Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad ja teile ka tere, kes te ei ole sõbrad. Miks sa nii ütled? Sellepärast et ma olen selle nädala jooksul näinud palju koledaid asju, mida just inimesed on teinud. Ma ei tea, kas siis suured inimesed või lapsed, igal juhul inimesed, Mullen ära lõhutud, puud näinud ja siis ma käisin Paide kandis ja siis ma nägin tee ääres on ju need väikesed bussi ootamise paviljonid, seal ei olnud aknaid ees ja pääsuke oli pesa teinud ühte nurka ja keegi õli selle pesaselt kiviga puruks visanud. Pääsukese ema isa lendasid ringi ja nad ei leidnud oma poeg üles ja nad ei osanud midagi ette võtta, tahtsid ikka pesale istuda, aga ei saanud aru, kuhu nende pesapojad kadunud. Neid ei saanud ja ei saa enam keegi aidata. Pesa on katki ja kõik, üks Kiviia. Sellest aitab, et üks pääsukese perekond on selleks suveks õnnetu. Millegipärast jagub neid, kellele ei meeldi, et meie ümber on ilusad puud-põõsad. Et tänavad oleksid puhtad, pargipingid oleksid terved. Prügikastid püsti, linnupesad terved. Ma ei tea, miks neid tuleb nagu aastatega juurde mõnel hetkel tundub, et see jutt, et mida me siin räägime et loodust tuleb hoida ja loodus aitab meid paremaks muutuda. See jutt oleks nii nagu maha visatud jutt. Mõnel hetkel tundub küll nii. Nojah, ega ainult pääsukese pesi ei lõhuta. Kõigepealt Ta on ära lõhutud selle bussi ootamise paviljoni aknad. Meil on alati kirjutanud lapsed, kes teada tahavad, küsinud puude kohta ja loomade kohta. Võib-olla teie kirjutate ka meile pääsukese pesalõhkujad ja, ja puude katki murded. Kirjutate, räägite, miks te, miks te seda teete? Ma tahaks küll sellist kirja lugeda, sest mind huvitab, et miks seda teha. Küsimustele vastab aga jah, eks see maailm ikka muutub paremaks siis, kui me püüame ise olla head ja rääkida headest asjadest. Hakkame siis vastama Urmasele ooperis, mitu küsimust ja üks on niisugune. Kas maapähkel on päris pähkel? Kui lühidalt öelda, siis ei ole. Maapähkel on hoopiski liblikõieliste sugukonna taim, troopiline taim. Ja maapähkleid kutsutakse ka Arahhiseks õli taim, ma pähklist saadakse ravitoimega õli, 50 protsenti on temas õli. Kummaline pähkel pole, aga nimi on maapähkel. Miks selline nimisjon? Ja temal on nimelt huvitav kohastumus tema kohta võib öelda ka, et tal on need geokärbsed Viljandit. Kui vili saab valmis, siis vili iseenesest läheb maa sisse. Taimingu peidab oma viljad kaunad maa sisse ja see kauna pealmine kiht on sümbioosis. Mikroseentega, nii pealmine kiht laguneb ära ja siis ainult alumine kiuline kiht jääb alles kus iganes. Kaunas on kaks seemet, valgu ja õlirikast seemet koduma Brasiilias troopilises metsas. Sinna maapähkliperekonda kuulub üle 10 liigi ja ainult üks liik omab majanduslikku tähtsust. Ahah, nii et Brasiilias kasvatatakse palju maapähkleid. Jah. Mitte ainult Brasiilias, vaid paljudes troopikamaades ja kuna maapähkel on üheaastane taim, siis väga suureks ei kasva. Tal on hernemoodi paaride sulgjat. Liitlehed ja õied on kollased. Hernes vajab tuge hernekepi, kas maapähkel ka? Maapähkel roomav varrega ja tuge ei vaja. Nii draamat, needa maad ja. Aga miks ikka maapähklit üldse siis pähkliks kutsutakse, kui ta pähkel ei ole? Kas sellepärast, et tal on ka selline kõva, kes see, kes ei ole küll nii tugev ooperis pähklilaga, sellepärast vä? Botaaniliselt tal pähkliga midagi ühist ei ole. Võib-olla see tuleb sellest, et lihtsalt teda krõbistada, kui pähklihetke. See on küll õige. Mulle meeldib küll krõbistada. Maapähkel on ka meil tuntud arhise kommid ja sageli on ka tortide peal purustatud Rahise pähklid ja neid saab ka kusagilt kauplusest osta. Nii et nüüd on siis selge, et maapähkel pole päris pähkel, kui nimes pähkel on olemas. Järgmine küsimus on üks huvitav küsimus. Ühe taime nimi on koola. Ja siis on helkokka. Kas neist saabki coca-colat? Ja need on kaks täiesti erinevat taime, üks on kokapõõsas ja teine on hoopiski koolapähklipuu kuuluvad erinevatesse sugu kondadesse ja kasvavad ka hoopiski eri mandritel üx Aafrikas, teine Lõuna-Ameerikasse. Esmalt ma räägin kokapõõsast. Niit Coca-Colat neist ei saa. Saab küll. Kokapõõsas kuulub vähetuntud ja väheliigilise puna puuliste sugukonda. See on Lõuna-Ameerika troopiline puude ja põõsaste sugukond. Kokapõõsas ise kasvab Peruus ja Boliivias mägedes ja temal lehtedest valmistatakse siis ergutusvahendid ja samuti ekstrakti Coca-Cola valmistamiseks. See on väga kasulik teadmine. Aga, aga mis need punapuud on? Osa selle sugukonna puid annab väärtuslikku puitu. Ehituspuitmööblitööstuse, puitu, väärispuitu. Kas kokapõõsa puit on, on ka väärtuslik? Egoka põõsal on värslikud lehed, sellest tehakse siis mitmesuguseid meditsiinilisi preparaate, samuti ka narkootilise toimega ja indiaanlased. Sageli kasutavad seda mitmesugustel rituaalidel närides selle põõsa lehti. Ja milline see kokapõõsas siis välja näeb, ta ei ole väga suurem väheldane põõsas vahelduvate väikeste lihtlehtedega. Õied on pisikesed ja kollased. Ekstrakti saadakse siis lehtedest, aga hoopis teine asi on koolapähklipuu, kuulub hoopiski haisu puuriste sugukonda. Son enamus aafrika taimede sugukonda sinna kuulub ka näiteks tuntud taimedest kaka, hobu ja koolapähklipuu annab alkaloide rikkaid seemneid. Kasvab tema ise troopilises Aafrikas. Selles koolapähklipuu perekonnas on üle 100 liigi. Aga laialdasemalt kasvatatakse ainult ühte liiki ja koolapähklipuuviljadest saadakse siis stimuleerivat ainet, mida kasutatakse lahjades jookides. Huvitav maailm on huvitav. Kaks teineteisest kaugel kasvavad taime saavad Coca-Cola pudelis kogu. Kohtuvad huvitav. Nojah, võib küll niiviisi öelda. Mõlemast puust saadavaid toimeaineid kasutatakse populaarsetes jookides ja mis me tahame lisada, et koolapähklipuu on hoopiski suur, puude võib kasvada kuni 30 meetri kõrguseks, vahelduvad lihtlehed. Aga õitel kroonlehed puuduvad. Jaa, õiele annab hoopiski värvingu. Suured kelluke tupplehed, mis on värvunud rohekaks ja vili on paljude seemnetega. Väga ilus puu ka. Ja kokkuvõttes võib öelda, et kokapõõsas on Lõuna-Ameerika Taimaga koolapähklipuu kasvab Aafrikas troopilistes metsades. Minul igal juhul meeldib väga, et meile nii huvitav, et küsimus saadetakse sellepärast, et kunagi ma arvasin, et ma olen väga tark kohe nii koledalt tark, et palju targemaks enam ei saa üldse minna. Aga alati, kui arvad, et sa oled kole tark tuleb välja, et maailmas on tegelikult nii palju huvitavat ja põnevat, millest ei ole kuulnudki. Aga järgmine küsimus on selline. Kas on tõsi, et leidub puid, millest saab kummi? Jah, tõesti, mõned pudenevad korki nagu kõige kuulsam korgitamm, jaga korgipuu, aga mõned teised taimed annavad ele kummid ja varem, kui kunstlikult sünteetilist kummiti ei osatud veel teha, siis olidki puud ainsamad. Teatud puuliigid, mis kummid kautšokeid andsid, kõige kuulsam omasse Brasiilia ei vea. Ehk Kutabelsi puu, mis kasvab Lõuna-Ameerikas ja ka praegu loodusliku kaudsuki tooraine number üks korjatakse sele kautšuki puu ehk Brasiilia veamahla. Puutüvesse lõigatakse sälgud ja siis piimjas nõre hangub tasapisi kogunemisnõudesse, lüüakse siis tehastesse ja töödeldakse ümber. Aga on ka mitmeid teisi puid, millest loodusliku Kaczybki annab toota need puud, mis annavad kummitööstusele toorainet. Peale veapuu on veel mitmeid kummipuuliigid. Jaga paljud akaatsialiigid. Milledel on piimasooned, näiteks araabia KC annab liimina kasutatavad niinimetatud araabia kummid. Väga huvitav. Ükskord meil oli ju juttu sellest kompvekipuust, lookesed olevat nii maitsvad nagu kommid, aga kas sellist kummipuud ka on, mille otsast saaks näiteks kohe kustutuskummi? See oleks küll tore, kas sinine pool olemas? Ei, see tuleb ikka ennem tehases valmistada. Päris puu otsas kustutuskumme ei kasva. Kahju mõelda, kui tore oleks ameetubades, kas Kaju kummipuu. Kas selle valgest mahlast saab ka kummi? Ka see kummipuu, mida meil kõige sagedamini toas kasvatatakse. Kummi-viigipuu annab kummitööstusele toorainet. Nii et ikkagi kummipuu. Jah, aga kõik need puud ja põõsad, millest me rääkisime, nende kodumaa on meist väga kaugel. Aga mida tasuks praegu meie metsades uurida, noh, et midagi olulist märkamata ei jääks või tegemata jääks? Kindlasti on kasulik üht-teist veel talveks korjata. Paljude taimede korjamise ajal ei olegi veel üldse käes enamus juuri, juurikaid, risoomi tuleb sügise poole korjata ja enamus marju, aga taimede maapealsed osasid ürte on praegu just paras aeg korjata. Et me saaksime talvel oma vitamiini vajakat hõlpsasti kätte. Tarkades ravimtaimede raamatutes on sees nii taimede kirjeldusi kui ka mis taim, millised tõve vastu aitab, aga me ei pruugi sugugi korjata neid taimi mingi konkreetse haiguse või näha vastu või me võime neid taimi korjata lihtsalt kui hea joogi valmistamiseks. Talvel. Kui me talvel lume alt ju taime korjata ei saa, siis on meil omas käes kapist võtta kuivatatud lehed, varred, õied ja saame nendest maitsva tee. Selliseid taimi on Eestimaal meil palju. Näiteks maasikalehtedest. Täiesti tavalise metsmaasikalehtedest saab heade nurmenukulehtedest ja õitest. Õite korjamise aeg on muidugi juba möödas, aga ka nurmenuku lehti võib korjata siis liivateest saab heade samuti. Ühest naistepunast saab väga hea maitsva tee siis põdrakanepist kortslehest ja neid taimi veel palju. Sügise poole hakkab õitsema Harbik, millest saab ja maitsva tee. Et me ei pruugi sugugi seda klassikalist hiina, india või gruusia teed, vaid meie kodumaistest ürtidest saab samuti täiesti igapäevase leiva kõrvale. Aitäh Urmas põnevate juttudest. Soovin teile ilusat suve ja me kohtume Augustes. Viljandimaalt kirjutati ja kurdeti, et levikestega hädas sellepärast et leevikesed söövad õunapoisi. Sügisel ei saunu. Mina küll ei ole muidugi õisi söövaid levikesi näinud ja me oleme just oma jutuga hiljaks ka jäänud sellest, et õunapuud on nüüd juba ära õitsenud. Geor, kas sina oskad perekond kaseküsimustele levikeste kohta vastata? Ega ma hästi ei oska, sellepärast et ega mina ka pole näinud õunapuu, kuid kallal tegutsevad leevikese, aga põhimõtteliselt nad võivad seal ju käia küll ja võivad seda süüa süüa ka, ega seal muu nõukogust ei aita, kui tuleb püüda neid sealt siis eemale peletada ja ega seal kõrval siis ta ei jõua ja püstitada neid leviks, et võib-olla proovida hernehirmutise või siis üritada mingisugune kulli moodi topis üles panna, aga ega ma isiklikult ei usu, et nad nüüd kõik need õunapuuõied suudad ära süüa, eks nad natuke seal nokitsevad. Kahju näib suurem olevat kui tegelikult ma arvan, seal üpris palju, neid õisi jääb niikuinii viljastamata, kõikidest õunu ei tule ja ja vaevalt, et nad nüüd valivad just need õied välja, milles tingimata see õun tulema hakkab. Aga ega siin mingit kindlat retsepti soovitada ei oska, et proovida võib-olla selle hernehirmutis. Muidugi me oleme oma selle jutuga nüüd natuke hiljaks jäänud, sest õunapuud on ammu ära õitsenud ja ja nüüd on leevikesed küüniliselt sataiast juba kadunud, aga kui nad tulevad järgmisel aastal, siis võib-olla proovida herne hirmutiga õnne või võib-olla proovida ka mingisugused läikivaid asju puude külge riputada, võib-olla need peletavad päikesekiirt peegeldades linnud minema? Kas meriliilia on loom või taim, selline küsimuse mina arvan küll, et ta võiks taim olla. Liili on Tai. Võiks olla küll, aga ta ei ole, ta on loom, ikkagi niukse okasnahkne loom, nii nagu neid okasnahkseid õige palju erinevaid liike suhteliselt halvasti veel uuritud seltskond tegelasi. Nii et ei ole taim, aga kas tal merega kombistas midagi või ole merega pistmist? Merega on tal palju pistmist merest elabki ja ta näeb välja, et tõesti nagu mingi taimekene selle pärast, ega ta paigast ei liiguta ühe koha peal. Ja need kombitsad, mis siis tema suuava ümbritsevat küllalt lihtsa ehitusega loomutuslike tunnike, millel hulga kombitsaid küljes Need kombitsad, mis tema suu avasid, ümbritsevad need siis lainetavat seal merevees tõesti nii nagu lilleväli. Aga tegelikult võiks nendest loomulistest päris pikalt ja põhjalikult rääkides meres elutsevad lillenimega, loomi on päris palju ja väga paljusid neist peetakse tegelikult taimedeks ja siis räägime täpselt, kuidas nad elavad ja mida nad söövad, keda nad söövad ja kes neid ja nii edasi seal on palju huvitavaid probleem. Hea küll, kui teinekord, siis teinekord, mina olen nõus, aga ütle siis, mis vahel hamstril Yahomstlikul või ka teinekord. Ei, no selles võib täna ka rääkida, hamster on vähemalt pildi pealt paljudele lastele tuttavad pruunikas loomakene keeles valget plekikesed kõhu all ja ja näeb selle looma moodi välja, kes kodus elab väga paljudel selle kuldhamstri moodi ja vahepeal soovitati kuldhamstri, teiseks nimeks ka hamstrikud Süüria kuldhamster hamstri. Aga nüüd on see Amstriku nimi antud veel ühele loomakeste perekonnale, kes siis on päris hamstri moodi kentsaka kehaga. Aga saba on need suhteliselt pikk, suhteliselt pikem kui kuld hamstril näiteks võib-olla paar sentimeetrit isegi ja neid loomi siis kutsutakse hamstrid keks, aga see hamster tema on siis päris suur pontsakas umbes kuldhamster kolm korda suurem, 30 sentimeetrit kõrge ja väga sandi loomuga loom näiteks puuris pidada ei õnnestu teda kohe mitte üks põrm, ta kipub hammustama ja, aga seal stepis, kus ta elab, ta on väga iseseisev ja isepäine tegelane, ta kaevab sügavad käigud maa sisse ja kannab sinna kokku. Nad on väga majapidamise himuline loom, nii et ta vajab terve suure keldrite süsteemi, kannab sinna kokku siis teraviljaseemneid ja porgandite kartuli, ühesõnaga kõike, mida talveks võiks vaja minna. Nii et mõnedel ampsetel pesast leitud kuni 90 kilo talvevarusid, noh, see on ikka kaks suurt kartulikotitäit ja siis 30 sentimeetrine loomakesel selle varanduse keskel põõsamas, sest ta magab talveund ja aeg-ajalt, kui ta ärkab, ta käib, näksid sealt oma varudest jõudumööda niimoodi kehakinnituseks tukub veel edasi õige mitmeid päevi või isegi nädalaid ja siis tuleb näksi peale natuke, nii et ega ta neid talvevarusid, vist ei jõua kõike ära kasutada. Mis teeb suur osa kasutamata ja selle tõttu tantsis inimese silmis kujunenud suureks nuhtluseks põllu kahjuriks. Ja inimene püüab siis teda hävitada, stepialadel on neid päris palju ka ära hävitatud, aga ta on nii visa loom ja ja kuna ta kolib väga sügavamatesse maa-alustesse käikudesse mõned käigud võivad olla kaks, kaks pool meetrit maa sees, siis on teda sealt raske Ta saada ja kuna neid auke on ka nii palju, mille kaudu ta jälle minema lipsata, siis keegi ei jõua neid valvata ja see võitlus on kaunis ebavõrdne. Hamster on ikka kõvasti võidumees. Nii et temaga rinda pista on kaunis ohtlik ja näiteks kui silm silma vastu hammas hamba vastu temaga sattuda, siis näiteks rebasel ja teistele loomadele, kes talle peale satud, üpris kehvasti minna, sest kui ta vihaseks saab, siis ta ei kohku mitte ära ega pane plagama, vaid vastupidi, ajab rinna ette ja hammustab ja tema hambad on teravad, paari sentimeetri pikkused lõikehambad ja nendega rebasele või ka inimesele väga sügavaid haavu tekitada. Nii temaga kokkusaamisel peab päris ettevaatlik olema. Nii et hamster, selline väike loom on nii tige ja võitlushimuline Ega ta nii väike ei ole ikka niru kassi suurune, see nii väga väike loom ei olegi ja eneseteadvust jänesest seismise oskust on seal hamstril küll ja küll. Ja siis need Hampslikud, nemad on siis suure hiiresuurused ja poole kere pikkuse sabaga, neid on palju liike ja nad elavad siis ka stepialadel ja poolkõrbealadel. Ja nad söövad samuti nagu hamstrid Ki taime seemneid, aga mõned nende hulgast võivad olla ka sellise röövtoidulisi loomuga, söövad tirtse ja ritsikad ja teisi putukaid. Ja võivad samuti neid tagavarasid soetada, nii nagu seda teevad Hampstrudki, nii et nii nagu nimi on sarnane Nendel loomadel, nii ka eluviisid on sarnased, ainult et see hamster on suur Hauslikud hiiresuurused ja pikema sabaga. Kuldhamster, see, kes kodus elab, Kumpsis, temal hamster või hamstrid Tema on kuldhamster ja vanasti kasvatatud, mõnes raamatus on võib-olla veel säilinud ka seda nimetust hamstrik. Aga nüüd, kui ilmusse loomade elu seitsmes köide, siis seal kasutati seal hamstril, kui nimi vot nende teiste hiiresuuruste loomakeste nimetamiseks ära nii kuldhamster siis on lihtsalt kas siis Süüria kuldhamster või, või lihtsalt kuldhamster. Ja tema välimuselt on sarnane sellele päris hamstril ainult sellest umbes kolm korda väiksem ja tunduvalt sõbralikuma loomuga. Nii et mõned on kohe eriti sõbralikud, kes ei püüagi kogu elu jooksul hammustanud, nende hulgas on ka igasuguseid, mõni võib ka hammustada, aga, aga enamikus on nad tunduvalt sõbralikumad. Aga kas hamster hamstri, mõlemad korjavad omale toitu põske? Jaa, põske korjavad nad kõik toitu, nii et see on neile kõikidele väga paljudel teistel loomadel ka iseloomulik see toidutagavarade põske toppimine ja siis sellega pessa traavinud. Nüüd on Georgil hirmus tõsine nägu ees ja ajalooraamat ka ees. Ja, ja nüüd lähme siis ajalooga jälle edasi. Me jäime 19. sajandi esimesse kolmandikku pidama ja sealt siis jätkame. Aastal 1833 selgitas inglise uurija ja inglise füsioloog Marshal Holm välja, millised on seljaajufunktsioonid ja milline seljaajuroll. Inimese reflekside tähendab sellistel liigutused, mida me tahtmatult teeme, mille peale me mõtleme, näiteks, paneme näpu vastu kuuma ahjus, tõmbame ta tagasi, ilma et me peaksime enne mõtlevat, näed, ahi on nüüd kuum, nüüd näpp kärssab, nüüd ma pean ta sealt ära tõmbama. Seda ei ole vaja mõelda nikkude näpuost ahju panetteni kohe naksti tõmbate te sealt ära ja vaatate, et näed, viljon näpuotsa tulnud. 1834. aastal näidati katseliselt, et taimed on võimelised neelama õhust süsihappegaasi, valmistama sellest süsihappegaasist orgaanilisi aineid ja siis selle kõige kõrvalproduktiks eraldub õhku hapnik. Lisaks sellele saadi ka selgeks, et hapniku tootmisel lisaks taimed ka kulutavad seda hapnikku, see tähendab nad hingavad ja toodavad sedasama süsihappegaasi. Need kui selle üle natuke mõtiskleda, siis tuleb selline kaunis ring välja, et oma jääkprodukte kasutatakse toiduks ja toodetakse endale vajalikku hapnikku, mida siis hingatakse, mille tagajärjel tekib natuke toitu ja kõik väga kenasti. See süsteem töötab nii et see on hästi kavalasti kokku pandud kavalasti kujunenud aastamiljonite jooksul. See on väga huvitav, aga miks inimesed hapnikku ei eralda, selleks, et seda hapnikku toota, hapnikku eraldada, selleks peab, toimub selline keeruline protsess, mille nimi on fotosüntees ahelleksite fotosüntees. Toimuda saaks, peab olema organismis roheline värvaine klorofüll meil seda lihtsalt ei ole, ilma selleta tulla sellisest tootmisest midagi välja. Ja seal on üks hea külg ka. Me ei ole roheliselt, kujuta ette, kui me kõik vahelistena mööda teed, käiksime foto sünteesiksime, noh, tegelikult ma arvan, et siis me käiksin üldsegi ringi, sest mis hädapärast me peaksime ringi jalutama, kui meil oleks vaja mullastanud soolia mineraalaineid ja vett, võt mineraalaineid ja vett võtta, siis poleks meil vaja ringi jalutada ja endale midagi ajada, siis ei oleks meil ka mõistust. Siis me kuulaks midagi, mida kuulame. Puit voolab nagunii sisse ja õhus on süsihappegaas meie ümber, nii et siis me oleksime hoopis teistsugust, siis oleksime taimed, ilmselt elaksime hoopis teistsugust elu. Ma tean, et arvatakse, et ufod on rohelised, võib-olla nemad sisaldavad klorofülli. Jah, vot nende kohta mina ei oska mitte midagi öelda, sellepärast mina pole ise ühtegi ufo nautigu ufo last näinud. Ja räägitakse, jah, nad pidid rohelised olema vähemalt karikad, turistid kujutavad väikesi rohelisi mehikesi, aga võib-olla nad sisaldavad klorofülli ja võib-olla lihtsalt neil mingi rohekas toon peal või seisad roheliste lampide läheduses, selle tõttavad rohelistena tunduvad. Nojah, kui inimesed rohelised oleksid, siis võib-olla peaks neil juured ka all olema, jalad mullas. Nojah, osa inimesi on ka rohelised, tähendab, nad nimetavad ennast rohelisteks, aga need on hoopis teised niimoodi fotosünteesi ega ei tooda hapnikku ega midagi muud. Nemad lihtsalt räägivad, et peaks nagu puhtamini elama. Kui me seni elanud oleme ja mõned siis nende hulgast kasutavad ka selliseid äärmuslikke võtteid selleks, et siis teisi panna asjade üle sama roheliselt mõtlema, nagu nad. Hea küll. Ma arvan, et me lepime sellega, et me ei ole rohelist värvi aga armastame rohelist. Nüüd sa võiksid ajaloost edasi rääkida. 1835. aastal esitas Itaalia zooloog passi sellise arvamuse või sellise hüpoteesi, et mõningaid haigusi kannavad edasi tillukesed organismid mikroorganismid. See oli tolle aja kohta väga uus ja põnev seisukoht, aga see jäi niimoodi hüpoteesi tasemel tõestada, seda esialgu ei suudetud kuidagimoodi ja läks paar aastat mööda ja 1837. aastal avastaski seal saba mees paar konkreetset juhust, kus siis haiguse ülekanne toimus loomade abil. Üks elusorganism kandis siis teisele haigusepisikud haigusetekitajaid üle, aga vahepeal ei aastal 1836, kui prantsuse keemik, kes uuris mulda ja seal sisalduvat keemilisi ühendeid ja aineid tegi seal nende ainetega ja see mullaga igasuguseid katseid, siis ta selgitas välja, et väga tähtis asi seal mulla sees taimede kasvule on lämmastik. Ja see lämmastik on siis nii tähtis, et kui taim ilma lämmastikute jääb, siis tema kasv jääb kängu. Ta tegi järelduse, et lämmastik peab olema taimedele toiduks. See oli siis esimene selline konkreetne teave väetiste kohta. Et tema siis hakkas nagu esimesena väljatöötamine, kunstväetisi tänapäeval on nendega natuke liiale mindud, niiet neid väetisi eriti lämmastikväetis, antakse juba natuke liiga palju neile taimedele, nii et sööme sisse neid nitraate, mis meie tervisele sugugi head ei ole, aga taimed kasvavad suurteks rohelisteks. Selle mõju 1838. aastal kirjeldati esmakordselt mikroskoobi all taime raku jagunemist. Noh, see oli suur sündmus ja seda ei olnud inimesed kunagi enne näinud. Sest kunagi varem polnud nii võimsaid vaatlusvahendeid olnud. Ja see aasta oli üldse selliste mikroskoobi abil tehtud avastust aastaks, siis ilmus üks suur monograafia mille pealkiri oli info sooride elust. Seal kirjeldati üle 300 erineva ainurakse liigi, sealhulgas ka mõningaid baktereid ja kuna need bakterid nägid teiste ainulaadsete hulgas nii erinevad välja, siis pandi alus ka nende bakterite uurimisel. Noh, tänapäeval me teame, et need bakterite hulgas väga palju on mitmesuguseid haigustekitajaid. Ja 1839. aastal formuleeriti pandi selgesõnaliselt kirja rakuteooria, mille põhisisuks on see, et kõik organismid koosnevad rakkudest valguses kirjeldati neid rakke loomadel. Hiljem leiti, et kõik taimed koosnevad rakkudest, nii et järgmiseks aastaks 39.-ks aastaks oli enam-vähem selgelt kõik elusorganismid koosnevad rakkudest ja raku, nagu see tellis või ehitusühik, millest kõik organismid kokku pandud on. Kas siis juba teati või saadi aru, et see rokk võib nii põnev olla? Ma mõtlen siis, kui me seal tervishoiu muuseumis käisime, siis seal oli inimese rakk. See oli nii ilus. Ei, siis loomulikult sellist ettekujutust ei olnud, siis teati raku ainult kõige suuremaid organil ja rakutuumrakust oli kaunis lihtsustatud ettekujutus ja see mudel, mida me seal muuseumis nägime, see on nüüd pikkade aastate uurimistöö vili ja, ja ta on tegelikult väga paljude uurijate poolt niimoodi kokku pandud, erinevad uurijad on erinevaid osi seal uurinud ja siis ta on üldistatud mudel, aga muidugi väga ilus ja väga detailne mudel ja selle koha peal, et jätame täna need ajaloojutud ja muud jutud ka pooleli, sest meie aeg on jälle täis saanud ja kohtume teiega nädala pärast. Siis on jälle uued jutud ja uued mured ja rõõmud, millest me teiega rääkima? Soovime kõigile häid tegusid. Alguses rääkisime halbadest tegudest, ootame pesalõhkujate kirju. Kuigi ma arvan, et kividele meeldib rohkem maa peal lamada kui lennata. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
