Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Täna on jälle koos meiega siilipoiss, kes on terveks saanud. Sa oled päris lustaka olemisega. Tere, ma olen lustakas, sellepärast, et ma kohtusin Varblastega tänaval, nad kaklesid piruka pärast, kiskusid seda siia-sinna, nad kolmekesi olid ja siis ma mõtlesin, et ma vaatan, kas Varblaste kohta mingit juttu onud ja leidsingi Varblaste kohta jutuva. Ma muidu mõtlesin, et ma jutustena Moostasin maha, ehk on meeles see muinasjutt? Jah, tegelikult on peaaegu peas, ma lugesin seal 10 korda. Korea muinasjutt, see oli niimoodi, et kunagi laekus varblased oskasid mitte üksnes kiiresti lennata, vaid ka mööda maad joosta. Üks kord aga lendas varblane kogemata keisrilossi ja lossis oli parajasti pidu. Kõik õukondlased istusid rikkalikult roogadega kaetud pidulaua ääres, varblane lendas aknalauale, vaatas linna sisse ja mõtlesin, et küll on hea, et ma ikka saan siin aknalaua peal vaadata, kuidas keisrid söövad ja joovad ja ja siis nägi, et mesilane oli roninud keisri bioloogiale ja sõi seal suhkruterasid. Varblane vihastas, hirmsasti, tõstis kisa lärmi ja karjusid. Varas, varas, röövel, kuidas sa sööd keisrilauas enne kui keiser ise on üldse midagi maitsta saanud, niimoodi ei sobi ja niimoodi ei tohi. Aga mesilane vastas selle peale, et sa, Varbla, kanad, ise röövel, sina varastad põldude peal, riisiterasid enne, kui üldse inimene on jõudnud oma saaki koristada, siis ütles varblane, sina, mesilane, varastad hoopis lillede pealt mett. Aga mesilane ütles mina, jõle röövel, mina teen ainult tööd, ainult tööd, aga sina, varblane, sina elad teiste töö viljastatud varblane ütles, et mis ei ole üldse mingi jutt ega asi. Nad vaidlesid tükk aega ja siis lõpuks otsustasid, et lähevad inimese juurde ja küsivad, kuidas selle asjaga on ja läksidki ühe talupoja juurde, kes elas oma onni Sosnikust, oli vaene talupoeg. Talupoeg kuulas mõlema jutu ära ja ütles, et mesilased on õigus. Sellepärast, et kuningad ja keisrid elavad teiste töö viljast. Talupoeg, selleks, et saaki lõigata, peab enne palju tööd tegema ja vaeva nägema, et pärast kogu saak viimne kui tera oma aita koguda jääd, mesilane teeb ka tööd, kogub kübehaaval õietolmu ja varblane vihastas selle peale hirmsasti, et temal ei olnud õigused, mesilane tunnistati õigeks ja siis hakkas mesilase taga ajama, et annab tal tappa. Siis talupoeg ütles, et niimoodi see asi ei lähe ja püüdis varblase kinni ja sidus tal jalad kokku kammitsesse. Et vähemalt maa peal varblane ei saaks mesilast kätte. Ja nüüd sellepärast varblane hüpoki. Kahe jala peale ei jookse enam. Selline lugu oli päris huvitav lugu. Ega ma seda juttu niisama ka ei rääkinud, see jutt, mind huvitas sellepärast, et kui ma neid varblasi vaatasin tänaval, kes piruka pärast kaklesid Need hüppasid kahe jala peal, siis ma hakkasin mõtlema, et miks varblane üldse kahe label hüppab, miks ta ei kõnni nagu kana ja mina nüüd küll ei usu, et arvele on sellepärast tippade talumehel jalad kinni sidus. Röövel on ikka või? Seda ma ka ei usu. Ega ta vist sellepärast tippu küll, et tal jalad kinni oleksid seotud, vähemalt need varblased, keda mina näinud on kõiki manöörideta. Ta kuulub Kangur linlaste hulka ja kõik kangur linlased hüppavad, nii et see on ilmselt suguvõsa iseärasused, nad kõik seal tikuvad hüplema ja, aga milles see täpselt tuleb, ega seda ei oskagi nii üheselt ära seletada. Võib-olla et see annab neile mingisuguse eelise, kas siis toidu otsimisel võib-olla natuke kiiremini võimaldab kiiremini startida, kiiremini peitu minna ei tea. Ja nad on sellega nii ära harjunud, et ei kujuta ettegi, et võiks vahel kõndida näiteks. Aga varblase röövellik, kus kohta need ei oska küll palju tarkusi kokku rääkida, sellepärast et no mis hööveldasin ikka, on meil Eestimaal vähemasti ei ole ta küll eriline röövel. Sest kui te nüüd vaatate, kus kohas need varblased põhiliselt elavdanud, elavad seal, kus elab inimenegi kas siis külades või linnades elavad seal, kus on noh, võimalik kiiremini ja vähema vaevaga seda pesa teha. Inimene on mõnus tegelane Varblase seisukohalt vaadates, kes pakub kõikvõimalikke pesapaiku ja inimene parajalt räpane ka, kes pillub enda ümber laiali väga palju söödavat, mis varblased on just vajalik ära korjata, noh nii nagu sina rääkisid pirukat ja selliseid pirukaid ja saiatükikesi asju leidub tänavatel küll ja küll ja varblased on tõeliselt mihklit sealt endale toitu kokku korjama ja toitu sööma, siis nad on tegelikult hoopis nagu linnasanitarid või linnas küll. Ja kui sa nüüd neid varblased tähelepanelikult vaadanud, siis ilmselt oled tähele pannud ka, et et tegelikult varblasi on meil Eestimaal kaks liiki. Üks on koduvarblane, siin linnas on, tema on selline pruunikas ja isalindudel on pealael nagu hall müts või hall barett kurgu alt ja siis kõhu alt ka natuke tumedam, mustjas lausa emalinnud on üleni pruunikashallid. Aga põldvarblane, see teine liik, tema on siis pruuni peaga pruuni baretiga ja temal on valge põse pealt mustjas laik, mille järgi teda on hea ära tunda ja vot need kaks varblaseliiki, kuigi nad mõlemad on inimese asulas ka. Eelistad siiski veidi erinevaid elu, Paikuse põldvarblane, nii nagu nimigi ütleb, on tihtipeale rohkem maa-asulates ka seal põldude peal toimetamas nad mõlemad nüüd teratoidulised linnud söövad siis taimset toitu, seemneid ja kõik võimalik, aga söövad ka, eriti poegade toitmise ajal päris palju putukaid, enamasti inimesele, putukad ei meeldi inimene iela nende putukatega sugugi nii rõõmsas üksmeeles, nagu võiks arvata, ja varblane aitab neist putukatest lahti saada. Ja üldiselt meil Eestimaal siis kui terad valmivad, siis varblased lähevad ka põldude peal, aga ega nad seal suurt kahju teha nüüd ei jõua, ega neid, nii palju meil Eestis ei ole. Aga räägitakse, et seal, kus on suured viljapõllud ja varblasi rohkem meist lõuna poole, kus kasvatatakse hirssi, näiteks. Nendes piirkondades kipuvad varblased küll olema suured kahjurid, räägitakse, et kuni 90 protsenti mõnedelt põldudelt söövad nad need teri ära, nii et sinna põllul ei tasu enam midagi koristama minna. Kõik ära söödud. Seda nad teevad siis seal Koreas, kust muinaspäriteni No seal ilmselt jah, aga ma arvan, et seal ei ole mitte ainult need varblased, vaid seal on kõikvõimalikud teised linnud ka veel sõbralikult Varblastel abiks, nii et neid tuleb sinna päris palju kukkuma. Ja omal ajal näiteks hiinlased vaid laablaste peale kohe nii kurjad, et neil on suur kampaania, viiekümnendatel aastatel tuleb need varblased kõik ära hävitada, kõik hiinlased käisid ja hävitasid varblasi. Hiinamaal jäi neid mõni üksik alles, aga siis pärast selgus, kui Vardlustatuid ära kadunud, siis hakkasid need putukad ja muud kahjurid, keda inimene on kahjuritaks, kutsuma hakanud, viljasaaki palju rohkem kurja tegema, kui need varblased jõudsidki teha ja nüüd on hiinlased hädas, kust saada varblasi? Noh, nüüd on see Varblaste probleemnelile lahenenud, nii et Neil on varblased jälle olemas, enam hiinlased varblasi tihevit. Nii et vaata, kõik need asjad on kuidagi omavahel väga seotud ja ei ole nii, et üks on paha ja teine hea võti, kas ühes natuke midagi halba, natuke midagi head ja päris nii kohtu mõistjaks olla? Inimene ei saa kunagi öelda, et vot sina oled nüüd paha silumisi oma jalad kinni, sina hakkad hüppama ja sina oled see paisina teeb minu heaks tööd. Loodus on palju keerulisem ja kuna inimene on ka üks osa selt loodusest ja siis on väga raske öeldavat, mis rolli ühel või teisel elusolendid seal looduses tegelikult täita. Tega varblasest minu meelest kodulind ei saanud sugugi seetõttu, et nüüd avastasin, inimese juures on hea, elad, tegelikult elas varblane hoopis koos alguses suurte sõnaliste kabealiste loomadega sest need söövad hiiglahulgal kõikvõimalikke taimi ja seemneid, nemad ära ei seedi, vaid seemned tulevad kõik välja, sealt loomasõnnikust need seemned ja hõlbus kätte saada. Ja alguses varblased siis koos elamus taoliste tegelastega. Aga hiljem kui inimene kodustas neid suuri loomi, kolis varblane koos nende loomadega inimeste juurde, siis vaatasid inimene veel tululikum, veelgi rohkem saab süüa ja peale selle veel ka pesapaik, sest need suured loomad tema pesapaiga eest hoolt kunagi ei kandnud, aga inimene pakkus kõikvõimalikke õõnsusi, kuhu pesa oli hea teha. Ja sellepärast ilmselt varblasest inimkaaslejad liik, nii nagu teda tänapäeval kutsutakse. Ja sellepärast ta siin linnas nii hästi ennast tunneb ka. Maalapsed teie kindlasti teate, et hobusetallide juures ja lehmalautade juures on alati palju neid säutsu, vaid tegelasi. Tõesti, nende tallide juures on varblasi palju, seal on neil süüa palju selle pärast sinna kogunenud, ega nad niisama tühja-tähja pärast ringi käia, vaid nemad otsivad süüa. Süüa pakuvad metallid, tallide ümbrused neile kõige rohkem. Mina ei ole küll varblase pesa kunagi näinud, et milline see välja näeb. Nojah, see varblase pesa nii hästi peidetud, paigutatud sellistesse raskesti kätte, saadavasse kohta, kuhugi katuseräästa alla pööningut palkide vahel või ka puurid. Roheline varblane on väga kohanemisvõimeline lind, ta leiab igasugusest õõnsustest veidi varjuliselt paigast. Võimalus endale pesa teha ja see pesa tal ei ole mingi eriline meistriteos, ütleme niimoodi pusa hunniku moodi näeb välja, kus on siis lohuke sees, sinna veetakse kokku kõik, mis tal noka vahele juhtub. Küll inimese tegevuse taga järgisel narmaid, Teie lapikese plastikukiude kõrsi ja koor ja kui võimalik ja siis tehakse palli moodi moodustis kokku. Sinna vooderdatud õhukese seinaline pesa lohkamis jõhvidega ära vooderdatud. Sinna muneb siis ema, varblane, munade, seal siis toimub nende poegade üles kasvatama. Kui varblane pesapuu otsa, siis meenutab kangesti juba seda kangurlindude pesa, kus sa, filmide sa oled kunagi näinud, puu otsas on suured, suured, lausa uhkelt kootud vaiba moodi moodustised. Ja sellest me oleme ükskord rääkinud küll konkur lindude vaibast. Ta on nutikas lind. Elu on teda endiselt õpetanud ja koolitanud selles keskkonnas hästi. Toimetulev mulle meeldib vaadata siis, kui nad huvidega koos toimetajat, huvid, paksud ja tähtsad ja soliidselt astuvad oma toidupoolega, varblane uulitsapoisi moodi. See kehtib sinna juurde ja naksti on ta tuvi, nina Altele leivatüki saiatüki ära võtnud, murdi minema läinud juba ja tuvi oli võib-olla isegi tähele pannud, et seal midagi kooli nii kähku käib seal nende ümber. Nüüd on aeg hakata ka laste küsimustele vastama, sest et siilipoiss sina said, nüüd Niib pika vastuse oma küsimusele. Parksepa keskkooli viienda b klassi lapsed on saatnud meile jälle toreda raamatu küsimuste ja juttudega ja Alo küsimus on selline. Ajalooõpikust olen lugenud ürginimeste esimene koduloom oli koer. Aga nüüd leidsin 1974. aasta Eesti loodusest sellise jutu, kus räägitakse, et viimastel aastatel uurimiste põhjal on koeral tulnud esikoht loovutada lammastele ja kitsedele. Selle artikli nimi oli koer läbi aegade ja olu küsib, et kummal on siis õigus? Mina olen ka kuulnud, et koer oli esimene koduloom, aga võib-olla tõesti oli kitsa lammas. Ma arvan, et sellele küsimusele ei tea täpset vastust, mitte keegi ilmselt ei saagi seda kunagi täpselt teada kus see kõik toimus nii kauge aja taga see artikkel, millest jutt on seal, selgub, et kitsede ja lammaste kodustame toimus 9000 noh, nüüd juba arvatakse isegi 11000 aastat tagasi. See on küllalt pikka aega ja kujutage nüüd ette, mis võib ühest koerast või kitsast lambast jääda järgi 11000 aasta pärast ma arvan, suurt, mitte midagi. Tähendab me kõik teadmised rajame kõikvõimalike oletustel kaudsetele, tõenditele ja, ja võib-olla mingisugustele juhuslikele leidudele ka siis ja sellised juhuslikud leiud annavad. Me olime mingisuguse killukese sellest maailmast ainult ja sellepärast noh, kõik need arvamused, et koer oli esimene või lammas, oli esimene, need kõik on arvamused ja ei, mitte midagi rohkemat, sest noh, keegi sealjuures tänapäeval elavatest inimestest ei olnud, ei saanudki olla, aga arvatakse siiski, et koer oli esimene, arvatakse, need kiviaja inimesed näiteks elasid koeraga juba koos ja see kooselu võis olla juba mitte 10 11000 aastat tagasi, vaid 15 ja mõned auto, et isegi ütled juba 20000 aastat tagasi ja ma juhtusin lugema näiteks ühte raamatut Aafrika koduloomadest. Ja seal see raamatu autor ütles välja arvamuse, et tema meelest on koduloomade kodustamise rida või pingerida olnud hoopis selline olid koerad, siis järgnes siga siis vees, siis kitsed, lambad ja siis hobune on jälle uus rida ja tähendab seda põhjendada on väga raske. Väga raske, näiteks sellepärast, et koer ja siga on inimese kõrval elanud pikka aega, mõlemad on tulnud inimese juurde toitu otsima, kitsel lambal siin inimese juures toitu algselt otsida, nagu ei olnud põhjust, inimene pidi ise aktiivselt teda enda juurde tooma. Kas iga tuli see niisamuti nagu koergi, sinna tuli toitu otsima ja kui ta tuli toitu otsima, siis võis väga hästi ka mõni sattuda, näiteks mõni põrsas mõni kutsika inimesega, keda siis inimene ise üles kasvatas. Igaks juhuks oli nagu elus lihatagavara tal kogu aeg käepärast võtta, siis kui mendis jahiõnne ei olnud või muidu kehvad ajad käes olid lehmad muutud koduloomaks ilmselt mingitel teistel põhjustel ja arvatakse, et need põhjused olid seoses inimese austusega kuu vastu, sest need lehma sarved meenutasid kangesti seda kuusirpi. Ja lehm oli siis loom, kes kandis seda kuud enda peas ja ta oli püha loom, alguses ohverdati neid kuule, nii et lihtsalt käidi jahil ja, ja siis tapeti kuu jaoks mõni lehm ja siis lihad tohtisid süüa ainult ülikud. Aga hiljem oli jõutud alati ju käia lehma metsas otsima või polnud neid seal läheduses õieti küll veiseid ei olnud võimalik metsas otsimas käia, niiviisi siis oli mõistlik neid vasikaid kodus üles kasvatades õigel hetkel ohverdama hakata. Otseselt veis jäigi selliseks ülikute loomaksukse sohvri loomustega pikaks ajaks ja kitsel lambal pole selles jutus nagu üldse ruumi kitse lammas, mõlemad on suhteliselt väikesed loomad, annavad kiiresti järglasi ja neid kohandada inimese vajadustele ligi kergem tähenduse valik nende hulgas toimus palju kiiremini. Selle tõttu nad muutusid võib-olla koduloomaks suhteliselt kiiremini kui näiteks siga, kes võib-olla veel paar 1000 aastat tagasi oli päris mets ja moodi siinsamas inimesi ümber, kuigi ta oli juba 10000 aastat koos inimesega elanud samuti hunt muutus suhteliselt vähe. Algselt vanemad koeratõud on küll teada seal umbes 4000 aastat tagasi või isegi natukene rohkem, aga kitsed, lambad selleks, et neist mingit tulu tõusta, tulu vaja oli, oli vaja just seda valikut kogu aeg teha, et sealt saada villa või, või midagi muud ja nemad muutusid suhteliselt kiiremini ja selle tõttu oli seda muutust näiteks leidude põhjal ka tunduvalt kergemini võimalik täheldada. Sest sellise vähe muutunud seakonti metsija kondist eraldada on praktiliselt võimatu, aga muutunud kodukitse konti metsiku kitsekondist oli juba võimalik eraldi. Ja nüüd me tuleme tagasi juhuslike leidude juurde. Arvamused põhinevad kõik arheoloogilistel leidudel, mõnedel luutükid kestel ja inimese toidujäätmed leidmisel sealt mitme 1000 aasta tagant asulat üleskaevamisel, kus leitakse jälle kondid, ei siia ega sinna suurt midagi ja ja selle ühe luukillu järgi on väga raske otsustada, missugune see elu tegelikult oli. Mul on selle kohta kui arvamuslik, see kõik võib olla taoline näide, ma olin nüüd paar nädalat tagasi Soomemaal ja mul õnnestus külastada väga põnevat lastele ja noortele mõeldud teaduse keskust Heureka. Ja seal oli igasuguseid põnevaid asju, neist kunagi võime veel rääkida, aga mulle jäi meelde punkari mannekeen keset arheoloogia osakonda, küll ma vaatasin, vist pärast tema seal on, aga siis selgus, et ta oli välja pandud täies varustuses, sellepärast, et näidata missugusena võivad arheoloogid 1000 aasta pärast leida ühe maha maetud täies varustuses maha maetud punkari. Ja seal oli siis näidatud 1000 aasta pärast Mistes punkarist võiks järgi jääda, seal olid mõned padrunikestad, paar Kirtarri keelekest, paar lõualuu kildu, mõned hambad ja siis veel roostetanud traadijupikesi, mille järgi seda punkarid, kes seal kõrval seisis, rekonstrueerida, noh, kui ei ole mitte päris võimatu, siis on väga-väga raske küll ja seal võis teha kümneid erinevaid pilte selle leiu järgmisest punkarist ja ma arvan, et mitte ükski neist ei lähe päris punkoriga tegelikult kokku. Ja sellepärast ma usun, et need arheoloogilised leiud, millel põhinevad meie arvamused, nende koduloomade ja inimese varase elukoht, on umbes samamoodi, et me arvame, et see võiks nii olla, aga kuidas see tegelikult on, südame? Ilmselt ei saagi kunagi teada. Nojaa, aga nüüd on võimalik filmida ja lindi peale teksti lugeda, raamatuid kirjutada, pilte teha. Nii et kui nendest midagi 1000 aasta pärast alles on, siis saab nende kaudu ehk punkarist ka päris õigema pildi. Loomulikult oma selle näite tõin, sellepärast et et vaadake inimtegevusest inimene on teinud ilusaid esemeid ja, ja neist midagi järgi jääb rauda või savi või, või mingisugused muud paremini säilivad materjalid, mingisuguse pildi saab inimese ja tema elutavade kohta siiski luua. Aga loomade kohta, kellest jäävad järgi tikese muutunud luud võrreldes tema metsiku esivanemad, on väga raske oletada, kas see nüüd, kes seal oli ära söödud, kas oli nüüd koduloom või oli see metsloom, millal see nüüd toimus, kas see oli siis 10000 aastat tagasi või 12000 aastat tagasi või 15000 aastat tagasi? Noh, seda on väga raske jälitada ja võib-olla näiteks kodustamine toimub palju, palju parem. Aga lihtsalt luud ei ole säilinud ja sellepärast me ei tea ja sellepärast me ei oska seda vanust kani kaugele nihutada ja võib-olla tõesti, et see muutus oli nii väike, et me ei oska seda lihtsalt eristada. Võib-olla üks kindlam viis selle kodustamise käigu kindlakstegemiseks on uurida praegu neid veel kiviajas elavaid kultuur, nende eluviise ja nende käitumist loomade kodustamisel. Ja see käitumine viitab kangesti just sellele, et näiteks sigu võetakse väga kergesti inimese hoolde, metsikute sigade põrsaid ja hoolitsetakse nende eest, kasvatatakse enda juures ja neid on suhteliselt võimatu eristada nendest metssigadest. Aga ometi nad on koduloomad. Nii, võib-olla selles algselt nende koertega ja algselt võib-olla ka nende veistega Kagu-Aasias. Metsades hulguvad praegu veised, kelle kohta teadlased ütlevad, nad on koduveised, teised ütlevad, et nad on metsveised ja, ja keegi ei oska täpselt öelda, kes nad siis on. Noh, ja selliseid näiteid tegelikult inimesi ja, ja loomasuhet selle kohta on väga palju. Tihtipeale need suhted kulgevad mingisuguse sellise piiri peal, me ei oska öelda, kas see on nüüd kodustatud loom või inimese poolt kasutatav metsloom ja see on minu meelest väga põnev küsimus, see, kuidas inimene loomadega koos on elanud ja kuidas ta neid enda huvides ära kasutanud, sest need loomad on tegelikult need, kes on aidanud inimesel natukene eemalduda, sest loomariigist aidanud inimesed inimeseks saada. Ilma loomadeta poleks seda kunagi juhtunud. See asi sai nüüd selgeks, et ei olegi päris selge, kes oli esimene koduloom, aga kas seda on teada täpselt, millistel sarvi kandvate loomadel on kõige pikemad sarved ja selle küsimuse on küsinud Heini, kes õpib ka parksepa keskkoolis. Muhamed on, kui on jutt üldse kõigist sarvi, kandvatest loomadest ja need on ilmselt hobu anti loopida sugulased, mustad, anti loobid, eriti üks alamliik, kes elab Angola territooriumil. Hiidmust anti loop, nii nagu teda võiks eesti keeles nimetada. Ja selle sarved võivad olla kuni poolteist meetrit pikad. Ainult et seal Angolas ilmselt olete raadiost ja televiisorist igalt poolt kuulnud, seal on kogu aeg sõditud ja sõditud just sellel alal, kus elavad need mustad anti loobid. Ja mul on kuri kahtlus, et sel ajal, kui seal sõditakse ka seal sellele looduskaitsele väga palju just ei mõeldud. Sellel territooriumil elab ainuke grupp neid loomi, kes siis nii väljapaistvatest sarvedega on. Ja ma kardan, sõjategevuse käigus on päris palju neist ära söödud või lihtsalt maha tapetud. Ja võib-olla, et neid enam ei olegi. Igal juhul need anti loobid olid ühed kõige pikemate sarvedega loomad üleüldse, kes siis, kui maakeral elavad. Aga koduloomade hulgas on erakordselt pikkade sarvedega loomi just veiste hulgas. Kunagi me rääkisime ühest väga pikkade sarvedega veisest tussi hõimu poolt Aafrikas kasvatatav püha veis, kelle sarved võivad olla ka üle 50 sentimeetri pikad, mõnedel peaaegu meetri pikkused. Nad on uhkelt veidi südamekujuliselt kaardunud, eriti uhkete sarvedega loomad, need on siis midagi üliku taolistel hõimul, nii et igal lehma jaoks on kolm inimest, kes teda teenindavad ja söödavad ja neide siis kasutata mitte millekski muuks kui ainult selleks, et nad on tõesti pühad loomad austatakse ja kummardatakse ja siis natuke väiksemate sarvedega, nemad nii väga pühad ei ole, neid siis natuke lüpstakse ka sealt saadakse piima. Huvitav on see, et lisaks piimale võetakse neilt verd ja segatakse sinna piima hulka, süüakse sellist valgurikast toitu, sest valguga on seal piirkonnas kaunikesti raske. Ja sellise menüüga on Masay hõimud Kesk-Aafrikas. Neil selle valgusaamisega on suuri raskusi ja see vist on neil nagu aegade hämarusest peale välja kujunenud viis ennast valguga kindlustada. No siis on veel väga võimsad sarved, mitte enam nii pikad, aga siiski hästi võimsad kajalitel, need on sellised poolkodustatud mets, veised seal Kagu-Aasias ja seal isa loomadel võivad need sarved olla tõesti paarkümmend senti millimeetrit paksud ja niimoodi üks arvu kuni 50 sentimeetrit pikk, need sarved ja nii rasked pea vajub kohe vastu maad ei jõua seda enam üleval hoida. Ja need on tõesti sellised massiivsed ja erakordselt võimsad sarved siis mõningatel ninasarvikutel on veel juba teist tüüpi sarved täiesti olemas. Aukartust äratavad, räägitakse pooleteistkümnest meetriste sarvepikkuse kohta. Mõningatel kaljukitsedel on veel üle meetri pikkused sarved. Nii et need pikkade sarvedega loom on siin maailmas päris palju. Ja võib tekkida küsimus, milleks neil neid sarv üldse vaja on ja kõikide kohtadest hästi osatagi öelda. Kas neil neid sarvi on tarvis või on need sellised ilu ja uhkuseasjad. Pea küljes, aga mõnedel on sarved krussis. Kuidas siis pikkuse teada saab, kas tuleb siis sirgeks venitada nagu vedru ja siis ära mõõta või siis mõõdetakse nii pikalt, kui ta krussis on? Tundidel mõõdetakse ikka nii pikalt, kui ta krussis on, sest katsu sa seda sarved pikaks venitada, seda on võimatu ju teha seda ja sirgest riikidega sirgeks venitada, sest see on selline materjal, et ta ei allu mingisugustele töötlustele, nii et tuleb võtta ikka sellise kruvitaoliselt keerdunud sarv ja mõõta tema täispikkusele. Aga ega selliseid väga palju ei ole, põhiliselt mitmesugused kitsed on need, kellel on tavaliselt keerdunud sarved. Ma arvan, et need Picasarvelised on kõik selle muinasjutulehma sugulased, kes üle kuu hüppas ja kellel tähtsarve küll käib. See on jälle nii aegade hämaruse looriga kaetud lugu, et ega me täpselt ei oska nüüd öelda, võib ju ka nii mõelda, ilus, onju mõelda nii. Ma mõtlen is your sul on veel üks kollaste kaantega raamat, mida sa lahti ei ole teinud, kui seal hobune peal, kas seal ajaloost, hobusealust? Ja ajaloost pidime rääkima küll, aga saateaeg saab otsa. Aga ma tahaks enne veel rääkida ühest raamatust, tõesti. See on nendele lastele mõeldud, kes tunnevad huvi kõikvõimalike koduloomade vastu, sellest, kuidas neist loomadest said koduloomad ja kuidas igasugused erinevad koduloomatõud on aretatud. See on päris vana raamat, ilmunud juba 1962. aastal, aga mõnusasti kirjutatud raamatu pealkiri on truud sõbrad ja autor Niina kovskaja. Need, kes raamatukogust või võib-olla ema isa raamaturiiulist taolise raamatu leiab, siis soovitan lugeda ja usun, et ei kahetsed. Päri huvid. Saade algas jutuga ja võib-olla siis lõpetame ka jutuga siilipoiss loeks katkenud lastele ette siit sellest raamatust, siis nad saavad kohe veenduda, kas on põnevalt kirjutatud või ei ole. Jah, ja see jutt on kingitus Egiptusest, alapealkiri on, kas kotis. On olemas vana jutt ahnest piiskobist, Hattonist. Kunagi ammu seisis ühes riigis kõrgel künkal jõe ääres varemeis loss. Sellest lossist räägiti õudusi. Öösel ei juletud sealt mööda sõita. Rahvapärimuse järgi oli kunagisele lossi omanikuks olnud väga ahne piiskop. Tema aida tulid vilja täis. Kogumiskiires peits hat on aastast aastasse sinna vilja kuid vaesed ei oodanud sealt abi isegi nälja ajal. Nendel olid raudteed uksed alati suletud. Ühel vihmasel suvel ujutas jõgi kõik ümbruskonna põllud üle. Palju külasid jäi vee alla, vili põldudel, hukkus tuli nälg, rahvas hakkas surema üksnes piiskopilossis künkal nagu kaljumeres. Ent tema omanik ei saanud kuigi kaua õnnelikult elada metsadelt ja põldudelt. Kõikjalt kogunesid ligipääsmatu lossi juurde hiirte ja rottide karjad. Nad tulid uputuse eest põgenedes kõrgele künkale ummistasid lossikraavid, uudistasid läbi aitade kuuride seinaalused ja nii olidki need loomad varsti lossis. Ahnelt tormasid nad piiskopi viljatagavarade kallale ja sõid kõik viimse terani ära. Aga siit võib igaüks, kes selle raamatu leiab juba edasi lugeda ise et siis saab teada, mis rottidest sai ja mis sellest piiskop Hattonist sai. See jutt on raamatust truud sõbrad, millest ma teile rääkisin ja kellel on tahtmist ja soovi, leiab ilmselt raamatukogust selle raamatu üles raamatu autor, selle ütlen ka veel kord on nina Räkovskaja. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
