Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad raadiote juures ja tere siidipoisse, tere, Georg. Teri. Tere, päris tore on nende üle pika aja jälle kõik kolmekesi siin laua taga olla ja olla niimoodi üks meeskond või kolleegium, nii nagu kirjades meid arvatakse olevat, sellepärast et hiilibussi pikka aega reisil ja me ei ole ainult 11 hulk aega näinud. Sina olid, kab esid. Ja oma reis on nii tilluke, et ma käisin kahe saate vahel suhteliselt ära ja jõudsin õigel ajal tagasi. Ja ka siilipoiss, sina kadusid meil küll kuidagi märkamatult ja salapäraselt ära. Jätsid kirja, et lähed reisile ja tuled ei tea täpselt, millal tagasi. Nojah, nüüd ma olen tagasi, tegelikult ma sõitsin Berliini loomaaeda. Ja siis mõtlesin, et kui ma juba Berliini loomaaias olen, siis ma lähen sealt edasi kajad, läksin Pariisi ja ronisin Eiffeli torni otsa, sealt vaatasin, et ümberringi kõik päris kena ja sõitsin veel edasi ja siis läksin Vahemerre ujuma. Vahemeres on hästi suured ja kõrgeid loopivad, lained soolased ja käisid lainetel liugu laskmas. Nojah. Ja siis tulin jälle tagasi, nüüd on siin. Ja ma usun, et teil mõlemal on huvitavat rääkida, aga alustame vastkirjadest, siis need kirjad on siin juba tükk aega ettelugemist oodanud ja muidu kirjutajad mõtlevad, et näe, ei pane miskiks seda, et me kirjutame. Meil on kirjadest alati heameelt ja me loeme kõik hoolega ja usinasti läbi need kirjad ja kuigi vahel ei ole mõnele kirjale otse niimoodi vastand või ole mõne kirjutaja nime nimetan siis kirjurikka läbi loetud ja ikka oleme püüdnud edaspidi arvestada seda kirja oma saate tegemisel. Päris priske kiri ja enne avamist ma mõtlesin, mis sellest küll on, et kas mõni jutt või taga selles ümbrikus oli. Kaks kirja ühe on kirjutanud Urve ja teise toomas. Ja Urve kirjutas oma venna soovil kirjutamise juures Aitest suur, ent Toomas. Urve Kivi hakkab niimoodi, et mina olen üheksa pooleaastane ning kirjutan teile venna soovil. Ta kõneleb igasugustest taimedest ja loomadest ja üldse loodusest. Siililegi selge. Raadiosaadetes räägitakse samuti. Kuid siiani pole ühtki üürikest leidnud, kus lapsed võiksid tutvuda loodusega. Vähemalt nii, ütleb vanem vend. Iga nädal sunnib ta mind metsa tulema ning jutustab nii ühest kui teisest asjast. Näitab, missugune metsmaasikas ja kus on raudrohi kõrvenõgesed. Augustikuus lubas mind sohu seenele viija sellest ajast, kui temaga metsas uitan, tunnen huviga looduse vastu jäi tõrgu enam vastugi metsaminemisele. Edasi kirjutab Urve sellest, et ta kuulas meie saadet, kus oli juttu konnadest ja siis me soovisime teada, et kus meil eestimaal Kõresid on. Ja Urve kirjutab, et tänavune sooje toonekurgede lend Virumaa kohal kõneleb küll sellest, et meie maastiku alal asub konni küllaga sest ainuüksi tammsalu assa Malle, Väike-Maarja Äntu ja käru ümbrusest oleme kokku lugenud kaheksa sookurge ja 13 toonekurge, mõned isegi pesakonniti juuli lõpus krookusi nende kandis igatahes konnad veel suure hoolega. Ja see on küll natukene kummaline, no ma ei tea, millised konnad seal võisid olla, ma usun, et need olid need rohelised konnad, kuigi ma päris täpselt nüüd ei tea, kas sealkandis rohelisi konni on. Ma kaldun arvama, et need rohelised võisid seal olla, need kraaksuvad tõesti suve läbi ja seal, kus neid on, neid päris palju. Kus neid ei ole, seal ei ole neid ka üldiselt nad armastavad sellistes väikestes tiikides väikestes järvedes elada ja seal on siis nüüd hulganisti koos. Ja siis aeg-ajalt istuvad nad vees, aegajalt istud seal veekaldale, kus siis nende elupaiga ümber kõndida näiteks tiigi jõe ja rääkis ümber kõndides nad parajasti kaldal on, siis iga sammu peal hüppab VolksVolksmõni konn jälle vette, siis aeg-ajalt on näha seal vees, punnis silmi sulle otsa. Mina olin Lõuna-Eestis juulikuus ja seal nägin ma ka päris palju konni peenarde vahel ikka hüppasid ja püüdsid leida sellist paika, kus hirmus palav ei ole. Nojah, üks kolmandal Plaske küll sellise kuumaga nagu sellel suvel aeg-ajalt on olnud, sellepärast et konnad on ju sellised, kes ei kontrolli oma kehatemperatuuri ise, vaid nad saavad ümbritsevast keskkonnast seda soojustada kõigu, soojased, loomad ja kõigusoojaste loomadele, suur oht üle kuumeneda, nii et vot sellistel palavatel päevadel palavatel tundidel üritavad ennast ära peita, siis hämaruses jälle välja ilmunud, et ringi kõndida, konnad vajavad niiskust. Niiskusega oli siin aeg-ajalt ikka üpris suuri probleeme konnadel võist raske elu olla. Ja võib-olla need pruunid konnad ka, kes tavaliselt kuival maal rohkem on, et nemad võisid ka rohkem vette ronida, vähemalt mina panin küll tähele. Kui ma metsas käisin, et neid pruune konn võis ka vees näha keset suve, mida nad tavaliselt ei tee, nad on ikka suuremas osas kuiva maa peal. Aga siis nad istusid vees ja vaatasid koos roheliste konnadega rõõmsalt kõrvuti. Vestlejaid sellel suvel oli muidugi kuumust palju, päike ei kadunudki taevast ära ja pilvi oli nii vähe ja vihm oli ka vähe. Kuigi noh, kui mina seal suvel rabas käisin, siis raba oli küll vett täis. Rabas on vot selline tore sammas turbasammal, temal on kohe spetsiaalsed veerakud või siis tühikutel elusate rakkude vahel, kuhu siis vesi koguneb ja tema suudab siis vett kinni hoida ja vett säilitada. Et rabas Petka kõige vaesematele aegadel ja, ja see sammal on veel selline, et ta siis loob halvad elutingimused teistele taimedele, nii et võtab bee kõik endale, teised elavad seal nii nagu kuivas liivas nõmme metsas. Rabataimed, kui sa oled tähele pannud, on kõik selliste tillukeste lehtedega ja selliste puitunud vartega. Tähendab, nad hoiavad seda vett kokku kõik, kuigi nad elavad jalgupidi vees, sõna otseses mõttes, aga, aga seda vett nad kätte, kui ta lisas turbasamblast kinni ja siis nad ikka elavad veepuuduses keset vett. See on küll naljakas lugu, aga murakaid oli küll, rabas see aasta palju. Murakaid, mina trehvanud ma Muraka rabas on käinud, nii et Murakate kohta ma ei oska midagi öelda. Aga noh, sealkandis, kus mina ringi liikusin, seal ma panin tähele, et mustikaid oli ainult paiguti ja, ja pohli näib, et ei ole suurt üldse oodata. Jõhvikaid tundus olevat seal rabas päris palju, kus mina käisin, aga noh, praegu veel on vist vara natuke jõhvikate peale mõtelda. Teiste metsamarjadega maasikaid tundus olevat päris palju ja vaarikaid ka, kuigi ussid olid enne mind neid märganud, nii et neid oli seal vaarikatega päris parasjagu vaarika ussikesi, kes seal siis vaarikaid minuga võidu üritasid nahka panna ja no seal oli teisi tegelasi ka vaarikate seest, ma leidsin sel aastal ka rästikud ilusa suure priske pruuni rästiku, kes oli tõesti väga intelligentse käitumisega kui mao kohta. Nii võib öelda. Me olime kahekesi seal vaarikavõsas ja rästik jäi õnnetult meie kahe vahele, niimoodi üks lähenes tallesaba poolt ja teine pea poolt. Ja siis ta oli hästi tasa, kus niimoodi seal vaikselt. Me märkasime teda, siis ta üritas teha ennast võimalikult nähtamatuks, surusin ta ligi maad ja liigutada võimalikult vähe. Lootused mööda läheb, aga siis, kui aru sain, lihtsalt, et me oleme teda märganud siis ta hakkas nii, noh, sõna otseses mõttes millimeeter haaval ennast sinna okste vahele ütleme nii, et noh, võimalikult vähe tähelepanu äratada ja siis kadus vaikselt ära ja pidas ennast väga korralikult üleval, nii et väga intelligentne moduja, mingisugust agressiivsust ta üles ei näidanud, ei susi, sind ei, ei üritanud Salvatega midagi, kuigi me seisime temast meetri või pooleteise kaugusel, ta ainult üritas meie eest põgeneda. Ja eksju ikka kardetakse, et kui rästikuga kohtud siis koheda tormab su poole ja kohe on tal salakavalad plaanid. Aga sellest on ju juttu olnud, meie saadetis ennegi, et ei ükski loom olen niisugune, et metsas temaga kokku saades kohe kangesti tahabki kallale tormata. Noh, kahtlemata loomadel on muud teha, kui meid seal jälitada ja meile kallale tormata, neil on oma elu elada ja sellepärast siis tuleb ise Ettevaatlik olla. No ma, see suvel jäin ka päris häbisse. Ma olen ilmselt selle ettevaatusjuba metsas käies minetanud, ma käin kaunis hooletult seal ringi, ei pane suurt tähele, kui seal midagi võibki olla ja kõndisime väikse poisiga mööda metsarada ja mina läksin ees ja tema tuli minu järgi. Ja siis järsku ta hüüdis selja tagant, et issit, vaata, kas seal vooliksin, mina siis tulin tagasi, vaatavad, mis vooliku ta sealt leidis, selgus, tuli rästik seal metsal. Mina olin temast niimoodi sammu kauguselt mööda läinud, ei olnud tähele pannud, aga tema pani siiski tähele, aga õnneks ta ei hakanud katsuma see rästikud ära tapetud juba ja keegi oli ta siis kõhu ülespidi keeranud sinna tee peale, nii et kellelgi oli tema siis ette jäänud. Ja siis me vaatasime kahekesi seal surnu trastikut ja, ja imetlesime seda ilusat mustrit. Ei osanud nagu midagi peale hakata, sellepärast et noh, mis sa ikka oskad öelda. Poiss küsis, miks see rästik siis ära on tapetud ja ma ei osanud midagi tarka selle peale öelda. Sellepärast et ma ei osanud nagu millegagi õigustada selle rästiku tapmist. Vaevalt et on, hambad laiali kallal tormas ilmselt keegi märkas teda üle tee roomamas, otsustas siis kangelane olla. Rohkem ma ei osanud midagi seiret. Minul on igal juhul küll rästikust kahju. Noh ei tea, miks arvatakse rästikust niimoodi pahastid teda ta kohe siis kepiga torkima minna, ära tapma. Hirmu tekitab ikka seep, millest midagi ei tea ja mida ei tunne. Kahtlemata, ja ma just lugesin hiljaaegu Nelli teatajas lugu hirmudest ja seal siis oli väidetud, et rästiku hirm on meile kaasa sündinud. Hirm madude ees on kaasasündinud. Aga noh, nii palju kui mina olen lugenud sellealast kirjandust ja seal igatahes kaheldakse sellises usk muuseas kõvasti, et see ei ole mitte kaasasündinud hirm nende madude ees, vaid see on siiski meil sisse kasvatatud, see hirm ja, ja noh, siis vastu kaaluksel hirmul on jälle võitja loomused. Me peame näitama oma üleolekut sellest tegelasest ja kõige paremini näitama seda julgeoleku siis, kui ta ära tappa. Kas see nüüd kõige suurem üleoleku näitamine on, ma arvan, et kõige parem oleks siiski kui me ei näiteks oma üleolekut, oleksime niimoodi mõlemad rahulikult koos. Aga noh, mine sa tea, võib-olla see on minu arvamus. Ma usun, et sellel suvel on lapsed teil ka elamusi kuhjaga, sellepärast et see suvi on kinkinud tõesti imetoredaid päevi, päikesepaistelist ja sooja olete saanud ujuda kenasti pruuniks päevitunud ja väga loodan, et kui paljud teist ka natukene tööd tegid, kui teil nüüd natukene mahti on võisite meile kirjutada oma suve tegemistest, huvitavatest kohtumistest metsas ja võib-olla ka sellest, mida põnevat siis aias või põllul tegite, aga tuleks nüüd jänesele kirja juurde tagasi, siis meil on see kirika veel lõpuni lugemata. Urve kirjas on juttu sellest, et kirjandust või ajakirju on vähevõitu loodusest meil Eestimaa pealt kätte saada. See on päris õige jutt, neid ajakirju ja brošüüre on tõesti meil vähevõitu. Midagi meil muidugi on, aga suur osa nendest on ilmunud päris pikka aega tagasi juba, nii et võib-olla raamatukogus ära lagunenud need raamatud ja kodusest raamatu riiulist ka võib-olla kui hallid ja tähelepandamatult ära makulatuuri viidud või lihtsalt ära kadunud. Nii et ega neid raamatuid tõesti palju ei ole, mulle endale kõige rohkem meeldivad muidugi igasugused määrajad, mis eesti keeles nüüd olemas on, neid taimede määraid, päris toredaid ja lindude määraja on päris hea, kalade määraja. Ootaks veel, et tuleks ka uued putukate, liblikate ja mardikate määrajat, võib-olla et nad ka tulevad. Imetajate määrad tahaks väga kohe saada, see oleks väga tore. Aga neid praegu sel hetkel ei ole, välja arvatud üks väike profüürike imetajate määramise kohta, mis on väga haruldane ja ma usun ainult väga vähestel on olemas. Ja siis on tore raamatuid Villem Voore ökoloogilisi ekskursioone, kus on palju selliseid tööjuhendeid ja ja samal ajal ka liikide kirjeldusi, liikide määramise võimalusi. Ja siis Vambola Maavara kirjutab noorentomoloogi käsiraamat, mis on ka juba väga kaua aega tagasi ilmunud ja mis on ka minu meelest väga tore raamat algajale putukasõbrale. Rohkem, nii esimesel silmapilgul mulle meelde ei tulegi, selliseid, millega looduses midagi peale oleks hakata, need käsiraamatut või juhendid oleks tegelikult vaja küll. Eks me siin saadetis oleme ikka püüdnud teile rääkida neist raamatutest, mida võiksite lugeda alati tõepoolest ei leia, ise üles ei oska otsida. Aga muidugi siin. Oma kirjades teevad Urve ja Toomas meile väga ahvatleva ettepaneku. Kallid tädid ja onud Eesti raadioringhäälingust eriti võtke ette midagi taolist, nagu nädalalehe siililegi selge tegemine ja toimetamine. Andke lehe kaudu märku, et loodussõbralikke lapsi aidata. See iganädalane brošüür või ajaleht võiks olla küllalt mahukas, et meile lastele nädalaks ikkagi tegutsemisega arutluseks ainet oleks. Siin võiks tutvustada loomi, linde, maa, varasi, puid ja põõsaid, putukaid, kalu, taimi, palju muudki. Loodus on küllaltki värviline selleks sobiku brožüür olla värviline. Me vennaga arvame, et kui nädala brožüür maksaks kasvõi 60 kopikat, siis meie ostaksin mida kindlasti ära või tellime aastaringselt koju käima, mis sest, et nii kallis on, sest meile tundub, et loodus on kallim, eriti siis, kui saame teada, milliseid ravimtaimi ja millal korjata. Ja siin on veel väga pikalt igasuguseid ettepanekuid selle kohta, mis seal brošüüris sees võiks olla. Nojah, see see on väga tore ja hea mõte. Ausalt öeldes on meil endal koondaeg-ajalt selline mõte, et oleks sellist ajakirja vaja ja, ja peaks tegema hakkama, aga kuna me oleme kolmekesi praegu siin ja ja kolmekesi on väga raske üht ajakirja teha, tähendab, võib mõelda ja võib lukkusid kirjutada, aga see ajakirja tegemine on väga keeruline, seal on vaja paberit ja seal on vaja ehkki koda ja eeskätt veel palju-palju raha, et seda asja kõike käima panna, nii et meie kolmekesi seda teha mitte ei suuda ja ma arvan, et Eesti raadiost ka ei hakka ajakirju välja andma. Nemad ütlevad, et nad on valmis kokku korjama kõik oma vanapaberi ja arvavad, et Eestimaal on väga palju selliseid lapsi, kes oleksid nõus vanapaberit koguma. Et lastele looduse ajaleht või ajakiri tuleks muidugi südamed soojaks, kui niimoodi kirjutatakse ja arvatakse. Aga jah, kahjuks praegu hetkel küll meie ei suuda teie soovi täita. Võib-olla seda asja saaks niimoodi korraldada, et noh, neid igasuguseid ettevõtteid ja aktsiaselts on praegu väga-väga palju, et kui keegi oleks huvitatud sellise ajakirja tegemisest ja, ja ma usun, et see oleks päris tulutoov tegevus sellise ajakirja väljaandmine ja kellel on vastavad võimalused olemas, et siis kui nemad võtaksid meiega ühendust, siis me koos võib-olla suudaksime selle asjaga ellu viia ja võib-olla tõesti tuleks meie Eestimaa lastele loodusajakiri, ma ei tea, kas ta siis võiks olla siililegi selge, veel midagi muud, aga aga sellise sisuga, nagu siin kirjas pakutud on. Ja toomas jaa, Urve arvavad, et meil peaks olema juba saate materjali nii palju, et võiksime kolme aastaajakirjad valmis teha. Mõnikord võib juhtuda nii, et saatis, räägitakse midagi huvitavat aga ei juhtu kuulama, siis võiks need saatetekstid olla ka kõik kenasti trükis, nii et lapsed võiksid lugeda, sellel oleme mõelnud ka juba päris kaua aega, aga aga jah, eks ikka kõik jääb selle paberi ja palju muuda. Ja aja taha ka sellepärast, et see kõik nõuab väga palju, palju aega ja, ja kuna meil kõigil on muid töid ka veel päris palju peale selle siili saate, siis siis lihtsalt ei jõua kõike ise tegema hakata. Kui meid praegu kuulevad laste ja loodusesõbralikud inimesed, kes oleksid huvitatud sellise loodus ja ajakirja kokkuseadmisest siis oleks küll kena, kui teie meile endast märku annate. Võib-olla siis tõesti ühiselt, kõik koos saame teha niisuguse ajakirja, mis meeldib nii lastele kui suurtele. Ja ma arvan, et seda materjali meil peaks nüüd praeguseks hetkeks olema tõesti, kas nüüd kolme aastakäigu jagu, võib-olla kahe aastakäigu jagu oleks seda materjali juba valmis olemas küll, nii et teda väga palju otsida ei tuleks. Ja ma jäin siin mõttesse nüüd vahepeal, et et tegelikult meie lapsed on väga halvas seisus või väga-väga õnnetud selles mõttes ütles, et kõikide teiste maade lapsed saavad, kui nad vähegi tahavad mingi asja kohta lugeda või midagi teada saada, siis nad võtavad lihtsalt rootsi laps rootsi keelest, soome laps, soome keeles saksa laps saksakeelse raamatu ja loeb seda. Aga selleks, et meie laps saaks midagi teada asjast, mis teda huvitab, tema peab ka siis tugeva vene keeles või soome keeles või inglise keeles. Ja vahel harva siis saapa ainult lugeda eesti keeles ja seda ka hästi vanu ja suhteliselt igavaid andmeid. Aga ma arvan, et meie laps võiks olla ka samasuguste õigustega, nii nagu Soome või Rootsi või Saksa või prantsuse või ükskõik millise teise maalaps, et ta saaks oma emakeeles lugeda vähemalt seni, kui ta koolis käib ja koolilaps on noh, hiljem võib ta muidugi ja peabki lugema paljudes teistes keeltes. Alguses peaks tal olema ikka selline õiguse tema keeles teada saada just selliste asjade kohta, mida ta ise tahab. Nii et olge kenad, emad-isad, vanaemad-vanaisad, kirjutage meile ja avaldage oma mõtteid, et mida ja mismoodi me peaksime kõik koos tegutsema hakkama, et selline vahva ajakiri meie eesti lastele korteril. Ma hakkaks nii, et me ootame häid ettepanekuid ja need, kes meile appi tahavad tulla, need, andke siis märku. Aga üks kiri on meil veel ja see on ka pikka aega teel olnud. Me oleme natuke hilja kätte saanud see kiri on kirjutatud 16. juulil ja meid kutsutakse Sauele kääru tänavale ühe maja juurde, kus kurepesa kutsuja kirjutab, et vaadake, kui truu on kurepapa olnud, kes on oma emandale toonud kaks lillebukett Valgete õitega, noh, arvatavasti poegade sünni puhul, aga et me selle kirjani hilja kätte saime, siis nüüd on vist need ilusad valged lilled seal kurepesas küll juba ära närtsinud ja kurepojad suureks kasvanud. Karta võib jah, sellepärast et kaua need pojad ikka seal pesas on, kui nad suled selga saanutel tiibadesse jõudu kogunud, küllalt sealt minema lendavad. Ja ma usun, et järgmine aasta, kui kurepaar tagasi tuleb, ma usun, et ta tuleb tagasi. Et siis võiks varakult, siis kui nad juba hakkad seal pesa kohendab, teada anda, siis me tuleme kindlasti seda baari vaatama. Praegusel ajal on lindude riigis üldse segane aeg, osa lind on juba silmapiirilt ära kadunud, tähendab, nad on kas metsadesse toitumas või osa, võib-olla on juba ennast rändama asutanud, osa koguneb salkadesse ja ja need parvi võib näha juba õige mitmesuguste lindudega ringi lendlevad, nii et praegu huvitav aeg linnuriigis ka. Ja sellisel hooletul vaatlejal võib jääda mulje linde nagu ei olekski teinud kõik ära kadunud, linnulaulu ju enam mu ei ole kuulda ja märgid näitavad, linnud on kadunud, veed lindudel, see on praegu väga tõsine aeg. Praegu putukaid päris palju ja linnud söövad, söövad praegu paljus, nad peavad koguma päris korraliku rasvatagavarad, need pikad rändepäevad vastu pidada, sest kui nad kehvad toitunud sinna lännu lasuvad, sest nad kulutavad energia enne kohale jõudmist juba ära jäänud võivad tee peal hukkuda ja on tähele pandud, et enne rände algust lindude kehakaal tunduvalt suureneb pärast rände lõppu nad jälle kõhnad ja siis nad peavad seal kohapeal kõvasti jälle sööma, et oma endist kehakaalu taastada. Nii et praegu on lindude suur söömisaeg ja, ja sellepärast metsas on, kui te satute mõne linnuparve keskel, huvitav jälgida, kuidas nad süüdistavad ja puumööda jooksevad. Toitu otsivad selles mõttes jälle omapärane elamus. Minule meeldis suvel vaadata pääsukesi, sest maal meie kodu lähedal on palju pääsu, pesi. Pääsukesi on tõesti põnev vaadata, sest nemad on suhteliselt inimsõbralikud, noh, üldiselt need linde, kes niimoodi inimasuvaid minim elamu läheduses on neidu suhteliselt vähe, aga pääsukesel on ühed sellised noh nüüd piiritajad, tihtipeale jäävad ka päris kas siis maja räästa alla pesa või pööningule või sinna katuse vahel lausa eterniidi alla poevad tihtipeale pesa tegema või ka kasutada ära kuldnoka pesakast. Kuldnokad on kindlasti maja läheduses toimetamas ja siis üpris sõbralikud ja ma olen sel suvel päris paljude inimeste käest kuulnud, et imelik, hall linnukene on väga julge, linnukene on päris maja juures pesitsema, ei karda midagi, istub noodi püstiselt seal traadi peal või oksa peal ja vaatab niimoodi pea viltu, kui sinna pesa juurdegi minna ja üldiselt ei lähe pesa juurest kaugele ära ja inimesed ei karda, et imelik on. Ja enamasti on siis selgunud, selleks linnuks on hall-kärbsenäpp, kes samuti on inimelama vaata lähedal. Väga tavaline ja sage pesitseja teeb ka päris maja külge kohesele pesa. Nüüd hakkab meie saate kutse saama. Reisijuttu ei saanudki rääkida, mis me teeme nüüd ma arvan, et järgmises saates saab reisijatelt kõik ära räägitud. Mina küll sain juba natuke rääkida, aga siis ma räägin, kuidas ma Berliinis loomaaias käisin, mis Prantsusmaal tegin ja. Mina räägin sellest, kuidas ma käisin Rootsimaal ja, ja kuidas ma ei käinud üldse kauplustes, käisin kahes loomaaias, seal ragistasin kaks päeva osas ja otsin haruldasi taimi ja ja siis kuidas ma käisin ühe saare peal, kuhu pääseb ainult Läbivees pumbates, kõhust saadik ja siis veel paaris kohas, kus sai käidud kuulmiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
