Minu lapsepõlve lemmikraamat. Ega vist nii toredas kohas pole küll varemalt seda lapsepõlve lemmikraamatu saadet lindistanud. Me istume keraamik Helle Videviku ja tema poja Karliga nende suvekodus rõdu peal ja siit avaneb nii võrratu vaade Käsmu lahele, meri on õhtuses natuke tuhmuvad, sinasia, päike on loojumas ja kas üldse siin Käsmus oma suvekodus olles tuleb ka vahest lapsepõlv meelde, ma tean küll jälle videvik, et teie lapsepõlv siin Käsmus ei olnud lausa, aga noh, äkki mingisugune puu või põõsas või mingi rohukõrs tuletab nagu teise kandi pealt seda lapsepõlve meelde ja siis on ta lapsepõlve lemmikraamatut või luga seoses. Minu lapsepõlv möödus Käsmust umbes paarkümmend kilomeetrit eemal. Lasnakülas varanel päris varajased aastad olid metsakülas, siis pärast elasime Lasnal külas, seal olid ümberringi suured metsad ja metsakohin ja puud ja põõsad ja ja, ja see kuidagi loomade tunnetus oli suurem, kui, ütleme praegu siin Käsmus. Isa oli mul metsnik. Ja ma olin maast madalast harjunud sellise koduse talu töö ja põlluga ja lapsepõlves töö ja tegemistega ja mingist varasest lapsepõlvest, minul on jäänud meelde meie üks rahvalaulude kogumik, ma mäletan väga hästi selle raamatuillustratsioone. Ja ma mäletan ka osalid luuletusi seal nagu, nagu avaluuletuses oli selles raamatus ema viis hälli heinamaale ja ma mäletan, et seal oli väga suure ilus, terve lehekülje suurune illustratsioon kusse kiike nagu hõljus puu külge kinnitatult ja ema siis niitis heina ja kõiks niuke rohuväli ja kägu, mäletad, kägu oli selle puu otsa joonistatud, siis olid seal sellised luuletused, kits läks kiireldes mäel, hunt läks hoobeldes järele ja mul oli sihuke hirmutunne, isegi see kits on juba mäe otsas, vaatab tagasi hundi Ta võrdlemisi ligidal ja läheb nii otsustaval sammul ja ja kogu aeg ma mõtlesin, et kas, kas see kits ikka pääseb, eluga? Ei pääse. Ja no siis olid selles raamatus veel väike luuletuse, hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi ja ja terve see seltskond oli joonistatud ja kuidas valge hobune läks aknast mööda ja ja siis Karu oli püsti ja tal oli need trummid ja kellelgi oli lõõtspill käes ja ja siis viirutbastestik tooli otsas. Meie kiisul kriimud silmad oli ka selles kogumikus ja ja siis ma mäletan ühte pikka luuletust maameestest peremees pistis piimale juba talume Stampis Saarele juba sulane supp, siis soola-leiba vabadik veskis vete leiba ja siis oli sinna joonistatud üks niisugune Tourske paks mees, kes tõesti ühes käes hoidis suurt gruusia, teises oli suur leivatüki ja seal siis teises ääres oli kõht, kõht, meest, kel polnud mitte kruusike vett vist oli. Ja, ja see raamat läbi paljude aastate mulle jäänud moodi meelde, teie olite juba suur inimene, kui te siia Käsmu oma vanematega kolisite? Jah, ja tulime siia 78. aastal 1978. aastal ja ma olin siis juba kunstis lõpetanud ja töötanud palju aastaid. Tulime siia elama siis, kui minu isa jäi lõplikult pensionile. Kui vana sina Karel oled? Mina olen 12 aasta. Nii et sina oled juba sünnist saadik sil Käsmu küla poiss, olnud suviti vähemalt. Esimese aasta ikka suvel oli Lasnal, aga ülejäänud aastad on jah, kõik siin. Kas sul siin suvel oma rattasõitude ja poistega jooksmist ja onnide ehitamist ja ujumas käimiste ja metsas käimiste ja teadmistegemiste kõrval veel jääb ka oma lemmikraamatu jaoks aega? Jääb küll. Vahel saab ikka vahele, seda loeti enne. Mulle ühe raamatu nimetasid, et see sulle kangesti meeldinud ja saad teda päris mitu korda lugenud. Eks siin nii hästi põlesid, bakter õppis loomade keele ära ja siis kõikumistega loomade keskel juhtest, kuidas tekkis Aafrikas ahve? Ravilas ja Aafrika džunglites sõitis merel delfiinidega laeva frakis ringi ühele saarele doktoril väga suur aed. Tal oli oma era loomaaed ja seal elasid kõik loomad lahtiselt, mitte puurides liigil oma maja. Nad võisid need majad seest lukku panna. Kui tahtsid, et inimesed neid ei häiriks ja siis tal oli väga suur aed, kus sari ekidesse pügatud igasugused pildid ja loomade kujutised. Siis kasvatas ta liblikaid, võttis endale õpipoisiks poisi. See õppis ka lõpuks loomade keele ära saarestel loomi sööta ja arstide neid. Tohterdas iseseisvalt, ka neis on. Topperil oli oma lemmikud koer, Chipia partatav ja kultuur. Ja siis üks siga kaapkaav ja siis veel palju-palju teisi loomi. Meil siin ka üks loomake ütleb sõna sekka õue pealt, jah. Rex, sa oled nii mõndagi sellest raamatust kirjeldanud, aga ütle, miks see kõik sulle nii südamesse läks nii huvitavalt kirjutatud. Ja see doktor on ka väga huvitav, selline paksuke ja heatahtlik. Ja raamatust üldse ei pahanda. Öeldi, itsitas kõige peale vistega juhtuv vile käega. Mäletad, kuidas ta haigi hobusega vestluse, kuidas ta talle prillid andis ja kuidas pärast kõik maakonna hobused tulid tulid juurde ravile ja mäletad, seal oli veel midagi hobustega karjamaale, Michal tuulid lõpuks rajast rajas hobuste jaoks. Pansionaadi, või midagi siukest, kus vanad hobused kõik pensionile lähevad, tegi sinna köik naeri, mingi põllu tegi sinna ja siis laskis paaril poisil seal kasvatada, neil lasi kõik David ja kõik ümber teha ja aia, et neid hobusid lisaks segada. Aga see oli mõnus, kus ta läks sinna nende talumeeste käest seda maad nõudma, nagu et need tahtsid teada, kas ta sinna ometi liimivabrikute mõtle ehitada. Ja siis olid väga hirmul. Aga kui ta ütles, et ta tahab sinna hobuste pansionaadi ehitada, siis nad mõtlesid, et ta natuke ohoh. Sa ütlesid ennist, et sul on siin Käsmus vanaema vanaisa pool aias, üks onni, need mituks seal vahest niimoodi vannis istudes on ka mõnus selle raamatu peale mõelda. On küll eriti kui sa näed seda Rexi veel seal puu all ulatub nagu. On chipi moodi ka natuke ja chipi kõige suurem omadus oli, tal oli ja sellepärast talini tark Escordest mere peal üks mees kadus ära ja siis ta otsis lõhna järgi selle ülesse oli kuskil ühel tühjal saarel nuusktubaka järgi leidis ylesse Ühest august ja siis ta sai kullast kaelavõru, mille peale oli kirjutatud maailma kõige Darium koer, chip. Doktor sai siis selle mehe leid meestel kella, aga ema ei ole lapsepõlves seda raamatut lugenud, eks ole. Minul ei olnud, aga mulle meeldib seda väga lugeda, siis veel, kui Karl ei osanud lugeda, siis ma olen selle raamatutele ühe korra ette lugenud, nii et mul on ka üht-teist meelde jäänud. Sellised raamatud on väga mõnusad lugeda ja neid on violett son tuulittleio veel teisigi. Nagu Nils Algersoni nimel need reisid läbi rootsi ja muumitrollid ja kõik Astrid Lindgreni raamatud. Pipi Pikksukk ja noh, siis need detektiivilood, kõike. Bullerby lapsed. Mulle meeldib neid lugeda. Aga teil, Helle videvik oli ju lapsepõlves veel üks eriti armas raamat mis koosnes tervenisti ühestainsast pikast luuletusest, see oli üks väga kena luuletus, väike May, millest minule avaldas suurt muljet, noh, kõik see luuletus, aga mulle ei meeldi väga valge kruus punaste täppidega, mis selles luuletuses oli minul kodus, sellist Gruusia ei olnud? Tavalised kruusid ja ma ja ma mõtlesin kogu aeg, et küll oleks piima juua hea ikka selle punasetäpilised kruusi seest kõik see ülejäänu, noh, et see laps onu diajoonidetaja väikseks kapi alla kadus ja pärast vareste käterottide kätte sattus ja õnne läbi pöialpoisid ta päästsid ja ta heaks muutus ja lubas kõikjale. Tehase mind nii väga ei puuduta, sest mina olin alati väga headuse. Mina jäin piima hea meelega ja maaleiba ja, ja methoidja, aga see punaste täppidega kruus äkki sealt sai mingisugune päike, tee otsake alguse teie tulevaseks elukutseks, sest et nüüd te teete mitte ainult täpilisi, vaid ka märksa keerulisemaid ja isegi vist võib öelda kaunimaid kruus, ehkki noh, maitse üle ei saa vaielda, mõnele meeldib lihtsa, mõnele keerulisem must Ta võib-olla ka jah, aga üldiselt kuna ma mõtlen nüüd tagantjärgi, et kõikide nende raamatute illustratsioonid on mulle meelde jäänud, sest ta on mulle juba lapsepõlves kuidagi meeldisime, mäletan varasest noorusest, ma hakkasin ikka joonistama. No kas sul on ka mõni lemmik veel peale doktor Tuulikki on küll muumitrollid, aga ta on ka nii mõnusad nagu tondid ei trollide, ela. Diez majas. Muumiorus räägib Lile muumitrolli ja tema perekonna imelistest seiklustest Muumimaal eriti huvitav Numi roll. Ta tahab alati kõike teada. Uudishimulik ja samal ajal ka kartlik. Sa tunned vaheliselt muumitrolliga, mingit hingesugulust ka tunned, et teil on äkki sarnased jooned või? Ei tea, pole nagu selle pealetung võib-olla ka uudishimulik poiss, võib-olla see oi, midagi veel muu, mille peale esimesel hetkel ei tule. Mulle meeldib see suur fantaasia, mis seal Randson, need huvitavad kujud, mida autor on välja mõeldud ja kuidas nad tegutsevad ja käituvad ja neil kõigil on oma iseloom. Kes oli see ikkagi väga vihane, oli alati väike, nii väike, nii, miks temani turvis kogu aeg oli, vist ei mäleta? Ei mäleta, talisööke nagu kige, Riia hakkas kogu aeg. Lõpuks ta sõbraesselle muumiperega ja sai nendega sõpradeks ja siis ei varastanud enam kohvikannusoojendaja jõudesid. Ei teinud neist enam reid jääpaate talvel selts, muumid rollile sellega kalju otsast. Nagu kokku tuli kars seal liiva pealt, et eest ära mina muumitroll vaatset tuleb, tema ema kohvikannusoojendaja Ljude siis eest ära ei läinud ja see väikemees ehitistele otsa, selle liu aga SMI säästi pahaseks ja ütles, et peab ikka uue kohvikannusoojendaja liua tooma muumimajast, et need on juba nii katki läinud. Sil Käsmus oled sa nüüd oma vanaema, vanaisa majas viimastel päevadel tädipojaga koos talle kahest pajatud oma lemmiklugusid seda raamatut lugenud, ema endale ette lugenud, seda ise veel ei oska lugeda. Tema ka selle läbi, loed ise, kui natuke suuremaks juba koolis hakkab käima, temal on ka oma lemmikkraat trips, traps, trulli teise seal räägib kolme poisi seiklustest Eestimaal, mis nendega kõik juhtus seal, kuidas need Haapsalus käisid, valget daami vaatas selle trips-traps magama, siis Trulvad sedasi ja lähivalget daami ja teised üles ajada ja siis teised pabistasid. On jah ta, et pole suurem asi taalne hommikul. Rääkisid, jäid magama, sellel hommikul rääkisid Trisside lapsed ja et ikka vaatasime, nägime kuule nägu, et käisime lossi, ajasid valget daami, vaatas esse trulli, ütles, et see ei ole unenägu, et me käisime päriselt ka eile õhtul ta vaatajas. Vaatan, kuni me oleme juttu ajanud, on väljas päris hämaraks läinud. Eks see loob mõnikord kohe niisuguse päris erilise meeleolu mõne jutu peale tagasi mõtlemiseks. Eriti seiklusjuttudest öösel põgenevad kellelegi ees, teine kui alla kukkuvad õhupalliga. Tuulittlist näiteks seal tuleb ka, kui nad olid talve niga järvel kilpkonna joogsast, arsti ühes siis oli ka õhtutulija uulitsapoiss, ütles, et loa mängis seal Marii mängu. Udulaigud jooksid mööda järve ringi ja siis see ulitsevasitsed nagu noa mängiks oma kaaskondlaste ega seal ringmängu. Asekilpkonna oli nii vana, et tema Noa laeva seal ei olnud. Siis rääkis Tuulik le kõika, uputuseaegsed lood ära ja siis see uulitsapoiss ütles, et see jutt on tal kindlasti nii pikk, et selleks kulub paar päeva aega, kuni ta selle ära lõpetad. Et tema meelest meenutati talle türgi sõjaveterane. Kui need jahvatama hakkavad, siis jäi lõpetage ära. Ena. Ja kui siin külas need augustiöödel päris pimedaks läheb ja ainult mere loksumist on, kuuldasin õuevärava all siis tulevad veel hoopis kummalised meenutused ja mõtted pähe. Tuleb umbes niimoodi, nagu olid tohter tuuliks ujuvpostkontor. See oli ka ühe saare ääres seisis ankrus ja siis kõik pärismaalased Cartid sinna saare juurde tulla. Aga postkontorisse need tulid saare peale, need ei läinud sellepärast, et nende arust elasid seal draakonid. Vahel on mõni poodit mere sujuv, mõni puu liigutab kuskil õues, nagu tuleb, väike kõhe tunne peale. Mine tea, kes tegelikult on nagu kuu veel peale paista, siis tuleb sihuke tunne. Mul tuleb sellega seoses meelde, kui mina juba käisin Tallinnas koolis ja siis igal nädalavahetusel tulin maale ja ühel õhtul hilja pimedas ma kuulnud. On toas ja kuuled õues kummalisi helisid, nii nagu vankrirattad, Kreiksuksid, uksed liiguksid ja ma ei saa aru, milles asi on, siis ütleb minu isa, et ah, et meil on seal kuuse ekis ühe öökullipesa. Ja nüüd õhtul teeb kõik need hääled järele, mida ta päeval kuuleb. Ja see oli väga huvitav, terve selle ühe aasta ta elas, kahjuks seal on järgmisel aastal tema pesa ei olnud kuuseks. Nii et meil oli südamest kahju. See koolijutt sobib ka meie saatesse väga hästi, sest öökulli peetakse ju targaks linnuks ja nii mõneski loos on ta olnud niisugune teadja Tarkes ainsana mõistab lugeda näiteks Karupoeg Puhh tuleb meelde, tuleb, eks ole. Niisugune kirjatark ja raamatusõber on ta nii mõnelgi pool, nii et siis siingi aias on tark lind elanud ja oma vaimu siiani laiali laotanud valda. Eks me peame uskuma midagi ilusat ja huvitavat. Või tuleb meelde, et praegu sügisel on pime, aga siis totter tuulike, kui ta sattus saarelist õpetes indiaanlased tuld tegema ja sellepärast teda ja imestas, et kuidas söömalass vaatsed, kõik kalad on toored ja küsis ühe oma sõbra käest, et kas te siin tuld siis ei tuntagi vist ütles. Et ei, siin tuld ei tunta, sellepärast et me ei oska seda tuult teha. Ta tegi, tule. Tahtsite kätte võtta selle tull ja siis ta pidi need õpeta, et kuidas tuld käes hoida. Ja siis varsti põles igas onnis tuli jätkugi siis. Sinul koolipingis niisama palju kannatust ja visadust oma õppimistes, kui indiaanlastel tule tegemise õppimiseks kulus, eks ole? Minu lapsepõlve lemmikkraanad.
