Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Täna vastame teie küsimustele, kuulete põnevate nimedega loomadest. Ja ka kõigepealt saate teada, kuidas teie vastasite meie küsimustele nendele küsimustele, mis me andsime teile siis, kui me Arktikast rääkisime ja me küsisime, kes olid need vaprad mehed, kes jõudsid esimesena põhjapoolusele ja millal see siis aset leidis. Kõik, kes meil on vastanud suures osas, on õigesti osanud ära öelda, kes need siis olid ja võib-olla siili buss loed näiteks parksepa lastekirjast etteparksepa lapsed kirjutavadki ju nii nagu teisedki õigesti vastanud, on kirjutanud, et esimestena jõudsid põhjapoolusele ameeriklased peri ja tema saatja neeger Hansson. Ja see toimus kuuendal aprillil 1909. aastal. Ja kõik see tarkus on kirjas ene esimese köite 297. leheküljel on teisi raamatuid muidugi kaugust. Sama tarkus võib üles leida ja mõnedes raamatutes ka täpselt, mis neil kõik vaja läks. Selleks, et seda põhjapoolust avastada. Ja näiteks kui põhjapoolusele Teele asus veebruari lõpus, kuulus tema ekspeditsiooni 24 meest 133 koera, 19 kelku liiguti etapi kaupa sinna põhjapooluse poole ajati tee peale, siis moonaladusid ja sinna jäeti siis toiduaineid ja mõned mehed siseid neid asju ka valvama. Ja siis, kui lõpuks oli põhjapoolusel juba piisavalt lähedale jõutud, liikus kosmosaatja kahekesi põhjapooluse poole ja jõudsidki siis sinna kuuendal aprillil 1909. aastal. Siin mõnedes kirjades on ära märgitud ka kuulsaid maadeuurijaid Nanseni ja Bellingshauseniga. Jah, aga nemad siis päris põhjapoolusele ei läinud ja see Bellingshausen oli üldse mees, kes purjetas seal lõunamandri Antarktika ümbruses ja lapsed mõned ongi sekki ajanud Arktika ja Antarktika, need on kaunis sarnased mõisted, aga erinevad asjad Arktikas ja lühem sõna, see tähistab siis seda põhjapoolus ümber olevat piirkonda ja Antarktika on siis teiselt poolt öelda, kui ülevalt alla vaadates, seal maa alumises otsas maakaardil. Küll me sinna lõunapoolusele ka oma rännakutega jõuame, aga sinna läheb veel päris palju aega, nii et võib-olla aasta pärast oleme oma jutuga sealmaal. Jah, ja siis me räägime juba sellest Antarktikast natuke lähemalt, aga et siis sellest nimedest natuke selgust tuua, siis. Ma räägiksin ära, miks siis seda põhjapiirkonda arktikaks kutsutaks. Asi on selles, et põhjapoolus ümber mõned tähed, aga eriti põhjanael ei näi üldse liikuvad, vaid nagu ripuvad selle põhjapooluse kohal. Ja seal põhjanaela vahetus läheduses on üks ilus selge tähtkuju mida me tunneme suure vankri nime all, aga vanad kreeklased teadsid seda suurt vankrit suure karu nime all, nii et kui hea kujutlusvõimega seda tähtkuju vaadates võib seal mingid karu piirjooned tema ümber joonistada küll ja siis nendele tähistesse põhjasuund, põhjapoolus ja see piirkond karu suunda, aga kuna karu on kreeka keeles Arktos siis haiguse piirkond nime karu suunas Arktikas arktikaks ristiti tema kreeklaste poolt. Ja siis kuna arvati, et teisel pool peabki olema midagi, see on vastas ja vastas on kreeka, kes anti, siis nimetati tema Antarktika kaks, niimoodi siis need kaks nime kokku pandud Ongi. Nii et karu suunas olev on ära seletatud see arktika. Kui järele mõtelda, ega siis need vanad kreeklased palju ei eksinud, sest et maailma kõige suurem karu on vistu jääkaru ja tema elaga Arktikas. Just mõned uurijad arvavadki, et kreeklased olid kuulnud, et seal põhjasuunas elavad jääkarud ja, ja sellepärast nad ristisid selle karu suunas olevaks, aga ma isiklikult kahtlen, kas see ikka päris nii oli, kas nad ikka teadsid ennast jääkarudest, ma arvan, et nad ikka see suure vankri järgi ristisid selle piirkond. Nojah, ja ega me tegelikult ei tea ju, võib-olla isegi ei saagi kunagi teada, kus need vanad mere sõitsid, kõik käinud on ja mida nad näinud on, nii et arvamusi võib olla mitmesuguseid. Erinevates raamatutes on väga erinevad andmed, aga mina isiklikult soovitaksin, kes asja vastu väga põhjalikku ja suurt huvi tunneb, lugeda raisake Simmovi raamatut, millest me ka rääkinud juba oleme, mille pealkiri on seal, kus lõppeb maa ja seal on päris põhjalikult pikalt-laialt ja, ja huvitavalt sealjuures kõigest sellest kirjutatud. Nii. Ja siis eelmises saates küsis tammekännu Jaan veel ka seda, et miks seda põhjapoolust nimetatakse põhja nabaks ja see oli üks natuke krutskid, küsimus. Aga võib-olla sellepärast, et ega me ise ka täpselt ei tea, mina küll ei tea. Ei, mina ka päris täpselt ei tea, ma arvan küll, aga parem laseme lastel arvata ja nad on väga toredasti, arvavad. Nojah, näiteks marijaamas on meile kirjutanud, et põhjanaba nimetatakse põhja nabaks sellepärast et kord ennemuistsel ajal tulid lahtise loomad kokku ja otsustasid valida endale pealiku ja pealiku jurta pidi täpselt mandri keskele tulema, et kõigil loomadel oleks pealiku juurde ühe pikk tee tulla. Mõeldud, tehtud ja hakkasid loomade linnud maa keskkohta välja mõõtma. Aga igaüks sai erineva koha, sest jalad olid erineva suurusega, et taevaisa nägi seda pealt ja lõi keset arktikat suure tammeoksa püsti ja ütles. See on nüüd keskkoht. Loomad olid rahul ja hakkasid kohta põhja nabaks kutsuma, aga pealik on siiamaani valimata. Nojah, ja Alo Särg on arvanud niimoodi, et põhjanaba on sellepärast põhjanaba, et ta on nagu maakera lõpp või kõige tähtsam punkt. Kui me gloobust vaatame, siis sinna jooksevad kokku kõik need meridiaanid. Ja võib-olla sellepärast tähtsat koondumise kohta ja nabaks nimetada tabab Nov keskel olema. Kuigi ta päris maakera keskel ei ole kõhu keskel või kõhu ümber on ju see ekvaator. Kui maakera ja teistpidi keerata, siis ta on ju keskel ja siis tal on nagu kaks otsa, üks põhja pool ja põhjanaba, teine lõuna pool ja lõunanaba. Aga muidu see niux targutamise moodi jutt natukene ja mina ei ole ühestki raamatust mingit tarka seletust selle asja kohta leidnud ja ma olen küsinud sõprade-tuttavate käest ka ja ka nemad ei ole osanud midagi tarka öelda. Igal juhul Marie ammuse muinasjutt oli väga vahvalt ja eks igaüks võib mõtelda selle põhja, kas ta siis nii nagu ta tahab ja arvata, et tema jutt on õige siis tunda ennast ka maailma labala, onju. Aga parksepa keskkooli lapsed, seitsme aastane Marion ja noorhärra nimega DNS, kata Renee Rünk, Alo särge, Maria hammus. Kõigile kirjutajatele surveta. Ja nüüd muidugi võiks hakata küsimustele vastama, lapsed tahavad teada. Suur ja raske on jaanalinnu muna. On praegusel ajal jah, kõige suurem muna, mida linnud maailmas munevad ja ta on umbes üheliitrise mahtuvusega ja umbes poolteist kilo raske päris aukartust äratav suurusele munal. Ja seda suurt muna hoiab kinni veel üpris kõva koor, mis ei lase siis iga tegelase sinna sisse ronida ja näiteks seda muna tühjaks jooma hakata. Aga selle munaga seoses tuleb mul meelde üks lind, nimelt raipekotkas, kes on leidnud võimalusega sinna munasse sisse tungida ja sealse muna sisu ära süüa, aga selleks, et sinna sisse saada, aga ta seda katki teha ei jõua ja ta kasutab selleks tööriistana. Muidugi ei tee ta nüüd mingit puuriaga haamritega midagi muud vaid ta võtab maast kivi, võtab seda kivi noka vahele, viskab selle kiviga vastu muna ja pillub seda kivi vastu muna seni, kuni muna katki läheb, pragu sisse tuleb, torkab noka sinna sisse ja sööb siis selle muna sisu ära. Seda vaatepilti tahaks päris näha, kuidas kotkas kive pillub. Ma olen filmides seda õige mitmel korral näinud. Ta kõigepealt valib selle muna välja, siis tatsab tähtsa näoga ümber muna ringi, uurib ümberringi maast ja valib just sobiva suuruse kivi, ta ei võta kunagi tillukest, mis munakoorel midagi tee, vaid võtab paraja munaka ja siis keerab pea niimoodi taha kuklasse. Hästi virutab kõigest jõust ja vahetevahel on nähtud isegi nii, et nad natuke nagu tõusevad õhku õhust viskad sinna peale muna peale kivi ja esimese korraga tavaliselt teese kivi hoopel munale midagi alles. Teisel kolmandal korral õnnestub see muna koor katki lüüa ja sealt siis sisu kätte saada, nii et see kool on tõesti kõva seal ja kotkas näeb päris tublisti vaeva sisu juurde. Pääst kotkastele tundub üldse olevat seda taipu päris ohtrasti, sest ma tean näiteks talle kotkas. See on hästi suur ja võimas kotkas, ta neelab Kesk-Aasias ka Lõuna-Euroopas. Tema näiteks sööb väga palju luid, loomade korjuste luid ja et seal luuüdi siis kätte saada, siis selleks haarata selle kondi noka vahele, tõuseb kõrgele kõrgele õhku ja laseb nokavahetuses kondile alla kukkuda, see kukub vastu kive läheb puruks ja siis on võimalik seda üdiselt kenasti kätte saada, mida siis talle kotkas või habekotkas, nagu teda nüüd uuesti nimetatakse, sööb, et nad näevad päris nutikad linnul olevat need kotkad. Mina mõtlesin seda, et jaanalind on ju suur võimas lind, kas siis ta oma muna kaitsta ei saa, selle kotkast? Saab muidugi, aga aeg-ajalt jääb ikka midagi ripakile, mida siis osav tegelane suudab ära veeretada seal või on isalind, kes seal jaanalinnul mune haub, pesalt ära läinud ja siis jääb mõni muna niimoodi valve alt välja. Ja vahel juhtub ka seda Piano lendudel komme, et õige mitu lindu muneb ühte pessa seal mõnes pesas olnud 100 ja üle 100 muna isegi korraga koos seal tõeline munahunnik ja sinna ei jõua ükski või mahu isegi jaanalinnusuurune lind enam peale ära ja suusad mune jääb tema alt välja ja siis tasapisi veerevad eemale ja ja seal eemal nad siis satuvadki kotkaste tähelepanu alla ja nemad siis kasutavad selle juhuse muidugi ära ja panevad selle sisu nahk. Imelikke asju juhtub ilmas. Jah, aga palju seal ühel jalal neid mune on, kui seal ühes pesas võib olla kuni 100 muna. Ühel jaanalinnul tavaliselt on kümnekonna munaringis, aga see arv kõigub väga suurtes piirides, nii et see võib olla ka suurem ja võib-olla ka väiksem. Nii nagu väikeste linn. Pesaski headel aastatel on rohkem halbadel aastatel vähem mune. Aga millest jaanalinnumunade alusel pesas täpselt sõltub, seda ma nüüd öelda ei oska. Aga mida jaanalind praegu teeb? Aafrikas need jaanalindudel päris laialt levinud. Need on nii põhja poolekvaatorid, lõuna poolikvaatorit ja see, kus poolse parajasti oled, sellest sõltub sinu elu ka lõuna poole praegu suvi hakkab kätte jõudma ja sobiv aeg pesa tekkimiseks on põhja pool, hakkab talv ja kuivus. Aafrikas on see talv ja suvi küll väga suhtelised mõisted. Vihmane periood või niiskem aeg on sobivam pesa tegemiseks endiselt, seal lõuna pool võivad mõned pesitseda ja, ja põhja pool on pesitsemise ära lõpetanud ja kasvatavad poegi. Ja mõned võib-olla pole üldse pesitsenud, mõned otsivad praegusel hetkel näiteks toitu ja teised magavad ja nii et seal võib väga mitut moodi vastata sellele küsimusele. Igal juhul. Põnev mõtelda, et kui meil pall hakkab kätte jõudma, siis kuskil Aafrikas üksi a'la lind istub praegu pesal. Nojah, ja näiteks mind ennast huvitab kõige rohkem küsimus, et kes see jaanalind siis üldse on, kas ta on lind või ta ei ole lind, sest väga paljud uurijad ütlevad, et jaanalind ei ole üldsegi Lindvaid, hoopis elav dinosaurus. Kes on tänapäeval niimoodi sulgedega siin ennast ehtinud, jah, tänapäevani püsima jäänud. Et vot, see on ka veel segane probleem, sellepärast see jaanuarit on tõesti põnev lind ja, ja ma arvan, kunagi hiljem me temast räägime ka veel. See jaanalind on dinosaurus ja kohe nii huvitav, et sellest peaks kindlasti rääkima. Aga siin on muidugi veel üks huvitav küsimus ja see on, et mis on tsükloni silm? Mis on tsükloni sil? Tõesti ei tea võib-olla mõned ja näiteks ka seda, mis on tsüklon siis peakski sellest alustama, sest kuidas sa räägid tsükloni silmust, kui sa ei teagi, tsüklon natuke raske nüüd ära seletada, aga aga ütleme hästi lihtsalt siis niimoodi, et õhk on raske, ta, tal on kindel rõhk. Ta isegi vahel tunnet, et mõnes paigas on õhur kõrgem, seal on selge ilus ilm ja päike paistab ja teises kohas õhurõhk langeb ja, ja siis hakkavad tuuled ja vihm otse tsüklon tekib siis, kui kusagil õhurõhk hästi tugevasti langeb. Seal, kus on hästi hõre ja tühi paik, sinna hakkab midagi juurde, tulemusi hakkab voolama palju kõrvalt, kus kõrgrõhkkond hakkab sealt õhku juurde voolasina madala rõhuga alale ja kus õhk voolab, voolab suure kiirusega, tekib tuul, tuul maruline, väga kiire, sadu kilomeetreid tunnis, võimas, võimas tuul purustab oma teel kõik, mis sinna ette jääb ja see on muidugi troopikaaladel väga ohtlik ja ja põhjustatud inimestele ja loomadele üldse loodusele palju hädasid, aga otsesele tsükloni kesketormituule keskel on siis üks niisugune rahulik paik, mis mõnede tsüklonite puhul, näiteks kui tsüklon seal poolteist 1000 kilomeetrit lai, siis seal keskel võib-olla kolm, 400 kilomeetrit, kus on täiesti tuulevaikus ja midagi ohtlikku ei juhtu otseselt auku tuulevaikset paika, seal keskel nimetatakse siis tsükloni silmaks. Vot selline asi on siis tsükloni sil. Ja polegi loomega lindiga taimed lihtsalt tsükloni sil. Nüüd võiks. Kaladest rääkida ja küsimus on selline, et miks kaladel on seljad tumedad, aga kõhud heledad? Pika aja jooksul aastamiljonite jooksul tekkinud kohastumine ja see on omamoodi selline kaitsevärvus või varjevärvus. Tekib kohe küsimus, et mis varjevärvuse siis selline ikka on? Selleks, et sellest aru saada, sellest peaks kala vees vaatama. Ja kui te vaatate kala ülevalt alla debanuse, tume selg jõe või järve või merepõhi, on ka tume ja ta sulab selle tumeda põhjaga kenasti kokku, ta muutub palju raskemini nähtavaks kui näiteks siis, kui ta oleks hästi hele, seal paistaks hele laik kenasti tumeda põhja taustal silm. Ja nüüd jälle, kui me vaatame seda kala kõhu valt, ütlevad röövkala, vaatab alt üles, neid leppis kalu, keda ta sööb ja seal on hele taevastal vastu säravas hele kala, kõht ka hele kala, kõht sulab kenasti kokku sel heleda taevaga ja niimoodi jälle see kala muutub vähem märgatavaks. Muidugi ta ei muutu täitsa nähtamatuks selle taeva taustal, aga ta muutub vähem märgatavaks. See annab talle võimaluse jälle paremini ellu jääda, sest võib-olla alati nii teraselt kala ei vaata. See röövkala ja niimoodi pääseb ta siis selle röövkala käest tulema ja röövkalal on see asi jälle sellepärast, et tema saak teda nii kenasti tähele ei paneks ja ta saaks rahulikult toimetada ümber link. Nii lihtne ongi selline seletus, selle asjal on antud, aga võib-olla mõni teine mõtleb mingi teise seletuse välja ja seda muidugi väga raske kontrollida, et see täpselt nii on. Aga nüüd tuleb jälle juttu huvitava nimega loomadest. On üks selline väga imeliku nimega tegelane seal kilptäi kilpseda, ma tean, täi seda mokad, jan, aga kui nad kokku lähevad, mis siis saab? Tema on üks putukas ja tema on minu teada ainuke loomorf, ainuke elukas loomariigis, kes maismaal tagasi läinud püsivasti ühe koha peal paigaloleku peale tähendab, tema ei liigu, kus ta kasvama hakkab, sinna ta jääb, teeb endale kilbi peale, mis on talle ka nime andnud, on umbes nii, nagu vanasti nende sõdalaste kilbid olid, võtab selle kilbi endale peale, ison selle kumera kilbi all ja katsu siis teda sealt kilbi alt kuidagi kätte saada, ega keegi teda ei saagi kätte kilbi all, kaua ta siis elab ja mida ta sööb, kas teil igav ei ole? Ma arvan, et tal ei ole vist igaveses tema elu lihtne, tähendab tema elu koosneb sellest, et kuidagi süüa ja seal kilbi all on väga mugav süüa. Sest ei ole hirmu, et keegi sind ennast sealt ära sööb ja seal muud, kas oskad oma noka taimekudedesse sisse ja muud imet, nii nagu kõrrega neid taimemahlu. Kilp on peal, kilbi all oled ise ja muudkui taimed, imed ja imede imede imed, vot selline see kilptäi elu ongi ja võta sa kinni, kas tal on seal nüüd igav olla või ei ole, aga vähemalt kindel on seal olla küll seda teavatele emad rääkida, kas poest vahel on ostnud mõned toataimed ja need on siis kilptäisid täis olnud ja katsu sa nendest lahti saada, ükski tõrjeviis ei kemikaale midagi, aita ainult nokitsen küünega taime küljest lahti ja ikka jääb mõni kuhugi, jälle hakkavad nad kasvama ja lõpuks sai saarest kilptäidest kuidagi lahti, nii et ta on seal oma kilbi all väga kindlasti kaitstud ja tal on tal väga kindel ja hea elu. Kilp teist on nüüd üht-teist selgunud, aga vasar, kalanokk nagu vasar või ise nagu vasar, kui vasartiival? Jah, tähendab, ega selle tööriist vasaraga ei ole ta midagi tegemist, ega ta eriti töökas kanna ei ole. Vastupidi, tema kohta võiks isegi öelda, et on lausa laiskvorst, mis puutub järglaste eest hoolitsemist, nimelt on tema siis rõhu kanadele sugulane kuulub sinna Rihu kanade hulka neil Rihu kanadel kõigil on üks ühine omadus, nimelt ei taha nemad oma poegade eest eriti hoolt ise kanda. See rõhukana on veel selline, kes siis ajab suure pesakuhila kokku, muneb sinna munad ja käib neid mune seal siis jahutamas ja seda hunnikut ümber paigutavad, nii et see maapind õige temperatuuriga neid mune välja hauks. Aga see vasar kana Ahja, tema nimest natuke tema peas on selline suletutt, mis natuke vasarakujuline ja ta on küllalt kummalise poolpalja peaga. Sellest siis imelik nimi, see vasar kana, tema kasutab pesitsemise ajal hoopis huvitavat taktikat nimelt elab ta metsas. Aga siis pesitsusajaks tuleb mere rannikule seal, kus ilus liivane plaas. Ja siis ta muneb oma munad sinna liiva sisse aga liivaga, nii et noh, päeval on soe, siis on hirmus kõrge temperatuur üle 40 kraadi tugevasti peaaegu 45 46 kraadiseks. Öösel jahtub see liiv maha ja siis on peaaegu null kraadi see muna On selliseid hirmsa temperatuuri kõikumise käes ja ometi seal pojad arenevad ja huvitav on see näiteks, et on teadusemehed püüdnud neid mune välja haududa inkubaatoris siis sellest ei ole mitte midagi välja tulnud. Inkubaatori ühtlased temperatuurid ei sobi üldse selle vasar kanamunade haudumiseks mitte üks põrm ja muna, sest õnnestub poegi välja haududa alles siis, kui need munad on maa seest välja kaevatud. Pärast Maases 40 41 päevaolekut ja umbes kaks päeva hiljem siis kooruvad pojad, nii et kahe päeva inkubaatoris hoidmise taluvad need munad ära, aga pikemat aega inkubaatoris hoida neid ei saa. Siis ta on küll laisk, aga kaval. Muidugi me ei saa öelda, et ta nüüd laisk on, asi on lihtsalt selles, temal on see elu natuke teistmoodi säetud seal kaugel Aasias, kus kohas tema siis elab nendel aasia mere saartel. Nii et see on kõige parem viis, kuidas sellistes tingimustes elus püsid. Eks. Igaühel omamoodi see elu huvitaval moel. Siin on üks tore lõvipoisiga pilt ja seal on sattunud meil Mart Käär ja Mart Käär küsimud palun, kas te saaksite heliplaadid lasta händ kodu ja karvas jalka kui häält ja kui võimalik, siis värbkakku oma ka peale selle ta tahab veel teada, et kui arvukas on Eestis värbkakk ja händkakk ja mis puule ja täpselt, kuhu nad oma pesa teevad. Heliplaati meil ei ole nende kakud häältega ka meil on olemas raadio fonoteegis Fred Jüssi lindistatud lindid, kus siis need hääled on peal, ainult kahjuks händkaku või nende klientidelt ei leidnud, aga teisi hääli saab kenasti kuulata ja alustame siis kõigepealt kodu kakkustuna, temaga tuttava, meil tema hääl on natuke õudne ja tekitab veidi kõhedaid mõtteid. Aga ta ise on sümpaatne, tore linnukene ja ja kuulame siis kõigepealt tema häält. Minule endale meeldib nendest rakkudest kõige rohkem väike pontsakas karvasjalg kak, just sellepärast tema imekaunis suur pea, tema pea on umbes kolm numbrit suurem, kui sellisel pisikesel linnul olema peaks. Jätab mulje, nagu mingil suurel mütsil mänguasjal päike, kere ja jalad alla pandud ja ja tema hääl on reibas ja rõõmus ja varsti veebruaris-märtsis võib seda juba metsas kuulata ja see on üks rõõmus ja tore kevade hääl enne jõule ütelda, samuti kenasti kuulata. Värbkaku häält võimega kuulates on tillukene varblase suurune varblasest veidi suurem ja huvitava väljanägemisega kakuke hästi tilluke ja väga vähe on inimesi, kes teda näinud on. Tema hääl on kani vaikne, vaevu-vaevu on teiste lindude seas tema häält kuulda. Aga hoidke kõrvad hästi lahti ja keerake raadio kõvemini mängima. Siis te kuulate sele tema vaikset hüüdu teiste lindude laulu seast. Ja ma loodan, et te kuulete tema sellist vaikset, ühe toonilist hüüet seal teiste lindude meloodilise vidina seast. Ja ma arvan, kõige lõpuks võiksime veel kuulata ka kõige suurema kaku kassikakku naeru. See on ka tõesti natuke õudne. Raadios on teda hea turvaline kuulata, kui üksinda lähed mööda pimedat metsa, järsku keegi moodi hüüab sulle seal kõrva ääres nagu haugatab, nagu irvitab su üle, siis, siis võtab kõhedaks küll hakkad niimoodi vaikselt endamisi ümberringi piiluvad, kes seal nüüd on. Kassikakke märgib oma pesapaika, teatab oma olemasolust. Aga Mart küsis ju ka veel seda, et kui arvukas eestisse värk pakki händkakk on ja sellele ma leidsin Tiit Randla röövlindude raamatust ka vastuse ja see natuke raske vastust sellepärast et nende lindude arvukust mõõdetakse paaride arvuga mingisuguse pinnaühiku kohta näiteks 1000 hektari kohta. Metsamaa kohta siis tuletcons imelikud arvud näiteks värbkaku arvukuseks Eestis arvatakse olevat 0,2 paari 1000 hektari metsa kohta. Kas seda on palju või vähe, mina ei oska öelda, aga ma ise mõttes olen arutanud, et see võiks olla siis Eestimaa peale paarsada paari 400 värbkakk ja umbes samasugune arvukus võiks olla siis ka sellel händkakul, kelle arvukus samuti mart teada tahtis. Ja siis ta tahab teada, et kuhu need linnud oma pesa teevad ja värkad ka meil Eesti oludes paistab, pesa tegeleb põhiliselt suur-kirjurähni poolt puudesse taotud õõnsustesse vanadesse mahajäetud pesadesse ja see tema kogule just parajasti sobiv, mahub sinna kenasti sisse ja saab oma poegadele turvalise kodu, aga händkakk tema on siis juba tunduvalt suurem ja tema kasutab siis suurte röövlindudega toonekurgede mahajäetud pesi ja pesitseb siis nendes ja nende väljanägemine kõigil kakkudel on ühesugune kakulik väljanägemine aga natukenegi aru saada endale need selgeks teha, siis võib-olla kõige parem oleks välja otsida mõni linnumääraja või siis sama röövlindude raamat. Ja seal need pilte natukene silmitseda, sest me võime kirjeldada kui kenasti tahes siin raadios, aga kui te ikka linnu pilti näinud ei ole, siis te võite päris valesti seda endale ette kujutama hakata. Nii et võtke siis mõni raamat ja katsuge endale pilt silma ette saada. Kunagi me palusime teid lapsedite uuriksite põnevaid lugusid oma kodukoha järvede kohta ja nüüd on meile ka mõned kirjad saabunud, aga me siiski loodame, et meile veel kirjutate. Sest eks siin, Eestimaal ole järvi tõesti palju ja, ja neid Lugusidki nende järvede kohta jutustatud ja võib-olla mõtlete ise mõne toreda loo veel välja. Igatahes need lood, mis meieni jõudnud on, need on väga-väga kenad ja ma arvan, et uuel aastal me räägime nendest natukene pikemalt ja loeme neid toredaid lugusid teile etega. Nojah, ja eks me ootame ikka teie kirju ja küsimusi. Ja järgmise nädala saates Me räägime tundrast, siis on tammekännujaan telesaates. Ja ta kindlasti laulab teile mõned toredad laulud ja pajatab teile ka mõne vahva loom, noh ja siis me räägime sellest, mis boiksu tundra on ja kes seal elavad, mis puud ja taimed seal kasvavad, kui saadet kuulama asute, võtke paber ja pliiats ka kenasti enda lähedusse, sest et anname teile ka küsimuse. Nojah, kui paber ja pliiats on käepärast, siis on ju väga hea kohe üles kirjutada, mis loomad elavad tundras ja linnud ja mis seal üldse on, et muidu pärast võib meelest ära minna, võiksite kohe niisuguse rännuraamatu endale teha Kuulmiseni nädala pärast ja meie aadress on ikka Tallink 200 100 Lomonossovi 21 lasteraadiosiilile ja teistele ka. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
