Minu lapsepõlve lemmikraamat. Ega nad ei olegi nii lihtne öelda, mis on sinu lapsepõlve lemmikraamat, sest toredaid ja huvitavaid raamatuid on palju. Aga sinu puhul vist võiks öelda, et üks raamat meeldib sulle siiski natukene rohkem kui teised sest sa võtad seda väga tihti riiulilt ja see on tarreli, loomaaed pagasis. Ma loen seda sellepärast lingvistid, siin on nii palju loomadest ja läheb jälle meelest ära. Kui jälle uuesti loed, siis tuleb jälle palju meeldamised loomadest kuulnud ja kõikidest loomadest, mida sa üldse tead seal väga vaimukalt kirjeldatud raamat muidu väga meeldib. Aga see ei ole mul päris lapsepõlve lemmikraamat, sest olen ise alles väike ja ma ei teagi, mis mu lapsepõlve lemmikraamat on. Et kui ma päris suureks saan, siis ma võin öelda, mis mul oli lapsepõlve lemmikraamat. Aga ütleme siis nii, et Sirvime täna seda raamatut, mis su lemmik oli, kui sa olid 11 aastane. Sa oled lugenud ka teisi tarreli raamatuid aga tundub nii, et see õhuke brošüüri Moody raamat meeldib sulle enam kui teised. Miks? Sellepärast et siin on rohkem räägitud loomadest teistes raamatutes ja seal vaimukamalt kirjeldad. Need loomad, kellest see raamat räägib, on kõik meie jaoks siiski eksootilised loomad. See raamat räägib Cheral tarreli reisist koos oma naisega kuueks kuuks. Wafottimis asub Aafrikas ja loomad olid need loomad sulle tuntud kui sa seda raamatut lugema hakkasid või said palju uutest loomadest teada? Väga palju seal uutest loomadest teatri, sest ma Aafrika loomadest ei teadnud peaaegu mitte midagi ja nende minu jaoks peaaegu kõik uued loomad. Mõtlesin veel raamatul, teine osa, selle nimi on parem varblane pihus ja siin on kirjeldatud nende reisi Uus-Meremaale ja Malaisiasse. Ja seal on ka loomi, et ma ei saagi praegu öelda, mis on päris Aafrika loomad, sest siis ma olen kindlasti isegi. No aga tead sealt raamatust nimetada mõnda niisugust looma küljest pole üldse varem midagi kuulnud ja keda meie loomaaias ka ei leia? 1000 haarad, need on sellised naljakad, need on sisalikulised ja need on väga suured. Ja siis need on väga erksavärvilised ja teadlased väidavad, et neil on kolm silma ja üks ilmum kattunud soomustega. Et seda ei ole näha. Väga paljud inimesed tunnevad vastikust igasuguste naisteusside ja sisalike ja sedasorti loomade vastu. Kas sina ei tunne? Ei, mulle ei meeldi ja tõstsid siis allikad. Raamatu pealkiri on loomapagasis. No sina eriti loomaaias käia ei ole vähemalt mis puudutab Tallinna loomaaeda. Ja siin on loomad, pagasis on sellepärast, et ta sõitis Aafrikasse koos oma naise sekretäriga, sellepärast et nad tahtsid koguda loomi oma loomaaia jaoks, tahtsid koguda väga haruldasi loomi, mis hakkavad välja surema ja et neid saaks päästa selleks ja mõningaid, mis ei olnud väljasuremisohus. Aga mis olid väga huvitavad loomade selleks hea inimestel teada, millised nad on. Ja nemad tahtsid asutada oma loomaaeda, sellepärast et loomad ei sureks välja. Aga meie loomaaed on minu meelest natuke loomade vangla moodi, seepärast et ruumid on nii väikesed ja ainult mingi väikene tiidikenen seal nurgas ja mingid toon, põrand ja minu meelest see ei ole nii väga ilus, aga tema sinul, loomad pagasis küll, et siis olid väga väikesed puurid, kui nad reisisid, aga pärast, kui nad jõudsid tagasi Inglismaale, ehistajad lubasid loomadele jälle suuremat vabadust ja ahvid käisid neil päris vabalt toas ringi. No aga siis tuleb välja, et ega see loomaaed alati nii halb koht ei olegi. Ma varem arvasin, et ta on niisugune päris vangla, kõik loomaaiad, aga nüüd ma sain aru, et ei ole ikka päris vangla seal loomade jaoks ikka vajalik. Looduses hävivad mõned loomaliigid ära, mis on teistest nõrgemaid ja mis on muutunud väga haruldaseks ja siis inimesed peavad neid lihtsalt päästma, nad ise ei säili. Aga meie loomaaias on ka Euroopa naarits, mis siin on ja mis on väljasuremisohus? Kui sa loed raamatut niisugustest kaugetest maadest ja meie jaoks tundmatutest loomadest, kass, midagi kasulikku tuleb ka igapäevase elu jaoks näiteks mõistmaks neidsamu loomi, kes siin meie oma maal elavad. Kindlasti nii saab rohkem teada, kuidas, nagu loomad mõtlevad ja varem arvasin, need loome hoitakse puuris päris väge vägisi, aga teine tareli raamat joobnud metsseal nad tahtsid lahti lasta oma loomaaia, kuna nemad ei saanud nii suure loomaaiaga reisida tagasi Inglismaal kindlad, lihtsalt vidinad endale jätma, sellepärast et ükski loom ei läinud ära, tegid puuri uksed lahti, tõstsid nad välja, viisid ära, ega kõik loomad tulid jälle tagasi, istusid seal puuri juures kurva näoga, et miks nad siis ei saa koduks muutunud ja ja noh, enam üksi Harju äraga. Aga sa ütlesid, et Darryl kurjus oma loomaaeda, need liigid, mis olid hävimisohus. Kas ka meie metsas on niisuguseid loomimis hävimisohus? Ma arvan, et kindlasti on, ma ütlesin, juba Euroopa naarits on ja kelle tõrjub välja Ameerika naarits, kelle inimesed on sisse toonud ja? Kui nad sõitsid Austraaliasse, siis seal oli Kopossomeedisse toodud, keegi tahtis hakata nendega äri tegema, et võtab neilt nahka ja tõi suure kasvanduse Austraaliasse ja pärast selgus siiski, et sellest ei tule midagi välja ja ta lasi oma kasvanduse lahti ja siis need hakkasid hävitama seal selliseid puid, mida söövad sealsed loomad ja muutus väga kahjulikuks. Nii et mõnikord võib üks liik olla hädaohus. Mitte ainult sellepärast, et inimesed olid kütivad, vaid mingi teine liik hakkab hävitama siis nende toitu ja nagunii muutub nende elu maa peal küsitavaks väga raskeks. Ja inimesed on teinud seepärast väga palju rumalusi ja toovad sisse selliseid loomi teistele maadele, et fauna oleks mitmekesisem ja, ja siis hakkavad teised loomadele oma pärisfauna, mida mujal maadel ei ole, hakkab hävima. Austraalias on toodvalt farmerid sisse lambaid. Ja Need on väga palju ja lambad söövad karjamaadel, aga Austraalias on enamus loomad, on kukkurloomad. Taimetoitlased ja kängurud on väga suurendanud ka taimetoitlased ja siis nemad sõid enne seal karjamaadel, kus nüüd söövad lambad. Ja siis nemad hakkasid ka ikka käima nendel karjamaadel, kus söövad lambad ja siis hakkasid farmerid neid püüdma ja hävitama ja nüüd võib niimoodi, see oli ikka päris ära hävida. Siis kui sa loed niisugust raamatut, kas pärast sõda, vaated meie metsas ka teise pilguga ringi või tundub selle rikkaliku looduse, nende rikkalike loomaliikide taimeliikide kõrval meie mets õige vilets ja vaene? Päris vilets, vaene ta ei ole, aga kui ikka metsas käid, siis on niisugune tunne, et seal metsad lausa kubisevad loomadest, aga meie metsades pole peaaegu ühtki looma, sest ta lihtsalt ei märka neid. Põgenevad inimest nähes ja kuuldes kohe minema, kuuled sa metsas mõnda looma näinud? Olen küll, ma olen näinud rebast ja olen näinud kitsi ja põtra näinud ja toonekurge niimoodi noh, päris lähedalt näinud usse näinud olen metsas vaskuss, seal on väga palju nende rästikud, olen näinud nastikut, olen näinud. Kas on hirmus ka, kui sa näiteks metsas suurt looma need ei ole, ma ei ole niisugust looma veel näinud, kes saab häda teha, aga või näeks, hunti? Hakkaks vist küll päris hirm, puder on ju ka suur loom ja sa ei tea ju kunagi, kus tal on pojad juures või ei ole? Ei, ma ei karda millegipärast põtra. Mul on selline tunne jäänud, et ta on väga hea, sõbralik loom, ma tean küllatavaid kabja ta virutada Nietsuste jää peaaegu, mitte midagi järgi. Aga see on ainult siis, kui teil on pojad, kui tal ei ole poeg Istan täiesti rahulik. Sul endal looma ei ole, tahaksid mõnda looma? Tegelikult tahaksin küll, aga linnakorteris ei ole ja ma tahaksin väga endale koeraga linnakorteris isa koera hoida. Hobust tahaksin ka, kas ei mahu kohe kuidagi tuppa? No aga siis tuleb kuidagi leppida suvel mingisuguste väiksemate liikidega, sest sinul niisugust suvekodu ei ole, kus oleksid lambad ja lehmad ja hobused. Sa pead ajama kuidagi teisiti läbi. Missugused loomad sinu kodu ümber on? Kõige põhilisemad sõbrad on ikka sipelgad, mõnikord on päris valus ka, kui hammustavad, aga muidu on täitsa toredad neid jälgida, kuidas nad viivad oma pesasse jälle uusi oksi ja puru ja lehke see niimoodi huvitav vaadata. Hobust olen ka ikka patsutada saanud, sest meil on seal lähedal, on talus hobune ka ja aga ikka kahju on küll, kui endal mingit siukest päris oma looma ei ole, oleks talumaamaja, siis oleks päris kindlasti. Aga kui sa saaksid nüüd ise valida? Noh, ütleme ka nende kõikide loomade hulgast, kellesse raamatust loed, missugused lood sa arvad, sulle, võiksid kõige enam meeldida? Ei, ma arvan, et ahnid koer ja hobune, mis on minu meelest ühed armsamad loomad, mis meil siin Eestis on ja aga siiski kõige toredamad nendest kõikidest loomadest, kõige vaimukamad on ahvid. Ja siin on need ahvid, lasa Nad teevad nagu inimesed, nad mängivad ja tantsivad ja jooksevad nagu väikesed lapsed. Räägid praegu tähendab tareli kirjeldatud afele ja eks need, eks nad kõik ole sellised. Kui ma enne ütlesin, ahvid tantsivad, siis siin tõeskide arel kirjeldab, kuidas nendel olid pata ahvid ja kuidas nemad tantsisid. Sa otsisid kohtadelt raamatust üles ja loe neile. Vaatad, on ainukesed mulle teadaolevad ahvid, kes tõepoolest tantsivad, enamik ahve keerleb ja hüpleb mängides vaatad, on aga enestele erilised tantsusammud välja töötanud ja lisaks sellele on neil suur repertuaar. Nad alustavad neljajalgse kummipallina põrkumist, mis muutub pidevalt kiiremaks kõrgemaks, kuni need peaaegu kahe jala kõrgusele kargavad. Siis peatuvad nad ja alustavad uut sammude seeriat. Nüüd hoiavad nad oma tagumised jalad ja tagumikud paigal ning kõigutavad keha pind linna kahele poole, pöörates samal ajal ka päid vasakul paremale. Kui nad on seda umbes kaks 30 korda teinud, alustavad nad uut varianti, seisavad jäigalt sirgelt tagajalgadel, käed pea kohal, pilk puuri laes, siis hakkavad nad keerlema, kuni neil lõpuks pea ringi käib ja nad tagurpidi maha kukuvad. Kogu tantsusaadav väike lauluke, mille sõnad on umbes sellised vao vao pruu pruup, vao pruup, mis seal palju meeldivam ja mõistetavam kui keskmise Plaulja esitatud keskmine levilaulu. Eks nende ahvidega olla tõesti nii, et neid on kõige põnevam vaadata. Aga ilmselt tuleb osata ka jälgida teisi linde ja loomi kes võib-olla nii vahvad polegi siin esmapilgul, aga kui oskad vaadata, siis on sama toredad. Easin, ta tahtis väga paljusid oma loomi filmida ja üheks tema filmist staariks oli Kulbuudi. See tarel ehitas endale puu, pani sinna väga palju oksi ja siis tuisele voodi, puuriste panisele oksabelistuva. Siis läks ta oma kaamera taha ja tahtis hakata voodit filmida. Voodi pööras selja. Tarrel läks ja tõstis voodi jällegi õigetpidi, voodi veeres jälle selja. Nii tegi ta umbes 10 korda, lõpuks tõstis eraldi saarel kogu selle puu ümber, et võib-olla voodile teisele poole vaadata. Läks kaameraga teisele poole, nii kui ta kohale jõudis, pööras uudi ikkagi selja. Nii, ta tegi jällegi 10 korda. Lõpuks ta sai nii vihaseks, et otsustas, et aitab nüüd küll nats uudi puuri tagasi panna. Justiitspööras uudi ümber hakkas tiibu lehvitama, Nokian plaksutama ja nii saigi tehtud oma filmi. Nii et teinekord on vaja loomadega lihtsalt kannatust. Ja eks ta ole küll. Sa ütlesid, et kui sa lugesid seda raamatut, siis oli sul tunne, et aafrika metsad lausa kubisevad loomadest. Aga. Tal oli väga erinevad loomad ja mõned on tegelikult päris tigedad ja mõned võivad hammustada. Mismoodi see niisuguste loomade püüdmine loomaaia kuidas käib? Eks ta ikka enamasti püüab need kätega kinni või? No kinnipüüdmine on lihtsam, aga pärast loom lihtsalt kuidagi harjusinuga rajada. Nivood vähemalt kardab ja mõned loomad lihtsalt nälga suurest Nad ei söö, nad nii kardavad. Aga enamasti harjutav niimoodi, et need kiskjate loomadega on lihtsam, paned neile liha ja nüüd lõpuks ikkagi söövad seda siis iga päev ta, need, tal oli üks metskasse iga päev, ta proovis selle juurde minna, paitada, mis esimesel kolmel päeval lõppes sellega, et ta läks tagasi veeritsejate sõrmedega. Aga hiljem, kui nädal aega seal käinud ja pärast nädalat aeglassi ükskord see kassi ennast paitada ja lakkus, siis oli ikka päris siuke tunne, et oled ikka millegi väga uhke, aga on saanud nagu suurt looma sõitsingi üksi. Püüa. Tal olid väga palju abilisi, kellega nad koos püüdsid. Nad püüdsid ka ohtlikke, väga ohtlikke madusid. Aafriklased püüdsid ise ka seal on väga suur abisaarel kirjeldab, et kui sõidad kuhugi, see on kõige lihtsam asi, on see, et kuidas endale loomi saad, sest on vaja ainult teatada ja kohalikud inimesed toovad sulle kohe igavese hunniku loomi, kellest toodavad raha saada. Mõnikord tekib siis niisugune moment, et ühte liiki on sul nii jube palju, nendega pole midagi pealegi hakata võib seda juhtuda? On küll, ta saatis enamasti need tagasi, mida tal juba oli. Aga kõige toredam oli see Bel, esin esinädal aega oli seal olnud ja tal tekkis täielik loomauputus ja tal polnud enam puure, kuhu neid panna ja siis öö ja päev otsa teinud kohaga puure, kuhu loomi panna, siis kiidusid viit erinevat liiki loomad enda puuri juurde kinni. Ja ütleme, looma kätte saanud ja puuri pannud, aga sa pead ka teadma, mida ta sööb. Seda kindlasti eestiaegset täiesti eri asja. Temal olid neli pata ahvi, kes neist kaks jumaldasid keedetud mune. Kohutavalt maitsesid keedetud munad ja nad karjusid rõõmust, kui nad said keedetud mune. Aga kaks ülejäänud karjusid jällegi hirmus, kui neile pandi puuri. Näiteks selline kohutav asi nagu keedetud muna. Mis nad sõid? Nemad sõid ikka puuvilja ja siis neljast kolm armastasid väga apelsine, koorisid apelsinid hoolikalt ära, siis sõid ja ja aga neljas kooris ka apelsini väga hoolikalt ära, aga viskas sisu minema ja ei koored ära. Et igaühel on oma maitse, nii nagu inimesed ongi. Jah. Aga kui sa otsid sellest raamatust omasuguseid, lemmikkoha või niisugusel, mida sa tahaksid ka teistele ette lugedes, missugune see oleks niisuguse loomaga seotud, kõigepealt ahviga ikkagi. Üheks meie lemmikuks ahvide hulgas oli noor emane Paavinghortšina. Ta oli õela huumorimeelega silmapaistev isiksus. Ta oli ühe aafriklasi kodus üles kasvatatud pooleldi õuekoerana, pooleldi lemmikloomana ja me olime ta tervelt kümnesilingi eest ära ostnud. George hinna oli loomulikult täiesti taltsas ja tal oli kõhu ümber millegagi kinnitati köis, kui ta iga päev puhkemaja lähedasele platsile mõne puu külge kinni seoti. Esimesed paar päeva sidusime ta ysna platsile viiva värava lähedusse. Seda väravat kasutasid pidevalt kütid, vanad naised, kes tulid mune müüma ja karjed lapsema putukate tigudega. Lootsime, et kõik need mööduvad inimesed pakuvad sörtsiinale meelelahutust. Seda nad tegidki. Mitte just nii, nagu meie olime kavatsenud. Üsna ruttu taipas ta, et ta võis oma köie otsas täpselt nii kaugele minna, et end värava kõrvale Hiibyszeki taha ära peita. Kui hirmus, mõni vaene pahaaimamatu aafriklane, hüppas ta peidukohast välja, haaras ohvril jalgade ümbert ja lasi samal ajal kuuldavale verd tarretama panevat karje, mis isegi kõige tugevamate närvidega inimest kohutas tema esimese korda läinud varitsuse ohvriks langes vana kütt, kes oma parimasse rüüsse riietatuna hõimelile kõrvits pudelitäit. Et ta oli aeglaselt ja väga väärikalt puhkemaja poole astunud, sest pidas seda sobivaks mehele, kes toob müügiks selliseid haruldasi loomi. Kuid Kogude aristokraatlikus kadus, kui ta väravast sisse jõudis. Kuuldes võtavad karjete, tundes oma jalgu Chartšinna raudses haardes pillastama rotipudeli, mis otsekohe purunes ja kõik rotid välja poistes hüppas hirmu hüüdega õhku, kui kihutas siis oma vanuse kohta hämmastava kiirusega ja väga vähese väärikusega teed mööda alla. Mulle läks tema rahustamine maksma kolm pakki sigarette ja väga palju taktitunnet. Samal ajal aga istus sörtsiina kui väga tuvike. Ja kui ma temaga tõrelesin, tõstis vaid korraks süütu imestusega kulme. Näitasime kahvatu roosasid lauge jortšina. Järgmiseks ohvriks oli nägus 16 aastane tüdruk, kes oli toonud kõrvits pudelitäie tikkusid tüdruk reageerisega praegu sama kiiresti kui sortšina. Silmanurgast nägi ta paaviani just sel hetkel, kui ta hüppas. Tüdruk kargas hirmu hüüdega kõrvale ja hinnale jäi tema jalgade asemel pihkuvaid salonginurk. Paavel sikutasid rongi tema karva sisse ning õnnetu neiu oligi ihualasti nagu sel päeval, millal ta siia maailma saabus. Erutusest killuisuelziina pani salongi endale otsekohe pähe nagu salli. Istus sel ajal rõõmsalt iseendaga lobisedes, aga õnnetu tüdruk taganes. Hiibyszekija püüdis kõiki oma anatoomia tähtsamaid osi kätega. Poobi, kes koos minuga vahejuhtumi tunnistajaks oli, ei tulnud just sundida minema platsile salongi päästma, seda daamile tagastama. Senini olid Jordziina võitjaks jäänud, aga järgmisel hommikul pakkus Daile üks meeldiv vana ta nii umbes 14-st unine saabus taarudes ja hingeldades puhkama väravasse kandes hoolikalt pea peal petrooleumi nõu maapähkliõliga, mida ta võttis kogusi lepile maha müüa. Phillip, kes oli naist märganud, tormas köögist välja, et Thatcher China eest hoiatada. Seda aga jäi hiljaks. Jordziina hüppas heki tagant leopardi valedusega välja ja heitis käed ümber vanadaami paksude jalgade, ise sõjahüüdu kuuldavale tuues. Vaene vanadaam oli liiga paks selleks, et üles hüpata ja jooksu pista. Kolik teinud teised ohvrid nii jäide nagu naelutada, mõttetult seisma ja lasi kuuldavale karjeid. Mesinik valiti teedilt kui kvantiteedi. Säärane esitšartsiina häälitsustega. Kui nad süvenenult oma kakofoonia jätkasid, kõikus petrooleumi nõu vana naise pea peal hädaohtlikuks. Phillip tuli oma suurte jalgadega komplides üle platsi, määrates naisele korraldusi, mida ei kavatsenudki täita ja võib-olla isegi kuulnud. Lahinguväljale jõudes sai erutatud Filipp rumalusega hakkama. Selle asemel, et koondada tähelepanunõule naise pea peal pöörata kogu tähele, pannud tema teisele otsale Jordziinast kinni haarates püüdistati ta naisest lahti lahti kiskuda. Ei kavatsenudki oma jõukaste tüseda Stohvrist nii kergesti loobuda, klammerdus vihaselt karjudes naise külge nagu kaan. Felib hoidis paaviani ümbert kinni ja tiris kogu jõust. Vana daami suurkogu värises, kui võimas puu enne langemist petrooleumi nõuda. Peas loobus ebavõrdsest võitlusest gravitatsiooniga ning kukkus Plartsutades maha. Kui nõumaad puudutas, kargas üles õlilaine ja kattis kõik kolm võitlejad kuldse kleepuva Kosena Tšuartsiina, keda selline uus ja alatu ja ilmselt ohtlik sõdimis viis ehmatas. Hüüatas hirmunult lasi vana daami jalad lahti ja taganes nii kaugele, kui ta köis lubast. Seal istus ta maha ja püüdis oma kasukat kleepuvaks tõlistu vabastada. Belip neis altpoolt vööd kokku sulavate vana naise, seal rongi esimene oli samamoodi läbi ligunenud Mõe möirgas Filit vihaselt. Rumal naine, miks sa, see oli maha viskas narr mees, kriiskas vanadaam sama vihaselt vastu. See loom, tulemid, hammusta, mis ma teen? See Ahtin mitte hammustada, neetud narr, see taltsas möirgas Filipp ja vaata, minu riided nüüd rikutud see sinus süü, see, mitte minu süü, mitte minu süü. Kriiskas vanadaam, tema võimas keha värises, kui tume vulkaan su oma süü, Vušman ja minu kleit, rikutud, kõik mu õli maas. Neetud narr naine, masendus, Phillip, sina mets, naine, sina viskas õli niisama maha, kõik mu riided mokas. Ta trampis vihaselt oma suuri jalgu, kuid maandus õnnetuseks, õlilombis pritsis vana daami niigi tilkuvad salongi. Naine seisis natuke aega vihast värisedes sihises vilinal nagu langev pomm sai siis aga kõnevõime tagasi. Tegelikult ütles ta vaid ühe sõna, aga ma nägin, et on tulnud aeg vahele astuda. Ivo sises naine õelalt solvangu otis Philipi tuikuma. Yybodon Nigeeria hõim, kellesse kaamerondlased suhtuvad hirmusegase jälestusega kaameronlas tyybox nimetada on kõigist solvanguid kõige hirmsam. Astusin ruttu nende juurde, enne kui Phillip jõudis end koguda vanale daamile midagi kohutavat. Lohutasin naist, andsin talle kompensatsiooni nisa rongi. Kui õli eest rahustasin ka ikka veel susisevad Phillip lubades talle uued püksid, sokid ja särgi mu oma garderoobist. Siis sidusin kleepuvad Jordziina lahti ja viisin ta kohale, kus tal enam ei õnnestunud sooritada mulle nii kalliks maksma läinud kohalikku elanikkonda ohustavaid rünnakuid. See oli vist esimene tarreli raamat, mida sa lugesid. Ja see esimene raamat oli nii huvitav. Siis ma hakkasin teisi ka lugema, need olid seesama loomad, pagasis, parem varblane pihus. Minu pere ja muud loomad. Joobnud mets ja sahiseb. Ma ei olnud üldse hea meelega loomadest loodusest. Ütle, kas sa arvad, et sa kunagi hakkad niisugust tööd tegema, mis on looduse ja loomadega seotud? Tahaksin küll, aga ma tahaksin teha niisugust teed, nagu Fleti essid, ma istuks kuskil laboratooriumis, ei kirjutaks midagi loomadest, vaid ma saaksin ikka metsas käia. Minu lapsepõlve lemmikraamat.
