Igale asjale on määratud aeg. Ja aeg on igal tegevusel taeva all, kirjutab koguja. Aeg sündida ja aeg surra. Aeg istutada ja aeg. Istutatud kitkuda aeg tappa ja aeg terveks teha. Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, ütleb koguja. Ja tõesti, praegu kevadel, kui marjad ja seened veel valmis  ei ole, ongi parim kivi korjamisaeg. See on pisike killuke lubjakivi baas ehk paekivi Eesti rahvuskivi. Kui me ta mulda paneme ja teda hoolega kastame. Nii mõnisada 1000 aastat kasvab kivipojuke märksa suuremaks  umbes selliseks. Ja kui me veel tema eest mõnikümmend miljonit aastat hoolt kanname,  saame päris suure paelahmaka. Või kasvavad kivid kuidagi teisiti. Kuidas? Et noored televaatajad saaksid veendunult  ja selgelt ütelda, et küll see Vladislavi onu ajab lolli  juttu selleks? Lapsed hoolsalt õppige. Looduse tundmisel ja väärtustamisel on õpikuharidus küll vajalik,  aga ainult sellest ei piisa. Just säärasest veendumusest ajendatuna on üle Eesti avatud  mitmeid looduskoole kus lapsed ja noored vahetu kogemuse  kaudu loodust tundma õppida saavad. Praegu katsuge, mida te tunnete? Kas see on soe või külm? Soe, kas see on kare või sile? Kas see on hea tunne, kui te puud katsute? Miks ei ole hea tunne? Sellepärast et kare on. Eelmise aasta sügisel avati Läänemaal silma looduskaitsealal  uus looduse õpikoda. Maastiku sulanduv hoone mahutab kuni 40 last,  kes hubases õhkkonnas loodusega tutvust teha saavad. Õppeklassis on kaasaegsed abivahendid, nagu näiteks esitlus,  mikroskoop, mis looduse tillukesed imed suurele ekraanile kuvab. Tegelikult on silma õpikoda selline looduskeskus,  kus pakutakse sedasama sisuga haridust, mida õpitakse  tavakoolis loodusainetes, aga siin on ta lihtsalt natukene  teistsuguses vormis ja, ja meie sellised loodusõppepäevad,  mis harilikult kestavad neli-viis tundi on  siis heaks täienduseks koolitundidele, et siin on see vahe,  et meie juures saab seda loodust nii-öelda oma käega katsuda,  silmaga näha ja, ja kõigi meeltega tunnetada. See maja siin taustal on selline päris uhke  ja võimas, et milliseid plaane selle paigaga veel on. No tegelikult on niimoodi, et see looduskeskuse  väljaarendamine on praegu tõesti poole peal,  et eelmise aasta sügisel valmis meil uus õppehoone,  kus me saame vastu võtta noh, ühe klassikomplekti jagu lapsi  ja sellel suvel on siis plaan juurde ehitada majutushoone,  et näiteks kaugemalt tulnud koolid saaksid  ka kohapeal ööbida ja olla koha peal kaks,  kolm päeva, kui vaja. Meil on tõesti sellised esimesed viis. Programmi nii-öelda üldhariduskoolide õpilastele välja töötatud,  mis on tõesti, ütleme selliseid üldharivad rohkem,  aga tulevikuplaanides on kindlasti teha siis  ka juurde selliseid kursusi, kus õpilased saavad õppida  selliseid kooslusi või ka ka süvitsi ja üheks selliseks  vormiks võiks olla näiteks sellised looduse süvahuviga laste,  sellised suvekursused või suvelaagrid, kus  siis süvahuviga lapsed saavad siin kohapeal rahulikumalt  pikemalt aega veeta ja, ja õppida siis just seda,  mis neile nagu kõige hingelähedasem on. Silma õpikoja suurim väärtus on aga muidugi  selle asukoht looduskaitsealal, ümbritsetuna  rannikusoppidest ja rannaniitudest. Kuigi meil on väga lai selline teemade ring,  mida me õpetame, siis loomulikult me üritame seda unikaalset  asukohta ära kasutada, et tõesti ta on Eestis ainulaadse  koha peal, et, et ta on lausa mere kaldal ja,  ja selle tõttu me oma oma nii-öelda programmides  ka ikkagi suhteliselt palju tutvustame Läänemerd  ja meil on siinsamas ka sellised karjatatavad rannaniidud,  et, et see on nagu teine temaatika, et mis meie programmide  nagu ikka läbi käib. Kas täiskasvanud looduse huvilisel ka võiks kanti asja olla? Kindlasti, et, et meil on täitsa mõtted,  et kuidas seda õpikoda ka täiskasvanu koolitus koha pealt  edasi arendada, et tegelikult ütleme sellise loodusteadmiste  saamiseks see on täiesti ideaalne koht, sest ta asub  Lääne-Eesti ühel kõige huvitavamal ja mitmekesisemal märgalal. Tänavu kevadel on siin juba lapsi üksjagu läbi käinud,  et milliste tunnetega nad siia tulevad ja millistega lähevad. Me oleme ise üllatunud, et tegelikult lapsed ja,  ja ka õpetajad on võtnud selle õppe vastu väga positiivselt,  et meie esimesed külalised on olnud siinsamas lähemal olevad  Läänemaa koolid ja nad on suhtunud sellesse õppesse väga positiivselt. Ja, ja tegelikult on see suur asi, kui sa,  kui sa selle õpetamise käigus näed, et, et mõni laps saab  esimest korda selgeks sinilille või õpib vahet tegema kuusel  ja männil või saab selgeks mõne uue linnu,  et see on selline südant soojendav kogemus. Kes veel linde maha murrab, peale rebase? Kuhu asja siin ka ei ole, kotkad ja, ja üks röövlinnud  ja siis mõningad mõningad loomad metsast kiskjad,  et nemad murravad linde, et ikka juhtub. Vaata looduses on kõik kõik ringis, eks ole,  et kõik on omavahel seotud ja, ja, ja, ja üks sõltub teisest  ja teine omakorda jälle jälle kellestki kolmandast,  et et seda nimetatakse toidu ahelaks vist,  ma ei tea, kas te olete kuulnud sellisest. Laste juhendamisega on silma õpikojas ametis neli inimest. Lisaks tubasele, õppimisele ja ringkäikudele. Looduses saab päeva lõpus ka meisterdada  või matkatarkusi omandada. Õpilasgruppidele on silma õpikoja programmid,  vähemalt tänavu veel tasuta. Aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada, ütleb koguja. Mina ei ütle midagi, vaid klombin natukene seda paekivi. Kujundan loodust ümber. On see pahategu. Pärast seda, kui üleilmne progressivaimustus rauges,  võttis maad hoiak, et igasugune looduse ümberkujundamine on  väär ja vale ja kõige parem oleks, kui inimsugu mitte kui  midagi ei teeks, vaid kähku välja sureks. Aga vaat ei sure. Ja kujundab loodust aina ümber ja ümber sest inimene pole  loodud üksnes sööma jooma, vaid ta on loodud  ka looma. Minu tänane loomeakt on selle rahvuskivi kujundamine  selliseks et teda oleks mugav kaasas kanda igaks juhuks  alati hõlma all hoida. Et meil aga meie endi tööd ja tegemised ülearu pähe ei lööks,  tasub vahel iseendi juurest ära minna. Julgesti, vennad nüüd rappa. Kuna lume sulamisveed on ikka veel pinnases  ja annavad endast lirtsudes tunda, siis on hea meel näha  matkaraja alguses laudteed. Kuidas siin rabas siis selle veesüsteemiga on,  et tavamõistus ütleb seda, et kõigepealt on seesama laugas  ja siis see kasvab kinni ja muutub palveks  või on tegelikult vastupidi? Tegelikult on vastupidi, vaielda se ka kas muna  või kana, et kumb oli ennem? Turbasamblad koosnevad suuremast osast veest. Ja see vesi, mida enam ei suudeta siduda,  see koguneb lohkudesse, aegapidi. Vees olev hapnik sööb ära turbasamblad ja tekib vaba veepeegel,  tekib laugas. Laugastel on omadus laieneda sinna suunas,  kuhu tuul kõige sagedamini puhub, sest serva viidav hapnik  sööb laugast pidevalt suuremaks. Nõnda laienevad laukad ühinevad ja tulemuseks on Laugasjärvel. Rabas kõndides aga pole ohtlikud laukad ega turbane pind,  vaid hoopis helerohelise sambaga kaetud älved,  sest neil puudub põhi. Sestap on nutikas liikuda mööda mättaid ja vaadata hoolega  ka jalg ette, sest seal võib olla hanepesa,  kus munad kenasti reas. Me oleme jõudnud rabaplatoole, ületatud on rabajalam,  rabanõlv läbitud, on älvestik. Tuleb tunnistada mööda ümarabapinda on üsna raske  ja väsitav astuda. Siis aga terendavad pisikeste mändide taga suuremad puud. Tuleb välja, et tegu on kuiv lohuga. Millest see üldse tuleb, et siin lohus on nüüd kuiv pinnas  ja siis sellised muhud on hoopis märjad. Sooteadlane, August Loopman, kes loosalu sood on põhjalikult  uurinud Seletab seda järgmiselt. Et kunagises madala veelises ulatuslikus järves,  mis oli tekkinud siia pärast mandri jää sulamist,  oli väike saareke. Saarekese ümbruse järv soostus, tekkis esialgselt madalsoo  madalsoo asendus rabaga. Raba kasvas kõrgemaks. Aga sellel saarekesel. Olid kunagised äravoolusooned, vesi voolas ära  ja sinna ei tekkinud ei madalsooturvast ega raba turvast,  vaid seal olid ja on ka praegu mineraalmaa taimed  ja lühidalt, ütles August Loopman. Kus nüüd on lohk, seal enne oli muhk. Kuivlohus asuvad puud on tunduvalt kõrgemad kui ümbruskonna  kidurad männid. Hea kasvu tagab lohku koonduv toitainete rohkus  ning puude juured ulatuvad teatud määral juba mineraalsesse pinnasesse. Suuremate vihmade ajal võib lohu nõlvas kuulda,  kuidas vesi kaskaadina paekivide vahele alla valgub. Väsinud rändajat ootab rabas kosutuseks üks peotäis mõnusaid jõhvikaid,  mis on üle talve seisnud. Ja peale võib juua rabavett, mis on täiesti puhas  ja mõnus. Viienda matkapunkti juures imetleme saartega kaetud loosalu  raba väiksemat järve. Just see veekogu on näide, kuidas laukad on omavahel ühinenud,  et moodustada suurem veekogu. Lõpuks oleme välja jõudnud Eesti kõige suurem raba järv 34  hektarit loosalu järv. Et mis teda veel iseloomustab, peale selle,  et ta kõige suurem on pingelat. Teda iseloomustab veel see, et ta on äärmiselt toitainete vaene. Elada saavad siin ainult kaladest aug ja ahven  kes toituvad siis üksteisest ja planktonist. Teda nimetatakse Primaarseks ehk esmaseks järveks sellepärast et tema on  jäänuk sellest kunagisest ürgloosalust kui kogu see loosalu  soo ja praegune järv. Oli veekogu, mis oli tekkinud siis mandri jää sulamisest  hiljem küll. Järv on pidevalt vähenenud, sest ümbritsevad,  sest aladest väga palju on soostunud. Ja soo, hilisem areng muidugi raba. Ümbruskonna kalameeste seas on loosalu järv väga armastatud  ja veekogust on välja tõmmatud päris parajaid,  purakaid. Lageda vetevälja ääres tükivad pähe igavikulised mõtted. Eriti arvestades rabas valitsevat vaikust. Nii nagu kunagises ürgloosalu järvest sai pikkamööda raba  saab Laugaste ühinemisel temast tulevikus ilmselt taaskord  üks suur ja ilus järv. Poole 1000 aasta eest oli planeedi rahvaarv praegusest 20  kuni 30 korda väiksem. Eestis elas siis umbes 40000 inimest ja nende keskmiseks  elueaks oli vaid 23 aastat. See oli aeg, mil inimsugu pidi ellujäämiseks kaitsma ennast  looduse eest. Kui koguja kirjutanuks oma raamatut. Praegu lisanuks ta oma mõtetele ehk ka midagi sellist,  et aeg loodust hävitada. Ag loodust kaitsta. Jahisarve kutsung tervitas maikuu ehk looduskaitsekuu  seitsmendal päeval Valgamaale Kaara talu õuele kogunenud  looduse sõpru. Üheskoos meenutati Eesti looduskaitse legendi hingega  metsameest Heino Tederit. Metsameestel on. Selliseks puhuks nagu täna siin ütlemine,  et. Puu pikkus saab täpselt hinnata siis, kui puu on juba pikali. Kui siin meeste peale üle kanda, siis. Siis on ka meestega nii, et tema elutöö suurust  ja tema tegemisi saab hinnata siis, kui kui piltlikult  öeldes mees on juba pikali, kui teda meie keskel enam ei ole. Heino Teder oli ju legend juba oma eluajal. Seda enam siis. Heino Teder oli pikki aastaid Eesti metsanduse  ja looduskaitse juhtfiguur, kes ka ministri toolil istudes  sääraseid tegusid korda saatis, milles takkajärgi põhjust  vaid ülivõrdes rääkida. Otsesemalt või kaudsemalt võib tema teineks lugeda Eesti  metsavarude säilimise aht sel nõukogude raieperioodil,  metsateede ja kuivendustrasside rajamise,  mitme looduskaitseala loomise, Palmse ja Sagadi  mõisakompleksi taastamise ja veel palju muid õilsaid tegusid. Ongi väga selgelt ju näha sellest, et Eestimaal pole kunagi  nii palju metsa kui täna olnud. Eestimaal pole kunagi nii suurt metsa juurdekasvu olnud,  kui täna on. Ja Eestimaal pole nii kvaliteetset metsa kunagi olnud,  kui täna olnud ja, ja metsa kasvata, mine on ju asi,  mis võtab aastakümneid ja aastasadu. Ja kui täna räägiti tammedest, mis on Heinotüdre poolt  Hiiumaale kunagi istutatud siis siis nende küpseks saamiseni  läheb veel aega. Aga seda metsa mitmekülgsust, mis, mis Eestis on,  seda kadestavad nii meie naabrid läänest,  kui, kui idast. Milliseid tema põhimõtteid tänapäeval Eesti metsanduse  järgitakse ja kas üht-teist oleks võimalik veel üle võtta? Ja see üks kõige olulisemaid põhimõtteid oli siin juba  mainitud ehk see, et, et metsa ei tohi kunagi raiuda rohkem,  kui teda juurde kasvab. Ja võib-olla teiseks see, et see metsakvaliteedile tuleb  ka tähelepanu pöörata, et meil on väga raske ennustada seda,  mis toimub puiduturul ja, ja tööstuses 50  või 100 aasta pärast. Aga sellest hoolimata ei saa piirduda ainult  selle mahu kasvatamisega, vaid tuleb ka kvaliteeti vaadata. Ja, ja see on kindlasti see, millele, millele pöörati  ka Heino Tedreajal väga suurt tähelepanu  ja kindlasti see infrastruktuur, mis metsades on  ehk see, et, et oleks olemas teed, eks oleks olemas kuivendusvõrk,  mis võimaldab siis metsas liikuda. Ja kindlasti see, et Heino Tedre ajal alustati teaduslikult  põhjendatud kaitsealavõrgustiku väljakujundamist 60.-te  aastate lõpus. Ja sellest on välja kasvanud tänane kaitsealade võrgustik,  mis on ilmselt üks parimaid siin piirkonnas. Heino Tederi auks avati Kaara talu ees ka mälestuskivi  ja istutati puu. Ja. See ilma. Täna sai nüüd teie isaauks siia uus puumuld,  aga kui palju neid puid üldse koos isaga on elu jooksul istutatud? No tänane metsapäev oli meil 19. siin Kaara talus  ja tegelikult oleme me koos kolleegidega  nii vanade kui uutega teinud, seda siis 88.-st aastast  ja istutatud on päris mitu hektarit. Samas ma ei saa küll öelda, et ka metskitsed meie tööst  rõõmu ei tunneks ja vahel oleme teinud ka kultuuride täiendusi. Milline mees see heina oli ja millised eredamad mälestused  temast on? No tema oli selline mees kes rohkem tööl elas. Ja julgen küll öelda, et see sõna Taadu mida tunnevad kõik  Eestimaa metsamehed, tuli tegelikult sellest,  et me ütlesime alati Heinole tada, tada,  tada. Ja ta oli selline mees, kes alati püüdis kõikides oma  sellistes nagu tegemistes lõpuni minna. Ja. Eks ta seda vist väga tihti tegi ka. Mis oleks see üks asi, mis, mis kindlalt tehtud sai ja,  ja, ja mis jääb ja mida keegi teine ka oma  tegematajätmistega enam kunagi ära rikkuda ei saa? Tänasel päeval vast ikka see traditsioon. Sest nagu te tänagi nägite, me hoiame kokku. Meil oli eilseid mehi ja meil oli viieaastaseid lapsi. Me lihtsalt ei kao siit ilmast, sest mälu on ju tegelikult selline. Tuleviku pant. Ja mida ma veel arvan, et minevikust nagu Peaks  ja tegelikult tohiks ja võibki otsida inimlikke väärtusi Sest ega inimloomus on olnud ju läbi aastakümnete ikka üks  ja seesama ikka samasugune ja sarnane. Oleneb ju kõik sellest, millised on inimesed ise  ja meie inimesed meie ümber. Metsamehe elu on vähemalt minu ajal ja ka täna alati olnud  nagu vahetult looduskaitsega seotud. Selline meie eraldamine, mida ma olen nüüd vahel kahjuks  tundnud on tegelikult äärmiselt kunstlik  ja tegelikult ei viida mitte kuhugi. Koos olles oleme me tugevad, koos hoiame me Eestimaad palju paremini,  kui igalt poolt erinevaid teid vedades. Iganes ka ilma. Isa. Eesti looduskaitse suurkuju meenutades ongi paslik rääkida  ka looduskaitsest üldisemalt mis on 100 aasta jooksul tehtud  ja mis veel tegemist ootab. Ligi 18 protsenti Eestimaa pindalast on tegelikult ühe  või teise looduskaitseala või kaitserežiimi ga kaetud. Et võrreldes meie naaberriikidega on, seda,  on seda ikkagi päris palju ja Eesti võib  selle üle uhke olla muidugi ja Eestimaa loodusrikkus  selle 100 aasta jooksul seda on õnnestunud ikkagi säilitada. Et Eestimaa sellel laiuskraadil, kus ta asub,  on ikka üks loodusrikkuse poolest üks üks kõige parimaid piirkondi. Et kui me nüüd järgneva 100 aasta peale ette vaatame,  siis 100 aasta pärast, milline see pilt siis võiks olla,  kui palju looduskaitsealasid ja. Ma arvan seda, et neid looduskaitsealasid võib-olla  võib-olla pindalade poolest väga palju enam juurde ei tule,  aga, aga nii nagu ma ütlesin, et just nimelt,  et see sisuline töö on, on väga, väga süsteemselt tehtud ja,  ja kõik need loodusrikkus, see elurikkus,  mis meil täna on, on, on ka sel ajal alles,  ega see on väga tõsine probleem täna Euroopas,  et kõige suurem mure looduskaitse valdkonnas valdkonnas on  just nimelt selle elurikkuse kadumine ja küll küll on neid  eesmärke seatud küll aastaks 2002 2010 ja nüüd 2020,  aga, aga need tulemused on väga visad tegelikult tulema,  et see elurikkus kipub tegelikult ikkagi vägisi nagu kaduma  tulenevalt just inimese survest. Et kui me Eestis suudame säilitada seda olukorda,  mis meil täna on just nimelt selle selle elurikkuse  ja liigirikkuse poolest, siis, ja kui see 100 aasta pärast  ka niimoodi on, siis me oleme väga tublid olnud kogu see  sisuline töö, mida me ühel või teisel looduskaitsealal  siis tegelikult kaitseme ja kuidas me seda tegelikult teeme  ja mis need eesmärgid on, et need tuleb kõik panna kirja  ja ära kirjeldada teaduslikul alusel ja see on väga suur töö  ja me oleme kavandanud ka Euroopa Liidu abiga lähiaastatel  selleks tööks päris suured vahendid. Kas see raha roll on äkki liiga suureks paisunud ja,  ja inimese ja looduse osa nagu kuidagi vähem tähtsaks muutunud? Ma ei usu, et see on vähem tähtsaks muutunud,  eks täna ka sellele rõhku tegelikult suunataks ja,  ja ütleme, loodusharidus, kui teema on täiesti olemas ja,  ja keskkonnaministeeriumi kaudu üritatakse igati seda teha  just nimelt. Meie meie noorte hulgas ja laste hulgas,  et tegelikult looduskaitse kui me hakkame jälle rahast rääkima,  looduskaitse kõige efektiivsem ja odavam vahend on ikkagi  anda noortele järeltulevale põlvkonnale just nimelt loodusharidust. Et nad mõistaksid seda, mis tegelikult see tähendab  ja kuidas inimene peab loodusega suhtlema  ja looduses käituma. Kui nad selle selgeks saavad, siis tulevikus on kulutused  palju väiksemad ja seda loodushariduse teemat tegelikult me  hoiame väga ja arendama edasi. Sellel kivil siin on vanust 300 või ka 400 miljonit aastat. Ta on 300 400 korda vanem inimsoost ja kolm,  neli miljonit korda vanem meie looduskaitses. Mis ajastuid ta kõik on näinud, silureid,  emoneid, riiaseid juurasid ja muid jurasid. Aga seda ei ole ta veel näinud. Kuidas tähistatakse Eesti looduskaitse juubelit? Ma mõtlengi, et näitaks õige rahvuskivile meie rahvusparke  pihta hakkaks, aga juba sellel laupäeval,  22. mail Soomaa rahvuspargi keskuses tassiks teda mõnele matkarajale,  sööks koos kiviga lõunat ja lõpetuseks paneks ta esiritta kuulama,  kuidas teevad laulu ja pillihäält Riho sibul,  Jaak Tuksam, Andre Maaker ja õed Taulid. Ise räägiks ka natuke hästi tarka juttu. Teid aulikud televaatajad ei pea sinna süles tassitama. Teie ei tule ju kambrimist ega ordoviitsiumis,  vaid hoopiski Tallinnast, Pärnust või Viljandist.
