Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge on tõesti siililegi selge. Tere, head kuulajad, tere, ja katsuge ära arvata, kus kohas ma praegu mul kindlasti ei arva. Muidugi ei arva, sellepärast, et ei näe. Aga meie oleme peaaegu nagu seenemetsas, aga ei ole ka seenemetsas. Jah, sest siin on katus pea kohal ja ja muidu kõik sambla peal seemned kenasti, on nagu osa külili, osa on püsti ja neil on kole palju ühestki metsast nii palju seeni korraga ei näe. Ühes kohas, aga võib-olla nii mõnigi laps meie kuulajatest on nüüd ära arvanud, kus me oleme. Me oleme Tallinnas loodusmuuseumis ja siin on avatud alates 12.-st septembrist seenenäitus ja siin seenenäitusel on meil täna heaks teejuhiks Lemmi Jõe, kes selles majas töötab, aga enne kui me seentest rääkima hakkame ütleme veel, et räägime täna ka metsamarjadest ja. Ja pärast lähme Urmasega koos pähklimetsa. Mina olen kogu aeg nüüd ringi vaadanud, ma arvan, et selle seenekoguse kokku otsimiseks läheb ikka terve tubli tööpäev ära. Kas need on kõik ühe inimese poolt ära korjatud seened, lemmi? Ei, üks inimene ei jõua nii palju seeni ära korjata, vähemalt et nii palju neid näitusele välja saaks panna ja meil on igal aastal, kui see näitus on, siis meil on ikka terve muuseumi pere on värvatud selle näituse heaks nagu ametisse paariks nädalaks ja käime siis niiviisi kordamööda graafiku järgi metsast seeni toomas ja üle päeva me siis seda teeme, nii et need seened, mis siin praegu väljas on, peavad vastu maksimaalselt kaks päeva siis selle aja jooksul me peame ikka leidma jälle uued seened nad välja vahetada, muidu see näitus väga inetuks ja, ja noh, väga ebameeldivad lõhnad võivad ka siia ruumi. Tulla te peate neid Eestimaa mets ikka väga hästi tundma, sest kuidas muidu leiate kõik need seened üles. Meil on ikka teada ka omad metsad, niisugused, kus meid galati käime, jaamad, kindlamad kohad ja alati siis me teatud intervalli tagant lähme jälle sinnasamasse kohta, nii et me käime siin põhiliselt küll Harjumaa metsades, aga, aga põikame mõnikord ka Haapsalu rajooni ja ja natuke kaugemale ka. Ja niimoodi me metsades siis need seened kokku leiame. Puraviku pilviku kukeseene tunneb meist igaüks ära, aga las ta siis räägite meile mõnest põnevamast seenest, mida võib-olla igaüks metsas ära ei tunne. Aga enne kui me tema seenejuttu edasi räägime, näitust vaatame, oli meil siin viimane kord, kui me metsast seeni korjasime. Kaks väike üllatus. Me leidsime koos seentega metsast kaks väga huvitavat tegelast. Kas mõned uued seeneliigid eined seente moodi küll välja ei näinud et üks on nagu nagu päkapiku moodi ja teine pisut okkaline. Väga-väga kahtlane jutt, meil on just kaks enam-vähem taolist tegelast ära kadunud. Lähme vaatame sinna Heinikute laua juurde. Kuule, Anne, mul on teatud kahtlusi. Mul ei ole enam mingeid kahtlusi, siin lohisevad mõnusalt meie siilipoiss ja otsitud mets, tets, kellega me ei ole kohtunud kevadest saati. Kas mets, tutsi? Ka metsast, mis leidsime seekord üldse huvitavaid asju peale nende toredate vigurite, millest juttu oli. Me leidsime seekord isegi ühe hiire ja, ja ühe mesiliku oma sambla hulgast, enne kui me hakkasime neid välja panema. Nii et üllatusi tuleb ikka aeg-ajalt ette, et koos seentega või samblaga võid metsast ka midagi nii huvitavat leida. Me peaksime nüüd need kuidagi üles ära. Täna seda mina mõtlen ka, kui nad meil siin lohisevad terve saatjatega sellest suurt abi ei ole. Proovime siilipoiss. Siilipoiss iiri poiss. Ütlesite. Ainult laevastavad, haigestuvad meil siin. Mina ei tea küll, mis me nüüd teeme, mõned seened, mis lõhnavad päris tugevasti, et võib-olla need lõhnad äkki peletavad une ära. Oi, mis asi see nüüd ometi siin on. Dirgenet ja siil ja ma soovin teile ilusat kevadet, kui mehed langeb puudust, Alloyo sügise seemned sul ümberringi. Kas tõesti, ma olen nõid siis vahepeal magama jäänud? Johima magasin siis maha ju terve pika-pika suve. Aga kes siis mind üles äratas selle niisuguse haisuga, mis asi see siis nüüd oligi? Seal valgeenid? Siidipurika peale üles ärganud. Proovime veel. Siilipoiss. Tere. Tere, Siiri poiss. Tere, tants, kus ma olen? Me oleme loodusmuuseumis. Kuidas, kuidas, kuidas me siia saime? Ma nägin ju, viimati nägin tutsi suures hirmikol, kus ta magas, ma oleksin juba saart otsimas ja saart otsima, siis. Aa, mul tuli mõte, et kõik saared Eestimaal on juba avastatud, et ma otsin parem üles Soosaare sellepärast läksin metsa ja järsku näen, et mets täitsa magab suures hirmutavalt. Siis ma tahtsin teda üles äratada. Ma hakkasin teda raputama. Nonii, nüüd on meil siis midagi vähemalt selge, aga kuidas metstäidis kevadel magama jäi, nii et suur suvi sai maha magatud? Minul tulid niimoodi vahepeal nendest talvel rassimistest ja lumes käimisest niisugune hea mõnus uni ja rammestused, et ma ehitasin ühe juure alla magama ja siis järsku avastan ennast nüüd siit sammast nagus ilgi. Keegi ütles, et pidi muuseum olema, kas nüüd mina pean ka siia muuseumi jääma või või pääsema ikka oma juurde tagasi sinna juure alla? Ma ei tea seda. Me vaatame selle näituse koos ära, siis lähme pärast, joome veel healt tee. Ja seda teed, ma kutsun jooma just enda juurde sinna juure alla, ma palun teid, viige mind sinna ruttu ära, eks ju, siis jah. Võtame need seened ära, sest ma usun, et sinul ka dets on neid tore siin enne kui sa lähed ise seeni korjama, vaadata, mis siin kõik on, sa oled ju suur seened. Mina Lemmy on siin palju suurem seenetundja kui mina tegelikult. Kuulge, kas see oligi seesama haisev heinik, mis meid siis yles äratas, või oli see valgeheinik, mis oli niisuguse imelik? Kui naljakal lõhnaga, nendel seentel siin valgel ja haisva leenikule mõlemal küllalt ebameeldiv lõhn aga leidis taas ülesse valge Heinikutusti lõhn. Targad raamatud ka kohe ütlevad selle ühe tunnusena, et tal on niisugune mitte eriti. Lõhn, aga mina tean väga palju rahvapäraseid, seenenimetusi, mõni seen on eriti huvitav üksov, tubakaseened, misse, tubakaseen on, on ta päris tubakas või on ta hoopis mingi muu nimetusega seen? Tubakaseen on tegelikult sapipuravik ja seda sapipuraviku ma usun. Paljud lapsed ka teavad, et seal on võib-olla mõnikord nende hea seeneroa ära rikkunud, kui üks niisugune sapipuravik sinna seenesousti sisse satub, siis on kahjuks kogusse soost rikutud, sest tema on väga viha maitsega. Mürgine ta ei ole, aga, aga just see liha maitse ongi talle iseloomulik. Ja ilmselt see tubakaseene nimi ka tega tubakas kani jagama. Magus ei ole, kuradi Päpak. Kuradi pätakuga lood, hullemad, sest tema on ikka tõesti mürgine seen. Meie puravikest ainuke mürgine seen, saatana ehk juuda-kivipuravik, mida Eestimaal ikka aeg-ajalt leitakse rohkem küll Lääne-Eestis, teil on plaanis vist pähklimetsa ka minna, vot näiteks pähklimetsast võiks teda ka leida Lääne-Eestist ja niiskuse tammemetsast Hiiumaalt ma tean tema kasvukohti ja näiteks Hanikatsi laiul ja Märjamaa kandist, need on muide väga ilus seen ja meil praegu kahjuks teda näitusel ei ole. Sest teda me ei leidnud. Viimane kord. Aga kuskohast me võiksime leida pori orika? Toll lambist, et mina arvan, et purgi orikat leiame porilombis tööd. No see nüüd päris õige ei ole, tegelikult enamus lapsi tunneb seda seent tõmmu riisikana aga no kuna ma nüüd tõmmu Risikast hakkasime rääkima, siis ma pean siin kohe natukene rääkima veel niisugust uut uudist, mida võib-olla kõik ei tea, et kahjuks Tomoriisikas on kuulutatud nüüd mittesöödavaks koguni mürgiseks seeneks ja ilmus hiljuti isegi siin ajalehes selle kohta seeneteadlaste niisugune lugu, nii et kahjuks seda seen ma ei luba enam teil korjata, nii et meie seenelaual te võite ka näha tema nime juures on ka niisugune mustrist pandud nagu kärbseseent Telegi. Minu eelmine aasta tegin neid sisse suure pütitäie ja ja sõin neid ka ausalt öelda, et poolpütti on veel alles, võib-olla ma sellepärast jäingi magama sinna selle oma juure alla, ma ei tea, võis see niimoodi olla? Ei oskagi öelda, äkki tõesti on üks viga selles. Ja nakatasid veel mind ka selle oma unega. Muidugi mina olen ka neid seeni söönud küll. Ma tean, et neid hüütakse veel rahvakeeles ka seaseent, eks. Aga mina tean muuseas väga paljud ühe väga hea söögiseene kohta, et niisuguseid rahvasõnu nagu Kikazeemik ikka piks, kukehari kukkeriks või seentare seen kukeseen. Mida võib juba küllalt varasuvel isegi metsast leida ja nagu nendest nimedest siin välja tulijat ikka need rahvapäraseid nimesi on kõige rohkem nendel seentel, mida kõige rohkem on tuntud ja jaga korjatud ilmselt need puravikud, kukeseened, riisikad. Heal toidul on ikka mitu nime, aga mis asi on kartul? Kitsekartul on kahjuks üks niisugune seen, mida meil siin näitusel praegu väljas ei ole, tema liiginimi, murukera, neil on praegu siin tema sugulased väljast, murumunadega, murukerade perekonnast, kahjuks ei ole siin esindajat. Ja hiidmuna ka ei ole seda meie kõige suuremat murumuna, mis võib isegi seal paraja kõrvitsa suuruseks kasvada, ei ole lihtsalt praegu leitud, aga no loodame, et ikka veel veel leiame enne näituse lõppu. Kuule thats, kas kits paneb neid maha? Mis sa mõtled, hiidmunasid või? Ei, ma mõtlen neid kartuleid, miks nad kitse kartulil? Kitsekartul ma ei tea, miks ta kitsekartul on lemmi juba ütlesin niimoodi, ta pidi murukera ka olema kitsetest kartulid maha panema, võib-olla on nii kehv ja pisik, et siis sellepärast on tedagi kitsekartuliks kutsuma hakkab. Tegelikult on ju niisuguseid ilusad seened vastupidi öeldud ka, et on põdraseen, teine nimetus, tema põdramokk, need on võrreldud teda siis nii-öelda põdrasooga. Ma ta niisugune pruun ja pealt Saamuseline ja kas sobib neid süüa ka sünnib süüa küll, aga ta suurem asi ei ole ta natuke kehva maitsega jagu, paremaid seen ei ole, siis võib väiksemaid korjata ja, ja näiteks soolata, aga ikka ennemele kupatada, siis selle seene võib süüa siil ära, küll tasuks ikka paremaid seeni otsida. Mina leidsin, mina leidsin kõige ilusama seene. See on maatäht ja täht on ka veel nimi. Siin sobib mulle, ma arvan, et ma söön seda, kas sellest saab sousti teadki? Sellest küll ei saa, see on kole kõva ja krampis tal mingit head maitset ei ole, nii et ma seda küll ei soovita. Siil süüa. Aga ta on nii ilus. No aga teda võib viia koju kaunistuseks panna kusagile mõne kompositsiooni juurde, kuivab kenasti ära ja võid talvel ka vaadata. Siil sill, tule vaata need siil, liidantsi, meie lemmikkoht, siin on ju tegelikult kõige söödavamad seened. Mina olen peale nende, mis ma pütitäie vanim seaseeni. Aga kõige rohkem on mul tegelikult puravikke. Mina ei ole söönud sinipäkateisi, olen kõiki proovinud. Jah, aga minu lemmikseen on tegelikult töötlemisi kuuse riisikas. Sellel aastal, üldiselt, ega need see nii väga palju ei olegi, kes näiteks head seenemetsa ei tea, tulevad üsna kehva korviga tagasi selles mõttes, et ei saagi seda täis. Aga kes teab häid puravikku kohti, siis sealt võid küll saada suure üllatuse osaliseks, mina ise näiteks ma päris täpselt ei räägi oma kohta, aga Hiiumaalt korjasin ühes väikses haavatukas kaks ämbritäit punapuravikke, nii et praegu on siis suur seenehooaeg? Tundub küll, praegu on päris kenasti tulnud siin liike juurde, ka riisikaid on juba metsas rohkem ja kellel veel ei ole talveks seenevarud soetatud, siis tasub kindlasti metsa minna puravike hulgas meil siis see kõige koledam seen oli see kuradi pätak, millest oli enne juttu, eks ole, on see saatana-kivipuravik, mis on siis ainsana mürgine ja see tubakaseen ehk sapipuravik on siis lihtsalt viha maitsenud, mittesöödav nüüd ülejäänud puravikud on kõik söödavad ja nad ei vaja kupatamist, neid võib kohe julgelt panna pannile. Mõned nendest on haruldasemad ka, nagu siin siilipoiss ütles, et sinipäkatema ei ole söönud ja see võib üsna reaalne olla, et nii mõnigi teine, sest seda ikka kohtab suhteliselt harva ja tavaliselt ka üksikute seentena. Aga teised on kõik väga toredad muidugi ainult üks paha asi, et nad kipuvad enamasti olema ussitanud näiteks tatikad üsna sageli kannab ikka päris kaua lõikuda, enne kui mõne ikka puhta ilusa leiab. Aga miks Osam puravikutööd ja osa on tatikad, nad on ühte nägu. Ja vot siin on nüüd seeneteadlased selle asja nüüd niimoodi teinud, et nad on need nimed ikka jälle ringi pannud. Kunagi olid need tatikad ka puravikud ja seal vanades raamatutes võibki näha näiteks niisuguseid nimesi ka nagu lambapuravik või puravik ja kõik jah, puravikuliste sugukonda nad kuuluvad, aga nüüd on jah, need teadlased asja natukene teinud. Keerulisemaks. Nojah, teadlased on muidugi keerulised inimesed, 20-l peavadki olema igasugused keerulised nimed välja mõeldud, aga tegelikult on niimoodi, et mina armastan tõesti häid söödavaid seeni, aga Georg, sina ju tead, kes veel peale siili ja metsast otsivad seeni süüa. Mina olen seenesõber ja ma arvan, anne on seenesõprade, kuulsime lemmi on juba seenesõber ja nii et me võime vorsti, liha, väikse seenesõprade klubisi. Ja, ja ma usun, et kõik need inimesed ka, kes seda seenenäitus, külastajad, suured seenesõbrad. Ja aga ma arvan, et täitsa mõtled metsaelanikku neid loomi või linde või? Nojaa, muidugi, muidugi ma arvan, et tüdsi mõelnud neid, mis seeneussid ja ka teised. No vot, aga seeneussidest alustada tahtsingi, teete ka need päris ussid ei olegi päris rangelt võttes, sellepärast uss nagu vihmauss, eks ole, kes seal maasis elab, aga need, kes seal seeni auklikuks ajavad, need on tegelikult ühtede sääskede siini sääskede vastsed tõugud või kuidas neile paremini meeldib see nimi ja nemad on need, kes siis seened modi auke täis ajavad ja seal enda kõhu täis söövad ja seal nendele mõnus koht, kus nemad areneda saavad. Ja vahel te näete seente pealt ka keegi hammustanud ilusat siledat kübarad ära. Rikutud tean, tean seal kigu ja saanud tigukis jälle korraliku teo moodi välja ei näe, temal pole koda seljad, vaid on ilma Koiata tigu nälkjas ja nemad on hirmus suured seenesöödik. Seeni söövad veel natuke suuremad loomad ka seal oravad söövad hea meelega, hiired näksivad tihtipeale seened ära. Põdrad nagu sinu põdramokk on põdramokad moodi välja, aga, aga põdrad ise söövad hea meelega oma pikkade nokkadega. Võib-olla ka need põdramõõkasid. Mina tean seda, et oravad ajavad niidi ja nõelaga seened, niidiotsa panevad talveks kuivemalt, ütleme ma olen seda ise näinud oma silmaga raamatus tööd ja lasteraamatust nägin. Ma usun küll sa oled seda näinud, aga ma siiski natukene kahtlen. Raamatus on ilusti joonistatud küll see pilt, aga metsas on need seened tihtipeale okste külge riputatud oraval meelde tuleb võtta seeni, kui kompanii seda võitu sellega sealt ära korjata, aga väga tihti juhtub nii, et paneb küll seenepuu otsa või oksakese külge, aga see kuivab seal ära ja kukub alles talit, tule lihtsalt enam meelde, et seemne sinna kuivama panin. Võib-olla tal ei tule sellepärast meelde, et ta on vahepeal liiga vanaks saanud. Või on ta vahepeal liiga kaua maganud nii nagu Detid ja aga ma tahtsin ühte asja veel küsida, et kas loomad teavad, missugune seen mürgin on, või söövad nemad kõiki. Seda on väga raske vastata, ma olen ise vaadanud neid kärbseseeni ja teisi mürgiseid seeni, mida ma tean, et ta mürgin on, siis on igatahes nende sees ka ussikesi seeneuss olnud, keegi ikkagi neid sööb ja loomadel seal mürkidele vastupanu võime, on erinev, aga metsas keegi pole neil loomadel nii sabas käinud, et teaks öelda, mida ta sööb ja mida ta ei söö. Nii et see on väga lahtine praegu ja arvata võib, et osa loomi võib ka mürgiseeni süüa, aga ma kindlalt ei julge väita, sest ei ole näinud ühtegi. Anne seal on marjad. Ma lähen või äramiie, oota, oota nüüd. Ja seal on tõesti marjad, meil on siin natuke seda ruumi rõõmsamaks ka tehtud ja mõned metsa muud taimed ka siia toodud ja nii me võime siin üsna mitut sügisest marja näha. No kõige pilkupüüdva on, ilmselt on see kukerpuu on ja see on tõesti ka söödav ja maitsev mari ja ühtlasi ka vitamiinirikas. Nii et noh, siin äsja pikast unest ärganud telesobiks see väga hästi heaks kosutuseks. Ma lähen proovin seda ootab muuseumis vist ei sobi sedasi. Parem metsa tagasi sinna minu juurde ja joome seal teed ja siis võib-olla leiame sealt metsast ka mõne kukerpuu ja siis kutsume Ellemmii ja kutsume anne ja kutsume Giorgi kaasa. No ja ega noh, ega ei tohigi praegu nii palju kõhtu täis süüa. Me lähme veel pähkleid korjama. Seal teises nurgas on küll ka marjad, aga ma neid küll ei tahagi enam. Aga natuke veel manitseb ettevaatusele, et meil on siin ka muide kaks mürgist marja ja tegelikult neid on metsas isegi praegu rohkem, kes nüüd seenele läheb? Näiteks maikellukesed ja leselehel on praegu küljes niisugused punased erksad marjad ja võib-olla mõni ei taha meid ka soodistamaid ja kas siil või täitsa neid proovinud ja kuudeva rohul on veel sinised marjad. Maikellukese marju ma küll ei ole proovinud. Ei mina, mina komiteed. Praegu võid veel metsa marjule minna, tänavu aasta üldiselt kõikide marjade poolest väga helde ei olnud, pohla oli vähevõitu, sest suvi oli kuiv ja kevadel oli veel kaua külm. Aga no jõhvikale tasub veel kindlasti minna. Ja kukerpuumarjadest meil siin oli alles, et neid tasub ka kenasti korjata, kellel muid marju ei ole talveks varutud, sest need on päris hea maitsega, nendest kõlbab kah moosi teha ja ja veel muidki hoidiseid, ma ütleksin, et kibuvitsamarju on väga hea ja siis pihlakamarju on hea. Pihlakas on kindlasti väga hea teema reie ja kibuvits ja need on väga C-vitamiinirikkad. Jah, aga ma tahtsin veel küsida üle, et mis need mürgised olitud, mida korjata ei tohi, mina ei taha magama jääda enam seda siin noh, nii nagu nüüd olid. Kõige ohtlikum mürgine Marion praegu metsas kindlasti näsiniin, seda ma enne ei nimetanud, aga kordame veel, siis ülemai kellukene, kuudewerovi jäneseleht ja kuna nad lausa seente naabruses veel kasvavad, nii et siis eriti panna tähele seal, et neid mitte korjatega soovista. Nojah, ja neid mürgiseid marju põõsaste küljes ka veel. On küll jah, aga nad kõik ei ole ka metsamarjad, no näiteks sügisesest mürgistest marjadest võib-olla peaks praegu nimetama siis lumimari ja kikkapuu on meil olnud väga mürgised marjad. Ja neid võib-olla mõnel lapsel kasvab ka veel kodu juurest kusagil kooli lähedal pargis, need on niisugused väga levinud ilupõõsad ühtlasi ka, mäletan ise oma lapsepõlvest, et neid lume Marju tahtsime kangesti plaksutada aga siis öeldi, et ei tohi, et kui silma läheb, siis silmale väga haiget. Ja, ja selle lõksutamisega ilmselt selle marjaga ongi juhtunud, nii et põksutamise vahepeal ikka tahetakse sooga pistani ajaviiteks ja sealt need mürgitused siis ja pahandused alguse saavadki. Nojah, jaa, marjad ju sellepärast nii ilusad, punased ja sinised ja mustad ongi, et nemad püüavad näidata, et vaadake, kui ilusad me oleme, me oleme hästi söödavate, tulge kõik meid sööma ja niimoodi nad levivad ja sellepärast marja sööda metsas palju ka kõikvõimalikud linnud söövad hea meelega marju küll hiired ja need loomiks marju söövad, on palju, isegi suured loomad. Karud ja sügisel hundid, rebased võivad marju süüa, kõik tahavad maiustada ja häid marju proovida. Lähme nüüd pähklimetsa, aga enne ma küsin veel, et kui kaua see seenenäitus avatud on? Seenenäitus on praegu, plaanisime lahti hoida 23. septembrini, aga kui metsades on veel seeni rohkesti, siis võib-olla peame kauem ka siis me seda siis ütleme, kaak siis raadio kaudu või ajalehes, niiet teada saab kindlasti ja võib-olla mõni maalaps ka veel tuleb Tallinnasse sind kalavahetusel siis kaastuda meie näitusele ja ta on kogu aeg nüüd lahti, isegi meil puhkepäeva ei ole, muidu meil on muuseum teisipäeval kinni, aga seenenäituse ajal on isegi teisipäeval muuseum lahti ja kella 11-st kella poole seitsmeni võib tulla. Kes ei ole metsast ise seeni leidnud, siis võib vähemalt siiani Tallinnasse Loodusmuuseumi vaatama tulla ja aadress on lai tänav 29. Aga nüüd metsa. Urmas Urmas tulebki sealt. Tere, Urmas. Tere, tere. Tead, kuskohast me käisime loodusmuuseumis, seal on fantastiline seenenäitus. Kas sina oled juba näinud? Ei ole mina loodusmuuseumisse jõudnud veel, meie valmistume ka näituseks botaanikaaias. Ja meie näitus leiab aset laupäeval ja pühapäeval, see on 22. ja 23. septembril, meie teeme oma näituse lageda taeva alla ja lisaks seentele panema ka välja samblaid ja samblikke, mis on samuti põnevad taimed ja kes neid ei tunne, siis on väga sobilik juhus neid tundma saada. Lisaks nendele sammalde ja samblike-le saab vaadata ka dekoratiivsete, kõrreliste nii püsikõrreliste kui üheaastaste kõrreliste näitust. Ja samuti toimuvad ekskursioonid parki. Ja me peame ka loenguid aiapidajatele, huvitavatest taimedest. Oi kui põnev. Kes väga soovib, jõuab näha näitust loodusmuuseumis ja mis kell botaanikaaeda? Tolle mõlemal päeval alates kella 11-st, ent need loengud on ainult laupäeval ja alates 11 botaanikaaias. Kloostrimetsa tee 52. Nüüd pähkleid vähevõitu või kuidas? Mina leidsin küll mõned pähklid, võib arvata, et paljud inimesed ruttavad varakult metsa, korjavad juba pooltoored viljad ära ja muidugi oravad ka armastavad väga pähkleid süüa, nemad talveks varuvad pähkleid armastavad paljud. Ja pähklipool oravate lemmik puu, eks ole, mis sina arvad? Vaevalt meie Eestimaa oravad nii sageli pähklipuid külastavad, meie metsade tavaline asukas on hoopiski harilik sarapuu, tema on põõsas, aga pähklipuud on siiski üsna kõrgekasvulised puud ja meie eestimaised pähklid, mille järgi me metsa läheme, nemad on sarapuuviljad ja pähklipuud on hoopiski suurte sulgete lehtedega Saropulon jalaka moodi lihtlehed, pisut karedad, karvased vili on mõlemal pähkele, sarapuuvili on pähkel ja pähklipuude vili on pähkel, aga kõige tuntum on vast kreeka pähklipuuvili ja kreeka pähkli õli ja ka teiste pähklipuude vili on palju suurem ja ümar. Viljon tipust pisut terav ja samuti tugeva Kestolise koore all on maitsev tuum. Kreeka pähkel. Kreeka pähkel, huvitav. Ta on kindlasti sellepärast kreeka pähkel, et ta kasvab Kreekas. Eks ole? Kreeka pähklipuu kasvab väga laialdasel alal Lõuna-Euroopas ja tema levila läheb Aasiasse välja. Ja Kreekas kasvab kase kreeka pähklipuu ja teda kasvatatakse lausa istandustes ja temast on ka sorte aretatud. Aga näiteks mandžuuria pähklipuu kasvab hoopiski Kaug-Idas ja, ja on ka veel mitmeid teisi liike. Näiteks on olemas veel must pähklipuu ja jumalalehine pähklipuu. Ja, ja nad annavad kõik söödavaid vilju. Pähklid on head ja kasulikud, eks ole. Ja ikka pähklid sisaldavad palju rasvu ja valke kui ja igal juhul on pähkleid kasulik varudaja tarvitada. Paljud pähklipuud annavad väga väärtuslikku puitu, mööbli, ehituspuitu ja muuks otstarbeks ja pähklipuude lehtedest. Aga ma mõtlesin mitte sarapuid, vaid pähklipuude lehtedest võib ka teha teed. Ja näiteks kreeka pähkli puhul on väga meeldiva lõhnaga lehed. Selle lõhna annavad taimele eeterlikud. Õlid, kreeka pähklipuulehed meenutavad lõhna poolest pisut õuna lõhna. Jah. Ja nüüd lähme siis teed jooma. Oojaa, mina armastan väga looduslikest taimedest. Teesid. Mul on hästi palju teesorte, ma ei tea, missugust kohe valida ja, aga meil on täna oma tee kaasas Annega. Ja no see tähendab, see ei ole nüüd päris nüüd meie oma tee, aga me saime toreda pakikese. Ja selles oli kaks tillukest õunakest, aga mitte päris õuna. Ja need olid hoopis ebaküdooniad. Neid kutsutakse ka vahetevahel siis põhjamaisteks sidrunit, eks, ja neist saab suurepärase tees, on nagu päriselt. Sidruniteelt sidrun, minul just puudukski, ma tänan teid väga pesele kaasa, võtsid. Meie head sõbrad Pärnu 20 esimeses laste päevakodust saatsid meile ilusa pika kirja, aga see on nii pikk, et tänases saates me enam ei jõua seda ette lugeda, nii et nädala pärast ja siis on meil veel ka küsimusi. Soovitakse teada veidrate Ritsikate kohta ja, ja veel paljude teiste tegelaste kohta, aga need jutud jäävad ka järgmiseks korraks. Jah, kohtumiseni. Ja kirjutage meile ikka, adresson Tallinn 200 100 Lomonossovi 21 lasteraadiosiilile head nägemist. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
