Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, Teile, kes meid kuulamast, tere. Siiri, poiss on meil täna kuidagi kössi vajunud siin ja natukene õnnetu olekuga. Tere ma olen üleni külm ja vihmane. Sulle külmarohtu ja tead, mis on hea külmarohi sügisesel ajal, mida kõik loomad metsas teevad, kui neil külm. Pood või jooksevad või, või lõdisevad ja pärinevad küll see värisemine on tõesti üks hea vahend. Kauaks ei jätku, seepärast see on kõik sul sees olev energia, milles Olisse värisemise peale kulutad. Mõni aeg on soojem küll, aga siis natukese aja pärast hakkab ikka küll aga oleks väga hea külmarohi ja paljud loomad seda tarvitavad, on see, et koguda endale rasv. Selja peale ei ole üldse keha peale ja rasv kaitseb tõhusasti külma eest ja selleks, et seda rasva koguda, peab palju sööma, nii et kui sa kõvasti sööd, siis sulle enam nii külm ei ole. Mida vähem sa sööd, seda külmem sulanud, mina kogun, kogun seda rasvaga. Mul ei tule midagi välja. Ilmselt sina pead siis sooja salli kaela panema ja sooja jopet kandma hakkama. Inimesel ongi see asi niimoodi saetud, et tema talvel erilisi rasvavarusid ei koguja, ega ta talvel oluliselt paksemaks ei lähe. No inimese söögiisu kasvab küll külma tulles täpselt samamoodi, aga tema kasutab siis selle viisi, kütab endal toad soojemaks, juba õue läheb, paneme ennast paksult riidesse ja saab niimoodi külma vastu abi. Jah, aga ma arvan, et see on ka siiski hea abinõu, kui hüppad ja keksid ja ei seisa ühe koha peal paigal, nii et kui sa nüüd siilipoiss õue lähed, siis jookse natukene, vaata, hakkab hoopis soojem. Nojah, nii tõsiselt ei maksa seda nõuannet kuulda siin praegu istun nüüd natuke aega paigal, räägib oma jutud ära, siis kiksid edasi. Ja muidugi on üks hea asi, soe tee, ma arvan, et nüüd sa oskad küll veel paremini maitsvat teed keeta, sest et mets, detsijuures ju õppisime maitsvat teed tegema. Muidugi, ja, ja metsastatud sised, tal on pärast seda pikka magamist nüüd kodus ja metsas nii palju tegemist ja pooleli jäänud igasugu toimetamise töid, et praegu ta on igal juhul väga hõivatud, aga ta tuleb varsti. Terviseid saadab ta küll kõigile, see on tore, et meile tervise saadab ja ma usun küll, et kui sa oled terve suve mingi pika aja maha maganud, siis on neid toimetusi kogunenud nii palju, et tema päev on kindlasti 26 tundi, praegu pik. Praegu hoopis öö on pigem. Aga ega see metsades ei lohuta, et all on veel seda kiirem, siis. Mina tahtsin öelda, et tema ööpäevas peaks olema siis 26 tundi tavalise 24 asemel. Aga see sügis käes on, see on ju silmaga näha, kes natukenegi õues käib aknast välja, vaatab siis peale sügise märkida vist midagi muud seal näha praegu ei olegi. Eks seda sügist igaüks pea iseenese jaoks avastama ja küllap leiab igast sügispäevast rõõmsat ja üllatusliku ja kindlasti on mõnel ka külm ja paha tuju. Ja üks asi, mis veel külma ära peletab, see on hea tujud, mul praegu tuju läks paremaks, mullaks kohe soenguga. Kena, hakkame siis rääkima huvitavatest loomadest, kellest me siis alustame sipelgalõvist. See on igal juhul väga huvitav kombinatsioon. Et suur lõvi ja väike sipelgas, mis tast kokku saab. Kokku saab siis ühe putuka putuka. Jaa, sest sipelgalõvi on tegelikult üks putukas, putukas, kelle valmik näeb välja umbes nii nagu kiirainult tema tiivad ei ole nii kaunid ja ta ise ei ole nii osav lendaja nagu kiil, aga kiili moodi näeb ta välja küll. Ainult siis, kui ta puhkama heidab, paneb ta tiivad kenasti selja peale. Kui enamik kiileni ei tee, välja arvatud need kõige pisemad, need kõrsikud ja liitrikud, kelle nimi on ka kaunikesti naljakas. Aga see nimi, sipelgalõvi nimi tuleb sellest, et tema vastne sipelgate jaoks seesama, mis lõvi näiteks savannisebrad või know anti loopida või ükskõik kelle teise rohusööja suhtes nimelt elavad selle sipelgalõvivastsed liiva sees seal, kus on palju liiva, seal on ka sipelgalõvivastseid ja meil Eestimaal, põhiliselt Lõuna-Eestis ja Kagu-Eestis on sellised liivased männikud palju ess, pliiva lagendik. Ja Värska kandis on näiteks seda kutsutakse Värska ümbruse kõrbeks kohe selline puudest paljas lagendik, kus on palju palju liiva ja seal on ka palju sipelgalõvisid ja need vastsed elavad siis seal liiva sees kaevad sellise koonusekujulise augu, ise on seal põhjas peidus ja kui need sipelgaid, keda seal liiva peal on ka kaunikesti palju mööda lähevad, siis ta hakkab seda liivaterasid niimoodi veeretama, nii et nad hakkavad nagu augu servalt allapoole kukkuma, siis sipelgate jalgealune muutub ebakindlaks, nad hakkavad veerema, veerevad ülevalt koonuse nõlva mööda alla otse sipelgalõvilõugade vahel ja niimoodi siis paigal istudes sammuks, saakkujaid libiseb saak otse sipelgalõvilõugade vahele, siis muidu süüakse sipelgas ära sellest sisse lõbi nimi ilmselt sellel putukaga ei ole veel väga huvitavalt. Nüüd ma vähemalt tean, kes sipelgalõvid, aga neid huvitavate nimedega elukaid on veelgi rohkem. Ma olen kuulnud näiteks pühvel lind, kes ta siis on, et pühvel või lind või putukas pühvel, lindu, nihuke lind küll. Ja selliseid naljakate nimedega loome tegelikult üpris palju, näiteks selline loom nagu sõrmik saarmas. Et mis on ühel saarma tegemist sõrmikuga. Äkki ta kannab neid? Jah, kui pildi pealt teda vaadates tõesti tundub sellise loomana, kellel on sõrmkinnas sõrmede otsa tõmmatud saarlastel on tavaliselt pikad püünised, aga temal need küünised on taandarenenud ja muutunud lamedataks, nii nagu inimese küünteks. Ja siis kaugelt vaadates jääb tõesti mulje, nagu sellel loomal oleks ilus sõrmkinnas tõmmatud kätte ja ta näeb veidi isegi daamilikuma kätega välja. Ja tema elab siis üks liik Aafrikas ja Aasias kasvavad kaunikesti suureks näiteks mõni sõrmik saarmas kasvada kuni poolteist meetrit pikaks ja räägitakse, et nad võivad isegi lammastele kallale tungida. Muidu elavad nad ikka saarma tabada kohaselt vees ja veeümbruses püüavad kalu. Ja siis veel näiteks, mis sa arvad, kes on rihm, hammas? Ma arvan, et madu pikk nagu rihm ja hambaga. Aga tegelikult on hoopis siukse Paal vaal, kellel on väga nirud hambad, need lõualuust ulatab jääga väljagi ja jätavad sellise rihmakese mulje seal suus. Ja sellepärast on ta saanud sellise nime, rihm, hammas või siis võtame veel mõne sellise kummaline nime, näiteks lehthabe, mis sa arvad, kes võiks olla leht, habe? Keegi, kellel on habe ja kes sööb lehti. Ja mina ei osanud seda kuhugi paigutada, kui ma seda nime kohtasin. Ja siis ma hakkasin tuhnima raamatutes ja selgub, et sellist nime kannavad üks rühm nahkhiiri nahkhiiri kui näkku vaadata ilusa näoga nahkhiirt, on raske leida, välja arvatud need lendkoerad, kes on siis nagu tillukesed rebase või tillukese koera näoga üle nahkhiired, võistlused, kortsulised ja jätavad mulje, nagu oleks nad vähemalt 1000 aastat vanad leht happel temal ripupelt naha tortsal nina all ka, nii et jääb mulje, nagu oleksin armuline habedal ja sellest siis ka see nimi sellele loomale. Nojah, ja siis huvitavate nimedega loome väga palju hiirte rottide hulgas, noh näiteks kohe sellised noh, selgelt elupaigaga seotud loomad, nimed nagu akaatsia Ott, kes siis elab akaatsia sees või siis banaanihiir. Aga siis kõrval on ka näiteks rasvahiir, see viitab sellele talt pontsakas ja paks ja tõesti, nad armastavad ennast paksuks süüa või näiteks austraalia väärhiir, see tähendab, ta ei ole nagu õige hiir, vaid ta on nagu väärtnõu vale. Vale hiired ongi teistes keeltes otseses tõlkes nagu valehiir, tähendab, näeb kiire moodi välja, päris hiir ei ole päris site hulka ei kuulu minu, kes ta siis tegelikult on? Süstemaatiliselt temal üks näriliste rühm, Nathan hiirtel sugulane, aga kuna ta pärisiirdassis ikka teadusemeeste arusaamise järgi päris palju erineb, siis on tema jaoks tehtud oma perekond nende väärhiirte perekondade, sinna tema siis kuulubki. No ja siis on veel näiteks Achir on olemas, kes on osav ronima ja hästi pika sabaga on olemuselt kojarott, millest see tuleb koja vaid asi on lihtsalt selles, et see roti moodi loom ehitab maju, tähendab, majaks on muidugi risuhunnikud raske nimetada, aga ta korjab kokku päris hoolikalt päris kõrgeid risuhunnikuid savannides Austraalias, kus ta elab ja sinna sisse teeb osavalt igakäigud ja pesapaigad ja need risuhunnikud võivad olla pooleteise meetri või meetri suurust või meetrise läbimõõduga ja seal sees tema siis elab ja seal siis tema koda ja sellepärast siis demonkojavot. Ja siis seal sa vannis on nende pesapaikadega lindudel väga suuri raskusi. Tihtipeale suured röövlinnud tahavad sinna koja rotikoja katusele oma pesa teha ja ehitavadki pesa sinna, aga nad ei tea, et seal all elab üks salakaval koja rott, kes ronib siis vahel ka läbi katuse välja, linnupessa sööb ära nende lindude munad või siis ka pojad, oleneb, mis ajal ta siis selle pesa seal katuse lavastab ja millal ta sinna siis külaskäigule läheb. No ja siis on huvitavad nimed veel pandud, meie ID näiteks juttikud ja kuivikud viitavad sellele, et ühed on nagu siis. Pikad koivad ja päris huvitav on näiteks tasku keksik. Mina mõtlesin alused, mis pärast tal siis imelik nimi on, aga tema sarnane nende hüpikutega hüpikhiirtega navi, nii nagu neid vanasti kutsuti ja liigub ka pikkade tagajalgade hüpete abil ja meenutab miniatuurset kängurud. Ja siis kuna ta nikeksides ringi liigub, siis sellest ilmselt see nimiga keksik, aga kust see tasku tallan tulnud, vot seda ma ei oska siiamaani öelda. Neid nimesid on päris kummalisi ja näiteks kui ma ütleks teile nime Losu pandikut, siis ma kardan, et seda looma ei oska küll kuhugi üldse panna, sest mis käsiviita tema päritolule ka sugulastele ka mitte millelegi. Ja siis selgub, et need pandikutid on ühed kukkurloomad, kes elavad Austraalias ja nad on meie jaoks nii võõrapärase nimega, neil peabki võõras ja segane nimi olema. Ja inimese fantaasia on ka piiritu, eks need nimed on ju kõik loomadele välja mõelnud. Inimene. Ja, ja see väljamõtlemine on päris omaette raske töö. Kui te nüüd ise natuke asetasid ennast sellise loomateadlase või loodusuurija olukorda, kes tuleb loomale nime panema, siis mõelge neid nimesid on päris palju juba ära pandud ja loomi on maailmas poolteist miljonit igalühel mingi nimi välja mõelda, nii et see ei korduks ja oleks ainult sellel loomale omane, on ikka üpris raske. No mõelge, kui kaamelil näiteks ei oleks nime kaamel, mis nimede alla võiksite panna. Ja kelle kohta öeldakse tuuletallaja, seda te vast lapsed teate. Aga tuleb välja, et ühele tegelasele looduses ongi kohe niisugune nimi anda. Sellega seoses tuleb mul meelde, et mulle kunagi kingiti üks pilt sünnipäevaks, mille peal oli kujutatud tuuletallaja. Kui ma seda pildiallkirja lugesin, siis tekkis küsimus, et kas siis niimoodi iseloomustatakse minu töid ja tegemised? Ma olen tuult tallanud kogu senise aja mitte midagi tõsist ära teinud. Jah. Aga tegelikult see tuuletallaja on väga ilus ja armas lind on väike röövlind umbes tuviga võiksid oma suuruse poolest võrdne olla, aga ta on palju saledam ja kaunim ja selle nime on saanud sellest, et ta jahib hiiri nurmede peal. Ja siis ta lendleb seal nurme kohal, niimoodi teeb paigal, nagu teadlased ütlevad, Pelendu lendab ühe koha peal paigal ja vaatab alla siis kas mõnda hiirt silma ei hakka ja siis, kui ta on hiirt silmanud, paneb tiivad kokku, ründab teda, aga ta kasutab ka normaalselt lennustiil ja siis ta liigub päris kiiresti, aga kui ta tahab mingit paika silmitsema hakates tahab ühe koha peale rippuma, sinna õhku tallab tuult ja sellest siis ka temataoline nimi kes on v talla ja kas tema on ka lind. Ja ka tema on üks teentomaan väiksemat sorti lind ja nagu juba nimi ütleb, elab ta veekogude ääres. Nojah, ja tema liikumist ilmselt on ka siis v tallamisega ühendatud ja sellest siis tema selline kummaline nimi. Veel üks küsimus. Vaaraod armastasid, lõvisid dünovi, selliseid lõvi moodi olevusi, neil olid vahel tiivad seljas ja nii et. Aga kas nad hanesid ka armastasid, sest ühele hanel on antud nimeks vaaraohani. Erilist seost vaarautoga seal hanel ei paista olevat, välja arvatud see vaaraod elasid Egiptuses ja üldse seal Põhja-Aafrikas. Nii need haned elavad ka Aafrikas. Ja võib-olla sellepärast, et nad koos ühes paigas elavad, siis anti sellele hanele nimi vaaraohani. No ta on muudes keeltes kutsutud ka egiptuse haneks ja aafrika haneks ja nii edasi, et see viitab lihtsalt tema elu paigal, aga paar Audega Talviste erilist seost ei ole, kuigi kui ma hakkan nüüd meenutama, siis vanaegiptuse Nendel joonistel aeg-ajalt on seda paar ohane kujutatud küll, nii et võib-olla tal miski tähtsuse seal oli. Aga milline täpselt, seda ma ei oska öelda, aga vaaraohani on hane kohta huvitav selle poolest, et tema teeb pesa tihtipeale puu otsa, tavaliselt haned, eks ole, teevad pesa maa peale, aga tema millegipärast ehitab oma pesa puu otsa ja võib-olla tihtipealegi veel teiste lindude poolt rajatud õõnsustesse. Nii et ta võib ka vahetevahel puuõõnsustes pojad üles kasvatada. Ja siis, kui pojad on munast koorunud, tuleb nad vee äärde viia, siis nad kukuvad otse pots puu otsast alla ja seal kaunikesti kaelamurdev trikk, sellepärast et kujutage ise ette, pisikese udusulepallikene kukub vahel kuni 10 meetri kõrguselt, kuna ta on nii kerge. Õhk moodustab tema all nagu padjad, ta maandub pehmelt sinna maapinnale, sibapsis rõõmsalt ema kannul juba veepool. Vahel on see pesa nii vee lähedale tehtud, et ta maandub sealt pesast otse vette, ujub siis kohe ema kannul minema. Tore oleks, kui nüüd teie lapsed ka leiaksite natukene naljakaid, veidraid loomanimetusi ja siis kirjutate meile. Ja meie püüame siis teile rääkida jälle sellest, kust nad pärit on ja mida nendest huvitavat teada on? Jah, ja ootame igasuguseid muid küsimusi, kaak, üks kummaline nimi tuli mul juba meelde, et see on sääriks sääsk peaaegu nagu saabastega kast, aga sääsk? Ma tean ka, et sääriks asjad on tõesti olemas hirmus pikkade jalgadega suured sääsed, vahel mõned lapsed kardavad neid kohe erakordselt, aga ega nad nii väga hammustama ja verd imema tiku. Ja neid te võite siis praegu sügisesel ajal päris palju veel näha. Aga jah, säärikuid tal igatahes jalas ei olnud. Aga siin on siilipoiss sulle üks kiri kuueaastaselt Jürgenilt. Kes elab Tallinnas? Oi, ma ei ole seda veel lugenud, giid paha. Tere, siil, kumb imetaja on targem vaal või delfiin? Mina arvan, et õigemini võib-olla Georg, sina vastad. Kui nüüd päris moodi hakata asja otsast peale, siis võib öeldud nii, et delfiin on kaval ja Urvaski öelda, kes siis targem on, kõik vaalad on päris targad ja üldiselt delfiine peetakse vaalade hulgast teiste vaalade hulgas kõige targemateks loomadeks, nii et kui me võtame näiteks sinivaala ja delfiini või siis hall vaarava küürakvaala siis tundub, et delfiinid on nagu kõige õppimisvõimelisemad ja kõige arukamad loomad. Aga meie inimesed ei tea sellest asjast päris täpselt suurt midagi. Ja sellepärast uuritakse ja puuritakse, võib-olla täna me teame, et delfiin on targem kui sinivaala võib-olla ülehomme või homme on juba selgelt hoopis sinivaal, on targem sest me osanud tema käitumist ja tegutsemist eriliseks tarkuseks pidada, sest me ise olime liiga rumalad. Niiet päris üheselt ei saagi öelda, et vaal on pardinbe, delfiin on targem, aga praegu me arvame, et delfiinid on inimese kõrval kõige targemad loomad maa peal. Inimene hindab kõikide loomade tarkust selle järgi, mida ta suudab loomadele selgeks õpetada, selgeks teha. Ja delfiinid õpivad väga kergesti ja kiiresti väga keerulisi asju tegema, viima mingisuguseid palle või, või esemeid väga kaugele, kuhu vaja on ja, ja tooma merepõhjast ette nähtud asju üles ja käima labürinti teise seotud silmadega, teatud labürinti läbi käib ühesõnaga väga keerulisi ülesandeid täitma, sellepärast neid siis nii tarkades peetaksegi ja delfiini aju on väga suur, aga inimene mõtlesin, tema hindab kõiki enda oskuste järgi, aga rääkida delfiinidega küsida, mis nemad asjast arvavad ja kuidas nad seda maailma näevad, seda me veel ei oska. Kui me õpiksime selle selgeks, siis me saaksime tarkuse ja rumaluse kohta väga palju huvitavat veel teada. Aga räägitakse ju, et delfiinid omavahel räägivad ja omavahel räägivad väga paljud loomad, ainult et meie inimesed ei saa sellest keelest suurt midagi aru ja vee ei oska nendega rääkida, aga loomad räägivad väga paljud omavahel? Jah, igal juhul see on väga huvitav ja nemad võivad rääkida keha asenditega ja Pärbitega ja ja siis sellises helisagedusi, mida me üldse ei kuule, näiteks nahkhiirte omavahelist jutuajamist me üldse kuule, sest nad räägivad nii kõrge häälega, et see meie kõrvadel on täitsa tajumatu ja võivad rääkida veel erinevate poosidega ja võta sa kinni veel, millega näiteks putukad omavahel infot vahetavad või näiteks ka meel. Ja nüüd ma tean, ma ükskord vist rääkisingi räägivad omavahel sellega, et nad vahetavad värvi ja täpselt samamoodi seepiad, sellised väikesed kalmaari moodi tegelased, kes meres elavad. Nojah, ja nüüd me kaldusime nii pikalt arutlema selle loomade keele üle, aga seda on tegelikult uurinud etoloogid, need on loomade käitumise uurijad ja järgmisel nädalal meie saate ajal kuuletegi katkendeid Konrad Lorenzi raamatust kuningas Saalomoni sõrmus, kus just loomadega rääkimisest, loomadest arusaamise probleemidest ja katkendit sellest raamatust loeb näitleja Aarne Üksküla. Eelmises saates me rääkisime teile, et saime toreda pika kirja meie headelt sõpradelt Pärnu, 21.-st laste peale vabandust ja lapsed paluvad öelda kõigile kõigile, nemad igatahes puhkasid suvel suurepäraselt ja loodavad, et kõik teised lapsed puhkasid ka suvel hästi ja nad meenutavad veel oma reisi Tallinna loomaaeda. Ja lapsed soovivad, et Tallinna loomaaia loomadel ikka hästi läheks. Loomaaia loomadel läheb siis hästi, kui neil on piisavalt süüa ja nende eest hoolitsetakse ja, ja külastajad ei torgi neid. Ja kui me nende eest hoolitsemine, tunnevadki loomad ennast hästi Aga siis on nelja-aastasel madisega üks mure, talun kodus rott, kes oli alguses väga hea ja sõbralik, Kingsis kätt ja oli üldse igati kena ja viisakas rott. Aga nüüd on otiga midagi juhtunud, rotte näinud tigedaks, lööd hambad kätte, närib ajalehe kätte, saab kohe tükkideks ja üldse ei käitu enam hästi. Seda on nüüd siit kaugelt raadiost päris raske öelda, mis pärast rott niimoodi oma iseloomu muutis, seal võib olla väga-väga palju põhjusi, võib-olla sai ta kunagi haiget kellelegi käes ja sellest läks ta kurjaks või vaata seltsilist keda tal parajasti ei ole ja siis sellepärast võtta kurjaks minna. Mõned rotid on lihtsalt sellised, et nende iseloomu selline natuke kurjem ja kui nad täiskasvanuks saavad, siis nad lihtsalt muutuvad kurjaks ja pole sinna ka midagi parata. Nii et mis on selle põhjuseks, miks ott kurjaks läks, aga ma arvan, et sellele saab jälile nii kodust roti hoolega vaadata, natuke mõelda selle üle, mis siis temaga juhtuda võis. Ja siis võib-olla mõtlete ka selle põhjuse välja, et tore on see, et, et need taimed, mis teeb kevadel mulda, pistsite, et need on kõik ilusti üles kasvanud. Üks küsimus on veel, see on veidrate rohutirtsude kohta, need rohutirtsud olid Hiiumaalt. Aga sellest võiks vist rääkida meie hea putukate tundemärk, kruusk. Jah, ma usun, et järgmises saates, mis on kahe nädala pärast, siis räägime neist rõhu tirtsudest. Aga nüüd on jälle õige aeg rääkida ajaloost, eks ole, nojah, jätkame siis 16. sajandi keskpaigast, nagu mu eelmisel korral pooleli jäime. Ja selle aja kohta rääkida järgmist siis 1553. aastal, põhjendas tuginedes oma mõtisklustele hispaania mõtleja ja loodusuurija servet, seda loomadel peab olema niinimetatud väike vereringe, see kopsuvereringe, kus siis toimub see vere rikastamine hapnikuga. Aga tal tekkisid konfliktid, pahandused teise tolle aja suure loodusuurija Kelviniga ja need olid usulistel pindadel tekkinud pahandused. Nii et lõppes see asi kõik selle serveti jaoks kurvalt, ta tunnistati nõiaks ja põletati tuleriidalt. Nojah, see oli selline imelik aeg küll jah. Et siis oli vist neid nõidu päris palju. See oli 400 aastat tagasi ja siis arusaamised maailmast ja sellest, mis meid ümbritseb, olid hoopis teistsugused. Nii et siin nii kauge aja tagant on raske hinnangut anda, et kas üks tegi õigesti või valesti või Eestiga õigesti, kes tegi valesti ja ma arvan, see ei olegi meie ülesanne neid hinnanguid praegu andma hakata. Aga loodusteaduste areng läks omasoodu edasi ja paar aastat hiljem juba 55. aastal näidati esmakordselt sarnasust siis inimese ja linnu skeleti vahel. No see oli päris otsene vihje juba seal peaks olema nagu midagi ühist kogu loomariigil aga päris taoliste järeldusteni veel välja jõutud. Ja 1559. aastal ilmus uuesti teooria siis et peaks olema päike vereringeloomadel ja ka inimestel. Ja siis seda tõestati ka juba eksperimentaalselt ja selle eest enam kedagi tuleriidale saadetud, nii et see teadmine jõudis ikkagi inimesteni nüüd veel edasi, 1563. aastal avaldas prantsuse loodusuurija Bernard Palazzy esimesed uurimused taimede toitumise kohta. Seni oli kaunikesti ähmane see kuulutus selle kohta, kuidas taimed söövad või mida nad üldse söövad. Ja tema oli siis see mees, kes hakkas neid asju nagu paika panema. Ja mõned aastad hiljem siis hakatuurimuga juba loote arengut esimesed looted, mida siis uuritavaid kanalootetel munad, mis kana haudus siis iga paari päeva tagant, mõni koksiti katki ja vaadati, mismoodi see kanna poeg seal edasi oli arenenud, niimoodi saadi siis teada, kuidas munasse kanapoeg välja areneb. Nojah, nüüd on teadus ja uurimise võimalused nii palju edasi läinud, et alati pole vaja seda muna katki koksida. Kui me tahame teada, mis seal sees toimub, me võime ka vastavate aparaatidega vaadata ja 1583. aastal ilmus siis esimene katse süstematiseerida taimi püüti siis taimi nende toitumise ja kasvu ja paljunemise iseärasuste järgi omavahel grupeerida ja see oli siis nagu selle taimesüstemaatika ikka üldse loomade süstematiseerimine. Üks selliseid esmakatsetusi jälle keskajal. Ja mõned aastad hiljem avaldati Ameerika looduse kohta eriti just Põhja-Carolina osariigi looduse kohta üks väga põhjapanev teos ja see oli siis esimeseks katseks kirjeldada teaduslikud Ameerika mandri loodust, hiljem ilusaid töid lausa massiliselt ja palju, aga siis esimene töö Ameerika looduse kohta ilus jaht 1585. 586. aastal ja ma arvan, et kuhugi siia Ameerika loodus juurde me seekord punkti panemegi. Selles jutus on nüüd olnud kogu aeg väga palju neid aastaarve ja nimesid ka. No see on selline kokkuvõte või kontsentraat kogu sellest paksust ja, ja põhjalikust materjalist, mis seda bioloogia ajalugu käsitleb. Ja kui me hakkaksime päriselt seda ajalugu ümber jutustama, siis meil kuluks kümneid ja kümneid ja võib-olla isegi sadu siilisaateid ja ma ikka võib-olla ei oleks veel nii kauge välja jõudnudki. Aga huviäratavad need asjad küll minus küll äratavad huvi. Nojah, siin vähemalt saab aru, kui kaua aega tagasi, kui ühte või teist asja tegelikult teati ja ja see, mida me võib-olla enda jaoks avastama kooliõpikust või mõnest juturaamatust, selgub, et inimesed mõnda asja on teadnud juba tuhandeid aastaid tagasi, mõnda teist said teada alles paarisaja aasta eest, aga mõni teadmine on võib-olla selles samas raamatus, mida ta parajasti loed talle esmakordselt avaldatud ja varem kunagi pole ükski inimene seda asja üldse teadnudki et see on päris huvitav teinekord selle üle järgi mõelda, mida me enne teadsime, mida me vahepeal teadsime, mida me nüüd teame ja kõige põnevam see veel välja mõelda, mida me teada võime veel saada. Küllap seda, mis veel kõik avastamata on väga-väga palju. Igaüksteist võib tulevikus, kui koolid kõik käidud, on võib-olla veel palju-palju põnevat avastada, millest keegi kunagi enne ei teadnud. Mitte midagi ei ole aga ajalugu tunda on vaja selleks, et teada, mis juba ära avastatud on, muidu võib jääda väga narri olukorda, et avastad enda jaoks midagi hirmust põnevat, aga siis, kui hakkad raamatust lugema, selgub, et see oli juba teada inimestel umbes 2500 aastat tagasi. Aga nüüd, head sõbrad, soovime teile värvilist sügist. Ikka huvitav oleks elu igal pool ja kohtume kahe nädala pärast, sest järgmisel nädalal on meil kavas saade, lood loodusest, kus me siis räägime etoloogia rajajast, Kondrat, Looretsist ja meie aadress on ikka Tallinn 200 100, Lomonossovi 21. Lasteraadiosiilile mulle kuulmiseni. Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge, on tôesti. Siililegi selge.
