Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, kõik head sõbrad. Täna on meil selline saadet Me kuulame jälle, onu oleks juttu, vaatame, loeme kirjue. Georgil on ka oma jutud rääkida. Kõigepealt ma alustaksin vastustega neile küsimustele, mille me esitasime oma Aafrika vihmametsade saates. Küsisime kaks küsimust kõigepealt Aafrikas elavate Mambade kohta. Roheline Must Mamba, tahtsime teada, et mis värvi nad siis tegelikult ka need hambad on suuruselt erinevad. Kõigepealt Must Mamba pikk, umbes neli meetrit roheline, Mamban poole lühem. Ja värvuselt on noorest peast nad mõlemad rohelised, siis on neil raske vahet teha, kumb on kumb. Ja täiskasvanute värvus on väga varieeruv, must mambo enamasti pruunikas või kreemikas ja kõhuaastis heledam. Aga see roheline hambaosa täiskasvanud isendit jääbki roheliseks, aga osaleja hallikaks need võivad olla mõlematel täiskasvanud peast ka hallid. Ja selle tõttu värvuse järgi on need raske eristada, nii et see nimi on mõnes mõttes eksitusele viiv, et kui ta must, siis ta peaks ka musta värvi olema. Täitsa musta värvi, mambo on hoopis pruun enamasti ja roheline hamba siis vahel on roheline, vahel ka pruuni. Naljakalt on need nimed pandud. Must Mamba lapsepõlves võib ka siis hoopis roheline olla. Ja siis ta ei ole mitte roheline Mamba. Ja teine küsimus, et milline paabulind elab siis seal Aafrikas Kongo paabulind, kes on väga kauni sulestikuga metalli, Räikkeline, roheline, seal on veel kõikvõimalikke punaseid ja siniseid toone kae uhkeid tutt on tal pealae peal ka erakordselt ilusa väljanägemisega. Oma teadmised Mambade kohta olid parksepa keskkooli viienda klassi tüdrukud Anne ja Mervi saanud loomade elu viiendast osast, et ja siis saatsid oma vastused veel Juta võist, Iisakust ja Toivo ratas. Tallinnast, aga nüüd on siilipoiss ja lauale ritta seadnud palju pilte. Üks uhkem kui teine. Hästi armas on siin kuueaastase madise kiri. Kalal nagu kala ainult Ennon lõpus nagu kalasoomustega kaetud ja imelike mitmete silmadega ja tema käitumine on ka omapärane ja päris tugev see kalan Tallo 3100 puugijõudu. Ja madise ema on aidanud selle tegelase elukombed kirja panna. Need on siis sellised, et kallan neelab maal paneb enda munad vanade vihmausside sisse ja on peaaegu kalarüüga. Vihmauss sureb ära ja kalapojad tulevad pea kaudu välja. Kalon sööb kuivanud juuri, mis ei ole vihma saanud. Juured tulevad tervelt välja ja on jälle elujõulised. Kalani kõhust saavad juured toitaineid, et edasi elada. Ja kummaline loom küll. Ma vaatasin seda looma nime, oleks Madis veel ühe A sinna juurde kirjutanud, et oleks skalaar looma nimeks saanud siis tegemist hoopis teise loomaga, kes päriselt ka olemas on, see kalaan ehk merisaarmas elab vaikses ookeanis ja Ameerika ja ka siin Aasia ranniku lähedal. Päris olemas on tore, väga hinnalise karusnahaga mereimetaja, kellel on kummaline komme toitu otsida, sukeldub sügavale veepõhja, korjab sealt teokarpe ja meriseelikuid ja paneb nüüd enda kõhu peale, poksib katki, sööb sealt karbisest, neid tigusid, nii tore loomake, näose. Kala. Ja aga viieaastane Kaidi, kes elab Lääne-Virumaal, nurk sees, on välja mõelnud limpsi ja piri. Ja kuna Kaidi on viie aastane olles ja ta ei oska veel kirjutada, siis tema eest kirjutas emo. Nii et üks loom on siis limps. Ellimps on ta sellepärast, et armastab jäätist limpsida, limpsi juua, jäätise Liimsimiseks on tal viis keelt. Ja veel armastab ta pahandusi teha. Ja selleks, et saaks õigel ajal putku panna, on tal hästi pikad karvad. Nii et ta kuuleb väga hästi. Mina mõtlesin, et kas kõrvadega paneb putku? Kõrvalt on tõesti hästi piga kohe hästi pikad ja peenikesed ainult mitte jänesele ülespoole, vaid nagu limpsilik allapoole? Jah, need on peaaegu nagu mõne tüdruku peeniks, patsid ja limpsi, see on Kaidi pildi peal sinine ja kõrvad, oranžid. Ja seljas on limpsil väikesed küürud. Need on väikeste putukate jaoks. Ja veel on tal väikesed tiivad ikka nende pahanduste pärast ja peas on veel väike juuksetutt ja limpsab külmkappi ligiduses ja sellest saab igaüks vist aru, et miks limpson, suur lastesõber. Ja linnas meeldib talle rohkem kui maal, aga Maalde, Lapkaa ja teine loom on siis piiri, tema on kole suur ja pikad kõrvad on tal selleks, et sealt kõrgelt hästi kuuleks, mis all toimub. Pea on tal väike keha, on su seljas, on küüned, lapsed saaksid sõita selga, saab ronida mööda kõrvu. Sabaga saab kiikuda üldse piri, laste, kõige parem ja armsam sõber. Piri elab seal, kus on lapsi. Kui ta magama jääb, muutub ta väikeseks ja mahub lapse juurde tuppa ära. Ja Pirvi on tõesti hästi huvitav, ta on natuke nagu kohver ja natuke nagu tugitool aga tegelikult ikkagi Pirvi. Hiigeltriid seakirjelduse saatis 10 aastane Tallinna tüdruk Maren Maren kirjutab esimest korda ja talle sinu saated meeldivad, eriti need, kus on juttu koertest ja kassidest. Aga nüüd vaata, mida ta kirjutab sellest hiigeltriipsiast. Hiigeltriipsigaa elab segamini riidekapis, toitub sokkidest. Päeval ta magab, aga öösel sööb sokke. Hiigeltriipsiga on 10 sentimeetrit pikk ja kaks sentimeetrit lai ja elab 70 aastaseks. Ta avastati 1990. aastal ja vaenlasteks on kirbud. Tõepoolest, see krussis sabaga notsu, on nii triibuline, kui triibuline saab üldse midagi olla. Vikerkaarevärviliselt triibuline. See tuleb vist sellest, et kuidas sööb villaseid sokke, millel on ka triipe sisse kootud, siis ta võib olla sokiterasse triibu endale või ma mõtlesin, et, Ja siin on üks raamatut lugev roheline tegelane, kes mõnuleb võrkkiiges ja see võrkkiik on millegipärast just vee kohale riputatud. Ju talle meeldib siis veevulin. Ja selle pildi saatis mulle Kristin koonid ja see tegelane on meil sellepärast huvitav, et see pilt ja võrkkiik, vesirohi, see on joonistatud. Aga tegelane ise on värvilisest paberist välja lõigatud. Nii et ta on nagu noh, päris Bagovitamine. Ja nii, et tal on seal päris hõlbus alla tulla ja võib-olla armastav püüda, mis Kristin kirjutab. Kristjan kirjutab, et olen kuulanud kõiki teesaateid ja otsustasin välja mõelda fantaasia looma. Minu looma nimi on käbisaba. Ta elab metsas järvede ääres ja armastab väga lugeda. Oma nime on ta saanud sellest, et ta pojad sünnivad käbikujulises kapslis. Ainult saba on väljas. Käbi saba on kolm meetrit pikk, sööb rohtu ja käib pealelõunased ujumas. Kohtlikud talle, hundid ja saba, on tal tõesti uhke. Ma mõtlesin, see vaip, missid alla, ripub, et olen ennast triibulise vaiba peale sättinud, aga see triibuline asi on hoopis ta saba. Huvitav, mis raamatuid see käbisova küll loeb? Kristin võiks sellest sulle kirjutada, Ma arvan küll ja võib-olla käbizabolon mingeid põnevaid raamatuid mulle soovitada. Alo Särg on meile saatnud ka ühe looma kirjelduse. Selle oma nimi on tamme Pipik koerkeus skandens, tema ladinakeelne nimi väga uhkelt kõlab. Ja jutt on siis juurde selline, et tamme Vibik elab, nagu juba nimigi viitab peamiselt ammikutes. Huvitav on ta selle poolest, et ta on taimetoiduline sisalik. Nimelt moodustavad tema põhitoidus ja tammetõrud. Kuigi ta sööb ka muud välimus tantšifakas terava koonuga saba on tal umbes poole pikem, kui ta keha kiirel põgenemisel asetab ta saba seljale, jookseb tagajalgadel piki keha kahel küljel jookseb erkpunane triip, mis ühineb lõual, muutudes laiguks. Muidu on keha pruunikas varbad hästi peened, pikad, sest nad on kohastunud puu otsas elamiseks pikkus keskmiselt 20 sentimeetrit. Siis on paljunemise kohta veel räägitud, et see paaritumine toimub tavaliselt mai lõpul ning kolme nädala pärast sünnitab ema sisalik kaks kolm poega. Need on vanematega väga sarnased, kuid neil on ka oma kehaga võrreldes palju lühem sappa ja varvaste limi napad. Ja esimesed 10 päeva sõidavad nad ringi, kinnitades ema sabal. Talvel magavad nad terve perega koos kõdunevate lehtedes või kännu all. Kevadel alustavad kõik iseseisvat elu. Kuna ta elas vanades hiie tammikutes, siis austati teda kui heasüdamliku ja õnnetoovad looma talle ei tehtud kunagi liiga. Kuna meil on tammikud hävimisohus, siis on ka tamme viibiku ohus ja teda näeb veel haruharva, ainult väga heade kavatsustega inimestelt näitab ta end vahel. Nii kirjutas siis Alo Särg Türil. Tartu tüdruk Angeelika on joonistanud vahva kõrv pea. Ja muidugi on siinjuures ka pikk kirjeldus. Võrupoiste Alo Savi ja Siim nii, Lenderi loomad on väga sarnased, võib-olla nad on sugulased ja, ja Alo Saviloom on 100 tigu ja siim neljandani loom on tigusaurus. Tallinna tüdruk Kristi Tiits saatis meile oma looma pildi. See on kirbukirp. Aga et nendest loomadest peaks pikalt rääkima, siis me võiksime seda teha teinekord sellepärast, et just praegu astus uksest sisse onu valeks ja me võiksime rääkida jänest. Suur-suur aitäh teile selle eest, et teil nii palju mõnusaid mõtteid peas on. Ja kui on juba nii palju mõnusaid mõtteid, küllap siis on ka nobedad näpud. Näpud käivad ikka mõtete järgi. Ja nüüd jälle minu sõbra onu Aleksi jutud. Täna saame teada jänesest. Tubli jooksja, tubli hüppaja, tal on pikad kõrvad, lühike saba ja väga tugevad jalad. Aga eesti keeles sõnal jänes kasutatakse nii päris jäneste kui ka küülikute nimetamiseks. Tegelikult need on väga erinevad loomad. Loomulikult nad on sarnased, aga kohtame näiteks, kuidas nad oma laste eest hoolitsevad, lõimetis, hool, ehk järglaste eest hoolitsemine, nende toitmine, kasvatamine, kaitsmine. Jänesel on väga-väga lühiajaline, lihtne ja napp, ma ütleksin. Jängugine sünnib. Emme toidab teda kaks-kolm päeva ja peale selle jänkuke praktiliselt põõsa alla üksinda elama. Emme jookseb kuskile kaugemale, kui see jängugine sünnib. Tal on peaaegu kohe juba tugevat jalad ja terav haistmine ja silmad lähevad talt plaksti kohe lahti. Ta nägija loomake. Ülikool on kõik hoopis-hoopis teisiti, ta elab, urus kaevab kurku ja need tema urud küüliku urud, vahest on nii sügavad ja laiad, et ta võib korraliku karjamaa täiesti ära rikkuda. Näiteks Austraalias oma küülikuid ei olnud, toodi euro. Ja nad hakkasid seal väga hästi olema, kui nad rikkusid kohutavalt, eriti karmimaid. Nii uru seest sünnivad küüliku lapsukesed, täiesti pimedad, absoluutselt abitud. Väetised ja vaesekesed ja ema peab nende eest hoolitsema kaua aega. Tavaliselt ikkagi nädalaid võtab aega, enne kui küüliku lapsed saavad nägijaks ja saavad hakata liikumadki. Näete, kui suured erinevused nüüd jänes on teatavasti suhteliselt suur loom, võrdleme meie metsa mitte eriti kaitstud loomakestega hiirtega rottidega kari hiirtega oravatega jänes on nendest kõige suurem kobra seal korras on niivõrd omaette elukas oma kommetega ja arvatavasti sellepärast jänes muinasjuttudest ja müütidest on kah niisuguse vahepealse positsiooni omandanud. Hiired paljudest müütidest on väga tähtsad loomad. Hundid, lõvid, loomulikult samuti. Jänes ei ole vägimees. Kuid müütides jänes on tihtipeale abil ja väga tähtis abiline. Kuid kui me räägime Iraanist lääne poole, siis Egiptus, Palestiina, Mesopotaamia loomulikult ka, ja siis edasi Euroopa Poolat ja Aafrikasse. Siis seal jänes on kõrbedeemonite abiline, kurjade jõudude abiline. Hiljem ütleme teise-kolmanda sajandi paiku, see on juba meie ajastu peale Kristuse jänes muutub ka pallurite jaoks väga tähtsaks loomaks ja sellega võlur või nõid oskab kurja teha, oskab ka head teha. Aga nii või teisiti, tema oskab anda inimestele seda, mida inimesed hirmsasti ihkavad nii-öelda võlujõul, sellepärast sealt on pärit näiteks uskumused, jänese või küülikukäpp, toob õnne Šotimaal, see on väga levinud, siiamaani kantakse küülikukäpa taskus, kuid usutakse, et kui jänes jookseb sinu hobuse või kasvõi auto nina eest siis õnnetus ootab sind veel palju hullem, kui näiteks must kass oleks jooksnud sul auto nina eest nii, nüüd Iraanist itta, seal siis Indias ja edasi Mandžuuria regioonis või Kaug-Idas, Hiinas ja Jaapanis, eriti jänes on sootuks väga, aga positiivne kuju. Ta on kuujumalanna abiline kuubi all, püha valgejänes Nefriigi kivist uhmari sees. Ohvrinuiaga hõõrub pikka ja piisakkisi pika ja, ja ka terviseollust, võlutaimedest ja ravi hullustestab ja kuujumalanna, kes on pika ja tervisejumalanna hiina mütoloogias ilmusele jänguta. Mitte kuidagi ei saaks inimesi aidata, sest jänesed õiged, tubli töömees ta. Sa kujuta ette valgejänes valge kuupeol valges nefriit, kivist ohvri sees rohelisi ja kollaseid ja, ja helepunaseid ja roosasid daily, hõõru puhmeri nuiaga ja siis kuujumalanna võtab tema käest pulbrit, mis selles tekivad. Segab hommiku Gaznega, mida tekitab Hiina usundite kohaselt ja saadab maa peal. Kuhu aga selline ollus langeb, seda määravad saatuse jõud. Jumalannad, nagu üldse hiina jumalad on rohkem nagu meister. See on põnev jutt mõeldud ühest loomast, võib-olla nii palju erinevaid jutt, nii palju erinevaid arvamusi, et ühest kohast on kurjade jõudude teenistuses, teises kohas on hoopis väga heade jõudude teenistuses ja. Jah ja siis peetakse seda maailma suurimaks argpüksiks. Püksiks teda peetakse muidugi, sest ega tal enesekaitseks korralikku relva tõesti ei ole. Jänese hambad, esilõige, hambad näiteks on väga tõsised. Ta võiks ikka hammustada, vahesla hammustab ja tema jalad on tõesti väga tugevad. Ja kui tõtt-öelda vahest kaitstes näiteks ennast või kaitstes oma vastsündinud poega suudab jänes nii mõndagi nii mõndagi korda saata. Näiteks on kirjeldatud juhtumit, kui päris tugevad röövlid Lugana kulli või harksaba jänes lüües teda tagajalgadega haavas, nii selline suri ja sellised lood on loodusteadlaste poolt kirja pandud. Selliseid vaatlusi oli võimalik teha, aga muidugi jänes ei taha mingit pahandust, ei taha kaklust, vahest ainult omavahelgi isased jänesed kevadel kaklevad ja seda nad muuseas teevad päris tõsiselt märtsijänes näiteks inglastel märtsijänes on hulluse sümbol. Hull nagu märtsijänes kohe niisugune ütlemine on inglastel, eks ole, ja tõesti märtsikuus näiteks sõidad rongiga, vaatad aknast välja varahommikul ja sa näed, kuidas nad maad jagavad ja rongist hirmsast koledast müristamist rongist välja ei tee, sest endale parajasti omad toimingud käsil, nad kaklevad, aga muidugi jänes on väga ettevaatlik ja õige kah. Ja tal on nii palju kavalust, kuidas ennast peita, kuidas ennast päästa. Inimene ilmselt arvas, et seal peab tõepoolest argpüks olema, kes on nii palju vaeva näinud, et kõiksugu enesepäästmise ja erajooksmise kavalusi välja mõelda. Märtsijänes on minule küll tuttav loom, üks märtsijänes on hästi põnevas raamatus Alice Imedemaal, aga seal ta on küll päris rahumeelne, istub laua taga, joob teed ja teejoomine ei saagi otsa. Ja muidugi Alice võluriigis, niisuguses võlu ajas võlumaailmas. See muinasjutt loomulikult ei kirjelda jänese bioloogilisi omadusi, mitte see ei ole Sohholoogiline raamat. See on suurepärane raamat. Ja lõppude lõpuks levis käru. Ludwig oli tema perekonnanimi, seal oli ju matemaatik ja väga hea matemaatik, matemaatik hernestest kirjutada, miks me peamisi suu loogilisi täpsusi ja üksikasju siis tahtma? Ei, aga jänese, kavalused ja tarkused no neid on küll tegelikult teada, näiteks kuidas ta oskab jälitajad valele teele juhatada. Jänesed higistavad oma päkade kaudu. Jänesejalajäljed on jänesehigiga määritud nii-öelda. Ja loomulikult nad on väga selged märgid kõikidele jälitajatel. Nii pole midagi parata. Jäneste kehasoojuse reguleerimine, mis on igal soojaverelised loomad väga vajalik ja väga tähtis füsioloogiline protsess, käib päkade kaudu ja kõrvade kaudu. Jäljed on väga lõhnavad, nii et kui üks rebane või koer jookseb jänesele järele mööda jälgede rada siis su lõhn täpselt ütleb jälitajale, kuhu tuleb joosta ja isegi kaugelt ütleb nüüd jänes oskab teha väga õiges kohas, kus parajasti võsa on selleks väga sobiv. Sellise kõrvalhüpe. Sealjuures ta arvestab tuule suunda. Et jälitaja kaotab tema jälje järsult ära. Siis, kui jänes maastiku tunneb hästi ja kui tal jooksmiseks mugav see maastik ei ole, musa on aga kindel siis ei hakkagi ta Edub jooksma, teeb niisuguse kõrvalhüppe. Ja peidab oma lõhnavad päkad enda alla nii kõvasti, kui saab. Loomulikult ta peab siis valmis olema selleks, et kui see jälitaja, rebane, hunt või koer on ikka usin siis otsib seal ringiratast, niiviisi joostes sai niikuinii avastab ta ikkagi siis peab järjest väga kiiresti uuesti startima, aga selleks ta on täitsa valmis. Ja kui jänes näiteks jookseb kõrges rohus, siis iga 15 paarikümne hüppe järel teeb ta ühe püsti, hüppab ja pöörab ennast. Nii et ta vaatab selja taha ja vaatab ümberringi. Et kui kaugel see jälitaja Tal on vaja nii-öelda tagasisidet. Nojah, sa teatud ridu rivaal näiteks, kui seal sporditeed jooksed, kui lähedal see või teine on, sa ei tea, enne kui sa kuuled, et ta hingab, sulle seilab jänes ei või endale lubada. Niiviisi mitte hoolida sellest, kui kaugel on tema jälitada enne, kui too hingab talle selga siis tuleb juba naksti. Nii, jänes jookseb, jookseb, hüppab, hüppab kiirelt kiiresti ja siis hopsti ülesse ja pöörab ennast. Nii et vaatab tagasi ka. Aga kas sa oledki siilipoiss kunagi jänese häält kuulnud? Ma mõtlen järele? Tegelikult mul ei olegi midagi järele mõtelda vist ei ole küll. Asi on selles, et jänes eriti ei häälitseb. Häälda teeb ja tugevad häält siis, kui ta on haavatud. Siis kui tal on valus, siis teeta hääld ja midagi sarnasemad väikse lapse hädakisaga ma pole oma elus kunagi kuulnud. Ja sellega muidugi kõikidele jänestel, kes ümberringi annab ta teada, viimane heategu, mis ta omasugustele teeb. Et nüüd on minuga lõpp. Aga teie sõbrad, vennad ja õed, laske nüüd kiiresti siit jalga. Vot kui, kui tubligenes. See oli päris kurb jutt. Kuigi, kui ma jänese hääle peale mõtlen, siis selline nali, tee porgandi häält. Ma mõtlesin, et võib-olla see on kuidagi jänesega seotud porgandid, jänesed armastavad läga ja kapsaid ka. Aga talvel, kui porgandit ega kapsast nad kätte ei saa. Aga mõnusasti elavad selle karmi raske aja üle süües puukoort? Jah, puhtalt taimetoiduline, ta sööb ta igasugust rohtu, võsa, oksakesi. Viimati nägin ma jänest suurel muna. Mida ta seal tegi, see minu jaoks suureks saladuseks, sest kui te olete käinud suurel munamäel, siilipoiss kindlasti oled, eks ole. See on ju seal üleval päris paljas, midagi eriti maitsvat, seal eneste jaoks maitsvat seal vist ei kasva, jänes oli täpselt seal tipus ja istus. Kas ta mõtles oma sugulastest või elust-olust või oli see mingisugune käikude kuningas? Ausõna, ei tea, mis ta seal tegi, istus väga rahulikult. Kui mind nägi, siis läks ära. Aga jah, mitte eriti rutates. Kui see oleks öösel olnud, siis ma arvan, et ma oskaksin öelda, mis ta seal tegi. Ma arvan, et siis ta võib-olla vaatas kuu poole, vaatas oma sugulase müüdi jänesepoole. Jah. Ja olles tark jänes arvas, et mida kõrgemale ta rullib mäe otsa, eks ole, seda suurem tõenäoliselt see kauge ja suu hea terviseollus lange talle veel. Väga võimalik võimalik minulegi. Tekkis veel üks küsimus jänes ja siis küülik. Huvitav, kumb oli enne, kas jänes oli enne ja siis üks jänes asus inimeste juurde elama, kui inimesed tulid ja siis sellest jänesest, kes inimese juurde elama asus, sellest sai küülik või võib küüliku üksi elada ilma inimesteta? Need küülikud, kes inimese juures elavad, tekkisid küülikutest, mitte ei enestest. Need on väga erinevad loomad, eesti keeles, me rääkisime juba on need ühed jänesed, kõik. Vaata ladina keeles, Lepus on jänes. Origdolagus on küülik, sa küll segi, eks ole, on erinevad näiteks loomaaias jänes, seda päris jänes pidada on väga raske, tal on vaja väga palju juustu. Tal on vaja palju Jooslas, tal on kiire, ainevahetussüda läheb rasvu ja ta sureb lihtsalt südamel nur, kus see kätte täpselt nii nagu pääsukesed. Kui te peate neid kodus, kus nad ei saa lennata tohutu kiiresti ja tohutu palju. Nädala ajaga läheb süda nendele rasvu ja nad surevad südamelihase düstroofiasse või südamenõrkuse kätte. Küülikugevad hoopis teisiti ja arvatavasti eriti hõlpsasti sai inimene küülikud kodustada just tänu sellele, et küüliku lapsed sünnivad pimedate ja kaua aega on abitud ja urus sünnivad nad pealegi, see on ka väga tähtis kodustamise juures. Küülikud on palju rohkem Seltsingulised kui jänesed. Mida selsingulisem on loom, seda tõenäolisem on see, et inimene saida kodustada, lambad, lehmad, hobused, kõik on täis Seltsingulised loomad. Ainus kass. Aga kassi kohta ei ole veel täpselt teada, kes keda nüüd siin kodustas ja kes keda nii-öelda siin endale sõbraks võttis. Kas inimene, kassi või kass, hoopis inimest olete lugenud muinasjutukassist, kes kõndis omapead? Väga huvitav. Igal juhul ma arvan, et jänese ja küüliku asjad said mul küll selgemaks, aga äkki me järgmine kord võiksime rääkida siis kassist, passisturkovi, kindlasti põnevaid jutte. Uikossidustan paljut. Georg, aga kui me käisime seal Lõuna-Ameerika vihmametsades seiklemas ja loomade kaja taimedega tutvumas siis pärast mul tuli meelde. Vahel on nii, et kohe ei tule meelde. Ja siis ei vaevu üks küsimus, kas seal oma soolases elab ikka piraaja ei ela. Jube kala, kelle kohta räägitakse, et ta pistab selle, kes sinna jõkke hüppab viie minutiga nahka. Ja selliseid õuduslugusid räägitakse küll nende kohta ja ühed teadlased, kes on neid rohkem uurinud, väidavad, et ega see asi nüüd nii hull ei olegi. Teised ütlevad, et on veel hullemad, kui üldse oskab ette kujutada. Võta sa kinni, kus see tõde nüüd on, aga need Piraiend seal Amazonases elavad küll neid on mitmeid erinevaid liike. Ja kes tahab nende kohta lähemalt midagi teada saada, rohkem lugeda, siis ma soovitaksin üldse sele Selva kohta ja Lõuna-Ameerika vihmametsa kohta lugeda ühte raamatut, mille nimi on Kalad, laulavad Uca ealis. See on. Ja see on ilmunud kuuekümnendatel aastatel ja seal on väga palju põnevaid kirjeldusi just selliste eksootiliste elukate kohta nagu näiteks need rändsipelgad, kes enda teelt kõik ära söövad ja piraajad jaga Anakondast ja üldse tema jutu järgi on see Amazonase ürgmets roheline põrgu ja inimesel on kaks korda hea meel, kui ta sinna metsale üks kord, siis kui ta sinna esimest korda satub ja teine kord siis, kui ta sealt eluga välja tulnud, rohkem mingit rõõmusest metsast ei pidanud tema jutu järgi olemas. No võta sa kinni, kas see on nii või ei ole? On mul jäi sellest oma soolasest veel teine küsimus, ka sa rääkisid, et seal elab elektriangerjas pärast ma kodus mõtlesin tükk aega et huvitav, kas taskuraadio saaks mängima panna selle elektriangerjavooluga sellepärast et mul sõidust patareid tühjaks ja mis ma nüüd siis teen. Aga äkki mõni hea sõber sealt saadaks ühe elektriangerja. Võib-olla kui hea sõber sulle saadab, selle suhteliselt raske pidada sest ta on kaunikesti suur, peaaegu meeter või isegi üle meetri pikk, tahab palju vett sinna akvaariumisse saada ja kuidas temaga solistad, näpu saab ette panna ei saa, sest siis sa saad kohe särtsu ja sul on temaga väga raske seal olla. Parem kui ta oleks seal jões, ikka paigab. Aga selle taskuraadio mängima panekuga, sellega on omaette probleeme. Ja see ei ole vist nii lihtne, nii, kogu esimesel silmapilgul paistab, kui sa saad talle juhtmed külge panna ja voolu korraks sinna taskuraadiosse sisse, siis see on ka viimane kord, kui see vool sealt läbi käib, sellepärast et taskuraadios, nagu sa tead, on 12 volti või üheksa volti. Raadiost aga nagu me rääkisime, elektriangerjas tekitab 300 volti. Nii et ma ei kujuta ette see raadio seda veidi aega, suitsu välja, siis on temaga asi ühel pool ja muidugi teine asi on see, kuidas kalal need juhtmed külge panna. Ja kolmas asi, et kuidas siis kala, kui tal need juhtmed külge saadud, kuidas teda siis niimoodi stimuleeritud just siis hakkaks seda voolu tootma, kui sul vaja raadiot kuulata? Nii et sellest moraal, seda, mida ei tunne, et seda ei maksa eriti torkida. Enne peab uurima, kuidas asjad tegelikult on, aga nüüd me võiksime korrata eelmises saates antud küsimuse üle. Me tahtsime siis teada seda maailma suurimat magevee kala, kes elab Amazonase jões, tema nime ja, ja suurust. Kuna see vastus ka seal saates kõlas, siis ma usun, et selle looma leidmisega teil erilisi raskusi ei ole, nii et ainult natukene vaeva nägema tema pikkuse väljauurimiseks. Teie fantaasialoomadest kirjadest ja muidugi, kui te meile küsimusi olete saatnud, siis saate vastuseid oma küsimustele kahe nädala pärast. Järgmisel nädalal jätkame jälle oma reisisaateid ja siis lähme Austraaliasse ja kuna see Austraalia on suur, siis me kõigepealt vaatame, millised metsad seal Austraalias on, neid on seal palju ja erinevaid ja räägime natuke Austraalia metsadest, taimedest ja loomadest, mida seal võib näha. Ja siis tulevikus veel Austraalia tasandik kestel kõrbete võsastikus vaatama ka need üle. Nii et Kuulmiseni nädala pärast jääme kirju ootama. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
