Inimese aju on selles maailmas küllap looduse kroon. Inimsilmale seevastu annavad silmad ette õige mitmed putukad  ja lausa kahepaiksed. Ja alles umbes 300 aastat tagasi jõudis inimaju  nii kaugele, et kompenseerimaks oma silma nõrkust leiutas ta  sellele abivahendi. Nähtamatu nähtavaks muutmiseks on vajalik mikroskoop. Mikroskoobi leiutamine sai võimalikuks seitsmeteistkümnendal  sajandil ja esimesed leiutised olid küll algelised Robert  Huuki mikroskoopi ja Anton von Lemanhuki mikroskoop,  kuid nende abil tehti olulisi avastusi. Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis on tänaseni väga heas  töökorras kart Saii mikroskoobid. Kart SAIs pühendus. Mikroskoopide valmistamisele 1847. aastal Jeenas väikeses  töökojas koos kahe abilisega. Aga juba 1861. aastal. Sai ta Türingi tööstusnäitusel oma mikroskoopide eest kuldmedali. Ja 1866. aastal müüs ta oma 1000. mikroskoobi. Mikroskoopi on see selle mikroskoopi peal,  on number 9528. Mis see siis tähendab, millal võiks olla see mikroskoop tehtud? Selle mikroskoobi valmimisaasta võiks olla kuskil 1870. Aga mis teeb Karl sassi mikroskoobid nii heaks,  nad on ju kuulsad senimaani. Ja ilmselt on ta teinud tõsist tööd kvaliteedi kallal. Ta oli tõeliselt nõudlik oma mikroskoopide suhtes. Ta vähe kvaliteetsed mikroskoobid lausa purustas. Mikroskoop näeb igal juhul väga kena ja kobe välja  ka praegu. Aga kes kõik võiks olla seda kasutanud? Arstiteaduskonna tudengid on seda saanud kasutada,  võib-olla on seda kasutanud kindlasti ka kuulsad professorid  ja tänapäeval näiteks me kasutame siinsamas ruumis  ka seda haridusprogrammide tegemisel. Nii et tänapäevased kooliõpilased saavad ka. Kui ma olin veel väikene poiss, siis ma armastasin tuhnida  kruusakarjäärides ja koguda sealt igasuguseid põnevaid kivikesi. Ja ükskord ma leidsin vot niisuguse toreda  ja omapärase asja millest ma natuke hiljem sain teada,  et see on mitte lihtsalt kivi, vaid trilobiit. Trilobiidid on välja surnud lülijalgsed ja nemad ilmusid  Gambrimi ajastu alguses umbes 530 miljonit aastat tagasi. Nendel olid väljapaistvad silmad. Need silmad on nagu tänapäevaste putukate liitsilmad. Eesti kambriumist on leitud kaks liiki, aga ordoviitsiumi  ajastust on juba üle 150 liigi teada. Ja kuidas nad saaki püüdsid ja kus see suu neil üldse oli? Suu asus neil keha kõhu poolel ja sinna nad kuhjasid toitu  siis kahearuliste jäsemetega ja nimi trilobiit tulenebki sellest,  et nendel oli siis keha jagunes nagu kolmeks keskmine kumer  telje osa ja siis kaks külge, mis omakorda jagunesid veel  kolmeks siis peakilp, keha ja sabakilp ja ohu korral  siis trilobiit tõmbus kerasse. Ja kui suureks niisugune elukas kasvas. Eesti kõige suurem tervenisti säilinud on 26 sentimeetrit  pikk pseudaasafus. See on siin näha ja siis oletatavasti kõige suuremast on  säilinud ainult saba. Võib arvata, et see trilobiit oli, oli poolemeetrine,  on neid Eestis paljud haruldased. Nad neid päid ja sabasid võib leida tihti aga tervet  trilobiiti suhteliselt harva, kuhu neid korjatakse? No neid korjatakse, kas muuseumidesse, ülikooli,  geoloogia, muuseumis või loodus muuseumisse  või Tallinna geoloogia instituudil on suur kogu. Ja siis teadurid uurivad neid, sest et ikkagi on väga palju sellist. Selliseid tunnuseid ja uusi liike leitakse järjest,  nii et ikka iga uus leid on teave meie arusaamades elusloodusest. Neid pisikesi käsijalgseid Siin ja seda pirakat rüügala seal eemal natuke ühendavad  kaks asja. Mõlemad on sadu miljoneid aastaid vanad. Esiteks ja teiseks on nad mõlemad kivistunud. Aga kuidas kivistis üldse tekib, mis kivistub  ja mis mitte? Kivististe tekkimine on päris põnev. Kõigepealt meil kõigil on olemas skelett  või luustik. Inimesel on olemas näiteks hambad ja kondid. Nendel käsijalgsetel on olemas samast materjalist väliskelett. Ehk siis koda. Ja loodus on nõnda arenenud, et väga paljudel elusolenditel  on mingi tahke skelett olemas. Tahked osad säilivad looduses kõige paremini. Aga kivistuvad ka pehme keha. Osad kivistised, mida me näeme, ongi kombinatsioon algsest  skeletist tavaliselt aga nad on nende uute mineraalidega kas  siis täitunud või, või, või, või nad on muutunud nende säilitajateks. Kaua aega oli ju teadlase töölaual enamasti  ka kivistise uurimiseks luupja mikroskoop,  tavaline optiline mikroskoop. Jah, ja luup ja mikroskoop on tegelikult kasutusel  tänapäevani ja valgusmikroskoop, mis tegelikult toimib  samamoodi nagu paarsada aastat tagasi ja varemgi. Võimaldab välja otsida mikrokivistisi ja üsna. Sellistel suurtel suurendustel, nii et sellised millimeetri  suurused objektid on veel täiesti käsitletavad. Aga kivi sees on kindlasti ka väiksemaid objekte  ja asju, mida tasuks uurida, et mismoodi  siis nende vaatlemine käib? Nende jaoks on nüüd õnneks kasutada väga põnevad uued  meetodid ja eelkõige siis elektronmikroskoopia  ja see võimaldab siis suurendusi. Kus on näha? Tuhandiku millimeetri suurused objektid,  see on siis üks mikron ja, ja ka veel 10 korda peenemad objektid. Ja mis nende struktuuride tundmaõppimine meile annab? Kui me võtame praktilisema poole, siis, Ja räägime inimesest kelletist, siis siin. Luude puhul ja hammaste puhul on väga suured rakendused just  nende taastamisel ja, ja lisaks üritatakse imiteerida  loodust väga palju ja terve selline rakenduslik. Tehnoloogiaharu on nüüd nagu nanotehnoloogia  mis palju siis kasutab ka mikrotasandil looduses juhtunud  ehk siis bionimetika ja matkitakse looduses kavalalt tehtud  lahendusi ja ja seeläbi siis õpitakse ja kõik algab sellest,  et tundma õppida seda, mida siis need kavalad objektid  looduses on juba nii-öelda enda jaoks leiutanud. Ekraanil on nüüd üks. Pilt, kus on mummud, kus on kriibud triibud,  midagi veel, mida me seal tegelikult näeme? See pilt on nüüd siin võetud. Ühest. Seenest ja praktiliselt kõik seened, nii palju,  kui me teame praegu maailmas orienteeruvalt 80000 liiki me arvame,  et neid on tegelikult mitu miljonit. Nad on kõik mikroskoopilised. Kui me vaatame nüüd muuseumieksemplari siis  muuseumieksemplaridena on seened valdavalt viljakehadena  ja see on midagi, mida me saame siis loodusmuuseumis talletada. Siia peale on kirjutatud DNA eraldus, tähendab,  sellest eksemplarist on ka DNA eraldatud  ja näete, tal on jalg, tal on kübar ja, ja see on midagi sellist,  mida enamus inimesi teavad, et tegemist on seenega. Aga tegelikult see seen elab ja talitleb varjatult  mikroskoopiliselt mullas. Selle viljakeha järgi peale vaadates ei ole võimalik määrata,  mis liigiga on tegemist. Ja seetõttu me peame siit võtma proovi ja siin ongi nüüd  pildil me näeme, kus need ümmarguselt struktuurid on  tegelikult üksikud rakud, mis on eosed, seeneeosed. Ja, ja mida me siis ka sööme miljonitena sisse,  kui me teeme näiteks riisikapraadi või, või sööme puravike,  siis me sööme väga suurel hulgal just nimelt neid eoseid  ja üks viljakeda produtseerib siis iga päev neid miljoneid. Neid viljakehi hoiame me siis loodusmuuseumi kogus selleks,  et hiljem tulla selle eksemplari juurde tagasi,  vajadusel ümber määrata. Või hoiame teda autentse materjalina, kust on eraldatud DNA  ja tehtud analüüs. Siin majas on vist Eesti kõige. Vanemad muuseumieksponaadid mitusada miljonit aastat vanad. Aga see muuseum ise on vist ka Eesti vanim. Tartu Ülikooli loodusmuuseumi teke ja asutamine on vahetult  seotud ülikooli taasavamisega. Nii et 1799. aasta tsaari ukaasis oli juba kirjas,  et loodus, teaduste professorile alluvad botaanikaaed  ja loodusmuuseum. Aga esimene kindlalt ülikooli kohale jõudnud kollektsioon on  25.-st märtsist 1802. Kas see oli üks kõrge kingitus ja see oli suur birst  Konstantin Pavlovitši kingitus, mille kohta kuraator Graf  Manteufel andis ülikooli kuratooriumile teada,  et keiserliku kõrguse suur vürsti kingitus on ülikooli  kohale jõudnud ja ülikooli hoonesse sisse lastud kanda. See koosnes 11-st kastist, millest vähemalt üks oli looduses med. Põhiliselt olid raamatud ülikooli raamatukogu jaoks. Esimese paarikümne aastaga suudeti koguda geoloogilisi objekte,  oli üle 4700 zooloogilise, oli ka üle nelja poole 1001  esimesi suuremaid ja olulisemaid kollektsioone,  mis ülikooli tuli, oli saksi Veimari Hertzikliku mäenõuniku,  Johann Karl Wilhelm Foigti kollektsioon,  mida ta küll ise pakkus Tartu ülikoolile ostmise jaoks,  aga Foikt oli oma aja üks tuntumaid geolooge Folkti kollektsiooni,  st on siin üks. See psilomelaani pala, sest tal oli ka kaheköiteline  mineraloogia ja see on selle mineraloogia raamatu ainukene  illustratsiooni on tiitel lehel ja seesama kivi on meil siin  vitriinis olemas. Aga kus neid kogusid, ma saan aru, need kogud täienesid üsna  kiiresti ja, ja muutusid üsna mahukateks,  et kus neid hoiti. 100 aastat oli ülikooli loodusmuuseumi, siis paiknes aula  kõrval nii ühel kui teisel pool aulat, nii et pidulike  kontsertide vaheaegadel sai publik vaadata ülikooli loodusmuuseumit,  ühel pool topised, teisel pool mineraalid. Aga mis ajast siis selles majas, mis maja,  kas see on vist ka üks esimesi spetsiaalselt muuseumiks  ehitatud maju Eestis ja vahetult enne esimese maailmasõja  algust sai hoone valmis, aga kuna hakkas sõda oli suur tühi hoone,  siis kõigepealt oli siin sõjaväehaigla, et ülikool  selle hoone sai siis 1920. 21. aasta talvel enda käsutusse. Et siis sellel ajal koliti loodusmuuseum peahoone siia  ja nüüd on ta siis lakkamatult sellest ajast peale olnud. Ja tegelikult ka see mööbel, mis siin on,  et ka see mööbel on suures osas vana mööbel,  osa sellest on vähemalt 150 aastat vana,  aga võib-olla veel vanemaidki, nii et me kõnnib siin  imperaatorlik vitriinide vahele. Jah, see on päris uhke tunne, nagu ermita  siis enam-vähem. Säilitatakse loodusmuuseumides objekte, mille vanus ongi  kuni mitmed miljardid aastad, nii et ühest küljest ta  peegeldab elu ajalugu. Maal, teisalt on loodusmuuseumi Tänapäeval väga olulised kogud, kus säilitatakse,  talletatakse, hetkel elanud või, ütleme,  viimase 100 200 aasta jooksul elanud. Organismide kas kudesid või terveid organisme,  noh, vaalu piltlikult öeldes me muuseumis ei hoia,  aga hoitakse mingeid kudesid vaalast. Ühest küljest võib öelda, et sellel ei ole vajadust,  sest nad on looduses olemas. Teisalt on selge, et väga suur osa neist liikides on vägagi ohustatud,  nii et see, et me talletame neid muuseumis,  see on üks võimalus, vähemalt tulevikus nende neid uurida,  kas siis mikroskoopide abil või ka molekulaarselt uurida  nende genoomi. Teiseks üks väga oluline aspekt loodusmuuseumi kogude juures,  kus talletatakse hetkel elavaid organisme,  näiteks. Seeriad organismidest. Teatud ojades või, või teatud mullas, kus  siis kindlate ajavahemik, kuid järgi talletatakse muuseumis  seal elavate kindlate organismide kudesid  või täis organismi just selleks, et 50 100 aasta pärast  tulla muuseumi, võtta need organismid ja uurida teatud  keemiliste ühendite sisaldust näiteks mürkide  ja on olemas teatud organismid, kes talletavad neid  kemikaale enda kudedes. Nii et et maailmas on rida loodusmuuseume,  kes võtavad ja talletavad kindlatest kohtadest kindlaid organisme,  selleks, et tulevikus oleks võimalik meil teada saada,  milline oli sealne keskkond. 50 100 aastat tagasi. Mis sa siin uurida? Oota mikroskoopiga praegu mustrit on väga hästi näha. Palju see suurendus on? On siis 40 korda vist? Sa valid, kas tahad õppida tundma näiteks hääli,  siis vaata pilte ja kuula helisid. Püüa meelde, jäta ja ära tunda. Mis teeb loodusmuuseumist muuseumi? Need on tema kogud eelkõige ja see on teaduslikult läbi  töötatud ja kogutud materjal. Muuseum ei saa olla lihtsalt mingi projektipõhine projekt,  kus me paneme välja mingi toreda niisuguse ekspositsiooni  ja ütleme, et see on muuseum. Kui ei ole kogusid, ei ole ka muuseumi, millest need kogud koosnevad. Meil näiteks siin on sooloogilised, kogu entomoloogilised kogud,  need on putukakogud, ornitoloogilised kogud,  meil on suur geoloogiakogu ja tegelikult korjame. Me neid ka praegu juurde. Suur osa meie kollektsioonist on saadud kingitustena. Ja tegelikult kõige esimesed asjad on pärit juba provintsiaalmuuseumist. Mis siis ulatub tagasi 19. sajandi teise poolde. Aga kui me räägime, kui vanad asjad meil on,  siis meil on ka miljoni aasta vanuseid ja  ka miljardi aasta vanuseid asju. Millal loodusmuuseum eraldub üldmuuseumist,  millal ta muutub iseseisvaks. Millal see mõtteviis jõuab nii kaugele maailmas  ja meil Eestis? No tegelikult provintsiaalmuuseumi aegadel juba oli mitu  korda küsimus sellest, et peaks looma eraldi loodusmuuseumi,  sest loodusteaduslikud kogud olid päris suured  ja näiteks nende halduses olid ka Karl Ernst von Pari  botaanilised kogud näiteks mida küll praegu meie käes enam  ei ole, et nad on Tartu ülikoolile üle antud,  aga mitmete teiste nimekate loodusuurijate kogud on pärit  sellest ajast. 40. aastal, enne teist maailmasõda loodi eraldiseisev Eesti loodusmuuseum,  koguseid ja muuseume on väga erinevaid. Meie oleme Eesti loodusmuuseum ja eelkõige tahaksime näidata  Eesti loodust. Ja me tahame, et need asjad, mis meil väljas on,  on tõesti meie kogudest toodud ja et nad oleksid naturaalsed objektid. Et näiteks see näitus, mis meil siin praegu väljas,  on see putukate näitus, see on ka puhtalt meie entomoloogia  kogudes pärit näitus. Zooloogilised eksponaadid tulevad eelkõige meile,  tänapäeval ikkagi läbi keskkonnaametit ja muude selliste asutuste,  kuna me ei tapa ühtegi looma ise jahil, ei käi. Olin kunagi jahimees, aga nüüd ma teen fotojahti. Ja ja see on ka üks kogumise meetod, et kuna noh,  lihtsalt ei ole võimalik konkreetseid isendeid nii-öelda  purki pista alati siis siis dokumenteeritakse neid piltide  näol näiteks Aga ütleme siin putukaid stseeni, mitmesuguseid niisuguseid  väiksemaid asju korjata ikka ise. Putukaid entomoloogid koguvad hoolega ja ja. Nii nii Eestimaal kui ka raja taga kuskil kasvõi Peruus  näiteks et. See see valdkond annab muidugi Eesti oludes ka. Uusi liike. Nii Eestis kui, kui, kui kuskilt mujalt kogutud materjali põhjal,  et see, see on üks väljund, nii et käite ekspeditsioonidel,  siis ekspeditsioonidel käiakse. Kas loodus, muuseumid on kogu aeg kogunud ühtemoodi ühtesid  ja samu asju, on ka? Muutus. Muutused tulevad eelkõige seadusandlusest. Kogumisega suurelt jaolt tegeleda ei ole võimalik  või siis on selleks vaja mingisugust eriluba. Nii et sellisel moel, kui vanasti koguti loogilisi kogusid kevadeti,  käidi kakkude ja kotkaste ja, ja muudes pesades  ja võeti sealt munad ära ja pandi kogusse. See, see aeg on pöördumatult ümber. Looduslikud objektid on teinekord päris suured  ja mahukad. Kuhu te nad panete? Meil väga suuri elukaid ei ole, justkui kõige suurem on meil  Franz jääkaru, kes Tallinna loomaaiast Meile tuli, aga muidu hoiame neid kõiki materjale fondi hoidlates,  nii et, et see osa, mis meil väljapanek on,  see on üks väike väike, tühine osa sellest kogu materjalist,  mis meil on. Mu eesmärgiks ongi olnud Eesti Suurliblikate kollektsioon ja, ja seda ma olen nüüd  siis 60 aastat teinud ja, ja praegusel hetkel minu kogus on  üle 900 liigi Eestis on kuskil 960 praegu leitud. Nii et eesmärk on kõik Eesti liblikad, kõik kõik ei ole  võimalik kätte saada, sest on palju niisuguseid asju,  mis on. Mis on, mida enam ei ole. Kas kliima soojenemisega, mis on liikunud põhja poole või,  või mingil muul põhjusel taandunud. Aga on jälle palju asju, mis on, mis on ka juurde tulnud,  et kliima toob liblikaid juurde mitte ainult kliima,  vaid ka uuritus. Kui palju teil liblikaid üldse on? Viis-kuuskümmend 1000 võib-olla praegu siin. Aga ega te ju kõiki neid liblikaid ükshaaval ise pole kinni püüdnud. No võib ütelda, et kõik ükshaaval ise kinni püüdnud,  jah. Sest teist võimalust ei ole. Võimalus on veel kasvatada liblikaid. Siin siin ongi mul üks kast. Tegime turismireisi Keeniasse ja ma külastasin seal ühte  liblika farmi ja ma ostsin sealt. Vastavalt nende kataloogile mõned asjad kaasa. Jõudsin koju ja kuskil jõulude ajal lendasid kõik need  liblikad mul toas. Siin on üks liik, tema, see on tont, suru. Kaks aastat tagasi mul õnnestus saada Hiiumaalt üks. Liblika nukk tähendab, saadi kätte röövik  ja sellest ma kasvatasin välja nii et Eestis Eestis leitud tantsuru on ka minu kollektsioonis olemas,  nii et see oli. See oli ülev hetk, mulle. Kas on midagi niisugust, mis ilmtingimata peaks olema,  aga veel ei ole teekogus. On olemas veel üks oleandri, suru. Ta on sama suur kui tontsuru aga tumerohelise värviga  ja väga-väga põnev ja noh, troopilise välimusega liik  ka see lendab aga palju harvemini kui tontsuru Eestisse. Minu teada oli kuskil 70. aastate lõpus on üks üks saadud. Nii et kui niisugune niisugune kätte saada,  siis oleks võiks jälle olla väga-väga ülev hetk. Looduse ulatused ajalised on ju palju palju pikemad kui kui  inimajaloo ulatused, kui me mõtleme looduse ajaloo peale  näiteks selle loo raames, mis räägitakse nii,  et alguses oli suur pauk või isegi kui me mõtleme  evolutsiooniteooria peale, mis ju samuti on esitatud meile  kui üks lugu. Siis selle loo ajaline ulatus on määratult pikem,  kui, kui inimene sellega oma lugudes tavaliselt harjunud on. Kuidas, kuidas sulle tundub, et see looduse mäletamine meil  üldse korda läheb ja õnnestub? Loodus pakub meile võrratult rohkem võimalusi lugudeks. Asjades, mis muidu kultuuri kohe ei ulatu Pikema ajaga lugusid, kauem kestvaid lugusid. Olenditega lugusid, eks ole, mis on? Väga iseäralikud, nii et. Muuseumiski eks tänapäevastes muuseumides eriti ei panda ju  ainult nime mõne topise juurde või püütakse panna neid kokku  mingiteks lugudeks. Kas loodus on võimeline iseennast mäletama  nii nagu näiteks inimene, iseenda elu on võimeline mäletama? Kindla peale, aga see tähendab kindla peale. Teised olendid kõik mäletavad, aga, aga see ongi tähtis,  et nemad mäletavad ilma lugudeta. Nad mäletavad oma vajadustega seotult. Ja see mäletamise osa on võrratult isegi suurem,  ma arvan. Mälu on mälu on elu taastusmehhanism. Mälu ongi see. Isegi võiks öelda, et selles mõttes nagu asjad,  elavad nad koosnevadki mälust. Elu püsimine ja kordumine ja see on ju kõik puhtalt. Sellest mitte ilma loota mälust tulenev. Aga raske on mõelda, kuidas need ilma loota mälud on,  sest sest kus on, kus on lood, seal on sõnad ja,  ja praegugi me üritame ju rääkida sellest,  et keegi mäletab ilma lugudeta ja võib-olla  siis ka ilma sõnade ta. Keha sul, kui sa magada, siis. Ei keera ennast voodist maha, keha mäletab,  kus on voodiserv. Või kõndides jalad mäletavad seda, kus on aste. Mu jalad vist mäletavad isegi seda, kui kõrge on see aste. Aga, aga hästi siin olen, olen ikkagi mina seda mäletamist  toimetab siis kuidagi minu teadvus. Aga selline loodus, kus teadvust ei ole. Seal ei ole teadvust, aga seal on teadmine. Nad kõik teavad midagi. Muidu nad ei tunneks ju ära, nad tunnevad ära oma tuttavaid kohti,  oma tuttavaid. Poegi ja partnereid. Head ja paha ilma nad mäletavad võib-olla isegi ehedamalt. Kui meie me peame selleks veel mingi loo peale ehitama
