Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Kõik see ilm on linnulaulu täis ja Meie alustame kaadena linnulaulu kuulamisega. Tere, mul on ainult see muret, see on üks tuttav lind, kes praegu laulis, aga mul ei tule kuidagi meeldimise Lintsion. Nojah, tähendab see on selline lind, keda tõesti raske üldse meeles pidada tema laulu, sest tema laulab nii vaheldusrikkalt ja õpib teiste lindude laulust oma laulu kokku. Et see on, ütleme nii, lapitud laul, mida tema laulab ja seda on tõesti raske ära tunda. Kas laulurästas minu meelest üks meie metsade kaunimaid lauljaid just laulu poolest kaunimaid sest ta on tõesti meister erinevaid viise kokku panema ja siis nende põhjal oma laulu? Ja kuna praegu on selline ilus linnulauluaeg, siis täname kuulamegi veel õige mitme linnulaulu. Ja mul on kaasas vana raamat esimene trükk, ilmunud juba 1896. aastal ja see raamat on kirjutatud vene linnuteadlane kaikolooduv ja raamatu pealkiri lindude riigist ja kommentaare nende lindude kohta loeme siis sellest vanast-vanast raamatust. Tänases saates tuleb veel juttu sellest, kuidas loomad on inimesel inimeseks aidanud saada. Ja räägime natuke veel loomaaiajutuga. Ja lõpuks selle, seda bioloogia ajalugu. Aga enne kui jälle linnulaulu kuulame, sill poiss loeb natukene kirju ette. Ave mõistlik Saaremaalt on kirjutanud meile esimest korda ja tema kirjutab niimoodi, et mina olen sinu saadet alati kuulanud, kui aega olen saanud. Ma tahtsin sulle kirjutada oma kodu ümbrusest. Mu kodu ümbruses on nimelt kolm sipelgapesa. Kõige suuremas ja keskmises on auk, sipelgad väiksemas on punased sipelgad. Varasematel hommikutel on maja taga veelombis paterdanud ja süüa otsinud pargid. Nad tulid kohe päris mitu päeva söömas ja eriti hommikuti. Auk sipelgate juures kasvavad Ülased. Märtsi lõpu poole olid ka kuldnokad kaks hommikut akende taga laulmas. Niimoodi kirjutab Ave. Mõistlik, minul tekkis selline küsimus, et kes need auk sipelgad on? Kui ma kuulasin sinu lugemist, siis minul tekkis täpselt sama küsimus et asjasse selgust tuua, siis nüüd, kui ma koju lähen, siis ma võtan targad raamatud välja, uurin, kas ikka siukseid, sipelgad on olemas või on äkki neil mõni teine nimi ka veel. Aga meil on plaanis üks saade sipelgatest kohe teha ja ma arvan, et siis me saame selle auks sipelgate mõistatusega ära lahendatud. Pika ja südamliku kirja saatsid meile jälle head sõbrad Pärnu 21. laste päevakodu teisest rühmast. Kõigepealt on neil selline mure, et kogu aeg räägitakse siilipoissi, siilipoiss, aga siili poisil pole nime. Tegelikult meie siili poisil on nimi, Silbusi nimi on tomo. Ainult et me isekeskis oleme ka ikka harjunud siilipoissi hüüdma, siilipoisiks ja väga harva, ütleme tomo. Mulle meeldib see siilipoiss, selline nimi ka päris hästi. Aga need Pärnu lapsed on pakkunud siin palju igasuguseid nimesid, väljund, nii et ole ainult mees, vali ja nad on kirjutanud, et sellised nimed võiksid olla nagu näiteks Astar ja okasokasnõel suulu siilu, poiss, siili pähkel. Nendest nimedest ma arvan, kõige sobilikum on vist, Astar vihjab kuidagi mingi kauge planeedi peale ja ma arvan, et kui tomo olis nimi, siis Astar oleks perekonnanimi, nii et minu nimi võiks olla laste raadiosiili poisike. Tomo, Astar. Aga kellel on meelest ära läinud, mida tähendab tomo siis see on tundmatud, too okkaline, mitte helendav objekt. See on sellepärast, et ma sattusin siia lasteraadioeetris ühelt kaugelt planeedilt ja ma ei ole ufo, vaid ma olen tomo. Aga selles kirjas on kasvataja kirja pannud, mida lapsed on soovinud edasi öelda. Ja Eger viieaastane on soovinud edasi öelda, et Meie koeral sündis poeg. Isa tegi nüüd koerakuudi lega ukse ja akna ette ja Egert tahab veel seda teada, et kuidas loomad loomaaeda tuuakse. Eriti just suured loomad. Sellele vastame mõnes järgmises saates me saame seal kelleltki küsida, kuidas need loomad ikka sinna loomade kohaletoos. Aga madise rotil on nüüd uus puur ja puuril on uks ja Luka ja lukk on selleks, et ta uksest välja ei saaks, muidu ta närib kõik katki. Sandra koer Pirol sööb väga palju munakollaseid, aga Heleri küsib sellist asja, et kui loomad sünnitavad, kuidas nad siis kõhust välja saavad? Seda on siin läbi raadio väga raske seletada, aga onu Georg teeb televisioonis saatesarja looduse lood ja ma usun, et küllap mõnes sügiseses saates sellest ka juttu tuleb. Pärnu lapsed on kirjutanud veel oma kevadistest tegemistest ja nad kirjutavad, et neil on hästi kena mererand ja rannapark ja nad on seal tihti mängimas käinud ja samas jälginud ka kevadise looduse kiireid rütme eriti olla vaadanud urbade arengut Lepal, Kasel ja sarapuul. Kõigepealt aga vaatasid nad paju ja kase urbade kasvamist ning õitsemist. Nüüd on jälle hea muid asju vaadata. Näiteks seda, kuidas merevesi vaikselt soojemaks läheb, et millal saab ujuma minna. Kirjad loetud ja nüüd kuulame jälle linnulaulu, kui me alustasime linnulaulu kuulamist, taoliste sulidega, linnuriigist, kes teiste laule ümber teevad ja oma laulu pähe disesitavad. Sama ala meister on käosulane, kes paljudes parkides ja aedades praegu rõõmsalt laulab ja kui teda kuulata, siis te kindlasti tunnete ära sealsamas ümbruses elavate teiste lindude laulu. Kenasti on kokku põimunud ja teeb vaheldused inetud kääksatusi vahele. See on siis tema enda päris hääl. Päris laul. Ju see käosulane on siis usin õppija, ta peab hea mälu olema, et ta sedasi teisi linde järel teeb. Ise arvan ka, nii, see peab olema, sest teist viisist ta seda laulu selgekssaaja. Ja tegelikult ta õpib, kõik linnud õpivad oma laulu, kui käosulane või ükskõik mõni teine lint sellises ümbrus üles kasvab, kus ta seda linnulaulu ei kuule, siis mu laul jääb väga kehvakeseks ja tal ei ole mingit lootust endale partnerit leida, et siis koos pesa tegema hakata. Nüüd laulud on tegelikult väga tähtis ülesanne, see näitab ka linnuaktiivsust ja võimekust ja kui ta on energiline laulu Timo endale lauluga territooriumit kaitsma, siis on lootust, et ta suudab pärast need järglased kasvatada. See tänane saade hakkab niimoodi soovikontserdi moodi nüüd välja kujunema. Ma tean, et te kuulete selliste lindude laulu, mis meile siis kõige rohkem on meeldinud ja järgmine lindu kaunis haruldane meie metsades. Aga kindlasti nii mõnigi teist on tema laulu kuulnud ka kindlasti tunneb ta metsas ära. See lind on peoleo ja pärast seda laulu siilipoiss loetasid natukene kaigoroodovi lindude riigi raamatust mis peoleo kohta on kirjutatud. See jutt on päris huvitav ja võib-olla isegi teile mõnele natuke naljakas. Troopikametsade heledavärviliste sulis asukate seast oma lähedaste sugulaste hulgast, kes kogu aasta palmide banaanide keskel elavad lahkub iga aasta lind, et kevadel meil pesa ehitada, pojad välja haududa ning sügisel jälle kaugetele lõunamaadele, Aafrika südamesse tagasi lennata. Ise kuldne, kui maikuu päikesekiir toob peoleo. Nii on selle linnu nimi meile kõige kuldsema aasta aja selle aja, millal taevas naerul ja tuul lillasid, suudleb. Peoleo tulek tõmbab heleda joone meie kevade üldisesse edu käigusse. Tema ilmumisel jõuab kätte toredam aeg, mis toomingaõitega algab ja sireli õitsemise lõpeb. Peole on võrdlemisi kaunistutav lind. Neid ei ole palju, kes teda vähemalt nimepidi tunneks. Õigupärast jätkuks juba üksi linnu ilusast välimusest ette ta kuulsaks kuulutada. Tore pomerantsi, kollane, kuldkollane, pea ja keha. Kokku kõlas amet mustade tiibade ja sabaga teeb isa peoleo tõepoolest suurepäraseks linnuks. Ja mitte üksi toreda sulevärvi poolest ei ole bioloog tuttav. Tema ilu ei saa iga kord silmitsitagi sest see lind on väga ettevaatlik ja hoiab ennast enamasti kõrgesse puulatva paksu lehestiku varju, kus teda õige raske on palja silmaga leida ning paremini silmitseda. Vahest ainult kiikri abil on see võimalik. See kirjeldus oli päris ilmekas, ma usun, et kes seda lindu varem ei tundnud, nii päris hästi võiks endale ette kujutada, kuidas just peoleo välja võib näha, et suvel siis kui te kuulate teda laulmas, jätke see laul nüüd endale meelde. Siis võib-olla tuleb teile meelde, et tema on selline lõunamaise päritoluga lindia nagu hästi väljanägemisega, meie põhjamaisesse loodusse ei sobi, aga ilmselt on ta siit leidnud sellise augu või nišši, kus kohas siis on palju mõnusam poegi üles kasvatada kui seal lõunamaal, kus on palju teisi troopikalinde ümberringi ja söögiga võib tekkida ka pahandusi, sööki alati leia, aga siin on ilmselt natuke rahulikum ja lennumad näib tal täitsa ennast ära tasuvat. Siin raamatus on veel kirjas peoleo erinevaid nimesid, kuidas teda veel võid kutsuda koldne räästas vihmakass, Piho pihukene metskass, pajukass ja Kraunuja kull. Need nimed, kõik viitavad peoleo ühele sellisele häälitusele, mida väidetavasti ta toob kuuldavale siis kui hakkab vihma sadama. Meenutab tõesti veidikeseks Kraunumist, seal troopikalindudele iseloomulik häälitsus. Ja meeldis millegipärast rahvas on seostanud selle Kraunumise vihma tule vaat kui peoleo Kraunuks, siis hakkab varsti sadama. No kas seal on mingi tõepõhi all või mitte, ma olen päris kirka päeva ajal kuulnud peoleod Kraunus ja õige mitmel päeval pärast seda pole veel vihma tulnud, nii et kui ta ütleme nädalase vihma oskab ette ennustada, siis võib seda uskuda, aga sellist lühiajalist vihma ei tea ma päris hästi, ei usu aga, aga rahva seas auline uskumus päris sügavale juurdunud. Linnulaulu on täiesti ilus kuulata, aga lubasime täna rääkida veel sellest ka, kuidas loomad on aidanud inimesel inimeseks saada. Nojah, seda juttu saavad kuulata need, kes usuvad, et inimene ei ole kusagil ilmunud siia maa peale, tähendab ei kosmosest, ei, teda pole keegi loonud, võtta niimoodi üks osake loodusest on arenenud nendest teistest loomadest välja, noh, me teame, et ahvidega on meil nagu ühised esivanemad olnud, mõned küll arvavad, et see nii ei ole ja noh, igalühel on õigus oma arvamusele, mina siiski usun, et meil oli ahvidega ühised esivanemad ja me suutsime nendest natuke kaugemale minna ja edasi minna, seal olid teised loomad meile suureks abiks, sest noh, päris algusesse inimene oli karjaloom, kes korjas juurikaid, lehti, marju, kõike söödavat tõukusid ja mis seal siis ümberringi saada oli. Aga tasapisi see elumuutus, nii et inimene leidis ja küttis muidugi teisi loomi ka osa uurijaid, Arnold kitseliha söömine on inimesele väga tähtis. See aitas tal inimeseks saada. Taimetoitlased kindlasti väidavad vastu, et liha söömine on kahjulik üldse inimesele mitteomane. See on jälle igalühel, on õigus oma arvamusele ja tõestada suurt ei suuda kumbki. Kui su aeg kogu aeg kulub ära selle peale, et sa korjad midagi või ajad kedagi taga, et teda siis pärast nahka panna, siis loomulikult ei ole aega millegi muuga suurt tegeledagi, jooksed ainult söögi järeldused, kõhu täis, magad tormad uuesti jälle midagi otsinud, palju kasulikum on elada nii, et söök nii väga kaugel ei ole, et sa ei pea temaga iga päev järgi jooksma, vaid lähed lihtsalt nurga taha ja võtad selle söögi sealt. Ja inimene õige pea taipas, et jahil on kasulik kasutada abilisi, nendeks olid siis koerad. Aga noh, tegelikult päris koerad alguses jahil tal abiks ei olnudki, rohkem hoidnud selliseks toidureserviks inimene, alguses sõi koer pastakas neid alles jahil ja majavalvuritel kasu. Hiljem jäeti enda juurde ka teisi loomi, keda siis muidu küttimas just noori loomi ja kasvatati neid suuremaks ja siis lihavaru kogu aeg käepärast võtta. No tasapisi leiti, kui see kolimine ikka inimesel ühelt kohalt teisele liikumine oli vajalik, siis oma seljas jõudis pähe seda kraami ühest paigast teise tasside suur osa kogutud varandusest tuli ikka maha jätta või siis käia mitu korda edasi-tagasi. Selleks, et taolistest hädadest üle saada, on inimene kodustanud veoloomad, nagu me teame, seal näiteks on taoline või hobune või ka härjad, kelle selga sai oma varanduse laduda ja kes siis nurisemata tulid inimesega koos ja siis selle inimese varanatukese uude paika, kus oli võimalik siis seda elu paremini jätkata. Hiljem siis tulid ka sellised loomad, kellelt saadi kehakatet, alguses olid need nahad hiljem Me teame, kodustati, lambad ja kitsed, kellelt saadi villa, millest oli võimalik kehakatteid juba kududa ja niiviisi tasapisi. Neid loomi kogunes inimesi ümber aina rohkem, siis tulid inimesi elamutesse. Kui need elamud hakkasid juba elamumoodi välja nägema, ilmusid sinna närilised, kes hakkas ja toidukraami omakorda inimene kokku kandnud, ära kandma, ära sööma. See oli nende vastu vaja midagi ette võtta, selleks kodustati kass, kes aitas neid Nende kahjuritega võidelda ja nii edasi ja nii edasi. Niimoodi, see koos teiste loomadega arenemine on kogu aeg tulnud ja mida rohkem nüüd loom inimesi ümbrusse tulnud, seda kergem, sellel inimesel on oma asjadega tegeleda, põllutööde tegemisel tulid loomad appi ja nii jäi seda vabamat aega kogu aeg, et tegeleda ka enda arendamisega ja, ja niimoodi see areng nende loomadega koos inimene koos loomadega arenes ja siit ma usun, see tänapäeva inimene lõpuks sündiski. Nii et tegelikult peame me loomadele suur aitäh ütlema selle eest, et me just niisugused oleme, nagu me oleme. Ja tähendab, me peame ka praegu meeles pidama, kes nad on ja milleks nad on meie ümber, kui me nad kodustanud olema, et meil on hool ja mure nende eest, et me ei saa neid jätta niisama ilma peale ja juba väike prints kunagi ütles. Kui sa oled kellelegi taltsutanud, siis sa pead tema eest hoolitsema edaspidi ja seda peab meeles, pidamast. Tegelikult on see probleem selline, et me ei tea praegu, kuidas näiteks need tuhanded ja tuhanded liigid, kes meie ümber elavad, erinevad loomad, erinevad taimed, kuidas nemad näiteks kunagi meid veel edaspidi aidata võivad meil edasi areneda, meil oma inimlikku sellist loomust säilitada või veelgi paremaks teha, kui ta praegu on. See jutt kipub natuke liiga inimesekeskseks muutunud, inimene on midagi suurt ja võimsat, tegelikult ei ole, ta on osakene sellest loodusest, aga tal on selline omadus, et sel inimesel oskab seda loodust enda huvides enam ära kasutada kui nüüd teised loomad, kes temaga koos elavad ja ta oskab greid teisi loomi ära kasutatud. Aga lisaks sellele, et ta neid oskab kasutada, see paneb inimese õlgadele ka suure vastutuse, ta on vastutav nende eest, keda ta kasutab enda huvides ja ta on vastutav nende inimeste eest, kes tulevad võib-olla 1000 aasta pärast meie järel, et neil oleks ka kellelegi abi saada. Aga praeguses maailmas kipub olema elu selline, et väga paljud looma- ja taimeriigid kaovad meie rumaluse tõttu siit ära. Ja tegelikult me ei kujuta üldse ettegi, missugune hindamatu väärtusid maakeralt iga looma kadumisega kaob. Me saame sellest võib-olla teada alles tuhandete tuhandete aastate pärast, siis kui me oleme nii targaks saanud. Aga praegu on meil kohus olla nii tark, et me kõiki, kes meie ümber on, hoiaksime nii, kuidas vähegi oskab. Praegu oleme ninakaru kuri juures. Ta on ühe ahviga koos puuris. Huvitav, miks. Võib-olla meeldib neil kummiga kiikuda, üks kiigub vedelikuvoogu. Aga ei tea, ei usu või ma ei tea, neile vist kahe peadlase pool, nii et nad elavad koos ühes puuris, miks nad ühes puuris saavad olla, sellepärast et nad ilmsesti ei sekka teineteise elamist ja olemist. Ei, konkureerijaid, toiduga saavad mõnusasti mõlemad süüa ilma teise eest midagi ära, sööksid, enam-vähem ühesuurused. Kuna Ahvon kiirem ja osavam siis temal on võimalik, näiteks kui ninakaru oma suurema kokku ja võib-olla teravate hammastega võiks talle häda tehes ta lihtsalt suudab eest ära lipata, üles puuri seina mööda kõrgele ronida ja kärmelt jalga lasta, nii et ninakaru isandale midagi paha teha, aga igatahes polegi plaanis kellelegi paha teha. Ta natuke on siin ebamugav, selles puuris põrand tsemendist ja, ja vot see pikk nina, mis talle nimegi andnud, nina karup, pikk nina selleni, et seda fosfa igale poole sisse toppida, kuhu vähegi annab, eriti maa sisse ja seal, kus puuril on pehme põhisi, annad Songimad selle maa üles, nii nagu umbes sead teevad, künnavad kõik üles, nad otsivad seal looduses sügavuses toitu ja raamatutest ma olen lugenud näiteks, et ta võib kuni 10 sentimeetri sügavusest maa seest juba lõhna järgi kedagi ära tunda ja ta seal siis ka välja kaevata ja nad on üleüldse loodus väga selliseid põhjalikud loomad. Selles mõttes põhjalikud, et kui nad midagi näiteks sööki otsima, mis nad teevad seda väga korralikult. Nii et alustad maas Eestis maapealt ja siis, kui puud ronivad puu otsa, söövad kass puu otsast kõik ära, nii et ei jää miski söödav kahe silma vahele, vaid kõik, mis süüa kannatab, kõik pannakse nahka. Ja söögiks kõlbavad küll putukad ja putukate tõugud ja puuviljad, väiksed linnud, linnupojad, munad, kõik, mis vähegi hamba all niimoodi sobiva suurusega on kõik, siis ära süüakse. Kui nüüd mõelda, et karudel on niisugune pisikene väikene sabajupp, siis sellel on küll suur ja pikk, tundub, et tugev ka nii nagu suur pudelihari. Nojah, ja see ei ole mitte ainult lihtsalt saba selles mõttes, et seda rohistatakse järgi, vaid see saba on väga vajalik, vajalik atan, vöödiline, ta on umbes samamoodi vöödil nagu miilitsas, au ja loodusest, siis kui nad karjakaupa liiguvad, siis seal on väga suurt tähendust, seal võeti sabaniad iga aset tähendab midagi, see on nagu omamoodi keel, omamoodi sõnad, saba, asendid, ja niimoodi nad siis omavahel vahetavad informatsiooni ja vestlevad, et see saba tema elus väga tähtis. See on nagu, ütleme, kirjutuspaber, kirjutusmasin, milles kogu aeg teateid üksteisele edasi antaks. Aga miks see sabaots on nagu vihmavarju käepide sedasi konksus ja kõver, nii et kui karu oleks ise vihmavari, oleks. No ma kardan, et selle loomasabaga midagi juhtunud, natuke viga saanud ja sellepärast ta sihuke kõver on, ilmselt on ära murdnud ta Kunna kesta natuke valesti kokku kasvanud. Päriselt nad sellised ei pea olema, aga igaühega võib mingi õnnetus rada juhtuda ja temal õnnetus juhtunud, et ta saba ära murtud. Pärdik keeras meile uhkelt selja ja tal pole tegemist midagi meiega. Otsustas einet võtta natukene ja seda midagi maitsvat, leidis ta, mälub seda väga põhjalikult ja kui teda nüüd vaadates ta näo poolest näeb kaunikesti inimese moodi välja, vaata silma. Samamoodi paiknevad ja suu on enam-vähem inimese suumoodi, ainuke, mis tal nüüd märgatavalt erineb, on nina, see on hästi lai ja natuke lemmis ka inimese nina ulatub kaugemale, aga ilmselt temale väike nina on jälle sobivam. Ja tunduvalt tasa mõnda ka kõik meie ei noh, seda küll, sest noh, tema eluviis on hoopis teistsugune, tema eluviis on selline ta palju puudel ja ja seal on siis võimalik selliste sõrmedega hästi kinni haarata ja ka varvastega, sest ega temal tegelikult käsi, jalg nii erineva funktsiooniga ja tähendusega ei ole nagu meil võtta, kasutada ühtviisi osavalt mõlemate kudemist tsükkab. Praegu sügab ta küll käega, aga ta võib samahästi ka näiteks jalaga ennast kukla tagant sügada ja see näeb sama loomulik välja, nii nagu käega sügaminegi. Ja kui nüüd vaadata veel tema kõrvu natukene, siis need kõrvad on suuremad suhteliselt selle peaga võrreldes, kui meie kõrvad. Sest temal, see kuulmine on elus väga tähtis. Alati sa kõike ei jõua näha. Silmad on tal ette suunatud, see võimaldab hästi täpselt liigutused ja hüppamisel, see on väga tähtis, et nüüd aga selle tõttu näiteks kõik selja taga on, see jääb nägemata või, või kõrval ka. Ja selleks on vaja siis teravat kuulmist, kõrvad kogu aeg liiguvad, kuulatab, mis siin ümberringi toimub. Aitab tal siis vaenlaste eest õigel ajal jalga lasteaed sobivasse kohta peitumin. Miks temal nii pikk saba ma rääkisin, ta ronib puu otsa ja seal puu otsas liikumisel on vaja tasakaalu hoida. Ja kui te olete tähele pannud köietantsijad, kellel on vaja hästi tasakaalu hoida, nemad hoiavad käed laitis ahviloss elada, väga tülikas, kui ta peaks mingit raudlatti kogu aeg kaasas kandma, temal see lati asemel saba, mida ühele või teisele poole kallutades on võimalik seda tasakaalu hoida. Ja temal ei ole kahjuks sihukest haard saba, nagu paljudel Lõuna-Ameerika ahvidel on, millega on võimalik siis puust lausa kinni haaratakse nagu viienda käest, aga temal on siis jah, see saba põhiliselt tasakaaluelundis ja võib-olla ka kuigivõrd siis signaal, see tähendab, see tähendab on võimalik sabaasendiga ka teistele mingeid teateid edasi anda. Ja nüüd ta demonstreeris meile küll väga paljusid asju, mida ta oskab, ronisid mööda neid puuri, Varbu üles, kiiresti lipsti pööras ümber, tuli pea alaspidi alla Systurnis natukene ääre peale piilub nurga tagant ja kuidas ta oma saba kasutab, selle näitab ta ka igale vaatajale ära, nii et kui siin ikka natukene kauem kui pool minutit seista siis saab aru, mis tegelane tegutseb. Praegu on loomaaias käimiseks üks väga õige aeg. Ja suvevaheajal on aega ka, ma usun loomaaias olla, mitte sealt läbi joosta. Me läheme ka kindlasti sinna veel ja kindlasti ajaloo huvilistele, jätkab Georg nüüd juttu bioloogia ajaloost. Me oleme parajasti jõudnud nüüd 19. sajandi 20.-tesse aastatesse ja 1822. aastal ilmus saksa teadlase Keezingeri raamat histoloogia süsteem ja seal tema siis pani paika need histoloogia koja õpetuse ülesanded ja näitas ka ära, kui need on siis normaalsed ja millised on ebanormaalselt arenenud üleliigset või Alaren koer, et see veel põhjalik ja teedrajav töö tollel ajal. Järgmisel aastal 1823 avaldas Itaalia botaanik Giovanni Batista Manši uuringute tulemused taimede tolmlemisest ja tema näiteks panin tähele, milleks siis tolmutera vajalikud ja mis tolmuterastel emaka suudmel saab, kuidas tolmutoru kasvab ja kuidas sisse viljastumine toimub. 1824. aastal aga hakkas teadusemees nimega dekandol avaldama raamatuseeriat sissejuhatus taimeriigi loomuliku süsteemi. Ja kokku sai seda sissejuhatust 17 köidet, mis ilmus aastatel 1824 kuni 1838. Samal aastal tegelesid 24. aastal, siis uurisid prantsuse teadlased konnakudu, kuidas konnakudu viljastatakse. Tegid kindlaks, et milleks on vajalik siis spermatosoidide ehk isassugurakkude olemasolu viljastamisega. 1825. aastal tegeles tsehhi loodusuurija Jaan evangelista purkinjee kanamuna uurimusega. Ta lõhkus neid päris palju ära. Jahu jälgis erinevaid arengustaadiumi. Ja kirjeldas siis rakutuuma. Selle kanamunas oli ka tol ajal põhjapanevaid töid ja nagu te näete, tol ajal kõik tegelesid just selle arengu uurimisega ja see viljastamise uurimisega need nendel aastatel, see tundus nagu üks väga tõsine probleem olema. 1827. aastal avastas Tartus töötanud bioloog Karl Ernst von Bergi ausammast seal Toomemäel ka ilmselt paljud näinud on imetajate ja siis ka inimese munarakku. Ka tema tegeles sellise Embroloogiaga ja arengu uurimisega. Ja see 1827 on tähtis aasta veel selle poolest, et sel aastal avati Londonis Soloogia aed ja hiljem saavate taolisi meie mõistes loomaaedu veel paljudes Euroopa linnades nendeks tablinis 1831 ja Berliinis 1844. Et siis hakkas loomaaiandus arenema ja hiljem siis tulid loomad mitmel pool maailmas, 1939. aastal siis ka Tallinna loomad. 1828. aastal hakas inglise zooloog Thompson uurima hõljumit, neid pisikesi mikroorganisme, keda veepinnal hästi palju on ja mida siis nimetatakse plank Doniks. Need on siis taimseid ja loomseid mikroorganismid tol ajal väga palju nendest veel midagi ei teatud. Ja see nimi, plankton, mida tänapäeval üleüldiselt kasutatakse, nimi võeti kasutusele alles 60 aastat hiljem aastal 1887 ja seda tegi siis saksa füsioloog Viktor Hansen. Ta tegi sellise ettepanekud seda mikroorganismide kogusel veepinnal, mis ringi hõljub, seda võiks nimetada planktonit. Nimi on jäänud tänapäevani kasutusel. Selline oli lugu siis, sest bioloogia ajaloost 19. sajandi alguses ja mõne aja pärast me jätkame selle ajaloo uurimist. Soovime kõigile mõnusaid uurimisretki looduses. Ja ootame ikka teie kirju Kuulmiseni nädala pärast. Ta ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
