Maailm. Muutuva kliimameele vallas. Harilikku saart kimbutab üks ohtlik haigus. Saare surm. Seenhaigusest räsitud saarepuud valitseb piiri taga uus oht. See on üks väike putukas, Saare saleundlane. Aasta kala vetehunt, kelle eest naljalt ei pääse. Mure maakliima pärast pole kunagi varem olnud  nii suur. Rahvusvahelised teadlased toovad oma raportis  välja karmi tõe. Augustis avaldas värskemaid teadusandmeid analüüsiv  valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu raporti,  milles rõhutatakse, et just inimtegevusest pärinevad  kasvuhoonegaasid on põhjustanud planeedil ligi 1,1 kraadise soojenemise. Tõenäoliselt kiirenevad kliimamuutused lähikümnenditel kõikjal. Klasgo kliimakonverents ei toonud kliimamuutustega  võitlemises soovitud murrangut, kuid lootus pole päris kadunud. Konverentsil sain uurida, kuidas lähenev kliimakriis juba  praegu ennast tunda annab. Aafrika väikseim riik, seillid India ookeanis on üks näide  saareriikide elust keset ookeani. Nad on kliima soojenemise tagajärgedest tugevalt mõjutatud. Veetemperatuuri tõus ja ookeani hapestumine kahjustab  korallrihve ja teisi kooslusi sealhulgas kalavarusid,  millest sõltub paljude elatis ja toidulaud. Paraku on teisigi probleeme. Sarnaselt seišellidega on hädas ka teiste ookeanide saared  ja Maika. Kariibi meres on kimpus mereveetõusu  ja sagedaste karmide tormidega. Reaalse pildi maakera kõrgemate ja külmemate piirkondade  kliima muutumisest maalib mulle Himaalaja mäestiku idaosas  butaanis sündinud ja kasvanud teadlane Bema Giantso. Kliima muutumisel on selge mõju inimese tervisele  ja elule. Paljud raskemad ilmastikunähtused toovad  paratamatult kaasa oht. Eluistanis ohustab inimelusid põud, veepuudus  ja õhukvaliteet. Üliõpilane Aia räägib oma kogemusest Katastroofide ärahoidmiseks on vajalikud ennetus  ja hoiatussüsteemid. Lähiajalugu on siiski näidanud, et ka teave  ja võimekus tagajärgedele vastu seista ei pruugi aidata. Harilik saar on tuntud lehtpuu, mille igaüks tunneb juba  lehe kuju järgi ära. Selle puit on tugev ja kvaliteetne, sellest saab head mööblit. Aga hariliku saart kimbutab üks ohtlik haigus. Saare surm. Desinfitseerin puuri ja tahame võtta juurekaelad. Proovi pind on ära puhastatud, kott markeeritud,  steriilne kott. Sest hiljem me kavatseme sellest proovis võtta DNA. Proovi peen analüüs. Me näeme, et on tumedat. On järelikult on ilmselt tegemist mingisuguse juuremeremisega. Ehk siis puu ei ole terve puu, tõenäoliselt ei ole terve. Mis mets see selline on ja mida te siin patoloogidena teete üldse? See peaks olema saarik. Vähemalt varem oli saarik meie seirame saarepuistusi. Me tahame teada, milline tervislik seisund siin saarel on. Meil on proovitükk siin 10 korda 10 meetrit,  siin on täpselt nii-öelda need puud ära loetud,  mis siin on, ja need saared, me markeerime täpselt,  võtame tema diameetri. Puurime proovi. Ja hindame tema tervislikku seisu. See läheb meil kirja, nüüd me tuleme siia mõne mõne aasta  pärast uuesti, vaatame täpselt samu puid,  kas nende tervislik seisundis sama või on muutunud. Ja see on selle nii-öelda seire kõige põhilisem mõte. Kuidas see tunne siin on, kui vaadata ümberringi,  siin on hästi palju mahalangenud, need on  ka saarepuud siin. Kas see neid mahalangenud kõik saareks? See pilt ei ole üldse kena. See puistu siin oli kunagi nii, et temal oli 50 protsenti  saare osalus pisut enam. Praegu on selgelt vähe. Ja selle tekitajaks on saaresurnud. See saare surma põhitegija Saaresurma tekitajaks on Ida-Aasiast pärit kottseeneliik,  mis on Euroopasse jõudnud inimese kaasabil  ja kujunenud siin invasiivseks patogeeniks. Esimesed juhtumid registreeriti 1900 üheksakümnendatel  Kaliningradi oblastis ja Leedus. Eestis hakkas haigus laiemalt levima kahe tuhandete alguses  ning praeguseks on saaresurm jõudnud juba peaaegu kõikjale  üle kogu Euroopa. Mis tegevus sul siin on? Mina siis korjan saare puu alt. Saare eelnevate aastate leherootsusid. Ja meie eesmärk on siis näha, kas sellel leherootsudel on  sellesama saare surma haigustekitaja viljakehasid? Väga hea näide, nüüd on siin see leheroots. On tumenenud ala on heleala ja siin heleda ala peal on  selline väikene väikene seen. Ja see suure tõenäosusega ongi siis saare surma  haigustekitaja viljakeha ja mida see meile ütleb,  on see, et siin selles puistus kindlasti saaresurm on  ka olemas. Et see väike seen on selle kõige kahju põhjust. Põhimõtteliselt küll jah. Ja kuidas siis saaresurm jõuab siia sellesse tüvesse,  on see, et kui meil on saare leheroots Sügisel ta kukub maha, ära tulevad need väikesed lehed,  jääb alles, selline leheroots, mis maas võib kõduneda  aastaid samale rootsule tekivad järgneval suvel saaresurma  viljakehad milledest siis selle seeneeosed levivad puuvõrasse. Nii et ta kasutab sedasama rootso edasilevimiseks. Edasi levimiseks ja paljuneda. Siin me näeme nüüd sellist saare puude surnuaeda  ja põhjustaja on saare surm, aga see saare surm otseselt  neid puid ju ei langetanud. Ei langetanud, siin ongi. Saarele siis põhiline juuremädaniku tekitaja tuttkülmaseen. Mis siis tulebki puu juurtesse pärast seda,  kui saaresurm on juba selle puu ära nõrgendanud? Üks terve veel kolm tervet, neljas. Nii neli tervet. Miks on harilik saar kui liik meile oluline,  et ta täiesti ära ei kao? No harilik saar on esiteks meil looduslik liik igasugune  looduslik liik on oluline, et nad meil säiliks. Teatavasti harilik saar on küll majanduslikult jah,  väheoluline Eestis, tema osakaal on seal vähem kui kui üks  protsent nii-öelda kogu sellest noh, teistest teiste  puuliikidega võrreldes katvuse poolest vist tagavara poolest  oli isegi teda enam. Nüüd oluline on ta muidugi eelkõige sellepärast,  et temaga elavad koos teised liigid ütleme,  putukasambliku liigid, aga seeneliigid on sellised,  kes ilma saareta ei saa tal seda saart vaja. Ja siis me kaotaks tõenäoliselt ühe puuliiga mitmeid teisi  liike ka, aga noh, ma arvan, et seda me kindlasti ei taha. Et me vähemalt püüaks mõista, kuidas see seis on  ja kas me saaks, saame midagi teha. Ja kui me nüüd seire kaudu tõesti leiame neid terveid puid,  siis me need kindlasti markeerime ja üritame neilt saada  seemet kätte, seda seemnest, kasvatada noori taimi  ja võimalik, et meil seejärel siis õnnestuks kusagile metsa  ka neid saari istutada, aga neid tasub siis istutada,  kui me tõesti teame, et need järglased ka jäävad ellu  ja nad on tugevad, panevad sellele haigusele vastu. Tegelikult on olemas veel üks ohtlik tegelane,  kes meie saare puid ohustab. See on üks väike putukas. Saare sale hundlane. Ülle, mida sa uurid siin? Ma vaatan, kas siin puutüvel praegu need väljumisavad on  saaresale undlase omad või on nad mingi teise kahjuri poolt tekitatud. Vaatan, et need on ümmargused, väikesed,  need ei ole Saare sale undlase väljumise vaadet Saare  saleundlasel on see t-tähe kujuline ja saare sale undlast  meil siin Eestis ei ole. Saare salehundlane on mardikas, kes on Euroopa liidus  kuulutatud karantiinseks taimekahjustajaks  ehk tema territooriumile sissetuleku ja levitamise ennetamiseks. Õigeaegseks avastamiseks, piiramiseks ja likvideerimiseks  tuleb rakendada riiklikke abinõusid. Putukas on pärit Aasiast, kus ta on levinud  Põhja-Ameerikasse ja põhjustanud seal saarepuudele juba  ulatuslikku kahju. Meile lähimad suured kolded asuvad Venemaal Moskva ümbruses  aga juba on teda avastatud ka Peterburi parkides,  kust on Eesti piirini vaid 110 kilomeetrit. Mismoodi salehundan, levib? No kõige lihtsam levikutee on alati looduslik levik,  et, et putukas lendab, tegemist on väga hea lendajaga,  kes on siis võimelised kes on võimeline siis minema mitmete  kilomeetrite taha ühe ühe lennu nii-öelda vältel. Teine võimalus on see, et ta võib ennast kinnitada  ka täiesti suvaliste transpordivahendite külge,  näiteks tuleb veoauto. Ta leiab, et ta maandub sellel ja, ja tuleb  siis alles võib-olla 100 kilomeetri pärast sealt pealt maha. Ja kolmas asi on siis see, just see kaubavahetus,  et üks asi on siis saematerjal küttepuit,  aga ka miks mitte puidust pakkematerjal mille valmistamisel  võib siis olla kasutatud ka saaresaematerjali. Suhtub selle saarega, kui see saare saleundlane siia peale tuleb. Kõigepealt ongi see Me ei pruugi üldse märgata,  et ta meil siin kohal on. Me märkame teda alles siis, kui koor hakkab näiteks ära kukkuma. Siis tulevad nähtavale need serpentiin, jad,  vastsed käigud. Ja siis hakkavad ka võrsed või, või oksad,  oksade kaupa kuivamine ja lõpuks siis see puu enam ei olegi  eluvõimeline ja, ja sureb. Need on nüüd teie seirevahendid, nendega te proovite teada saada,  kus kohas meie sale une on. Just need on meie püünised, siin on meil kaasas kohe lehterpüünis,  mis siis on varustatud feromooniga ja Kairomooniga. Meelitada ja, ja see peab olema paigutatud  siis viie-kuue meetri kõrgusele väga väikesele avatud oksale,  mis siis meelitab teda nagu kõige paremale positsioonile,  et, et ta lendaks siia meile sisse ja, ja maanduks  siis siia kogumistopsi. Teine on liimpüünise liimplaat. Ja ma saan aru, et te olete juba paljud kohad Eestis  saarepuud täis riputud. Jah, sellel suvel oli kontsentratsioon väga suur,  et meil oli 88 püüniskohta kus siis juuni algusest kuni  augusti alguseni meil need püünised üleval olid  ja iga kahe nädala tagant tuli neid siis nii-öelda  tühjendada ehk siis seda kogumistopsi läbi vaadata. Kui on leitud putukaid, siis et proovi topsidesse paigutada,  sest sina ju lähevad ka kõik sinna võib eksida ära väga  mitmeid ja samamoodi need liimlaadid liimplaadi külge lendab  ka igasuguseid erinevaid teisi putukaid,  et et kõik need siis need plaadid iga kahe nädala tagant  tuli uuendada. Kui tõenäoline on ikkagi tema levikut siia ära hoida? Levikut täiesti ära hoida on meil praktiliselt võimatu,  sest tegemist on putukaga, kes on võimeline siia kohale lendama. Ja, ja meie ülesanne ongi tema saabumine võimalikult vara avastada. Ja siis me saame midagi ette võtta, et, et ta on meilt üsna  üsna lähedal meile, nii et see on aja küsimus. Minu kui patoloogi jaoks on huvitav küsimus see,  et kui nüüd saaresurmast jäid mingid isendid ellu et  mida see uus oht võiks tähendada, kas need,  kes jäid saaresurmast ellu jäävad ellu ka  selle putuka järel või see nii ei ole? Vaat juba ainuüksi, kas sellepärast on vaja kindlasti  seirata olukorda hinnata, et mis on nüüd saaresurma järel  ja mida võiks meile tähendada uus oht? Saar on kindlasti üks ohustatumaid liikme. Purikas kupuvaht havi Need on nimed, millega eestlane on  kutsunud üht meie vete suuremat kiskjat haugi. Tema väärikusest annab tunnistust tõsiasi,  et ajakirja kalastaja eestvedamisel ja internetis toimunud  rahvahääletuse tulemusena valiti haug 2021. aasta kalaks. Haug on Eesti vete enimlevinud kala. Teda võib kohata merelahtedes, järvedes,  jõgedes, ojades ja väiksemates kraavideski. Ühtlasi on ta veeelanik, kes on mu kaamera ette kõige  sagedamini sattunud. Kuigi arvuliselt võib sukeldumisel näha särgi,  kui ma neid rohkem siis kaamera ees nood poseerima eriti ei kipu. Hea nägemise tõttu valges jahti pidavate haugide on lihtsam. Tuleb vaid leida mõni noor ja kogenematu,  kes veel midagi ega kedagi karta ei oska. Ja siis on vaja ainult keskendumist ja kannatlikkust. Neid asju aga võib vabalt õppida just haugidelt,  enestelt. Saaki varitsedes võivad nad minutite kaupa püsida  absoluutselt liikumatult veetaimestiku vahel reguleerides  oma asendit ainult rinnauimede vähese liigutamisega. Kui juhtumisi satub potentsiaalne saak otse tema alla,  võib haug ennast täiesti püstloodi sättida,  et siis õigel hetkel välkkiirelt saagi poole söösta. Keha tagaosas peaaegu kohakuti asetsevad päraku  ja seljaõim annavad koostöös sabauimega haugile ülihea kiirenduse. Pikalt kedagi taga ajada ta ei jaksa. Seetõttu kasutab ta jahitaktikana peamiselt varitsust. Sageli võivad haugid valitsuspositsiooni sisse võtta  vettelangenud puude okste vahel kusjuures kummalisel kombel  peavad neid kohti oma turvapaigaks ka särjed  ja ahvenad. Haugi võimalikud ohvrid. Kui jätta välja esimesed elukuud, mil haug toitub väikestest selgrootutest,  koosneb tema toidulaud peamiselt teistest kaladest. Lisaks võivad menüüs olla veel ka konnad,  pardipojad ja pisiimetajad. Kannibalismki pole neile võõras. Suuruse poolest kuulub haug Eesti kalade esikolmikusse. Heade tingimuste korral võib ta kasvada kuni paarikümne kiloseks. Eluviisilt on haug paikne ja üksik. Erandiks on ainult kudemisperiood vahetult pärast jäälagunemist,  mil ta võib minna otsima sobivat kudepaika  ja moodustada liigikaaslastega ka väiksemaid gruppe. Suguküpseks saavad emased haugid kolme kuni viie aasta vanuselt. Kahe kuni nelja aastaselt. Jahipaigad on piki kaldajoont enamasti ära jagatud. Kahte haugi samas kohas korraga varitsemas ei näe. Kui saagile on silm peale pandud, tuleb teha otsus,  on potentsiaalne saak allaneelamiseks liiga suur  või pole piisavalt lähedal. Ei hakka haug oma energiat kulutama, vaid läheb otsima uut võimalust. Kui aga kõik klapib, siis tegutseb ta välkkiirelt. Tavaliselt satub saak lõugade vahele risti ahvenad  ja muud ogalised kalad neelatakse alla alati pea ees. Teiste puhul pole vahet, kumb ots ees toit kõhtu jõuab. Peaasi, et see kurku kinni ei jääks. Suurema saagi korral on pärast õnnestunud jahti vaja teha  korralik puhke ja seedimispaus. Kui kinnipüütud kala on aga väiksemat mõõtu,  tuleb kohe minna järgmist suutäit otsima. Vahel juhtub, et hammaste vahele jääb ka veidi taimset  kraami aga sellest ei oska haugid lugu pidada. Ja muuseas, haugide mälu ei ole ainult kolm sekundit,  nagu sageli arvatakse, vaid oluliselt pikem. Selle on teadlased ära tõestanud.
