Ei, hei, käes on esmaspäev ja nova, alustab. Täna saates katsetame digitaalset pliiatsit. Saame tuttavaks raag ritsikaga. Ja soovitame üht raamatut. Hõbe käis kunstnik Urmas Viigi juures. Ta vaatas, kuidas tema koomiksid sünnivad  ja sai ka proovida digipliiatsit. Täna tulin, tutvu koomiksikunstiga. Kust koomiksikunsti üldse alguse sai? No ega seda täpselt keegi ei mäleta, sellepärast et sõltub sellest,  et mis, mida koomiksi kunst võiks üldse nimetada,  et noh, tihtipeale minnakse väga kaugele minevikku juba  kaljukoobaste joonisteni. Aga tegelikult selline tänapäevane koomiks on pärit  võib-olla 19 10. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest,  pigem. Aga mis on üldse tavaliste illustratsioonide  ja koomiksikunsti vahel? No pealtnäha on see vahe, et koomiksis on hästi palju pilte  aga sisuline vahe on ka see, et kui illustratsioonis tuleb  siis jutustada lugu panna üks pikk tekstilõik ühte pilti,  siis koomiksis on võimalik seda, seda, seda teksti või,  või seda juttu illustreerida ka paljude piltidega. Nii siin tuleb üks jõuluvana, siis mul on üks selline. Jõuluvana koomiks käsil ja selle jõuluvana nimi on Theodor  ja siis ta Võtab ette ühe sellise üksildase reisi, nagu lõpuks selgub,  muidu tal on plaan teha oma tavapäraseid selliseid käike,  nagu jõuluvanad jõulude ajal ikkagi teevad,  aga aga teda ootab ees selline ebameeldiv üllatus. Kas sa teed tavaliselt nagu komistele pilte ühe pildi kaupa  või teed mingi visandi kõigi pildile valmis  ja siis hakkad nagu joonistama? Ei, ma joonistan niimoodi kuidas öelda selliste etappide kaupa,  et noh, kõigepealt ma joonistan need pildid valmis sellisel kujul,  nagu nad siin on näha, et sellised Visandlikumad. Aga need täpsustuvad siis kogu aeg, et ma tegelikult ühtegi  pilti kohe päris valmis ei joonista. Kas sinu jaoks on ka mingi vahe, kui sa joonistad paberile  või digitaalselt? Ei, minu jaoks ei ole seda vahet, digitaalne joonistamine,  noh, lihtsalt kui ma joonistan sellesse digilaual,  siis on natukene libedam, see tunnetuse vähe on aga,  aga arvutisse joonistades on võimalusi jällegi väga palju rohkem. Aga tegelikult äkki nagu proovida ise ka siin nüüd. Ma tulen eest ära ja lasen sul endal siis proovida näiteks  selle jõuluvana ära värvida, et siis sa võid  selle pliiatsi nüüd enda kätte võtta ja valida siit ühe  värvi värvi, vali näiteks punane just. Ja nüüd valika üks suurem pintsel siit näiteks. Nii ja nüüd võid hakata värvima. Praeguse tegeled rohkem illustratsioonide  ja koomiksitega, et kuidas sul see huvi üldse tekkis? Koomiksiga on selline lugu, et seda Eestis väga palju ei ole,  sellisel põhjusel, et koomiks sai sellise tuule tiibadesse  peale sõda. Aga meil Eestis oli siis nagu nõukogude võim  ja see väga koomiksit ei soosinud. Pigem vastupidi, koomiks oli peaaegu et keelatud. Nii et seda traditsiooni ei ole ja, ja kommikseid tehakse küll,  aga, aga neid ei trükita väga palju. Nii et minu selline eesmärk oli ka kommiksid natukene tuua  sellisesse päevavalgusesse ja ja, ja, ja natukene  siis sellist sellist nagu päris päris koomiksit Eestisse  ka tekita. Kas siis sellist jõulukoomiksit võib juba jõulude ajal  kuskil raamatupoelettidel näha? No ma loodan küll jah, selle, selle koomiksi nimi on  jõuluvana teodori üksildane rännak ja see ongi nagu koomiksiraamat,  seal on natukene sellist jutumulle ka nagu koomiksis on,  aga üsna vähe, nii et, et kogu tegevus on  siis ikkagi pildi kaudu edasi antud. Kas lasteraamatute illustreerimine on natuke teistmoodi kui  täiskasvanute omad? Eks ta natukene ikka ole, aga, aga mitte väga palju,  nii et minu arvates üks hea illustratsioon on,  mõjub sama sama hästi nii lastele kui täiskasvanutele,  kui on lasteraamatus selline huvitav ja,  ja, ja siis sellist fantaasiale palju ainet pakuv pilt,  siis see kindlasti meeldib ka täiskasvanutele. Kas illustratsioon võib olla lapse jaoks liiga keeruline,  ka? Ma ei tea seda, et ma arvan, et lapsel on võimalik  illustratsiooni lugeda oma silmade läbi nii et mina kui mina  laps olin, siis mulle tegelikult meeldisid kõige rohkem  isegi mitte lasteraamatud, vaid igasugused noh,  kasvõi koomiksid või, või sellised karikatuurikogumikud,  mis ei olnud otseselt lastele mõeldud. Nii et ma arvan tegelikult, et võib-olla ei ole ükski pilt  lapsele liiga keeruline, aga lapsel on võimalik seda pilti  oma oma näo järgi või oma mõtlemise tasandil  siis kuidagi kuidagi lahti muukida. Kas kunstnikul peab olema oma äratuntav käekiri? See on keeruline küsimus, küsimus on lihtne,  aga vastata on keeruline, sest et noh, ühelt ühest küljest,  siis seda kunstnikku on lihtne ju tuvastada  siis kui tal on selline väga isikupärane käekiri,  aga ma arvan, et igal heal kunstnikul see isikupärane  käekiri niikuinii tekib. Et selle nimel ei ole vaja küll eriliselt pingutada,  et siis sellest ei tule head nahka, ma arvan Tallinna loomaaias on üles pandud putukate näitus. Leif august näitas meile sulte raakriitikat. Minu käes on üks ra ritsikaliik, kes ritsikate seas on üsna  eriline just selles mõttes, et on ju enamasti teada,  et ritsikad üritavad jäljendada mõnda puuoksa  või mõnda lehte et jääda märkamatuks, aga nüüd see loom,  see liik, tema nüüd kasutab hoopis vastupidist strateegiat,  et ennast kaitsta. Et nagu te näete, siis siin on, et on üleni musta värvi aga  tal on pisikesed punased tiivad. Ja see ongi selle jaoks, et ehmatada, röövloomasid,  et nüüd, kui röövloom talle läheneb, siis see putukas lööb  järsku need punased tiivad laiali ja see on  siis sellise efektiga, mis võiks seda röövlooma ära ehmatada,  et jällegi see putukas saab omale mõne sekundi nii-öelda  päästeaega armuaega, kus siis see röövloom on ehmunud,  mõtleb, mis nüüd siis toimub selline järsku selline kirev  pilt on tema silme ees ja nüüd see putukas saab kasutada  seda aega, et ära lennata või põgeneda. No muidugi see putukas ei lenda, nagu te näete,  need tiivad on tal nii pisikesed, et need ei ole mõeldud lendamiseks,  need ongi mõeldud just selle selles samas. Hoiatuseks sest tõesti, ka see putukas on üsna halva maitsega. Nii et tema tahabki just, et olla hästi värviline. Et siis röövloom õpik ruttu ära, et selline musta  ja punase värvi kombinatsioon tähendab talle ebameeldivat  maitset ja ohtu. Et me ju teame ka, Eestis on päris palju putukaid,  kes kasutavad oma sellist erksat värvust,  et röövloomi hoiatada, näiteks herilane või mesilane,  eks ole, et me ju kõik lapsena oleme saanud sutsata  herilaselt või mesilaselt. Me teame, et see on valus. Ja me jätame ruttu meelde, et must ja kollane tähendab valu. Nii et kui me näeme musta ja kollase vöödilist putukat,  siis me teame, et temast on vaja hoida eemale. Samamoodi siis õpib ära lind, et sellisest punasest  ja punase musta kirjust putukast on mõistlik hoida eemale,  et tema ei maitse üldse hästi. Ja mis on veel tema teine kaitsestrateegia,  on see, et näete, ta tõmbab oma saba või  selle keha tagumise poole niimoodi kaarde  ja seda teeb, teeb sellepärast, et jäljendada skorpionit. Me ju teame skorpioni jälle mürgine loom,  kellel on selline pikk saba, saba otsas,  on teravastel kus see ohtlik mürk siis tuleb välja  ja tema lihtsalt siis üritab jäljendada skorpionit. Et röövloom siis jällegi arvab, et ei tasu  selle putukaga jamada, sest ta võib olla ohtlik. Nii et looduses on tõesti väga palju erinevaid kaitsestrateegiaid. Mõni putukas üritab jääda märkamatuks, sulanduda loodusesse,  mõni just üritabki, olla hästi värviline,  et õpetada siis röövloomi välja, et ei tasu sellist värvi  kombinatsiooni proovida süüa. Ja muideks see liik, kes mul on käes, tema elab ainult  Peruus see on Lõuna-Ameerikas ja tema elab seal looduses  veel pisemal territooriumil, kui on näiteks Tallinna linn. Nii et looduses nad elavad väiksemal alal,  kui on Tallinna linn, aga mistõttu nad ei ole välja  suremisohus Ongi seetõttu, et need on üsna populaarsed lemmikloomad. Inimestele meeldib pidada selliseid huvitava efektse  välimusega loomi omal kodus. Nii et ja seal nad paljunevad väga hästi,  nii et seda ohtu ei ole, et need loomad meil maailmas välja sureksid. Jaheda ilmaga on hea raamatuid lugeda, kohe soovitame,  mida järgmisena ette võtta? Mina lugesin sellist raamatut nagu kärarikas klass. See raamat räägib ühest kärarikast klassist  ja nende õpilaste erinevatest juhtumitest. Näiteks On siin erinevate õpetajate juhtumitest  ja kuidas. Ühele poisile meeldib keegi ja, ja nii edasi. See raamat on luulevormis kirjutatud, ma loeksin  siis ühest oma lemmik siit raamatu luuletusest ühe katkendi. Ja selle luuletuse nimi on, istun Vihvi Levi alas. Istun Vihlevi jalas, kuid mulle keegi ei helista  ega e-kirjagi saada minuga. Praegu on üldse raske ühendus saada. Raamat on väga südant soestav ja mõtlik ning seda oli väga  vahva lugeda vahelduseks. Siin on ka väga vahvaid illustratsioone ning need olid omapärased. Ma soovitaksin seda raamatut kõigile koolilastele kui  ka täiskasvanutele ning siin on ka väga rasked  ja ägedad sõnad, aga minu arust ongi neid tore nagu lugeda  ja teada saada. Kohe kui ma neid luuletusi lugesin, siis mulle tuli meelde  isegi veidikene meie klass. Ja kuidas ka meil on selliseid juhtumeid olnud. Kohe näitame teile klippi, kus tutvustatakse laste õigusi  ja kohustusi. Lapse õiguste konventsiooni 37. artikkel ütleb,  et last ei tohi karistada viisil, mis teda kahjustaks,  kas füüsiliselt või vaimselt. Ehk siis, kui laps käitub valesti või noor,  tuleb seda koos temaga analüüsida ja kaardistada ära,  mis oli halvasti ja mida järgmine kord teisiti teha. Teisalt sama reegel kehtib ka kinnipidamisasutustes olevate  noorte puhul. Karistus ei ole lahendus, lahendus on lahendus. Ja ongi selle nädala esimese novaga lõpp. Kindlasti jälgige meid Instagramis ja vaadake meid järele. Jupiterist ja lasteekraanilt näeme homme. Tšau.
