Ei tea, iial jookseb alla mööda küüne, see on tõesti siililegi selge. Tere, lapsed. Tere. Me oleme praegu loomaaias ja siin on nii tore kevadine ilm ja otsime nüüd siilipoissi, aga me oleme juba siin päris mitu head minutit kõndinud, aga mina pole teda värgi tähele pannud. Tulemusi tahvi puuridest mööda ahve väljas näha ei ole. Aga jaapani makaagid näed, hullavad. Ja kui me siit ümber nurga nüüd pöörame, lähme vaatame, mis lõvid teevad. May. Aga seal lõvipuuri juures on väga mõtliku näoga siilipoiss, keda me otsinud oleme. Mulle tundub ta isegi natuke murelik olevat, ta vaatab seda magavat lõvi oli ja ma ei saagi aru, mis, mis tal siis nüüd vegan. Siilipoiss tere. Tere, Georg, mis mure, sind vaevad? Ei, ega see ei ole mure, ma vaatasin, et levi magab. Huvitav, kas Lõvi näeb und? Ja kui ta näeb, siis mida ta praegu näeb? Vaata, kuidas tal nüüd ninatõmbest ja ja vurrud liiguvad. Kas loomad näevad und? See on väga raske küsimus ja seda on väga raske vastust anda. Kuidas meie saame teada, et meie und näeme? Hommikul mäletame ja ja siis räägime üksteisele. Aga loomad meile ju midagi räägi, vähemalt kui nad räägivad, siis me ei saa aru, mis nad meile räägivad. Ja kui näiteks hommikul koer tuleb, paneb pea sulle voodi ääre peale, vaatab sulle otsa ja Newt subvõi haugub seal siis võib-olla ta üritabki oma öist unenägu sulle ära rääkida, aga me ei saa aru, ma ei julge täie kindlusega öelda, et kõik loomad näevad und. Aga ma arvan, näiteks imetajad loomad küll. Ja miks ma nii arvan, ma arvan, sellepärast et kui vaadata koera, kes magab, siis te näete, kuidas ta magamishääli järsku nagu jookseks käpad, liigutan ringi, mis ta väherdab ja siis ta ninalkene tõmbleb, miinuksin, lõvilgisin praegu ja ilmselt mingisugune asi tema sees toimub tema aju elab midagi läbi ja miks siis mitte arvata, et aju elab seal niimoodi läbi, et ta näeb und, nii nagu meie Need unenäod enamasti on ülilühikesed, tundub vahel, et me näeme öö jooksul tundide viisi seda unenägu siis tegelikult see on ainult paar minutit ja see paar minutit, unenägu võib täiesti loomulikult olla ka loomadel ja mitte ainult sellistel suurtel loomadel nagu lõvid, tiigrid, koerad ja kassid, vaid, isegi selliseid pisikesed loomad näevad minu meelest und nagu näiteks hamstrid, hamster, vähemalt minul kodus on. Tema küll näeb und siis kui ta magama ja siis ta hakkab järsku nudi nagu pallikene seal hüplema ja jõutsume, kui mulje, nagu oleks teda keegi tagada meeleheitlikust, püüaks kellelegi eest ära põgeneda. Aga noh, kuna keegi teda taga ei aja, siis ma arvan, et see kõik toimub tema une, seda vahel hakkab lõõtsutama sügavamalt hingama ja kõik sellised tunnused, nagu oleks suur suur jälitamine käigus, tegelikult magab ta seal oma puurinurgad on suund, natukese aja pärast on kõik möödas ja siis põõna pini. See lõvi magab siin küll palju. Loodame, et tal on ilusa tunnen, aga ega ta siis sellepärast nii pikalt magada, unne. Tegelikult on lõvid üldse looduses ühed laisemad loomad, kui nii võib looma kohta öelda. Tema päevast kulub 20 tundi selleks, et magada. Kui ta naljana, siis ta hakkab natuke vähem sellepärast et kulub lihtsalt rohkem aega saagi otsimisele ja tagaajamisel. Kui kõht on täis, ta tõesti põhilise osa päevast magab neli tunnikest, On kata ringutamist ja natuke Meergamist ja võib-olla siis poegadega mängimist ja midagi eriti tõsiste selle nelja tunniga ette võtta. Kui kõik kenasti korras ümberringi on. Külastajate jaoks on kindlasti kaunikesti unised tegelased kõikvõimalikud kaslased, sellepärast et vahel harva nad ainult niimodi jooksevad ringi puuris ja, ja tegutsevad enamiku aja nad ikka lebavad või, või siis, kui nad kõige närvilisem kõige tegutsemishimulise mõttes on, siis justkui peaks mitte söögiaeg tulema talitaja selle lihatüki sinna viskama. Ja suurem osa ajast nad üldse magada ei ole üldse. Loomad on niimoodi ökonoomsed. Kui neil süüa vaja otsida ei ole ja paarilist otsida vaja ei ole, siis nad ka looduses enamasti pikutavad, sest iga asjatu liigutus, asjatu energiakulu ja selle heaks pead seal hakkama toitu püüdma. Ja see nõuab jälle omakorda energia kulutamist. Ja kui seda sööki velo napilt, siis on kasulikum magada. Sellega kulutad sa kõige vähem energiat ja tuled kõige paremini toimib. Ja nüüd on ilmad nii ilusad, et loomaaias ka külastajaid rohkem kui neil külmadel päevadel oli. No selge see ilus ilm kutsub inimesed juurde, loomad on jällegi siseruumidest välja pääsenud, nemad ka praegu naudivad seda päikest. Ja niimoodi vastastikku loomadel on huvitavam, teinekord mulle tundub, et nad lausa ootavad külastajaid, et neil oleks natukene huvitavam. Näiteks on kindlaks tehtud, et eriti inimahvid vajavad inimeste vaatlemist. Ja tihtipeale, kui näiteks meie loomaaia Orangidki väljas on ja kõrvalt jälgida loomaaia külastajaid ja siis seda Orangi siis tihtipeale mul on tekkinud mõte, et ei saagi aru, kumb nüüd kumba vaatab. Inimesed seal hüplevad, siblivad palju rohkem vehivad kätega, Zorangistub väga rahulikult ja stoiliselt puuri servas ja mul on tunne, et tema tunneb sellest asjast palju rohkem mõnu, ta jälgib palju tähelepanelikumad, kui need külastajad seal. Üldiselt need loomad siin loomaaias nüüd kevadel, kui nad välja on saanud, nad on aktiivsemad tegutsedes paljunemise aeg hakkab loomadele kätte jõudma ja mõnedelt ka jooksuaeg ja ja tegutsemist on siin palju, praegu, kevadel on väga tore vaadata suvel, kui päike juba liiga kuumalt paistab, siis loomad üritavad varju minna. Aga praegu nad on just täis rõõmu selles päikese nautimiseks. Ja mis siis muud kui kõik loomaaeda. Minule meeldib siin küll väga. Urmas ootab meid. Ei veel ei oota, me jõuame enne veel mõnele laste küsimusele vastata. Angela aumann küsib, et kas me oskame talle nõu anda, kui tema tahab omale koju rotti, aga ema ei taha. Mis siis teha? Jah, ega siin ei oska tegelikult midagi väga head sul Angela soovitada asi nimelt selles, et meie võime muidugi öelda, et rott on tore loom ja hea loomia. Ma arvan, su emale ei meeldi selle roti saba, et see äratab temas sügavaid kahtlusi, sest nagu sa kirjutad, et sul on olemas kaks hamstrid ja nende pasta, ema nagu erilist vastumeelsust pole ilmutanud ja kuna hamstrid on peaaegu samasugused nagu need rotid natuke unisemad, ainult siis ma kardan, et talle ei meeldi ühtse roti sappa, nii et sa pead teda endiselt natukene harjutama selle rotisabaga selles mõttes, et sa räägid, et ega saba ei tee seda looma halvemaks ja ega vist muud ei oskagi sulle öelda, kui katsu emaga sellest sabast natuke rääkida. Aga Angela küsib veel, et mida rotid söövad? Rotti söötmisega ei ole üldse mingeid probleeme, demonsid täpselt kõike, sedasama, mida sina isegi sööd. Sest rott on kõigetoiduline loom. Kõik, mis sul endal üle jääb ja mida sa ise sööd, võid ka rotile täiesti rahulikult anda ka, ainult üks asi on veidike erinev sinu rotti toitumises, rott tahab sellist kõva materjali närimiseks, muidu tema hambad kasvavad ülearu pikaks. Nii et kui sa annad talle siis kõva porgandit ja kaalikat ja oksatükikesi natukene närida siis sellest talle piisab hammaste ärakulutamiseks küll. Ma arvan, et emad on sellepärast ka roti vastu tihtilugu või üldse selle vastu, et koju mõnd looma võtta. Et esialgu on suur suur vaimustus, et oh kui tore, ma saan endale looma, aga tihtilugu juhtub nii, et pärast peab selle looma eest hoolitsema ema. Väga raske on veel siis, kui on vaja kusagile sõita pikemaks ajaks, et kuhu sa siis selle looma paneb, nii et küllap ema ei ole võib-olla niivõrd selle omaenda vastu, kuivõrd sellepärast on mures, et kui juba loom võtta, siis on tema eest ka vaja väga-väga hoolt kanda. Seda loomulikult sellepärast, et kui me oleme mingi eluka endale majapidamisse soetanud, siis me peame tema eest ka vastutama. Aga ma selle peale ei mõelnudki, sellepärast et kirjast ma sain aru, et Angela, need kaks hamstrid on olemas ja kui nad on seal kodus olemas, siis küllap ta nende eest hoolitseb. Sellepärast ma siis arvasin, et ilmselt selles üldse mingit probleemi ei tohikski olla, aga selle hoolitsemise üle peabki kõvasti enne järgi mõtlema, sest iga loom nõuab natuke rohkem tööd, natuke teistmoodi tööd ja rott, nutikas loom, et temaga on neid probleeme päris palju seal koduses majapidamises, teda ei saa nii lihtsalt omapead jätta nagu näiteks hamstrid. Tema järgi tuleb pidevalt vaadata ja ta tahab ka palju sellist kindlamalt kinni olevat puuri, kui ei taha näiteks pesu kappida. Pesa teeb raamaturiiulil augud raamatutesse närib või, või üleüldse midagi lauajala alt ära närib midagi taolist kurje seal majapidamises teed. Et ega rotist ei tee seda sellepärast, et ta paha oleks. Ta on harjunud vist närima, see on tema eluviisist. Nojah, demon, näriline loom ja, ja tal on loodus niimoodi ette kirjutanud, et ta peab igalt poolt ennast läbi närima või ennast sisse närima või välja närima. See on tema elu ja sellega me peame leppima, kui me temaga tahame ühes majapidamises elada. Ja ei saa ka nii, et sõidad mitmeks päevaks ära ja siis jätad selle roti sinna koju kurvastama. Nagu ma ütlesin, et on väga tark loom ja targad loomad on alati selliseid, kes kiinduvad oma hooldajasse. Ja lisaks sellele kiindumisele tahavad nad pidevalt tähelepanu ja nendega tegelemist. Jälle seesama igavuse probleem, mis loomaaiaski tuleb, tuleb see koduroti juures ka kõne all. Aga mulle tuleb meelde, et Marko Pihel puu tahtis teada, et missugust looma võiks veel peale rotti ja hamstrid ja viirpapagoid ehk just linnakorteris pidada. Ühe loomakese võib veel soovitada, kanded on kaunikesti raske meil Eestimaal kätte saada, selleks peaks sõitma kuhugi Venemaale, Moskvasse või Leningradi sealsetele linnuturgudele. Seal neid on. Loomakese nimi on Jongaaria hamster, tan kaunikesti kapriis iseloomuga, ta on hiljaaegu olles inimese kätte sattunud, inimene on ta hiljaaegu toaloomaks teinud ja selle tõttu ei ole ta sellise pehme loomuga, nii nagu meie see kuldhamster on, vaid ta on sõltumatu tegelane. Kui talle ikka ei meeldi, siis ta lööb hambad näppu. Aga kui ta nii ülemäära ei torgi, vaid lihtsalt võtame teda sellise loomana, kes meil on puuris ja ja keda on tore vaadata, siis vaatlemiseks pakub ta küll suuri elamusi, tore hallikasmust vööt üle selja jooksmas, pikad peenikesed jalakesed, kaunikesti suured kõrvad ja toimekas loomuse toredad põsetaskud, nii nagu sellel kuldhamster ligi, ainult et kuule, loomise väikesed taskud on tal millegipärast väga suured, ulatuvad peaaegu tagumik kuni välja, siis kui ta taskud täis paneb, siis jääb mulje, nagu oleks tegemist väikese poisiga, kes on haaranud selga suure kartulikoti ja püüab seda üle jõu käivat koormat kuhugi lohistada. Ja siis on ta veel tore selle poolest toimekas, ta ei maga päevad läbi nii nagu hamster või on üleval ja siis ta pühierdab seal ja ajab oma Sungaaria hamstri asju vahel, kui nad neid mitu tükki nende üksteise peale kurjaks saavad, tõuseb toredasti tagakäppade peale hakkavad poksima esikäppadega 11 eemaletõrjuv või seda nii naljakas vaadata ja vahel on niimoodi, et ta poksib ka teie näpuga näppu, näiteks sinna puuri panete, koputab niimoodi nagu väike udu, sulekene tõmbab üle näpud koputuse, teeb sinna sõrme. Aga ise ta on väga veendunud, see peaks mõjuma ja käskima teil sõrmes, puurist ära koristada. Aga me peame tänaval, kohtume Urmasega Urmasele, on tulnud küsimusi. Ja muidugi Nurmasel teile uus küsimus. Sul on nii ilusad lilled. Kas sa tood meile kevadet, on need sinu aiast? Need, lilled kasvavad minu aias, Nad õitsevad juba ammu, esimesed õied olid juba veebruarikuu seas veebruari lõpupoole lume kupuris, esimene õitse. Aga nüüd on juba palju õis ja nüüd juba üle 10 liigi kaitseb taimi. Siin on paar liik valge õiega, lumikellukesi kurruline lumikelluke on palju suuremate õitega harilikust lumikellukesed õis on kaks korda suurem harilikud lumikellukesed ja märtsikellukesed on, on kaheõielised. Osan kollase täpike osal rohelise täpiga tantsis teisendid. Jah, aga mulle meeldivad rohelisega ehk siis juba koera hambad õitsevad. Kur hammas meenutab natukene alpikanni õisi, tal on ka tagasi lisandunud roosad. Miks tal selline nimi on? Koerahammas? Talle ulatavad tolmukad väljujassest. Pikad ja peened tolmukad meenutavad pisut hambaid. Jah, aga need on siin sinu kimbust, aga mis veel praegu õitseb? Tänane küsimus tuleb praegu õitsvate taimede kohta, nii et esialgu ma nendest rohkem ei räägi, muidu me heidame saladuse ette. Aga enne, kui uue küsimuse juurde läheme, vaatame eelmises saates esitatud küsimusele tulnud vastuseid, sest seal on ka väikest segadust märgata. Mismõttes segadust huvitatud. Sellepärast et küsimus oli veetaimedest, aga on ära märgitud ka niisugused taimed vees ei kasva. Kasvavad ainult niiskes kohas niiskes kasvukohas. Jah, miski koht ei ole veel veekogud, aga millised on õiged vastused parksepa kooli neljandast b klassist on tulnud kõige ilusam vastusse on kohe raamatuks köidetud ja illustreeritud ja siit siis näeme põhjalikult, millised punase raamatu liigid on, veetaimed kasvavad Eestis jalgupidi vees. Siin on kaks liiki lahna rohtusid, need on üsna väikesed süstjate lehtedega silmapaistmatud taimed ja. Neid kohtab harva ja tavaliselt ei märkagi. Kui need spetsiaalselt ei otsi. Aga vesiroos on tuntum taimi oma suurte dekoratiivsete õite poolest, neid on ka meil Eestimaal kaks liiki siis on päris veesisesed taimed, kardhein ja penikeeled. Ja päris vee sees kasvab ka veel vesikuusk ja kuuskhein. Nemad on hästi lõhestunud lehtedega. Siis on veetaimedest veel punasesse raamatusse kantud, naaskelleht. On ka väiksekasvuline taim ja silmi Järvikas silm. Värvikas on hoopiski teelehe sugulane. Väga väiksekasvuline taim, siis on ilusate valgete õitega vesi lobelia, tema armastab väga puhta veega järvi. Teda on meil Eestimaal vähe. Üks liik on kantud punasesse raamatusse ka nurmenukulaste sugukonnast. Son, rand, pung, tal on valged õied. Õitseb suvel. Nurmenukul on sugulaste eks v taimi. Sugulus avaldub nende õite sarnases ehituses. Niisiis on üks putkaõieline haneputk, kasvab vees oja-haneputk ja läkirohud näki, loodan ka haruldased taimed meil Eestimaal. Siis on veel üks kõrreline, on vesiriis tuska, roosa vesiriistad on ainult Eestimaal ühes järves ja jõgitakjas, ujuv jõgitakjas on kantud punasesse raamatusse, samuti ka konnarohi, süstla hine konnarohi, nii palju tänu kõigile vaevanägijatele ja vastajatele. Aga kolm Taiman siiski segadust tekitanud, mis otseselt vees ei kasvajaid, on Alsoosi. Ta kasvab lihtsalt niiskel pinnasel. Ja Ahto lehine andjal hein on ka niiskema pinnase taim, aga otseselt vees ei kasva, samuti võsalill ida võsalil ka veetaime ei ole. Peate punast raamatut taimede osas hoolikamalt uurima. Kõikide liikide juures on ka kasvukoha kirjeldused, millisel pinnasel või substraadil nad kasvavad. Lapsed, kes meile kirjutasid ja oli mõni taiminud märkimata, me saadame teile sellegipoolest siis oma pest, karts või kleepsu, see oli raske küsimus ja nõudis tähelepanu, head aega. Aga uurige veel, jakk, mina ka uurin. Ja veel on meil rõõmustav uudis. Kui te mäletate, siis me palusime teil uurida punast raamatut ja kirja panna taimed, millel on Eestis ainult üks või kaks leiukohta, nende hulka kuulus ka siis astelsõnajalg, Punane Raamat annab, et tema on juba hävinud. Et viimased leiuandmed on teada 1935.-st aastast, kus ta kasvas Rapla mail, kiviaial saime Tartust, botaanik Tiinalt teate, et haruldane Sõnajalg odajas astelsõnajalg on leitud taas meil Eestimaa loodusest kahest kohast. Nii et see väga rõõmustav uudis. Alati on ju nii, et ühekordse vaatamisega ei saa asju lõpuni selgeks, et ikka tuleb juurde uurida ja käia looduses vaatamas ja ja nii ongi, et ikka võib jääda midagi kahe silma vahele. Nii et väga suur tänu selle hea uudise eest. Ja aga meile on tulnud üks ilus kartud, selle on saatnud ene ja enne tahab teadet, mis ilusad lilled on selle kaardi pealt. Seda tahan mina ka väga teada, need on tõesti ilusad, lilledel on sinised väikeste õitega ja Ene küsib, et kas kaardi peal olevaid õisi kasutatakse ravimina ja mille puhul? See ilus Taiman Mailane ja rahvapäraselt tema nimi, meeste truudus, tema õied kohe kiiresti puudutamisel kukuvad ära, pudenevad maha seal külma Mailane üks tavalisemaid taimi meil Eestimaal, tema kasvab niitudel, jaga metsaservadel ja valgus külastel aladel, samuti ka varjukamas padrikus vahel ja tema erineb teistest mailis liikidest selle poolest. Tal on üks väga hea kindel tunnus, et tema varre peale karvad kahe realiselt, see tähendab, et ühelt poolt taime vartan karvarida ja teiselt pool vastas on samuti karva rida, nii et teda on hõlbus ära tunda selle tunnuse järgi. Aga suurest mailise perekonnast kasvatatakse ravimina harilikku Mailast, harilik Malianon varjukamate metsade taim. Ja tal on õied palju väiksemad ja heledamad. Aga ene küsib veel, kas ööviiul on hävimisohus gurmas, kuidas sellega on? Mina ei ole kuulnud, aga viiul, see nii ilus nimi, kahju oleks, kui ta viksilt. Ei ole viiul hävimisohus, viiul on meil üks sagedamini kohatavaid käpalise ehk orhideesid Eestimaal. Eestimaal kasvab praegu 36 liiki käpalisi viiul on nendest üks levinumaid de maitseb juunis ja juulis ja meeldiva lõhnaga õied jätan tal valkjad Pikaga annusega ja tema botaaniline nimi on kahelehine käokeel, sest tõesti enamjaolt on tal kaks süstjat või munajas süstjad vastakud lehte. Käokeelt on meil Eestimaal kaks liiki, aga teine rohekas käokeel. Seda kohtab harva. Sageli aetakse segi, kuna nad on üsna sarnased. Ülejäänud küsimused jäävad vastamiseks edaspidi aga Urmas, et nüüd on tulnud kätte uue küsimuse aeg. Mina ootan. Nüüd on juba kevad täies hoos ja päevad on soojad ja päike käib kõrgelt ja nüüd võiksid vaadata looduses ringi ja panna kirja ja siis järgmisel korral saavad kõik teada, millised taimed praegu õitsevad meie looduses, meie rabades, metsades, niitudel aga Kaias või põllul. Nii et silmad lahti ja hea on ikka panna juurde ka päev ja koht, kust ta seda taime õitsemas nägite. Nii et palju jõudu teile. Hakkame siis kõik hoolega uurima, missugused taimed praegu õitsevad. Aga siilipoiss, mis suur uhke raamat sul kaenlas on? Ja see on ilus raamat, kollane ja sinised lilled ja peale on kirjutatud ööd kevadet otsimas ja selle raamatu meile saatnud Valtu kooli kolmanda klassi lapsed. Siin raamatus on palju pilte joonistatud, kuidas kevad tuleb? Siin on sood joonistatud oja Jaak õitsvaid lumikellukesi, märtsikellukesi. Siin võsa all kasvavad ka juba lilled ja oh, kui palju neid on. Lisaks sellele raamatule anud valdu lapsed saatnud meile veel väga pikka kirja. Ja nad kirjutavad meile, et enne kevade saabumist püüdsime oma kodukohta puhtamaks teha, koristasime talvel kogunenud prahi rämpsu koolimaja ümbrusest keskuse haljasaladelt puhastasime ka purskkaevu, basseini tööindu tõstis veelgi see, kui möödujaid meid kiitsid. Muidugi, selleks tuleb alati tööindu, kui keegi sind kiidab. Edasi kirjutavad nad nii koristuspäev lõpes toreda etendusega, mille andis meile orav. Ta elab koolimaja kõrval suurte puude otsas. Ta näitas meile kui kiiresti, osavalt jääb kepist järele ainult rood. Seda kordas ta meile kolmel korral. Ta on väga julge, vist on harjunud lastega. Siin vodka, oravad, ringid, ja noh, siin loomaaias elab vabalt terve rida loomi oravaid ja siili ja väikesi karihiiri. Metskitsed isegi on täiesti vabalt veskimetsa all ringi liikumas, nii et loomi jätkub siin nii puuridesse kui puuride ümber. Pantu lastel oli kevade esimesel päeval maastikumäng pidid läbima kuus kontrollpunkti ja igas kontrollpunktis tuli täita mingi ülesanne. Nemad jätsid neist kuuest punktist üles neli no see on ka ju hästi, eks ole. Muidugi ja matkasid umbes 10 kilomeetrit või 10 kilomeetrit läbi matkatud on siis pidi õhtul tulema hea uni ja hea söögiisu enne seda. Nii ta kipub olema küll. Vaata, sul on peale see kollase raamatu veel midagi kaenlas. See on. Valge raamat, selle pealkiri on meie tegemisi-toimetamisi ja selle on saatnud meile parksepa keskkooli neljas b klass. Ja siin on nii palju asju neil sisse kirjutatud, siis me saame teada, et nad on puhastanud üheksa pesakasti ära ja meisterdanud veel juurde 14 pesakasti. Nad on õppinud selgeks kava loodushoid ja sellega 16. märtsil Võru koolilastele esinenud. Saadad meile veel selle kava kirjelduse, siin on neli osa ja, ja selles loodushoiukavas rääkisid lapsed oma ilusast ja puhtast koduümbrusest, metsadest ja järvedest ja millised lapsepõlve mälestused võtavad nad kaasa oma kodukohast. Ja miks inimene on nii hoolimatu looduse vastu, miks inimene ei taha mõelda oma tegutsemise tagajärgedele. Ja lõpuks räägivad nad ka sellest, et mis siis saab, kui inimene oma suhtumist loodusesse ei muuda. Ja milline kolle, elu, inimesi, see sood. Nad kavatsevad selle kavaga veel esineda oma koolis ja väimeeles ja kui hästi läheb siis ka võru kevade üritustel. Ja küllap me siit raamatust ka kõigile teile, head kuulajad veel midagi ette loeme. Georg äkki sa räägid veel sipelgatest, mitu liiki neid on? Lapsed seda küsinud? Nojah, sipelgate ka nüüd, nii et ma ei tea, kus kohas seda arvu teada tahetakse, nii et ma igaks juhuks uurisin välja, palju neid maailmas on, maailmas on neid 7600 liiki ja Eestimaal elab ainult 38 nendest ja sellest 38-st siis 15 erinevat liiki on kuklased meil Eestimaa peal seitse liike murelasid, need on need liiva sees pisikesed, mustad ja veel seitse liiki on ka Raudsik, kuid need on need kollakaspunased, sipelgad, need, kes väga valusasti hammustavad, õieti nad ei hammusta, vaid neil on väike mürgiastel, millega nad siis torkavad ja neil on kaunikesti juba mesilase mürgile sarnane mürk. Ja sellepärast nende hammustuse Kohkani koledasti kiheleb. Kuklased kaitsevad ennast sellega, nemad keeravad tagakeha vaenlase poole ja pritsivad seal siis sipelghapet. Nõrk, päris pritsivad sellega ja, ja väga paljud linnud kasutavad seda sipelghapet oma parasiitidest vabanemiseks. Näiteks pasknäärid ja kuldnokad ja mõned teisedki linnud käivad sipelghappevanne võtmas, nad lähevad sipelgapesa pil ajaliselt tiivad laiali ja siis sipelgad kukuvad nüüd seal sipelghappega pommitama. Ja kui seda poksis sulgede vahele pesa teinud või paiga leidnud parasiit ja siis muidugi väga nördinud ja kolib sealt sulgede vahelt välja ja niimoodi saavad siis ühtede putukate abil linnud teiste putukate nuhtlusest lahti. Et väga huvitav. Mina nägin umbes nädal aega tagasi juba sipelgaid tegutsemas pesa peal, aga nad olid väga unised. Praegu on sipelgad tõesti veel unised, sest ilmad on jahedad ja ilusat päikesepaistelist ilmudega kogunevad sinna pesakuhilad peale soojendama ennast ja vahel on seal nagu kuusk, tihe sipelgavaip kohe selle pesa peal. Aga tegelikult ega nad veel väga kaugele sellest oma pesast minna ei armasta, sellepärast et ega sööki neid teisi putukaid veel kuigi palju liikumas ei ole. Tasapisi, kui ilmad soojenevad, siis muutuvad sipelgat aktiivseks ja kes siis suvel metsas kõnnib, see sipelgaradade lähedusse sattudes hakkab väga ettevaatlikud peaaegu varvul käima nagu noor baleriin üritab siis sipelgarajast niimoodi üle minna, et jumala pärast mõni sipelgas tema jala peale ei satuks? Jah, maailm on huvitav ja meie käest on väga huvitavaid asju küsitud, küll lepatriinude, küll kotikute jaks, muda hüpiku kohta on küsitud, et mis asi on lodumets. Kui palju on meil samblikke ja küsimusi on palju. Aga neile küsimustele lapsed täna vastust ei saa. Nii et edaspidi, eks ole. Ja, ja mida rohkem neid küsimusi tuleb, seda huvitavamad me suudame välja valida, seda huvitavam meie saadet kuulata ja lõpetada tänase saatekatkega ele Ainsa kirjast. Mida rohkem aeg kevadele lähenes, seda vähemaks jäi tahtmist raamatuis tuhnida. Kevadväsimus ei usu, sest üha rohkem ja rohkem tahaks olla väljas saaboldudki ei tunne kohe mingit väsimust. Samas saan aru, et ega õpi ühte raamatut ka visata. Ja ma loodan, et teil kõigil tuleb tahtmine kevadel hästi-hästi palju väljas olla ja täpselt nii palju tahate väljas olla, täitsa õppimine, päris unarusse jää. Et see annaks teile jõudu ja indu selleks, et see kooliaasta ikkagi toredasti ära lõpetada. Mis muud kui ilusat kevadet teile ja ootame teiegi pilu ikka samal aadressil. Tallinn, 200 100, Lomonossovi 21, Eesti raadiosiile. Mulle kohtumiseni kahe nädala pärast. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
