpe nõuab küllaltki suuri investeeringuid  ja kui ettevõtted ei ole kindlad, et see nii-öelda  bioplastik neil pääseb turule, et, et see on nagu edukas,  siis nad on küllaltki ettevaatlikud, tegemas investeeringuid  sinna ja kui vaadata nagu teadusartikleid,  siis peaaegu iga päev ilmub mõni teadusartikkel,  kus kirjeldatakse laboris mõne uue bioplastiku saamist,  siis puidust. Aga noh, seal tihtipeale jah ei võeta arvesse,  ütleme tekivaid jäätmeid, energeetilist,  vajadust, lõpphinda ja muud sellist. Ühtlasi tuleb meeles pidada, et puidust plasti valmistamine  ei muuda seda automaatselt keskkonnasõbralikuks. Kui palju tekib jäätmeid selle protsessi käigus,  milline on energiatarve, kas on vaja kasutada mingisuguseid kemikaale,  kui, siis milliseid, on nad mürgised, kust need pärit on,  mis nendest pärast saab ja kõik selliseid aspekte tuleb hinnata,  et, et me ei astuks nagu sama reha otsa nagu,  nagu seni, et me nagu asendame ühe tooraine teisega,  aga lõpuks on meil ikka nagu probleemid kaelas. Kas teadsid, et Soome rahvusparkides ei tohi inimesed oma  koertega jalutades neile metsa alt korjatud puupulki  ega roikaid visata? Neid ei tohi üldse maast üles korjatagi? Meile justkui kasutuna näivad puutükid on väikestele  olenditele väärtuslikuks toiduks ja elupaigaks. Looduses on kõik ringluses. Üritades metsast rohkem vara ammutada, peame tõdema,  et elusloodus jääb alati kaotajaks. Isegi kui hakkame ulatuslikumalt kasutama praegu metsa  jäävaid raiejääke tähendab see, et mõni putukas  või mikroorganism jääb nälga või selle liigi arvukus langeb. On meie otsustada, kuhu täpset piiri tõmbame. Kuidas Eestis raiejääkidega toimetatakse  ja kas seal oleks mingit arenguruumi? Varem sa alati jäeti raiesmikele, aga nüüd on aina rohkem  huvi tekkinud selle vastu, et äkki seda saab  ka millekski kasutada, et, et kasvõi energia tootmiseks  või või muul moel. Ja ehk siis küsimus on, et mida see teeb metsaelustikule. Üldiselt siin teadus on näidanud, et sõltub sellest ikkagi,  et mida me sealt metsast välja viime. Et kui me viime sealt välja näiteks oksad,  mida metsas palju on, siis sellel hirmus suur mõju ei ole. Aga kui me lisaks kangutame ka välja näiteks kännud,  mis on muidu selline suure mõõt, heline kõdupuit,  mis metsas püsiks ka kaua peale raiet, kus saaksid  igasugused erinevad liigid läbi selle kõdunemisuksessiooni,  mis võib mitu aastakümmet elada, et siis sellel juba on  suurem mõju. Ja näiteks kui me mingite eriliste puuliikide raidmed  või oksad või ladvad välja viime, siis sellel samuti on  suurem mõju. Mets on selline suur. Kasvav arenev, mõnikord ka kahanev kooslus. Kuidas need Eesti metsad, mida me täna näeme  ja tunneme, kus me saame istuda ja jalutada erinevad sellest pildist,  mis avanes näiteks 100 aastat tagasi? Suur osa nendest meie tänastest metsadest on toonaste  lagedate alade peale kasvanud. Aga see, mis oli hästi erinev, on, et tol ajal need metsad,  mis olid seal, olid ikkagi suured põlismetsamassiivid  säilinud osa osaliselt vähemalt, mida täna enam ei ole. Kindlasti pakkusid väga olulist elupaika mitmetele liikidele. Oluline on siinkohal märkida, et liigiline mitmekesisus võib  hakata vähenema ka paksus ja pimedas põlismetsas,  sest valguslembesed olendid ei pääse löögile. Et ikkagi on täitsa hulk liike, kelle jaoks need raidmed on  oluline elupaik. Need on sellised liigid, kes looduses saaksid muidu elada  näiteks tormimurdudes kus on täitsa erilised tingimused,  et seal on ühtäkki palju valgust ja palju kõdupuitu,  et on terve hulk selliseid mardikaid näiteks  ja seeni, kellel just ongi vaja sellist avatud elupaika,  kus on palju. Ja sellise elupaiga nad siis tänases metsamaastikus leiavad  just nende raiejäätmete pealt. Et kui need välja viiakse, siis neil seda elupaika ei ole. Paraku tähendab lageraie tegemine sageli,  et sinna istutatakse tagasi uus mets, mis võib olla igav  ja ühetaoline, umbes nagu niidetud muruplats. See omakorda tähendab, et vaid teatud tüüpi kõdupuidus  toimetamiseks kohastunud mikroorganismide  ja putukatel ei ole enam kohta, kuhu minna. Loodusmetsas aga vedeleb maas eri suuruses  ja vanuses oksi ning tüvesid just nagu arhitektuurselt  eriilmelises linnas saavad seal moodustuda mitmed eri sorti kooslused. Kõikide nende erinevate elupaiga omaduste kombinatsioonis  tekib tegelikult tohutu mitmekesine ökosüsteem  kus kõiki neid elupaigakombinatsioone võivad asustada  erinevad liigid. Ja nüüd see on see, mis loodusmetsas ja majandusmetsas väga erinev,  sest et kui majandus metsas on puistu kõik üheealine,  tavaliselt kasvab seal üks puuliik ainult Eestis sageli  kasvatatakse kuuske, näiteks siis esiteks seda kõdupuit on  seal tohutult vähe. Ja teiseks on see ka kõik ühesugune. Kõdunev puit on oluline nii putukatele, mikroobidele  ja seentele kui ka looduse üldise mitmekesisuse säilitamiseks. Sellest tõuseb kaudselt kasu ka metsa tuluallikana  pruukivale inimesele. Kas see kõdupuidu olemasolu kuidagi stabiliseerib  ka kooslust? Ja see on hästi põnev, selleks on mitmeid erinevaid mehhanisme,  et esiteks kõdupuit hoiab metsaaluse niiskust,  sest et need lamatüved, mis seal metsal on,  nendesse koguneb niiskus ja mitmed metsaliigid,  seetõttu kogunevadki just sinna lamatüvede alla  või vahetusse lähedusse näiteks teod. Aga teiseks tagab kõdupuidu olemasolu metsas sellise pideva  metsa toitainete voolu ja aineringe. Sellepärast et kui see seal siis tasapisi laguneb,  siis kogu aeg toitained vabanevad loodusesse. Viimaks kõdupuit on üks osa elupaikade mitmekesisusest  metsas ja see mitmekesisus ise kuidagi nagu turvab seda  liikide mitmekesisust, kes seal metsas saavad elada. Kõduv võit on natukene nagu metsa toidupank,  aitab ellu jääda. Kuidas siis niimoodi teha, et hundid oleksid söönud  ja ka lambad veidi tervemaks jääksid? Imevitsa ei ole. Metsamajanduse intensiivsemaks muutumine tähendab automaatselt,  et elupaiku jääb metsas vähemaks. Mõned lahendused on teadlaste sõnul siiski juba ilmselged. No tavaliselt mida rohkem neid selliseid põlismetsaelemente  metsas on ja kuidagi, mida rohkem metsamajandus lubab neil  tekkida ja neil ka varasemast metsapõlvkonnast sinna jääda. Et seda säästlikumaks peetakse metsamajandust. Mis need sellised jäänukid on näiteks? No üks väga oluline elupaik näiteks on tüügaspuud  või need püsti surnud puud või siis ka eelmiste  metsapõlvkondade suured lamapuud, et kui näiteks metsa  majandatakse väga suure tehnika ja raske tehnika abil,  siis tükaspuud lähevad pikali ja lamapuid tambitakse sodiks. Et kui seda ei juhtuks, siis oleks kohe metsamajandus palju  loodus lähedasem. Kui puude põllult on kadunud igasugune põlisus,  pole veel ilmtingimata põhjust meelt heita. Kui sedasama metsatukka targalt majandada,  luua soodsad tingimused ja vähem vahele segada võivad sama  koha peal põlismetsa näha juba meie lapselapsed,  kes on jõudnud pensioniikka ehk et aega kuluks siiski palju. Aga see pole võimatu. Kas 21. sajandi Eestis on üldse võimalik,  et saab alguse mingisugune mets, mis mõnesaja aasta pärast  on põlismets? Viljakates metsatüüpides sellistes kuuselehtpuu segametsades  tegelikult sellise põlismetsalaadse struktuuri  väljakujunemine võtab umbes. Ütleme, 150 aastat. Et niisugustes 100 pluss aasta vanustes puistutes on juba  tavaliselt üpris jämedad puud, mõned neist pikali,  mõned püsti, see on kõik loodusmetsades loomulik  ja väga ilus, kui seda osata märgata. Et selles suhtes lihtsalt jätta mõni puistu majandamata  ja küllap siis tekib. Imelihtne põlismetsaretsept. Inimkond tarvitab juba praegu aastas ligi 10 miljoni  kuupmeetri jagu puitu ja puitmaterjale. Kui tahame asendada suurem osa fossiilkütustest toodetud plastist. Hoopis puidust toodetud plastiga, kasvab surve maailma  metsadele veelgi. Plasti toodetakse juba praegu kokku isegi veidi rohkem kui  paberit ehk umbes 400 miljonit tonni aastas. Kui ka seda puidust toota, kasvab vajaminev puidukogus hüppeliselt. Erinevalt paberist on aga plasti ümbertöötlemise  ja taaskasutamisega märksa kurvem lugu ja suur osa sellest  läheb jäädavalt kaotsi. Seda olulisem on, et suudaksime kasutada puitu võimalikult tõhusalt. Siinkohal võiks vaadata looduse poole, mis on evolutsiooni  käigus mitmeid nutikaid lahendusi leidnud  või miks ka mitte panna geenikoodi ümber kirjutades  elusorganismi tootma meile kasulikke aineid. Selline uue elu disainimine tundub kuidas ma ütlen jumalate  või jumaluste nagu skaalal asi, kas inimesed  ja inimkond on valmis sellise ja jaoks. Ma arvan, et see on meie evolutsiooni üks osa. Sordi aretusega me oleme tegelenud juba aastasadu. Ja mis eristab sünteetilist bioloogiat tava traditsioonilise  sordi aretusest, on see, et me tegelikult teame,  mis modifikatsioone me sisse soovime viia,  mida me teha soovime? Võtmesõna on siinkohal sünteetiline. Bioloogia bioloogia on loodus ja kõik sellega seonduv  sünteetiline tähendab tehislik inimese loodud  siis mis asi on sünteetiline bioloogia? Sünteetiline bioloogia ongi, kus sa ühendad bioloogia  ja inseneeria, et kui bioloogia on traditsiooniliselt olnud teadus,  kus sa jälgib midagi, sa jälgid, kuidas taimed kasvavad,  sa jälgid, kuidas rakud kasvavad, siis sünteetiline  bioloogia toob siia juurde inseneerimise. Ehk sa saad hakata muutma eluslooduse funktsioone. Ühesõnaga, disainima uut elu. Just nimelt, et me oleme võimelised juba disainima andma  juurde uusi funktsioone, looma täiesti uusi funktsioone,  mida varem looduses ei eksisteerinud ja seeläbi  siis mitmekesistama. Loodust. Lõppkokkuvõttes võibki see viia ka näiteks inimese  ümberdisainimisele või uuemaks muutmisele. Põhimõtte poolest ei erine see arvutiprogrammi kirjutamisest. Ka mikroorganismi saab programmeerida arvuti koodi asemel  muudetakse DNA-d. Lõpptulemusena võime panna mikroorganismi tootma hoopis  midagi muud, kui see algselt valmistas. Me saamegi genereerida uue funktsiooni näiteks  ja siis seda looduse looduslikus süsteemis,  näiteks mikroorganismides või taimes, ekspresseerida. Mis oleks mingi näide, kus sünteetilise bioloogiaga on mingi  elusorganism disainitud ja see on kasulik? Kasulikke näitajad on juba päris palju, et  ja neid on väga erinevates valdkondades,  et võib-olla kõige suurema tähendusega on rakendused meditsiinis. Pikemas perspektiivis, mis me näeme, on,  et me hakkame võitlema geneetiliste haigustega näiteks vähiravi,  Alseimer. Parkinson tänapäeval me sinna ei ole jõudnud. Aga näiteks praegu väga kiiresti arenev valdkond on  tööstuslik biotehnoloogia. Selles vallas askeldavad teadlased tegelevad teada-tuntud  mikroorganismide väikesteks rakutehasteks muutmisega. Enamasti võtavad nad appi inimesi ammu teeninud pagari  ehk pärmiseene. Ehkki alkoholi on aastatuhandete vältel palju rakendust olnud,  suudab seen pärast selle geenikoodi ümberkirjutamist toota  oma elutegevuse käigus ka teisi kasulikke ühendeid. Võib-olla me alati ei taha etanooli. Me saame ta panna sünteesima näiteks algühendeid plastiku  jaoks või valke, millest saab teha siidi  ehk tekstiile, saame hakata sellest tegema  ja nii me saamegi siis luua nii-öelda rakuvabrikud,  mis konverteerivad orgaanilist materjali,  näiteks puitmassi ümber meile meelepäraseks ühendiks. Kas see rakuvabrik töötab sarnaselt meile tuttavatele nagu  inim inimtööjõuga vabrikutele? Põhimõtteliselt küll, et kui lihtsalt see on väga selline  miniatuurne koopia sellest vabrikust, et kui võtame  mingisuguse vabriku näite, näiteks paberitehas Sul on ühest  otsast läheb puit sisse, teisest otsast tuleb paber välja  ja sees toimub mingid protsessid. Et kui me selle skaleerime väga väikseks,  siis ongi meil olemas rakuvabrik, mis samamoodi võtab ühest otsast. Kas siis suhkruid näiteks puidusuhkruid endale sisse tema  sees toimuvad erinevad reaktsioonid ja välja tuleb juba see produkt,  millest me huvitatud oleme. Paljulubavale tulevikule ja võimalikele rakendustele  vaatamata on sünteetiline bioloogia nii Eestis kui  ka maailmas laiemalt alles lapsekingades. Põhjus on lihtne raha. Kuni viimase ajani polnud biotehnoloogia vallas kasutatavad  protsessid piisavalt tõhusad, et rinda pista olemasoleva  nafta ja keemiatööstusega. Kui me tänapäeval enamus materjale, mida me kasutame näiteks  plastik Tekstiilid, et need on naftas toodetud siis,  kui me tahame toota neid samu materjale. Kestlikest allikatest siis need protsessid ei ole veel  hinnas konkurentsivõimelised. Aga samas me järk-järgult juba jõuame sinnamaani,  et ka need kestlikest toormest tehtud materjalid suudavad  juba hakata konkureerima. Ravimitööstuse kõrval võiks Eestis sünteetilise bioloogia  üks peamise rakendamise valdkondi olla just biomassi  ja selle töötlemisel tekkivate jäätmete nutikam väärindamine. Me räägime eelkõige just jääk biomassist  ehk siis näiteks puidutööstuse jäägist saepurust  või me räägime põhust, mis põllumajanduses üle jääb,  või toidujääki Mida me näiteks igapäevaselt kokku kogume  ja eraldi konteineritesse ladustame, et kogu  selle biomassi on võimalik ümber konverteerida meile kasulikeks? Ühenditeks need on kas materjalid kemikaalide,  me saame toota kestliku nailonit või siidi  ja sellest valmistada endale siis rõivaid või. Nii et varsti võib sealt nii-öelda kompostikastist Tulla välja hoopis uus siiline särk. Põhimõtteliselt küll, et see protsess on sarnane,  nagu me toodame biogaasi, selle asemel, et me gaasi toodame,  et me rakendame natuke teisi mikroorganisme  ja me saamegi panna nad tootma midagi väärtuslikku. Kellele tõi taoline täppisaretus silme ette Hollywoodi  B-kategooria õudusfilmid, võib esialgu muretult hingata. Teadlased on ettevaatlikud ja kasvatavad rakuvabrikuteks  muudetud mikroobe suletud konteinerites. Kui need sealt aga ka välja pääsevad, kubiseb maailm  teistest mikroobidest, kellega nad konkureerima peavad. Samuti saab nad panna sõltuma toidust, mida saavad nad  inimese käest. Tulevikku vaadates pole suurematest eetilistest debatti est  aga pääsu. Sünteetilist bioloogiat saab kasutada väga palju erinevate,  näiteks haiguste raviks. Et kui me võtame näiteks malaaria ja malaariat levitavad sääsed,  siis sünteetilise bioloogia abil on võimalik. Tekitada uued sääsed, mis ei suuda seda malaariat enam edasi. Kanda ja tegelikult me võiksime sellest probleemist lahti saada. Aga samas see ongi nüüd diskussiooni küsimus,  et kas me oleme valmis selliste uute organismide loomiseks  ja nende Vabasse loodusesse laskmiseks. Kui terve maailm hakkaks hoobist tänasest päevast kasutama  ainult puidustatud bioplasti. Kas see päästaks maailma? No ma arvan, et tegelikult ei päästaks vähemalt mitte siis,  kui seda kasutatakse samasugustes kogustes,  kui, kui me kasutame nagu tänast tänapäeval fossiilset  toormest tehtud plasti. Kindlasti selle juures tuleb ikkagi mõelda  selle tarbimise ja ka tootmise vähendamisele  ja eelkõige siis Kasutada tooteid, mis on hästi pika kasutusajaga kasutada  neid korduvalt ja kindlasti tuleks vähendada  selle ühekordse plasti hulka. Ma arvan, et puidukoht on ikkagi metsas või looduses. Et puiduressursse tuleb kasutada maksimaalselt  ja nii vähe kui võimalik, nii palju, kui vajalik. Et seepärast tulebki kõik need protsessid,  mida me loome muuta võimalikult efektiivseks. Ja seeläbi me saamegi jätta maksimaalselt puitu loodusesse. Üleminek puhtamale majandusele nõuab täiesti uut sorti tehnoloogiaid. Ja kuna meil vaidlusteks aega napib, tuleb haarata kinni  igast paljutõotavast oksaraost ehk igast langetatavast puust  tuleb võtta viimast ja selle käigus luua püsivat väärtust. Me kõik naersime kilplaste üle, kui nad üritasid kotiga  tuppa valgust tuua. Aga noh, aknaid ei taibanud nad oma majale ehitada. Õige pea ei pruugi aga üleni puidust maja olla sugugi  naeruväärne mõte. Teadlased oskavad juba praegu muuta puitu peaaegu sama  läbipaistvaks kui klaas.
