Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, tüdrukud ja poisid. Nüüd on tõesti see kaunis aeg käes, mida nii kaua-kauaoodatud, kes siis lastest ikka seda suve jootaks. Aga meil on täna plaanis teile rääkida fantaasialoomadest ja siis veel põnevam atest tegelastest. Jah, aga siilipoissi oled ära kohale jõudnud? Ta on võib-olla veel päikesega kimpus ja päike on ta meelitanud kuhugi, nii et ei pääse võib-olla bussi peale või trammi peale siia meie juurde tulla ja võib-olla ta veel jõuab miski aja jooksul. Kui me oleme lubanud teile juttu rääkida, siis eks me pea oma lubadust täitma. Georg on olemas, küsimused on olemas ja ma arvan, et täna aitab Väike-Martin sest Georg tuli koos Martiniga. Mis sa arvad? Ma arvan, et kuule, väga mind vaja, laažihqua aitan muidu eriti. Seda, et sa loodussõbralik oled, seda ma tean küll. Jah, seda küll, olen niigi igasuguseid loodus. Aga ükskord, kui päike meid jälle välja meelites nagu alati, siis me olime jõe ääres, ehk seal oli mingi herilane kõige temal ime veidikene suuremat ämblikku oma pessa käinud, et ei saanud end liigutada. Siis me hakkasime vaatama 10 või viis minutit. Issen, putukas, ass, kogu aeg lõpeks selle pikku vedamise ära ees. Lõpuks veidike eemal läksimist läks oma teed jälgi ja kuhu ta läks? Paar minut ja pärast seda. Siis me hakkasime minema, kui. Ütle, kas sa mõnikord oled välja mõelnud ka mõne sellise looma, keda sa päriselus üldse näinud ei ole? Vale välja mõtelnud ja, aga ma ei oska neik kokku teha, need nii erinevad vae ühe looma ja teise looma, kokku jäädi nendest vapil mingi segapuder ja ma ei saa neid kokku panna. Siin on meile saadetud joonistusi kummalistest tegelastest. Üks pilt, kus on mingisugune draakoni moodi elukas Sarv ja mürgised kaitse ogad. Ei see on mingi punane kiibia. Kollane, sädelev jalg. Ja vaat kui kummaline see sabaots tal on. Nagu anud. See selle mõttes on üldse mingisugune sars igale poole liigutada, et igale poole painduks. Need joonistused, mis meie ees praegu on, neid on saatnud meile. Merike Väljaots, kes on kaheksaaastane, elab Rapla maakonnas Märjamaal. Saatkondi lugeda ka juba vaata, mis sellele tegelasele nimeks on pandud. Matrarc pildi peal paistab ka, et see tuli üks pikk tegelane olema ka siia juurde kirjutatud pikkus ja selleks on 100 meetrit. Seda meetodit on päris suur arv. Sadat meetrit annab juba joosta, kui kiiresti jooksed, siis hakkad kohe lõõtsutama Ki. 100 meetrit on väga raske joosta juba. Aga muidu on see võimalik küll, aga väga paks, ta ei ole ainult üks meeter. Ja kui on pikaolendid, kui ta oleks 100 meetrit lai, siis ta ei saaks enam midagi teha, ta kukuks alla. Aga kui ta on peenike ista? Seda kästi olla. Õigesti arvasid ta, oskab lennata ja roomata. Nii et, ja ta ei saa paks olla. Nagu sa ütlesid? Nojah, siuke elukas tõesti väga paksis olla, ta on lendava mao moodi. Ma tean Hiinas ja Hiinaga piirnevate piirkondades, seal on juba aastatuhandeid välja mõeldud umbes taolisi loominit, kuulsaid draakoneid ja need on väga hea iseloomuga, nii nagu on kirjutatud ja sellesama looma kohta, et iseloom on õiglane ja just nii nagu nende Hiina draakonite järgi. Ja see on tore fantaasialoom. Ainult et ma tõesti ei saa aru, mis need siin Aldanud, kuldsed nagu jalad või. Need kuldsed jalad, mis ta ütles, on nende pea lihtsalt kollased karvad. Või on see tiib, mis on ühelt poolt punakas ja teiselt poolt kollakas Ja see võib tõesti olla tiib niimoodi, et ta ühe külje pealt kullavärvi ja teiselt poolt punakas ja võib-olla tõesti, et üks tiib ühel pool ja teine tiib diiselpool siis, siis on jah, kõik oma koha peal. Kahjuks ei saa me teada miks tal sarv on ja, ja miks tal on vajalikud need mürgised kaitse ogad, kui ta toitub surnud loomadest. Aga mürgised kaitse okkad nüüd ise ütlevad, need on vaja kaitsmiseks, kui keegi tahab teda sabast hammustada või sikutada või talle selja tagant kallale tungida nende ogadega ja ära peletada see kallaletung ja nii, et see on puhtalt kaitsmiseks ja sellisega sugugi olla hea ja õiglane. Ise ta ei pruugi üldse kedagi, rinne? Ei, mina arvan, et ega see ei sunni teda kedagi ründama, kui sul on mingi võimalus ennast kaitsta. Väga paljud mürkmaod on ju samasugused, neil on mürgihambad, nendega, nad püüavad saaki. Ega see ei ole siis selline pahatahtlik ründamine, lihtsalt söögi hankimine. Ja niimoodi suuremate loomade vastu lastakse need hambad käiku alles siis, kui tõesti keegi kipub talle haiget tegema. Aga see tegelane, kelle nimeks on Munia mina küll eriti kirjeldada ei oskagi, see niivõrd värvikirev ja fantastiline, võib-olla sina, Martin, saad sellega hakkama. Minu meelest on see täis lihtne, kui mitte väga tõsiselt võtta. Sina seegia, saba ja tiivad ja õitse kõik asjad. See pole üldsegi väga raske. Ja õnneks on siia igale kehaosale ka juurde kirjutatud, mis asi see on? Et tal on neid tiibu kole palju, ma ei saa aru, on saba küljes või jalgade küljes vist jalgade küljes on veel tiivad ja ma kujutasin juba ette, et kui need tiivad kõik korraga vehklevad ja siis momendil lähevad omavahel sassi ja see vaene elukas pudeneb ülevalt alla, kui ta lendab ja need tiivad kõik segi lähevad, siis võib tulla. Pahandustes jääb ta veel tuld välja, hirmsasti kahelt poolt ja. See Dunn, mis ta välja jääb, see on üldse üks abi, mis kui keegi näiteks seesama, ma track halvas tujus teda taga ajav, siis ta ideega saab minema lipsata. Ahaa, sellel loomal, kellest me enne rääkisime, olid mürgised kaitse ogad ja sellel Munial on jälle tuli, mis teisi hirmutab eemale, peletab. Nii et sa arvad, et see on nagu raketimootor või väga võimalik. Kummaline tiib on seal mu iial veel selleks, et ogasid püsti hoida. Ja see on tõesti kummaline ja ma ei oskagi öelda, kellega ta sugulane võiks olla, tal jalgu, nii liisi võiks viidata konnade või, või ühesõnaga siis maa peal elavate noh, kas kahepaiksete või siis imetajate sugulane, samal ajal hulgaliselt tiivad ja tulevärgiga toimetamine, see on nagu putukatel jälle omane, sest ma tean, niux pommitaja mardikas on olemas, kas peaaegu 100 kraadist vedeliku välja paiskab, nii et võib-olla, et on natukene ühtedel sugulane natuke teine ja seda ei ole ilmselt kunagi varem kohatud ja ta äärmiselt vahepealne vahevorm, edelakroon. Vot selle otstarvet ei oskagi öelda, misjaoks kroon veel on, võib-olla ta on siis kellelegi kuningas. Merike on kirjutanud, et Munia liigub lennates kõndides sööb keedetud mune ja sööb neid üks kord aastas, ülestõusmispühade ajal. No siis ta on üks lihavõtteelukas, kes sööb ära ilmselt need lugematud munad, mida hoitakse kodusse nii kaua, kuni enam keegi neid süüa ei julge, siis tuleb see Monie seemned ära. Tema ainukesena julgeb nad ära süüa. Aga Merike võiks meile kirjutada veel, kus see tegelane elab ja kus üldse kõik need tema väljamõeldud tegelased elavad või on elanud või hakkavad hoopis elama. Ja see töö, mis paljud teised lapsed ära on teinud, välja pakkunud, kuidas loom liigub ja elab üldse oma maaeluviis, on kirjeldanud, selle töö on jätnud nüüd ta meile mõistad, vot me siin näeme praegu kurja vaeva ja vaevalt et me üldsegi suudame nii hästi selle asja ära mõistatada, kui ta ise seda oleks teinud. Aga järgmine tegelane on küll kassi moodi. Kassi moodi eluka nimi ja korvkass. Nagu vill seljas, taga on mingi pikk saba, musta värvi must täpp ja krikad, kõrvard punane, nii näod, edelen, sinised silmad ja nägu on tal hoopis must. Ta võib olla pesemata, sellepärast tornimustest kõlvata nii mustad ei ole, võib-olla nendest kannab rohkem poolt kui silmnäo eest ja tema juurde on kirjutatud nii, et söögiks on Ma liha Willi veidi liha, mis ta ise püüab näiteks hiired, suurus nagu kääbus puudlilt. Vaenlased on temast suuremad lihasööjad, sõbrad on kääbuspoodide, nende suurused, kassid. Mis sa arvad, kas ta ise on ka sõbralik? Minu meelest on ta väga sõbralik, aga ta võib seda juhtedele, kellele kallale tungida nagu kasside ikka moeks. Martin siin on hoopis üks puu ja see puu seletab natukene ka seda kassi elu. Jään koer kassi pesapuu all on üks org. Seni hine puu küll ja sellel on hoopis isevärki nimi antud mal lihtsa, seda ma ei oska isegi hästi välja öelda. On kirjutatud seal lihasööja puu, nii et see on hulljulge korkas, kes siin pesa julgeb tehavuse tihased. Ja siit käib siis korv, kas kraapimas ja saab ka süüa, seal on sees liha maitsega mahl. Ja see on siis okaspuu imelik peibutusõis, mis euro okaspuule omane, nii et see on väga omapärane puu. Ja kahjuks ei ole jälle kirjutatud, kuidas tema siis liha kätte saab, kas õis siis peibutab putukaid, likeda, sööb putukaid, aga sel juhul, kuidas nii suur puu saab toime ainult pisikeste putukatega, nagu ta püüab suuremaid loomi, siis tahaks mina küll teada, kuidas ta kätte saab. Ühe tegelase mõttes Merike veel välja, aga selle pilti võite näha raadiolehes ja siis saate teada, mis ta nimi on. Ja kes selle raadiolehe lahti lööb, siis sealt ta leiab. Igatahes suur aitäh selle toreda töö eest. Ja sest siin on kõvasti vaeva nähtud ja hoolega mõeldud selle asja üle. Ainuke, mida oleks mina veel tahtnud, oleks natuke tahtnud teada, kuidas need loomad siis elavad. Praegu mõistatasime äkkima, mõistatasime hoopis valesti. Et kui sul, Merike aeg-ajalt seal kirjutan veel, et kas me arvasime õigesti sinu loomade elust ja ja tegevust. Kahe nädala pärast räägime jälle neist fantaasialoomadest ja siis loeme ükskord ka üles kõigi nende loomade nimed, kellest olete meile pajatanud ja keda joonistanud või siis valmis meisterdanud. Aga nüüd on siin üks kiri, mille on saatnud üks Hendrik ja ta kirjutab, nii, kuulan suure huviga, teie saateid ei leia neid, neid peaks olema tihemini. Ja tore oleks, kui räägiksite mõnes saates ka välja surnud loomadest. See oleks väga põnev, sest minevikuski on ju olnud huvitavaid loomi. Ja see on hea idee ja meil oli tegelikult juba päris pikka aega plaanis nendest välja surnud loomadest rääkida me tasapisi vahetevahel oleme ikka rääkinud ka. Mäletad, saurustest on veel päris pikalt olnud, kui see suur sauruste näitus loodusmuuseumis oli, jaa, jaa, oleme meenutanud välja surnud imetajaid, mõningaid ja mõningaid väljasurnud linde, aga üldse sellest väljasuremisest ja enne inimeste elanud kõikvõimalikest elusolenditest me kunagi kindlasti räägime. Ma arvan, et sügisel, kui jälle on õhtud hämaramad ja aega rohkem selliseid pikemaid jutte kuulata, siis räägime pikalt ja põhjalikult nendest välja surnud loomadest ja võib-olla üldse natukene sellest, kuidas see elu siin maa peal arenenud on. See ei ole mitte ühe saate teema, sellest jätkub meil ilmselt pikaks pikaks ajaks rääkimast. Martinit, kes sinul ka peas pakitseb, pidevalt küsimusi. Mõju pea ühteid, küsimusi kogu aeg täis. Kõneva esitan iga päev 10 küsimust, ma vanematele, kas on nüüd ka mõni küsimus, tekkis praeguse momendini tekkinud. Aga mis sa arvad, kui nüüd vastaks mõnedele laste küsimustele? See on päris hea idee, et ostetum laste küsimustele. Kuna siilipoissi ei ole tulnud ikka veel, ma arvan, et sina loed need küsimused ette, eks. Ma arvan, et seda mu isa teha, Georg. Tema hakkab vastama, teeme nii. Nii, ja missugused need küsimused siis nüüd on? Kui suur on madude mürgihammas, kas sina tead, ma arvan, et sentimeeter või edukile sentimeetrit. Jah, mõnedel madudel on tõesti ta sentimeeter ja võib-olla natuke üle kõige pikemad mürgihambad, mida teada on, on Aafrikas elavatel suurtel rästiklastel aafrika rätikutega kui ninasarvikrästik ja seal on veel paar nende sugulast, näiteks Kurikuulus, aafrikarästik, keda kunagi ka siin loomaaias on peetud. Nende mürgihambad võivad ulatuda näiteks Cabooni rästikul kolme poolesentimeetrine, need on siis need kõige pikemad mürgihambad. Aga samal ajal näiteks kobraater, keda te kõik tunnete, nende mürgihambad on imetillukesed, võivad sentimeetrist isegi väiksemad olla, sellepärast näiteks kui kobra hammustab, siis tema hammustuse stiil on hoopis teistsugune kui, kui rästikud. Rästik Salvab kiiresti, surub ruttu hambad ohvrisse, vajutab mürgi sisse ja tõmbab kohe hambad välja tagasi. Kobra hammustab siis temale hambad sisse, õieti haarab kõvasti lõugadega sellest ohvrist kinni ja siis üritab nii nagu tige koer raputab või sakutab seda, seda ohvrit niimoodi, et kindlasti see mürgihammast puudutaks keha ja mürk sinna sisse läheks, sest need lühikesed hambad muidu võib-olla ei saa kinnitust ühest kehast ja see mürk üldse sinna ohvrisse jõuad. Nii et sellised erinevad stiilid on nendel mürgihammastel ja mõnedel madudel need mürgihambad siis ka rohkem kui kaks tavaliselt mürgihambad kaks tükki ülalõuaalus ja suurel osal madudel paiknevad seal ülalõualuu eesosas. Et nii kui suu lahti teeb, löövad püsti need kaks suurt pürgi hammast kohe, usub piltidel, paljud lapsed on näinud ja selleks, et nad siis suu kinnipanemisel madu ei segaks, siis on seal tugevad sellised lihased küljes, millega tõmmatakse suu kinnipanemisel vastu suulage pikali. Siis saab suu kinni panna, sest muidu võib juhtuda, madu poeb suu kinni, hambad on nii pikalt, tulevad alalõualuust välja ja need mürgihambad vahelduvad madudel kogu aeg, nii et kui ta murrab näiteks kedagi, halvatus hamba, elas mõne aja pärast kasvab uus hammas asemele ja mõnikord on nii, et annad, hambad ei kuku eest ära, vaid kasvavad enne uued juba asemele. Ja On teada mõningaid juhud, kus näiteks ühel maol on olnud õige mitu mürgihammast. Uus rekord on ühel Eefal, kellel oli 16 pürgi hammast korraga suus ta suu lahti tegi, suinu kammristi suhu pandud. Ja mõnedel teistel jälle on need mürgihambad seal sügaval suuõõnes. Kõikide mürkmadude mürgihambad ei olegi näha ja need ei olegi suurte loomade hammustamiseks paid halvamiseks ette nähtud. Need on sellise väikse saagid, keda juba alla neelatakse liikumatuks muutmiseks ja, ja kuigi seal mürki vaja ka selleks, et see saaks seediks, on ju tehtud selliseid katseid, et mürkmadu, kellel siis mürgihammas on ära võetud, kui teda siis sööta, siis on nähtud, et söök seedub umbes kaks korda aeglasemalt kui selle maosöök, kes on surmanud mürgihammast abildanud. Mürk aitab tegelikult saaki lõhustada. Oi, ja nüüd, mis te lapsed arvate, kes astus uksest sisse? Mina. Tere, kas kevad eksitas sind ära? Ja just nimelt kevad, ma nägin ühte jalgratturit tallu lihtsalt asi särki vahele pistetud üks kimp kullerkupp ja ma küsisin temalt, KUS NEID Kullerkupp saab ja läksin ka neid otsima. Ja siis nüüd ma olen hiljaks jäänud, aga kullerkupp ei leidnudki. Hea, et sa kohale jõudsid, tegelikult aitas saate alguse poole Martin. Nii et nüüd oleme me siin täna neljakesi ja nii tore. Igal juhul ma olen Marttiline tänulik, et ta siin minu kohust natuke Me oleme jõudnud järjega sinnamaale, et Georg vastab laste küsimustele. Kui jah, kas küsimusi on ka juba küsitud? Ja üks küsimus on küsitud, Martin küsis, aga nüüd võid sina edasi küsima hakata. Jah, ma küsin sellise küsimuse kohe nende kullerkupud koha pealt, et miks on lillel õied Ja see on raske küsimus, sellepärast et ega kogu aeg kõigil taimedel neid õisi pole olnud. Taimed said väga kaua maakeral elatud, nii et neil üldse õis ei olnud. Kas või praegugi elab terve rida selliseid taimi nagu näiteks vetikad või samblad või kui me samblikud ka ikkagi taimed ei mõisteta. Taimi on palju olnud, aga siis, kui hakkas elu siin maakeral arenema, siis ilmusid tasapisi need õitega taimed. Ka. Alguses olid need õied tagasihoidlikud, ilmselt olid nad sellised, mis aitasid taimedel tuule abil tolmelda. Kuid tasapisi see õite areng koos putukate arenguga hakkas niimoodi minema, et need õied kujunesid putukate juurde meelitamiseks. Tegid õieti, peidavad endas siis tolmukad ja emakad ja see on selleks vajalikud tolmukad ja emakad seal sees. Seemned saaksid valmida, aga selleks, et need seemned valmima hakkaksid, on vaja kuidagi kolm siin emakasuudme levi. Selleks, et Neid tolmutajaid tolmeldajaid juurde meelitada, selleks on vaja mingisuguseid nõkse välja mõelda kõige paremaks, mis seni taimedel korda läinud on välja nuputada, on need õied, Need, kirevad õied kutsuvad putukaid oma värviga enda juurde. Putuka lähed uurima, mis asi see on ja siis enamasti on seal meeldiv lõhn, mis viitab, et siin võib ka midagi süüa olla, lähevad veel lähemale, leiavad, et salongi nektarit, mida siis kõlbab süüa, siis nad satuvad hasarti, hakkavad nektarit otsima, siis nad ei kontrolli enam üldse oma käitumist, lähevad nii ahneks, otsivad nektari üles, määrivad enda ülepeakaelatolmuga kokku, eks lähevad teise õie peale ja annavad tolmu emaka suudmel ära ja, ja siis saab taimi tolmeldatud ja sellepärast neid tarvis ongi, et siis lõpptulemusena valmiksid seemned Taimannaks järglasi ja saaks jälle. Kas see putukas saab kõik selle tolmu sinna õie peale ära raputada või või, või jääb midagi tema külge, et ta peab ennast pesema? Loomulikult jääb tema külge päris palju, see tolmu sattumine siin emakasuudme olen väga juhuslik ja ja tihtipeale võib juhtuda nii, et ta käib, ütleme, üks neli-viis taimen läbi, ilma et midagi üldse juhtuks. Sellepärast mõned õied on läinud eriti keeruliseks. Nii et seal ei ole putukal võimalus kuigi palju valesid liigutusi teha, sellest emakasuudmest üldse mööda minna, see tolmu kandamiga, need õied on nii täpselt juba evolutsiooni käigus kujunenud nii hästi kohastunud teatud putukatega, et see putukas, nagu ta sinna läheb, Nida. Ühe õie küljest saab endale tolmu selga ja teise koha peal annab sulle täpselt õige koha peal ära, seal on küll see üks-ühele, aga enamiku sõites on see väga lihtne, putukas tatsab seal lihtsalt ringi, seal õie peal. Kui juhtub, puutun vastu emakas uued, siis natuke tolmu jääb sinna külge ka suuruse tolm puhub tuul tema seljast maha või vihm uhub seljast maha, nii et see läheb suur osa sellest tolmust läbi kaotsi. Aga putukatega on ikkagi tolmeldamise palju kindlam kui näiteks varasematel taimedel tuulega tuulega oli niimoodi, et kui puhus soodus tuul läks teiste, sama liigi taimede suunas, siis oli hästi ja kui oli selline ebasoodus tuul, siis läks tolm, ei tea kuhu ja võisid need taimed hoopis tolmlemata jääda, nii et see putukate abil tolmlemine muidugi taimedel suur eelis. Ja hiljem nad Ta tolmendajataks veel ju ka mitte ainult putukaid, vaid ka näiteks nahkhiiri ja linde ja nii edasi, nii tolmandamine, isegi väiksed hiireke, seda Austraalias tolmeldavad mõningaid lilli. Need, putukad, kes tolmuga koos on neil tolmust vabanemine, võib-olla siis enam või vähem juhuslik, nühib sinna õie vastu puhtaks noh, mõned üritavad ennast jalgadega veidi puhastada ka mõned üritad väga hoolikalt tolmu kokku koguda, hoopis nahka panna. Näiteks on terve rida kiletiivalised koguvad seda tolmu, teevad sellest vahamesilased, näiteks on sellised. Nemad koguvad tolmu spetsiaalse suira korvikesse, mis siis saab tolmu täis, viiakse pessa, seda kasutatakse meele lisamiseks ja ka rahategemiseks, nii et see on väga vajalik. Aga teised suhtuvad temasse väga ükskõikselt ja kui on must, siis on must ja kui on puhas, siis on puhas, nii et nad ei tee sellest endale erilist numbrit. Kas seda tolmu on nende peal või ei. Martin, milliseid putukaid sina oled näinud sel kevadel? No olen näinud igasuguseid putukaid. Öelda on kõige rohkem ilusaid kive, liblikad ja õitse imepisikene elukas. Natuke prussakat, aga ta on vähemalt viis korda väiksem kui üks täiskasvanud pulss hakkas. Mul oli üks klaastopsid paindiale muldaja, paar taime ess, pärast läksime jalutame Aputein selle maha põõsasse, aga sel ajal oli mu õde Kaidi ühe teise putuk paha hankinud. Eks praegu ole küll selline, kus putukad tulevad ka liikvele ja juba on liikvel. Ja ma käisin paar nädalat tagasi rabas ja rabas on praegu mardikate kõrghooaeg, igatahes mardikad oli seal kohutavalt palju. Mõningaid liike ma tundsin, ka suur osa oli minu jaoks täiesti tundmatut, sest ma ei ole mardikate elusse väga sügavalt süvenenud. Aga seal oli neid tõesti praegu palju ja igasugused röövikud juba hakanud. Liikum paar päeva tagasi leidsime ilusa karvase liblika röövik juba liikumas. See on üks küsimus, lapsed on küsinud, et miks lilled õitsevad erinevatel aegadel. Mart, kui sa oskad ütelda. Need on erinev aeg oli niimoodi, et mõnele on üks õitsemisaeg kasulike tihe teine õitsemisaeg kasulik. Paadi. See kogu ringis käib. Ühel ühel ajal ja teisel sel ajal. Põhimõtteliselt siin tõesti on nii, et ühel on, ühel ajal sõitsime, aeg kasulik ja teisel teisel ajal kevadel, kui sõitsime peale hakkame, siis nad on erinevas arengustaadiumis need, kes on talvistanud mugulate või mingisuguste hästi toitaineterikaste juurte abil, neil läheb kiiresti lehtede õite valmimine ja siis loomulikult nemad saavad kiiresti kohe ka hakata õitsema ja seemneid levitama ja neil on siis nagu selline eelis putukate juurde meelitamiseks. Teistel taimedel, kes talvitusid näiteks seemnetena, noh neile kauasinikkonnad kasvatad juurestikku ja varre ja lehede lõpuks õiega. Ja nende areng on aeglasem, aga sel ajal on ka teised putukad. Kell putukaid jälle rohkem ja nad peavad siis kuidagi rohkelt õitsvate lillede hulgas jällegi välja paistma. Ja kolmandat siis on orienteerunud oma elu sellele, et sügisel, kui putukaid jälle jääb väheseks aga on selliseid hästi karvased ja külma taluvad putukad kaua liikvel, siis nemad orienteeruvad nende putukate peale ja loodavad siis nendel ei jaksavad neid ära tolmendada ja sellepärast see õitsemine nii erinevatel aegadel toimibki. Lihtsalt see taimed jõuavad oma arengus ühele sama kaugusele väga erinevatel aegadel, sest nad talvitusid erinevates arengujärk. Igal juhul, minu arust on see küll päris hea, et nendel lilledel ikkagi erinev õitsemisaeg on. Sellepärast see oleks ju kole kurblik lugu, kui kõik lilled ühel hetkel õitseksid ära ja siis võib-olla suurem osa suvest oleks ilma lilledeta. Ja, ja seal on veel huvitav, et näiteks erinevatel aegadel, nagu sellised valitsevad värvika erinevad nendest varakevad, siis kõige võtavad sinililled Ülased. Ütlesite siniste valget õit aegsed kannikesed on sinised ja, ja sinililled sinised, istuvad valged Ülased. Ja siis ilmuvad kollased lilled. Pool suve on ju hästi palju kollast värvi valitsemas ja kui me sügise pooldajad kesksuve poole jõuaks, tulevad punased või lillakaspunased toonid. Sügise poole lähevad need valitsevateks värvideks jälle lillakad või violett. Toodid, millega seoses on, seda ma ei oska öelda, võib-olla niimoodi, et kevadel varakevadel valged toonid, suudad sa soojust paremini hoida, suudad säilitada soojust selle õie keskel, kollased toonid, tegelikult putukad jälle näevad sinistele, nüüd võib-olla seda me ei teagi, missugused värvid need tegelikult on. Miks nad kollased on, seda ei tea, aga ilmselt tumedamad värvid jälle suudad paremini siis seda hilist sügist soojust püüda ja kinni hoida. Või, või on seal mingid muud põhjused, ei tea, aga igatahes sellist värvi aspektid on looduses olemas küll. See on igal juhul väga põnev, aga siin on üks põnev küsimus, ka üks laps on küsinud, et missugune oli loodus enne minu sündi, ta mõtleb siis ennast, et milline oli loodus enne tema sündi, mina olen ehk natuke sellest lapsest vanem, siis mulle tundub, et eks ta ikka enam-vähem samasugune oli. Nojah, eks ta nii ongi, et ega siin 10 ja 20, võib-olla isegi ühe inimese eluaja jooksul see loodus oluliselt ei muutu, nüüd nüüd küll jah, nüüd võib tõesti juhtuda nii, et praegused lapsed juba siis, kui nad täiskasvanuks saavad, näevad hoopis teistsuguste loodust, sellepärast inimene on hakanud loodust väga muutma. Aga lihtsalt õnneks Eestimaal on looduse muutmine olnud veel siiamaani suhteliselt aeglane ja ja võib päris kindlasti öelda, et siis, kui see laps sündis enne tema sündi, oli see loodus samasugune kui praegu ja, ja kui loodus saab rahulikult areneda nii omaette oma seaduspärasuste aja järgi siis need muutused siin toimuvad on väga pikaajalised ja, ja tavaliselt ei üks kaks isegi kolm, neli inimpõlve tavaliselt ei märka erilisi mingeid muutusi. Selliseid väikesi asju küll, et ühes kohas ütlema, kus enne lagendik sinna kasvab mets ja teises korpuses metsa ära kaob, maha raiutakse seal lagendik hakkab jälle uus mets kasvama. Aga need on looduse seisukohalt väikesed muutused. Aga suured muutused, nii et kohe see kliima oleks teistsugune ja üldse kõik hoopis teised taimed kasvaksid sellised muud toimunud väga pika aja tagant. Ma usun, et seda, mis siin kunagi olnud, on see huvitav, väga paljusid ja sellepärast on meil plaanis sügisel rääkima hakata, mis kunagi oli siin, kus meie praegu elame. Jah, see on pikk teema ja praegu sai nii möödaminnes ainult öeldud, et see asi on väga segane ja kõik muutused toimuvad looduses väga pika aja jooksul, kui loodus ise oma asju korraldada. Me alati ilu soovime lastele midagi, mida me täna võiksime soovida lastele. Ma arvan, nüüd võiks soovida ilusat suve ja üldse, et mingid õnnetusi juhtuks ja üldse mingeid halbu asju ei juhtuks. Täna lõpetada. Võtamegi siis selle ilusa hea sooviga ja nädala pärast tuleb meil juttu väga külmast paigast. Jah, nii et Peatse kuulmiseni Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
