Ei iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere jälle tere, head sõbrad, venelane kirju, vastan küsimustele. Saate teada, kuidas vastasite meie küsimustele. Ja räägime natuke nendest naljakate nimedega loomadest, aga muidugi mitte ei naera kunagi nende loomadele, sest nemad pole milleski süüdi. Ja nad lihtsalt kõlavad tõesti nii veidralt, et ei oska mitte kuidagi arvata, kes või mis niisugust nime kannab. Ja no näiteks ma ütlen kohe ühest raamatust leidsin ma looma, kelle nimi on käristaja, mis sina arvad, mis loom see võiks olla? Paberi karistaja või? Ma ei tea mingi käristajal, mul tuleb meelde, et mingid sellised pidustused on kärajad, et võib-olla ta osaleb pidustustel. Päris nii see ei ole, aga ma arvan, et siis, kui ma nende loomade juurde jõuame, siis ma räägin, kes käristada. Taoline on ka nüüd vaatan, et laste kirjad kõigepealt üle. Jaa, Keilast Märten Viik kirjutas meile oma kohtumisest ühe isemoodi loomaga. Mul on üks väga põnev jutt rääkida, kirjutab Märten Mikk. Praegu olen ma 11 aastat vana, aga enne, kui see juhtus, olin viieaastane. See algas nii, et ma olin ema töö juures ja siis ma läksin õuemaja taha ja siis nägin üht ussi, kes oli kaelast saadik maa seest väljas. Sellel ussil oli kroon peas, see oli naha külge kinni kasvanud. Algul olin ehmatades päris tumm ja siis tuli mul elu sisse, kohe jooksin ema juurde, ütlesin, tule ruttu välja, ma nägin ühte ussi, aga ema ütles, et ei saa praegu tulla. Pärast tuleb ja siis, kui me pärast läksime, enam ei olnud ussi. Ega see mul viirastus ei olnud, sest mul pole kunagi viirastusi olnud ja ma tahan, et te räägiksite seda kindlasti raadius. Sest ma tahan kindlasti teada, et selle kohta midagi arvaksite. Ja öelge mu nimi ka. Minu nimi on Märten viik. Ma käin kuuendas klassis. Ja Märten on joonistanud pildi sellest ussikuningast. Seal on tõesti suur uhke kroon peas. Ja mul on üks tuttav, kes on ka kinnitanud mulle täpselt sama asja, et on näinud krooniga uss, tussi, kuningat, niimoodi ta siis seda nimetas kohe. Ma tean, et russi mõeldakse siis madu. See madu oli selline, kellel oli kroon peas ja see oli kuldne veel ja kõik, nii nagu päris pildiraamatutes ja muinasjuturaamat. Ta on kirjutatud, on sellele tuttav olema, ütlesin, taimsete eksis. Ei saa nii olla, et sellist looma nagu ussikuningas pole olemas. Aga nüüd, kui ma lugesin seda kirja, siis ma hakkasin mõtlema asjaolu, et siin peab ikkagi mingi seletus olemas. Kuidas siis, et inimesed näevad ja asja ei ole, et midagi peab ikkagi olema. Ja ma arvan, et selle ussikuningat vist ikkagi ei ole olemas. Aga see, keda Märten nägija, keda see onu nägi, võib-olla veel paljud teised on näinud, see võis olla küll madu, kellel oli peas midagi, mis oli krooni moodi ja see midagi ilmselt oli, kes siis mida ta hakkas maha ajama ja vot siis, kui see kestma hakkab seljast maha tulema, siis algus on selline, et kõigepealt läheb nina pealse kest nagu plõksti katki, madu hakkab selle sees suka seest välja pugema. Ja see esimene moment on nii, et see kestun täpselt pea kohal, veidi poolkaares üleval ja moodustab siis sellise nagu krooni või asjanduse seal peas. Ja kui tegemist on mastikuga, siis kollased laigud paistavad läbi selle läbipaistva kile hästi välja ka, andes talle sellise kollase värvuse, kui päike sinna ka veel peale paistab, lisab seda värvi. Siis võib ta tõesti kullast sillerdava kroonina paista see nahk, mis tal pea küljest lahti hakkab tulema, nii et ma usun, et et need ussikuningajutud poisid just niimoodi tekkima hakata, see on minu arvamus. Ega ma päris täpselt ei tea, kuidas see asi on ja kuna Märten ei ole väga täpselt kirjeldanud ka seda, siis ma esialgu seletaksin selle loo taoliselt ära. Vahel võib ka juhtunud nii, et mälu lihtsalt petab ja me mäletame asju teistmoodi kui nad tegelikult olid mul oma poeg, kes on kuus aastat vana, tema väidab mulle kaljukindlalt, et meil koridoris elab lohe, tema on seda mitu korda näinud, keegi teine pereliikmetest pole näinud, aga tema usku ei suudame kuidagi kõigutada seal vahet seal ei ole, et see peab olema, see on enam-vähem minupikkune ja suur ja must ja üldse ta siis, kui tuba hämaron tükib välja tulema. Nii et noh, igasuguseid asju siin ilmas on ja igaüks näeb seda, mis ta oskab näha ja, ja kuidas ta seda näha oskab. Vaest. Kuskil mujal mõnel teisel maal või mõnes teises vees suure maakera peal võib olla või on sellist krooniga ussi. Minu teada ei ole madude hulgas küll selliseid, kellel seda krooni peas oleks. Aga vist rääkisime kunagi ühest kalast, kelle nimi on heeringakuningas ja temal on pea peal küll selliseid välja kasvanud, mis meenutavad natukene kroonini krooniga kalu on põhimõtteliselt olemas küll. Aga kui madude juurde tagasi tulles inimesed usuvad neist madudest igasuguseid asju ja neid peetakse kuidagi ohtlikuks. Ma hiljaaegu juhtusin nägema ühte huvitavat filmi, mis rääkis inimese ja maosuhetest ja madudest üldse. Seal on üks väga tore episood selline, et Kambodžas oli kuuvarjutust ja need kohalikud elanikud usuvad kaljukindlalt, et lõppkuuvarjutuse põhjuseks olnud taevas elav suur madu, kes püüab kuud alla neelata selleks, et seda kuud päästa, avasid nad kõigist laskerelvadest, mis neil parajasti kätte sattusid. Tule selle koleda mao pihta, et takistada tal siis kuud allaneelamist, see oli tõeline tulevärk, hirmus lahing käis selle maoga, selles filmis on kõik ilusti näha. Ja see lahingu lõpptulemus oli see, et kaks inimest oli surnud, 80 haavatut. Aga noh, mis sellest kuu lõpuks sai, päästetud kuuvarjutus läks üle ja kuhu jäi alles Need arvamusi ja selliseid suhtumisi on igasuguseid ja inimene näeb just täpselt seda, mida ta näe oskab näha tahab ja kui ta midagi ikka väga tahab näha, siis ta seda näeb ka? Jah. Igasugustest koletistest, kes kuskil elavad või on elanud või võib-olla elavad, et nendest me oleme ju rääkinud ka ja keegi ei tea, et kas nad siis on või ei ole või. Kõik siin ilmas ei saagi iialgi teada saada. Ongi palju selliseid asju, mis jäävad meile mõistatuseks, kunagi uskusime seda maailma keskpunkt või kosmose keskpunkt, ütleme nii, on maakera, selle ümber tiirleb kõik see ülejäänud värk tähed ja päike, siis muutusse, pilt natuke, päike läks nagu keskele, siis selgus, et on hoopis olemas galaktika ja siis selgus, et galaktikaid veel palju palju ja siis galaktikate parved nad kuidagi koondavad üksteisega, moodustati siukseid leid ja ja neil on teatud korrapära nende galaktikate jagunemisel ja mis seal nende galaktikate sees ja ja igasuguse tähe ümber võib veel olla, sellest ei teame udutuhkagi, nii et neid saladusi on kogu aeg meie ümberringi ja väga palju või võtame selle merepõhja, võtame need ürgmetsad, mis seal Aafrika keskosas on, või Amazonase vihmametsa ka seal on tohutult palju liike, millest me pole teada saanud ja ilmselt ei saagi teadest, nad surevad välja, kui me nendega üldse kokku puutub või maakera minevikus elanud igasuguseid elusolendid, neid mõistatusi on kohutavalt palju. Hiljaaegu kusagilt ma lugesin, et on filmitud lumeinimest täiesti elusuuruses, jälle üks fakt, millel on praegu raske hinnangut anda, kas see on tõsi või mitte tõsi, sest ma ei tea. See võis olla ka väga osav võltsing, aga võib-olla tõesti need lumeinimesed siiski kusagil on olemas, mine sa tea. Mina olen seda filmikatkendit isegi televiisorist näinud, võib-olla paljud lapsed ka seda kesktelevisioonist näidati? Sel sügisel? Mingis saates oli selline karvane küll ja suur. Väga kaugelt oli näha. Aga salapärased asjad olema kaugeltki väga ähmaselt näha. Ja siis, kui lähedale minnakse, siis kuidagi kaob see ära või läheb kaamera rikki või kukub Ta meile jääb kivi ette igasugu asju juhtub kogu aeg selle kaameraga siis kui nii objekt juba selgelt sinna peale võiksidki jääda. Eks igaühe enda asi on, kas ta usub seda või ei usu, vait. Suhtub ta skeptiliselt, suhtub ta lootvalt nendesse andmetesse. Ega kellelegi ei saa ette öelda, mida ta peab uskuma pidada ei saa. Kui me õpime igasuguseid asju siin koolis ja elus, siis minu meelest kõige tähtsam asi, mis me siin elus ära peaksime. Pigem on see, et me õpiksime lugema seda, mis meile kirjutatakse või lugema ka seda, mida meile räägitakse, mida võib usaldada, mida ei või usaldada. Hiljaaegu oli lehtedes teade Ameerikasse maandusid sõja ajal üles lennanud saksa Mõned usuvad ilmselt palju kindlalt, et nad on olemas, mõned teised arvavad jälle, et seal ikka grandioosne väljamõeldisel kõike, mis me praegu tunneme ja teame kõike seda arvesse võttes, minu mõistus küll ei suuda kuidagimoodi. Mismoodi need kolm inimest 47 aastat elus seal kusagil püsisid ja kuidas nad üldse sealt tagasi said, kui nad siit minema lennutati? Jah, ja miks nad siis 147 aastat tiirutasid ja siis lõpuks otsustasid maantee need on sellised küsimused, mis tekivad ja millele vastust ilmselt jälle kunagi saagisid. Kes need fakte esitad, ega nemad ei püüagi neid vastuseid esitada. Praegu on eriti põnev aeg selles mõttes, et taolisi lugusid ja fakte esitatakse selge tõe pähe iga päev kõikvõimalikes ajalehtedes, sest inimestel on teda huvitav lugeda. Ma loen hea meelega seda, aga aga ega see siis ei tähenda, et sa pead kõik usku, mis sulle kirjutatakse. Kõike võib vaadata erineva nurga alt. Nii, aga see, mida ma nüüd ütlen, seda, uskuge küll, aasta hakkab lõppema ja Ma usun, et teil on kõigil olnud ilusaid, üllatavaid või ka mõtlemapanevaid hetki seoses loodusega. Ja olekski väga tore, kui te paneksite mõned mõttekillud kirja ja saadaksite meile. Ja sellest me siis saame kas aasta lõpus või järgmise aasta alguses kokku ühe sellise saate, mis on teie arvamuste mõtete ja, ja muljete põhjal. Ja no muidugi seda kuulete ka, mida meie mõtleme sellest aastast? Aga nüüd, enne kui Georg hakkab rääkima neist põnevate nimedega loomadest vaatame veel teie kirju ja ja saate teada, kas vastasite meie Araabia poolsaare rännusaates antud küsimusele õigesti. Me küsisime, et missugused on Araabia poolsaare kõige suuremad kõrbed. Vastused sellele küsimusele enamasti täkke läinud suurim kõrb seal piirkonnas on, tõesti, ma ei teadnud, kui õigesti ma seda hääldan. Need araabiapärased nimed on mul väga võõrad. Aga ta on sellises kolmest sõnast koosnev kõrb, Ruubalhaali on selle kõrbenimi ja tema on tõesti see kõige suurem. Ja temale järgnevad siis Food või Neff, seal on kaks erinevat nimekuju sellel kõrbed ja need puude on kaks tükki, Suurna futson siis nagu suuruselt teine kõrb ja väikene fu'd, see peaks olema suuruselt siis kolmas kõrk, tal on ka teine nimisel väiksel pruudil seal tehna vaid tehna kõrb. Suured kõrbed on seal veel Süüria kõrb ja tahna kõrb ja noh, neid kõrbesid seal veel päris palju, aga need, mis ma alguses ütlesin, need, siis on need kõige suuremad nagu suuruse järjekorras üles loetu. Tublid vastajad olid Taivo ratas, Lauri liias, Lembit Valgma ja Helena Reinhold. Aga meile kirjutas veel ka Alo Särg. Tema on pikki aastaid meile kirjutanud ja vastavad küsimustele ja oma mõtteid paberile pannud ja meile saatnud, ilmavaatlusi teinud ja linde uurinud, nii et ta on meile kohe päris heaks sõbraks saanud. Meeme juba nukraks, et miks ta ei ole nii tükk aega kirjutanud. Aga nüüd ta kirjutas ja arvas, et ta on meile kirjutamise jaoks natukene suureks kasvanud, et ta käib juba 12 kümnendas klassis, aga saateid kuulab ikka. See suurus ei tähendab suurt midagi, sellepärast et meil on kirjutanud ka siin väga paljud täiskasvanud inimesed igasuguse eaga inimesed ja tundub, et see iga ei olegi siin nagu kõige tähtsam, tähtis on hoopis see, mis, nagu kõiki neid joobes on see huvi looduse vastu ja ja mure sellepärast, nii et ma arvan, vaatamata sellele kõrgele eale, mis XII klassi endaga kaasa toob, et võib ikka kirjutada. Ja pika kirja saatis meile ka Märt kuus Võrumaalt ja Märt tuletas meelde seda lindude jaoks väga rasket kevadet. 1988. aasta kevadel aprilli lõpul tuli maha lumi, pea nädal aega oli pakane ja siis oli lindudel väga-väga raske ja ta kirjutab, et juba praegu peaksid kõik mõtlema sellele, et kui ehk juhtub tänavu ka midagi niisugust, mis lindudele loomadele väga keeruline on, need siis kõik, kõik peaksid lindudele appi minema. Materjal igal juhul talv on tulekul ja ärme siis oma sõpru ära unusta linde ja loomi, kes meil siin meie kõrval elavad. Aga nüüd on Georg lauale hästi paksu raamatu lahti löönud ja tal on tähtis nägu ka peas. Ma arvan, et nüüd hakkab tähtsat juttu rääkima. Ei mingit tähtsat juttu ei räägi, me pidime rääkima hoopis neid naljakaid jutte naljakate nimedega loomadest, mitte naljakatest, loomadest, aga mina näen raamatu pildi pealt, et need putukad kas siis putukad ei ole loomad, kastatud distaimed või on nad seened, kelle hulka sa nüüd siis paneku loomade hulka ei kõlba? Putukate hulka putukate hulgas on putukad küll, aga kui meil nüüd natuke vaatame, et nad on ikkagi jalgadega, liiguvad ringi ja hingavad ja söövad teistmoodi, kui näiteks taimed ja hoopis teistmoodi on kui seened, siis nad ikkagi lõpptulemusena satuvad sinna loomade rühma ja nad on ikkagi loomad, nii üldnimetusena. Mulle vähemalt tundub nii. Ma sellepärast küsisin, et näiteks mul on alati sellega haras karjud, et linde loomadeks nimetatakse. See on väga paljudel inimestel päiks raske harjuda, inimesed jagad suures osas elusolendit, nii et taimed enamasti taimede hulka pannakse ka seened arvutaks, kui ta ju ei liigu, siis ta on ikka taimi ja loomade jaotaks kasutatakse sellist nende jaoks ka pidavat süsteemi on loomad, on linnud, jaan, putukad, täpselt nii, nagu me täna neid kenasti jagasime. Aga siis sellest süsteemist välja väga palju elusolendid, keda nagu ei õnnestu kellelgi hulka panna näiteks kalad kaladoga, ahah siis süsteem muutub natuke täiuslikumaks. Kui nüüd mõtelda vard asjale teise külje pealt, et võiks olla suur mõiste taimed, kõik, kes on rohelised ja söövad omamoodi, kasutavad toidu valmistamiseks süsihappegaasivett diamineraalsooli ja siis on seal niisugune keeruline protsess nagu fotosüntees siis on seened, kes ka ei liigu, aga nemad söövad lagunevat ainet ja siis on loomad, kes söövad teistmoodi ja liiguvad ja neil on veel mõned tunnused, raku ehitataks, seda me praegu ei hakka uurima. Ja siis need loomad omakorda jagunevad imetajateks, need on siis need karvadega ja ja siis sulgedega, need on linnud, et siis on soomustega need roomajad ilma soomustata sileda nahaga, need on kahepaiksed ja siis veel kord soomusega ka juba elavad vees ja siin need on, kalad oleme veel detailseks, need kõik olid selgroogsed loomad, siis seal selgrootud loomad, kelle hulgas on lugematu hulk igasuguseid, üks kõige suurem rühm on siis putukad, aga seal on ka siis need korallid. Ämblikud tähendab seda jaotust võiks ajada hästi pikaks, aga siis me unustame ära, millest me peale hakkasime. Aga ma arvan, et loomadeks olla ikkagi selline üldmõiste, see, mida me praegu loomadel mõtlema, nende kohta kasutaksime mõistet imetaja, aga, aga noh, kui keegi tahab, kasutad loom, ega siis selle kohta ka midagi pahasti, öeldakse. Aga nüüd mina vähemalt rääkisin ära, kuidas mina sellest asjast aru saanud, mis tähendas mina seda looma kasutanud kui keegi teine kasutab mõistet loost, tema räägib jälle, kuidas tema seda mõistab. Kui ma meelde tuletan, kui mina olin natuke noorem, siis minu jaoks oli küll niimoodi, et olid loomad, ei sõid linnud ja siis üleminekuvormiks olid jaanalind ja vana sellepärast et nemad ei lenda. Ja mullojaadi probleem, et kas nemad on linnud või loomad. Nüüd sa siis tead, et nemad ilmselt on ikkagi linnud kuigi jaanalinnuga kahtlusi tema võiks panna küll kuhugi sinna, vahepeal, aga mitte sinna imetajate loomade poole, vaid osa uurijaid paneb teda sinna dinosauruste poole peale, et tema on siis tänapäevani alles jäänuk dinosaurus, kes kuidagi suleliseks läinud ja aga tema ehituses pidevalt seal on päris sarnaseid jooni dinosaurus tega. Aga siilipoiss, mis sa arvad, kas Georg nüüd võiks hakata rääkima neist, kellest tal plaanis rääkida oli? Nii et räägime siis naljakate nimedega putukatest ja ühe ma siis juba ütlesin ära, alguses oli see käristaja. Sellel on selline kummaline nimi pandud, sellepärast et see tirts meie tirtsude sugulane elab lõunapoolsetes regioonides. See Dirskuda lendu tõuseb, siis tekitab imeliku häält, mis meenutab puu käristi häält ja selle järgi talle siis nimi ongi pandud, siis ta tõuseb järsku õhku, käriseb natuke, laskub jälle niimoodi suhteliselt kuhugi maha ja see on vaenlaste vastu kaitse leidmiseks väga efektiivne. Viis niimodi peidab ta ennast väga järsku ära, tähendab kui ta avastati, siis ta lendab. Vaenlane vahib, suu ammuli, kuulab seda koledat häält, järsku kukub tirts all, on jälle sama kadunud, nii nagu enne oli, hakka jälle teda otsima, siis ta võib jälle samasuguse triki-ga hakkama saada. Nii kaunikesti tüütu tegelane sellele, kes tema peale jahti peab. Tal on nagu kaks üllatust varuks hüppamine, esse kärinaga lend ja siis kaitsevärvus, mille abil ta maapinnaga praktiliselt ühte sulab. Siis leidsin ma siit raamatust huvitavad loomad nagu näklased. Need toovad kangesti meelde need näkid, aga need ei ole ikka need näkid, kellest muinasjuttudes juttu on, vaid need on näklased ja need on ühed mardikad. Ja nende hulgas on huvitavad naha näkid, Need naha näkid on siis sellised mardikad, kes toituvad põhiliselt selgroogsete katetesse, tähendab siis lindude sulgedest või loomade karvadest enamasti mitte elusate loomade sulgedest ja karvadest surnud loomade. Ja kuna troopikas ja üldse sees niiske kliimaga aladel need laibad kipud ära kõdunema, siis seal need karvad kõdunevad ka ära siis nende kaladel neid naha näkke nagu eriti palju ei ole. Aga nad on levinud just kõrbes, kus need loomade laibad ära Momifitseerudel kuivavad ära ja siis on see kuiv nahk seal ja vot see on nende lemmiktoit, mida nad siis närivad. Ja tundub, et inimene on suutnud luua ka nendele loomadele lausa suurepäraseid elu võimalus. Inimene on hakanud karusnahku säilitama kasukaid tegema, see meeldib neile sama hästi kui see kuivanud nahk seal kõrbes. Ja nad hea meelega seavad ennast sisse ka karusnahahoidlates, kauplustes ja igal pool, et kaupluse omanikke hoidla omanikke sugugi rõõmsa pilguga nende peale. Nii et see näkon siis koi sugulane või Ei, sugulane ta ei ole, ta on noh, niipalju Sukule putukas teisel ikka on, aga kui tema on liblikas, siin on tegemist mardikaga, liblikas mardikas on päris erinevad päris kaugelt sugulased ja ka toitumistavad kaunikesti sarnased ja siis on olemas veel üks nakk, keda kutsutakse muuseumi näkiks, väike pruunikasmardikas, mustad, kata tiivad, seal on jutid niimodi rühmitunud, tekivad nagu kolm vöödikest selja peale. Ja nemad, nii nagu nimigi ütleb, armastavad muuseumit, aga nende kultuurihuvi on suhteliselt piiratud kipuvad hambaga seda asja proovima rohkem vaadata, nad ei taha, nii et nende kohta kehtiks sama reegel, et näppudega õieti suuga ei vaadata, nii nagu lastele armastatakse muuseumis öelda, aga ega nad ilma suuga vaatamata sinna muuseumisse nii väga ei tulekski. Ja ma usun, et näiteks kas loodusmuuseumite ja zooloogia muuseumid, töötajad peavad teda vist võib-olla kõige tülikamaks muuseumi külastajaid üldse, keda ette kujutada võib, sellepärast et pärast selle külastaja käiku ei ole see nahaga või topisega muud peale hakata, kui ta lihtsalt metsa visata. Nii et sellised on need näkid, kes alguses tundusid väga süütud loomakesed olevat. Ja siis on veel üks huvitav putukarühm, kelle antud nimeks teesklased Kas neil on siis näitleja kalduvusi, noh, et nad on suurepärased teesklejad või? Nad on suurepärased teeskled ja tegelikult see roll, mida nad esitavad, on üksainus, mida nad on selgeks õppinud ja seda nad visa järjekindlusega esitavad, lootused piisavalt jätkub, vaata et neil nad publiku probleemi neil nagu ei ole. Nimelt siis, kui keegi, kes nende vastu huvi tunneb, enamasti see huvi kipub olema selline kulinaarne, see tähendab ärasöömise huvi siis sellele huvile vastavad nad momentaalselt, kukutavad ennast selle oksakese või kõrrekese pealt alla. Tõmbad jalad vastu kõhtu ja peaga kuidagi pundar ka sisse jääb mulje, see on nii surnud, kui surnud loom üldse olla saab. Aga natuke aega läheb mööda, kui teda siis rohkem ei torgita, siis ta ärkab jälle üles, jätkab oma ala inimestega niipea jälle puudutada, kukub jälle alla, on jälle surnud. Seda rolli esitab ta väga kangekaelselt selliseid teeskleid. Me oleme nendest rääkinud, on teiste loomade hulgaski, aga kusagil ei nimetata neid kohe nii otseselt teistkümnendaks, nii nagu siin putukate hulgas. Ja putukate hulgas ei ole nemad muidugi ainukesed sellised teeskle surnu matkijaid on tegelikult päris päris palju, teiste rühmade hulgas ka siis üks huvitav nimi, mis ma siit raamatust veel leidsin, mis kohe niimoodi natuke nalja tegi, on putukarühm nimega silkurid, kas nad on silkudega seotud või nad silkavad? Nemad on väikesed, nobedad, mardikad tähendab vaat silkavad ringi ja sellepärast on siis neil nimi silkuride tillukesed, pool sentimeetrit pikad või poolteist sentimeetrit maksimumpikkusega hästi lühikeste tiibadega, kuulud siis sinna lühitiiblaste hulka mustikad ja pruunikad ja elavad nad kõdunevad aines seal sees, nad tunnevad ennast kõige paremini sipaates hästi kiiresti ringi ja ilmselt see liikumine ongi neile siis taolise kummalise nime andnud. Meil ma arvan, praegusel ajal olgu need jooksikud või ükskõik, ega need vist ei silka ringi praegu, et nad vist puhkavad praegu. Ma arvan küll, et suur osa puhkab, võib-olla mõned soojema päikesega võivad veel uimaselt ringi liikuda küll, aga üldiselt, kui ma olen väljas käinud, siis ega putukaid ei ole silma hakanud, tal on palju mõnusam praegu valmistuda juba talveuneks ja osa on juba ära surnud. Valmikuna üle talve ei elagi, vaid kellel talvituvad näiteks vastsed nukud või munad. Putukatega on praegu kehv. Kehv selles mõttes, et neid ei näe ja, ja neid ei ole kusagilt praegu leida, ka kevad tuleb ja siis on neid jälle palju ja piisavalt eriti sääski. Siis leidsime hiiri bussinulaga ühe sugulashinge putukate maailmast, kellel antud nimeks siil, poi. Ma ei oska kuidagi reageerida, hetkel. Ma pean natuke mõtlema. Siil Boy, nii nagu kõik Boy lased, on üks mardika rühm jälle boilaseda mardikad. Ja neid on päris palju, siin ilmus 25000 erinevat liiki, noh, ma tuletan meelde näiteks kõiki kalu kokku, üleüldse on umbes 20000 ja kahepaiksed on umbes 3000 liigi ümber. Nii et see on ikka väga arvukas loomor liigiliselt sama palju kokku kui väga paljusid teisi selgroogsed. Võib-olla te olete suvel tähele pannud, hoidun, sellised pisikesed kaunikesti ümarad tundlaid näha ei ole, hästi kumera seljaga, väga paljud säravad nad vikerkaarevärvides. Neid ilmselt olete näinud vahel taime lehtedel on neid päris päris palju, kohe rohekad ja vikerkaarevärvides säravad, sinakad säravad ja vot nendesamade sugulane on siis ka see siil, poi, kes ogadega kaetud nende ogade tõtta selle siili nime endale on saanud ka kasvu kuuluste juure ta siiliga küll mingisugust. Aga nüüd on aeg nii kaugele jõudnud, et me peaksime veel saate lõpus ära rääkima selle ajaloojuttu, millest me aeg-ajalt jälle teile rääkinud, olemas ja täna ma noppisin välja paar sellist fakti, nimelt 1853. 1855. aastal kirjutas prantsuse sotsioloog kombinoom raamatu inimrasside ebavõrdsusest ja see on selles mõttes huvitav raamatuid selle raamatu alusel hiljem arendati välja rassismi teooria ja hakati siis rassismi ka ellu viima. Tekkisid nende rahvastevahelised tugevad vastuolud. Jaa, rassism, põhinebki sellel raamatul, kus tema väidab, et trasside erinev mitte üksteisest mitte ainult nahavärvuse poolest vaid nad erinevad ka oma vaimsete võimete poolest. Ühe trassid on vaimselt võimekamad kui teised. Ja et kogu maailma ajalugu on olnud tegelikult rassivõitluse ajalugu, niimoodi väidab seal kombinoaga. Noh, kui meie ajaloolane raamatuid jälle vaadata, millest me seni õppinud olen, siis sealt minu meelest tuleb rohkem välja, et maailma ajalugu, suur sõdade ajalugu. Aga seda teadusajaloojutt. Ma olen rääkinud kogu aeg siin, sellepärast et minu meelest maailma ajalugu tegelikult on ka teadusajalugu, see teadus on see, mis ajalugu on edasi viinud, mis on tegelikult võimaldavad neid uusi asju siin välja mõelda ja ega see aja loojutasin, päris juhuslikult meil olnud ei olegi, vaid Tal on mõte ka olnud, et näidata, et, et maailmas on tehtud huvitavaid teaduslikke avastusi ja, ja tänu nendele avastustele me tänapäeval ka olen just need, kes me tegelikult oleme. Nojah, muidu võiksime võib-olla oma saate asemel mammutijahile. Kui me ainult niimoodi kaigastega vehkima oleks jäänud sõdu pidama siis ilmselt küll muidugi see on pikem jutt, siin võib ka kohe vastu võetaks öelda, et sõjad on ka aidanud tegelikult välja mõelda uusi relvi ja uued relvadel omakorda on teadust edasi viinud ja nii edasi, aga aga noh, see kõik on ikkagi mõistusetegevuse mõistuse töö ja see mõistus on siin väga tähtis, mõistuse ajalugu, mõistus, arengu ajalugu. Peamine, aga noh, see on nii bioloogi vaatevinklist asja vaadates ja ma usun, et nii mõnigi ajaloolane kuulab praegu kõrvad punased ja paha silmaga seda saadet ja võib-olla tuleb ka mõni korrigeeri selle jutu peale. Nüüd 1854. 57. aastal töötati välja üks huvitav teooria, et organismil on oma sisekeskkond, see tähendab, on keemiliste füüsikaliste protsesside tasakaalusüsteem siin kehas. Ja see tasakaal tagab siis elu tagab selle normaalse organismi arengu ja see on ka väga huvitav mõistes organismi sisekeskkond. Ja selle möödunud sajandi keskpaiku, 1855. aastal ilmus väga huvitav töö üks paljudest kaalsed voolassi töödest ja seal oli siis toodud ära esimesed andmed liikide muutumise kohta ja olid toodud ära esimesed viited evolutsioonile ja vot seesama töö ilmselt avaldas mõjuga Darwinile kiustamaks oma raamatu avaldamist evolutsiooni kohta, sest liikide põlvnemist, aga sinnani on veel mõned aastad aega jäänud. Ja seesama aasta lõpus tegi saksa arst ja ka poliitik roportirho, ühe avaldused meditsiiniuuringute ja meditsiinis üldse tuleks aluseks võtta rakuteooria mäletates, rakuteooria oli avastatud umbes paarkümmend aastat juba tagasi. Aga nüüd meedikud hakkaksid ka juhindavasest rakuteooriast ja võtaksid seda oma töös aluseks. Ühesõnaga kujundaksid oma haiguse teooriad ümber ka selle rakuteooriale tuginedes. Ja siit ka õpetlik vaadata, kui kaua siis võtab ühe avastuse jõudmine ellu? 20 aastat on avastusest mööda, siis juhitakse tähelepanu, et seda tuleks aluseks võtta ja siis veel edasi edasi. Millal ta ükskord kasutusele jõuab, nii et näete, sellest teaduslike mõtete jõudmine tegelikku ellu võtab aega, inimesed vajavad Harjumaa kõigepealt selle mõttega, mis nende arusaamisi teisest ilmast muudab. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
