Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head kuulajad, on alanud meie igapäevane teadusuudiste rubriik puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal tulevad siin saates jutuks psühholoogiaga seotud teemad. Ja neid teemasid aitab siin minuga koos lahata Tallinna Ülikooli keskkonnapsühholoog Grete Arro. Ja täna me räägime keskkonnasõbralikust käitumisest ja sellest, kas inimese sisemine moraalne kompass paneb teda kuidagi keskkonnasõbralikumalt käituma. Greete, aga mis on see, mis paneb siis osad inimesed keskkonda rohkem kuid maa suhtuma sellesse vastutustundlikult ja teisi, võib-olla mitte nii väga? See on küsimus. Jälle miljoni dollari küsimus ja see artikkel ka, mida me täna tänaseks lugesime, vaatasime, et ei lähe minu mõttega vastuollu. Ja mul on tunne, et see käitumine on seotud väga paljude erinevate tegurite ega ka, aga võib-olla kõige olulisem määravam on ikkagi see, et kuivõrd see keskkond või need keskkonna keskkonnakahjustused, mida väikesed igapäevased tegevused mis on legaalsed, mida me kõik võime teha, et nende mõju, kui see esineb nii-öelda minu omailmas, et ehk siis, et kui ma suudan ette kujutada sarnaselt ma suudan ette kujutada, et mul on käed mustad, siis ma ei taha minna otse söögilauda siis minu omailmas on mingisugused väikesed bakterid, väikesed tegelased, keda ma ei näe. Aga ma näen neid, ma nagu tunnen neid, et ma füüsiliselt neid ei taju. See teadmine on nii ere minu peas, et me ei saa seda ignoreerida. Ja, ja väga paljudel inimestel, kes on siis keskkonnateadlikkus, nende peas, on olemas see keskkonnamõju mida teevad teatud käitumuslikke valikuid, ükskõik et kas nad on legaalsed või ei ole liha söömine täiesti legaalne. Aga ma võin seda oluliselt vähendada, kui ma tean tegelikult väga paljusid aspekte lihatootmise, keskkonnamõjust ja võib-olla ka lihatootmise laiemast eetilisusest. Nii et ma arvan, et see teadmise puhul on kõige olulisem ja vaata kui me räägimegi normidest, väärtustest või, või hoiakutest, mida sageli keskkonnateemades nagu esile tuuakse, sest minust unustatakse ära, et igal normile igal väärtusele, igal hoiakule on alati see kognitiivne teadmise komponent sees. Et me võime suhtuda näiteks halvustavalt mingisse inimgruppi lihtsalt selle pärast, et me ei tea selle grupi kohta piisavalt, et meil on tegelikult selle taga selle nagu ahistava normi meie peas oleva nagu diskrimineeriv normidega on lihtlabane teadmatus, et mitte öelda võib-olla ignorantsus, et isegi mitte inimene pole niivõrd kuritahtlik, kuivõrd ei ole osanud ennast õiges suunas harida ja keskkonna puhul on samamoodi, et eks ole kuritahtlus. Aga see on lihtsalt see, et me ei ole mingitesse teemadesse. Noh, kas siis meie meid ümbritsev selline, kes meedia või õpikeskkond ei ole osanud aidata meil integreerida seda teadmist oma oma ilma. Aga isegi kui mul näiteks on see teadmine olemas, siis kuivõrd mõjutavad mind inimesed, kes minu ümber on ja see on jälle üks oluline lisaargument. Et selleks, et teha vastupidiselt kõigile teistele, et tegelikult see on väga raske ja olen ise tundnud seda. Et et, et see nagu eeldab, et see teadmine või et see, et see keskkonnamingisugune nii-öelda mingisugune aspekt, mida ma siis oma käitumisega üritan nagu vähendada või teha nagu mõistlikumat käitumist, et kui seal on väga teistega vastu olla, siis järgi peab mul olema väga tugev selline teadmine, et see käitumine on õigesti teadnud, polnud väga-väga tugev, mõeldud paljudes keskkonnateemadesse, nii et see teadmine ei ole nagunii selge, et, et võib-olla inimesed ei ole nagu neid protsesse noh, ütleme lõpuni teaduslikult lõpuni mõelnud ja need on, need noh, on, ei ole võib-olla võib-olla nii, võib-olla naa, vahel on ühesõnaga, et, et kui see teadmine selline võbelev, et siis, siis on raskem sellest kinni hoida. Ei eriti kui on sotsiaalne surve sellele ma alati alluma ja see on väga inimomane. Me peamegi alluma sotsiaalsele survele mingis mõttes, et ellu jääda. Me peame gruppi kuuluma, kui me oleme väga imelikud ja arvata siis siis grupp noh, võib-olla vaatab meid pika pilguga ja, ja seda, seda on väga raske taluda, nii et, et selles mõttes on teiste käitumine ikkagi ka alati mängib rolli. Aga nagu see artikkel ütleb ikkagi Te lõpuni, et see artikkel natukene ütleb, et mul on õigus. Aga räägimegi nüüd konkreetsemalt sellest artiklist, mida nad tegelikult teada tahtsid siis ja et nemad tõesti sinna tegelikult see Juudit kroon. Ta on hästi kuulus keskkonnapsühholoog ja, ja tõesti, see on tore, tore, mõnes mõttes, mida nad tegid ja nad tõesti lähevad oma mõttega nagu samas suunas, kui kui meie siin ja nende fookuses olid siis nagu normid, et selline personaalne norm, mis inimese sees võiks talle midagi öelda ja sotsiaalsed normid, sotsiaalsed normid võivad olla ka üsna eri tüüpi, üks on see, mida nagu justkui peaks tegema, millise kiirusega peaks sõitma, teine asi, mida inimesed teevad ühes kiirusega, Nad päriselt sõidavad. Ja näiteks see artikkel siis tegeles ka selle normimatesse, sest toidu käid ütlemisega, mis on keskkonnamõju mõttes ikkagi väga-väga-väga suur teema. Toidu puhul on väga palju asju, mida peaks tegelikult, mida iga inimene saab jälgida. Üks on seesama liha söömise piiramine ja aitasin radikaalselt, et üldse ei peaks liha sööma, lihtsalt tervisele võib ka olla hea vähem süüa loodusele, kindlasti on see hea. Ja, ja loomulikult ma olen, mul on väga hea meel, kui paljud inimesed ei taha üldse süüa liha. Et see, see kindlasti ei ole, seda ei saa, selle mõju ei saa üle hinnata, et see on kindlasti oluline aga, ja siis toidu raiskamine ja noh, iseenesest, mida see artikkel ei puudutanud, toidu puhul on siis ka see, et kuidas toit on toodetud, on hästi oluline, aga nemad vaatasid neid, selliseid isiklikke, personaalseid käitumisi ja, ja vaatasid, et noh, kuna teadlased ja võib-olla ka siis noh, ühiskond, laiemalt poliitikut võib-olla siis ja, ja kõik sellised suunamudija tahaksid teada, et noh, kuidas me saaks käitumist muuta ja üks asi, mida on palju ka katsetatud, ongi siis selline sotsiaalse normi abil kuidagi mõjutamine ütleme inimesed, kes on sinu moodi, teevad enamasti pani ja siis inimesel võiks lekkida uhke immo siis nagu võib-olla Lähen välja või mis ja, ja, ja, ja on ka vastupidine efekt, et kui öeldakse, et, et väga vähesed inimesed, kes on sinu moodi, teevad mingit asja, mis on tegelikult hea. Sest võib tunduda see hea asi, et ma ei taha seda eriti teha, sest vaata, kui vähesed seda teevad. Ja, ja nad teise aspektina vaatasid seda, et milline on inimese enda nägu norm või selline subjektiivne, nagu ilusasti ütlesite, mõtlesin artiklis ka, et selline moraalne kompass või sisemine kompass et kuidas siis see nii-öelda modereerib sotsiaalse normi mõju siis käitumisele ehk siis, et nad ehitasid sellise natuke keerukama nagu seos seoste suhte või seose. Et vaatasid, et kui inimesel on tugev sotsiaalne norm näiteks toidu raiskamise suhtes, liha söömise suhtes. Et kuidas teda mõjutab see, kui talle öeldakse, see sotsiaalne norm, et kui talle öeldakse, et inimesed üldiselt sina teevad, teevad nii. Ja kuidas see mõjutab siis nagu sellist noh, käitumist või enesehinnang, millist käitumist ja leitigi, et inimesed, kellel tegelikult eriti ei ole seda, selle teema suhtes mingit erilist normi või noh, et nad ei ole nagu selle peale mõelnud, et neil ei ole eriti seisukohta, et neile tõesti see sotsiaalne norm avaldas mõju. Et, et kui ma ei tea, mida teha, siis ma võib-olla vaatan aamist, teised teevad selles olukorras, et kui mul ei olegi võib-olla alustad hakata siin seda seisukohta kujundama selles teemas, et siis võib mind huvitatud okei, teised teevad. Aga juhul, kui inimesel on nagu väga selge seisukoht, selline oma oma norm, et siis see sotsiaalne norm nii palju ei mõjuta. Nende artikli järeldus oli mõnes mõttes ja see, et me peame mõtlema, keda me tegelikult nagu sihime sõnumitega, et sama sõnum sõltuvalt personaalsest normist võib avaldada vähem või rohkem mõju. Võib-olla natuke sarnane näide on see, et kui seal on väga tugev veendumus, et kogu prügi valatakse ja sa arvad, et sa oled seda oma silmaga näinud ja võib-olla oledki näinud midagi, mis täpselt niimoodi välja näeb, ja võib-olla ongi see asi juhtunud, et siis on väga raske võib-olla sind mõjutada sellise normatiivse sõnumiga, et kuidas peaks, ma ise näen, et sellel ei ole ju mõtet, et on ju, et mida te siis nõuate. Et aga jah, et, et küsimus on, et kuidas seda personaalselt, et normi siis sellises heas suunas nügida, et seda vastust siit artiklist ei tule, ma hakkasin kohe mõtlema selle peale, et sa mainisid liha söömist ja siin artiklis ka mainitud lihasöömist, et vanaemale vanaisale vist selgeks ei tee seda, et liha võib-olla ei tasu nii palju süüa, kui see nende toidulaual on, mina arvan, et äkki nad ei söö nii palju liha. Ja tegelikult ma arvan, et sellega ongi nii, et et ühesõnaga, minu seisukoht selles teemas on, on võib-olla minu seisukoht ei olegi nii oluline, aga ma arvan, et see ongi selline personaalse normiteema, et mulle väga meeldis. Noh, ma tean, et kellelegi ühegi sõnumi pealesurumine on alati põrgude alati. Et pealesurumine, veenmine, survestamine sai, kindlasti ei aita, mida me saame teha ja on, on oma perspektiivi näitamine teistele, aga isegi mõnikord on nii, et isegi kui me näitame oma perspektiivis, võib teistele mõjuda survestavad ja miks mitte vanaema juures isegi süüa seda liha lihtsalt teistel päevadel, lihtsalt mitte ise seda võib-olla osta või tellida kogu aeg harjumuspäraselt. Pigem pigem on küsimus, et kuidas. Erinevad grupid ise saavad selle normi omaks võtta, kui nad infot kuulavad, vaatavad, muutumas moel mas toimetavad ja seda infot tõlgendavad. Aga, aga et jah, et ma arvan, et võib-olla see vanaisa, vanaema ei ole kõige suurem probleem täna. Meie teile head kuulajad ei taha midagi peale suruda ka, aga lihtsalt tasub ilmselt mõelda nende teemade peale, sest keskkond paraku on selline valdkond, millega me peame tegelema, see nõuab kiireid samme ja tasub mõelda, mida iga inimene saab ise omalt poolt selleks teha, et et meil oleks parem elukeskkond. Aga sa tahtsid öelda veel ja kusjuures ma isegi ütlen, sellise väikse lõpumõtted mõnikord on see, et kõige lihtsam ja kõige tänuväärsem asi on jätta midagi tegemata. Et näiteks toidu raiskamine hätta toit, raiskamata, juba terve heategu tehtud või näiteks kohvitops ostmata, ostan see korduvkasutavat. Nii et neid samme on omajagu, mida saab teha. Aga aitäh sulle, Grete, aitäh kuulajatele ja kohtume teiega juba homme samal ajal puust ja punaseks puust punaseks.
