Ühes peotäies mullas on rohkem elusorganisme kui läbi aegade  kõiki maal elanud inimesi kokku. Võib öelda, et ilma nende inimsilmale nähtamatute  tegelasteta oleks meie elu sootuks kehvem,  kui see praegu on. Nad hoolitsevad, et vili võrsuks ja meie keha püsiks terve. Ning mida paremini me neid tundma õpime,  seda paremini oskame neid teadlikult kasutada. Kes elab mulla sees? Vihmaussid. Vihmauss. Vihmauss muti onu. Ja no mulla ses elavad mutid, ussid, põrnikad,  putukad, sipelgad. Jah isegi, kui piirduda silmale nähtamatute  või vaevu märgatavate olenditega on nimekiri päris pikk. Kõiksugu bakterid, viirused, seened, ussikesed  ja muud mutukad. Nende mitmekesisus on siin tõesti väga suur  ja keegi neist ei ei istu seal niisama, nad kõik teevad midagi. Need organismid on üksteisele toiduks ja toituvad  ka taimejäänustest ja tänu sellele Käibki kogu see mulla eluring ja sellest eluringist  kahtlemata saavad abi ja kasu ka ka inimesed,  kes näiteks põllu peal siis toitu kasvatavad. Nii et siin käib tohutu action praegu. Kes keda, eks ole, tants ja tagaajamine,  trall. Aga keda neist sina uurid? Mina uurin ühte sellist mullaseente rühma,  kes elab koos taimedega ja moodustab nendega sellist  vastastikku kasulikku kooselu. Mükoriisat eesti keeles on nende kohta ilus nimi,  krohmseened ja krohm tuleneb siis ühest Eesti murdesõnast,  mis iseloomustab põõsast siin minu tagumiku all elab  tõenäoliselt 20 30 erinevat krohvseeneliiki  ja nende biomass võib siin olla päris suur. Seintega seostuvad meil muidugi peamiselt puravikud,  pilvikud ja teised metsas kasvavad kübarakandjad. Mullaseened ei moodusta mitte kunagi viljakehi,  nende elu kulgebki, ainult pikkade niidistikena mulla sees  koos elus, taimedega. Ühte otsa pidi nad elavad taime juure sees  ja teine siis ütleme, nendest seeneniitidest ulatub  siis kaugele mulda ja mullast, need seened transpordivad  siis taimedele nende jaoks eluks vajalikke toitaineid. Ja vastutasuks saavad siis taimedelt mitmeid  süsinikuühendeid ja suhkruid ja rasvasid,  mida nad ise toota ei suuda. Nii et seened on taime tervise pant, kas  nii võib öelda? Võib küll, et väga paljude taimede jaoks kooselu  selle seenega on väga oluline. Kuna nendel seentel on mõju ka taimede vastupanuvõimele,  mitmesugustele haigustekitajatele, ka stressile,  põuastress, näiteks, mida me võib-olla praegu siin natuke näeme. Kui neid seeni ei ole, siis me peame neid taimi jällegi muud  moodi nii-öelda kunstlikult ja väljaspoolt aitama. Enamasti püüavad põllumehed taimi turgutada suuremate  väetise kogustega, kuid need ei suuda asendada seda tööd,  mida seened mullas teevad. Tänu oma uuringutele me teame, et on mõned selged tegurid,  mis väga tugevalt nende seente elurikkust  ja ütleme, elule ust seal mullas mõjutavad. Et üks neist on selgelt see, milliseid väetiseid kasutatakse  näiteks et orgaanilised väetised noh, sõnniku näol  ja ka mitmesugused muud orgaanilised väetised,  mida saab kasutada. On selgelt nendele seentele palju parem,  kui siis kasutada sünteetilisi mineraalväetisi Nende  sünteetiliste väetiste kasutamisega. Me küll toidame seda taime, aga me ei toida seda mullaelustikku. Et nemad ei oska süüa ammuniumfosfaati, et nemad tahavad  süüa orgaanilisi aineid ja sellega siis nemad suudavad oma  elutsükli läbi viia. Teine viis, kuidas mullaseente tervist parandada,  on taimi vähem pritsida. Meie leidsime, et iga lisakasutuskord, millal pestitsiidi  põllule pritsitakse, vähendab nende seente elurikkust mullas. Tähendab, et iga kord loeb ja kui põllumees suudab kasvõi  ühe või kaks pritsimist aastas ära hoida,  kasutades muid agrotehnoloogilisi meetodeid,  siis see mõjub tema mullas elavatele kasulikele  organismidele hästi. Aga kuidas nendel sinu lemmikutel nendel krohvseentel,  mis su teaduste fookuses on, kuidas nendel Eestis läheb? Oleme läbi viinud esimesed sellised suuremad uuringud just põllumajandussüsteemides. Ja mis me tegelikult leidsime, oli see, et meie paremad  põllud on tõesti väga liigirikkad ja nad on liigirikkamad  kui Lääne-Euroopa nii-öelda kaaslased. Aga need miinimumid on täpselt seal samas kohas. Et meil on veel kohti, kus põllumullad on väga mitmekesised  krohmseente poole pealt, aga sarnaselt muu maailmaga,  kui nendega halvasti ringi käia, siis nende mitmekesisus  ja tõenäoliselt ka arvukus tugevalt langeb. Nagu kuulsime, on suureks abiks see, kui kasutada  orgaanilisemaid väetisi ja vähem taimemürke. Kuid mullaelustiku rikkuse hoidmiseks on olemas veel üks  väga looduslik viis. Maastikud, mis on nende põldude ümber, on olulisteks seente  elurikkuse allikaks. Elurikkus funktsioneerib siiski maastikuskaalas,  ehk siis siin, mida me näeme enda ümber,  et kahjurite looduslikud vaenlased, kes näiteks võiksid  aidata seda kartulitaime nad ei tule Lääne-Eesti loo pealsed,  nad tulevad siitsamast põlluservast ja kui seda põlluserva  ei ole, ei ole seda niidulaigukest kuskil siin lähedal  või kasvõi mingit põllusaart väikese puudesaluga,  siis need organismid ei ela siin maastikus. Seega kui kogu maa künda suurteks põldudeks,  mis laiuvad silmapiirini, siis kaob sellega  ka koht, kus kasulikud tegelased saaksid rahulikult omi asju  ajada ja vajadusel meile taas appi tõtata. See on eriti oluline nendes piirkondades,  mis meil Eestis on väga intensiivses põllumajanduslikus  kasutuses näiteks Lääne-Virumaa, Järvamaa et absoluutselt  seal on Eesti kõige viljakamad mullad ja neid tulebki  kasutada põllumajanduseks. Aga seejuures ei saa ära unustada, et et loodusele on väga  suur osa sellest põllumajanduses, mida me seal viljeleme. Ehk siis põhimõtteliselt lihtsalt lasta loodusele natukenegi  olla erinevate kultuuride kõrval, see on juba tohutu abi. Jah, et sealt nendest niidulapikestest või põlluservadest,  mis on mitmekesised ja ka mürgitamata et need ei ole  allikaks ainult seentele, tõesti, ka kahjurite vaenlastele  näiteks lehetäid, kes tõesti päris. Ahnelt söövad meie põllukultuure mõningatel aastatel nende  looduslikud vaenlased elavad nendes põlluservades  ja näiteks mahepõldudel, kus. Pritsimist on vähem, siis on näha, et lepatriinud jõuavad  täiesti edukalt sinna põllu peale kohale  ja aitavad hädast välja. Aga kui on mingil põhjusel juhtunud nii,  et kõik need tervislikud maastikuelemendid ongi kadunud  ja muld ongi vaesunud, mis, kuidas edasi? Meie oleme katsetanud näiteks liigirikaste taimekoosluste taastamisega. Meie põlevkivikarjäärides, et kuigi põlevkivikarjäär  üldiselt põldude vahel ei ole, siis see ilmestab kõige  ekstreemsemaid tingimusi, kus tõesti puudubki igasugune mullaelustik. Me võtsime need krohmseened, kes kasvavad koos meie  liigirikaste niidutaimedega. Lääne-Eesti niitudel näiteks võtsime need krohmseened  ja me kasvatasime neid siis laboritingimustes. Ja, ja siis me külvasime nad sinna taastamisala peale  ja panime neile kaasa siis need taimed, kellega nad  tavaliselt koos elavad. Seente ja taimede kooskülvamine oli väga oluline,  sest seened ei suuda elada ilma neile tuttavate taimedeta. Selle metoodikaga me suutsime kõigest paari aastaga tuua kohta,  kus ei olnud ühtegi taime väga suure taimede elurikkuse. Et igal ruutmeetril, mis meie katses oli,  leidsime 13 14 isegi kuni 16 erinevat taimeliiki. Seda me saavutasime just nende nende seente abiga. Et sinna Nendesse kohtadesse, kus me neid seeni taimedele  kaasa ei pannud oli see liigirikkus oluliselt madalam. Nii et loodust tagasi tuua on võimalik, kuid kahtlemata on  palju targem toimetada juba praegu, nii et sellist vajadust  ei tekiks. Ma loodan, et selliseid lahendusi ei ole lähitulevikus  Eestis vaja kasutada. Et üldiselt meie põllumajandusmaastikes ei ole see seis veel  nii täbar, et me peaks. Võib-olla kunstlikult mingeid organisme tagasi tooma,  aga kindlasti tähendab see seda, et me peame olema väga valvsad,  et me ei läheks võib-olla sama rada, mida on läinud. Mõned Lääne-Euroopa riigid, kus tõesti nii kaugele kui silm näeb,  ulatub ühtlane põllumajandusmaastik. Mulda võib tõepoolest pidada Eesti kullaks,  ütleb ju ka laulusalm, ei hõbedat, kulda,  leidume maal, kuid vilja kandvat mulda on küllalt igal pool. Nüüdseks oleme taibanud, et mulla kõige väärtuslikum osa  ongi sealne pisielustik. Mikroorganismid mängivad ökosüsteemis üldse väga suurt rolli. Et nad on ju tegelikult orgaanilise aine lagundajad,  mille läbi siis toitained pääsevad uuesti ringlusesse  ja nad on meie järgnevatele põllukultuuridele  siis kenasti kasutada. Arvestades seda, et meie põllumajanduses mulla olukord  järjest halveneb aga muld on see, mida me peaksime  siis väga hoidma, kui me tahame tagada head saagid ja,  ja muld on kullaväärtusega. Aga miks muld kuus on? Esiteks kliimamuutused, mis toovad kaasa selle,  et tekib järjest rohkem selliseid ekstreemseid  ilmastikuolusid näiteks suured vihmavalingud,  mis võivad siis põhjustada mulla erosiooni. Uhutakse toitaineid sügavamatesse mullakihtidesse  ja sealt jõuavad nad tegelikult vette ja,  ja muld vaesub toitainete poolest, et taimed ei saa enam  normaalselt kasvada. Teine suur oht on pestitsiidide kasutamine. Pestitsiidide seire näitab, et, et ka meie põllumuldades  järjest rohkem ja rohkem leitakse erinevaid pestitsiidide jääke. Mõlemale probleemile, nii toitainete kadumisele kui  ka taimemürkide jääkidele mullas on tegelikult olemas loodus  sõbralik lahendus, näiteks on mullamikroobid  ka ise tõhusad taimehaiguste vastu võitlejad. Mikroorganismid hoiavad all ka haigustekitajate taseme,  et kui mullas on hästi aktiivne elu, siis tegelikult loodus  ise reguleerib juba seda haigustekitajate hulka  ka seal mullas. Ehk siis, et ongi vähem vaja ka taimekaitsevahendeid absoluutselt. See toob kaasa selle, et me peame või saame kasutada vähem taimekaitsevahendeid. Aga millal me jõuame sinna, et me saaksimegi,  taimekaitsevahendid ja ka väetised üldse kõrvale jätta  ja andagi põllule näiteks lisadoosi head mikroelu? Katsed on ikkagi näidanud seda, et alati ei ole nende  kasutamine vajalik. Et kui meil on hästi talitlev, viljakas muld,  kus mikrobioloogiline tegevus on hästi aktiivne  siis võib juhtuda hoopiski see, et, et need juurde viidud  mikroorganismi pärsivad nii-öelda kohalikku elustiku  ja see ei too kaasa saagi näiteks paranemist või,  või haigustekitajate allasurumist. Küll aga näiteks nendes muldades, kus mikrobioloogiline  tegevus on hästi madal näiteks tavaviljeluse muldades,  kus on kasutatud pikka aega taimekaitsevahendeid ja,  ja mikroobid on hukka saanud siis otseloomulikult,  seal on nende kasutamine oluline. Seetõttu on mõistlik mikroobide elu juba algusest peale  põllul mõnusaks teha, näiteks kattes neile rikkaliku pidulaua. Mikroorganismide elu sõltub ju hästi, palju sellest,  kui palju on mullas orgaanikat, kui palju neil on süüa  ja tegelikult me peaksime gi siis tegema kõik selleks,  et seda orgaaniline ks mullas võimalikult palju. Et see ongi üks võimalus kasvatada neid vahekultuure,  aga ka külvikorrad on hästi olulised, et  mida pikemad, mida liigirikkamad, need külvikorrad on  erinevad kultuurid. Seda erinevamat toitu tegelikult mikroorganismidele  ja ka teistele mullaelustikule sealt tuleb ja,  ja seda parem see on, mis see külvikord õigupoolest on. Külvikord on siis piltlikult öeldes kultuuride ajaline ja,  ja kohapeal järjestus, et kui meil on näiteks viieväljaline külvikord,  siis kõik viis kultuuri on meil olemas seal kenasti ja,  ja nad liiguvad piltlikult öeldes nagu ühe sammu võrra kogu  aeg edasi, et me ei kasvata ühel põllul seda kultuuri mitu  aastat järjest, vaid vaid liiguvad ühe sammu võrra edasi  ja siis, kui nad jällegi jõuavad nii-öelda algusesse tagasi,  siis seda perioodi nimetatakse külvikorra rotatsiooniks. Peame mõtlema selle peale, et mullapind oleks  ka talvel kaetud taimikuga et just vähendada seda taime,  toitainete ja mulla ärakandmist. Ehk siis, kui mõnikord olete talve hakul vaadanud,  et mis mõttes põllult võrsub mingisugune uus kultuur,  kes seda talvel kasvatab, siis tegemist sageli võibki olla  hoopis vahekultuuriga. Mis asi see vahekultuur on? No vahetud kultuurid ongi siis need kultuurid,  mis külvatakse sügistalviseks perioodiks põllule,  kui meil saaki andvaid põllukultuure ei kasva,  ehk siis me koristame teravilja, herne kasvõi porgandi  sibulapõllult ära ja kohe peale koristust külvame sinna. Kultuurid, mis on siis sügava juurestikuga,  kasvavad kiiresti, moodustavad suure biomassi  ja sellega nad siis seovad mullast vabad toitained ära,  mis muidu leostuksid sügavamatesse mullakihtidesse. Ehk siis vahekultuurid tegelikult üldse ei korna mulda,  vastupidi, nad toidavad seda, hoiavad head head kraami  paigal ja natukene annavad omalt poolt ka midagi juurde. Ja vahekultuurid külvataksegi tegelikult mulla parandamise eesmärgil,  et nendest me ju mingisugust saaki, mida süüa  või maha müüa ei saa, mis vahekultuurid näiteks? No vahekultuuridena, meil on varasemast üsna levinud,  näiteks valge sine kasvatatakse keeris pead üks uus liikus,  mida nüüd järjest rohkem kasvatatakse, on kesaredis  vahekultuur siis mitte ainult ei paranda mulla omadusi otseselt,  et, et tegelikult vahekultuuride on palju suurem roll,  et, et nad pakuvad elupaika ja kaitset ka meie kasulikele  putukatele on toiduks mikroorganismidele. Et, et jah, neid rolle on. Ja muidugi on oluline ka see, kuidas põldu harida,  kas väetiste ja pritsimise rohkelt või mahedalt. Meie alustasime mahe ja tava võrdlus katsetega 2008. aastal  ja selle aja jooksul on siis väga hästi muutused mullas juba  välja tulnud. Mahemuldades on mikrobioloogiline aktiivsus suurem,  mahemullad on parema struktuuriga. Kuna nad sisaldavad rohkem orgaanikat, siis mahemullad on  ka vastupidanud põuale, mis tegelikult on jällegi otseselt  seotud meie kliimamuutusega ustega, et et kui Järjest muutuvad meie suved kuumemaks ja kuivemaks,  siis mahe muldadel on selles suhtes ka eelis olemas. Vanarahvas ütleb narri põldu, üks kord narrib põld sind  üheksa korda vastu. Maaülikooli teadlaste katsed on ka justkui õppematerjal,  kuidas põldu narrida? Kui me põllule ei anna üldse lämmastikväetist tavasüsteemides,  aga kasutame taimekaitsevahendeid, siis see on nagu  mikroorganismide seisukohalt kõige halvem variant,  mis üldse põllumajanduses olla saab. Ja samamoodi siis ka seal, kus me kasutame suuri lämmastikunorme,  et 150 kilo hektarile. Ja rohkem, et need on niisugused mulla seisukohalt võib-olla  kõige halvemad variandid. Niisiis toimekat mullaelustiku aitavad meil hoida külvikorrad,  vahekultuurid ja mahekasvatus, aga põllumees peab nende kasutamisel. Oleme ka ise natuke teadlane, sest iga põld on ju omamoodi. Põllumajanduses ei ole ühtegi sellist valmis retsepti,  et võtame riiulist retsepti ja keedame selle järgi hea moosi valmis,  et, et iga põllumees peab ise katsetama. Kui eestlased lubasid 30 aastat tagasi kartulikoori süüa,  siis vaevalt sellepärast, et nad pidasid seda tervislikumaks  kui kartulimugulate ennast. Oleme juba teadlikud, et mikroobid on kasulikud mullale  ja on kasulikud taimedele. Seega on aeg küsida, kas need on kasulikud  ka inimesele. Bakterid on igal pool lihtsalt sul ei ole mitte ühtegi kohta  võimalik öelda, kus maailmas ei ole baktereid  ja kartulikoores. Ja ka kartuli sees on bakterid. Koor on ikka väga-väga vägev koht. Seltskond on seal väga kirju ja, ja see on selgelt tulnud,  no nende liikide järgi ma sain aru, et see seltskond on  tulnud mullaks. Me kipume baktereid pelgama. Mõni neist tekitab tõepoolest vastikuid haigusi,  kuid suurem osa neist ajab oma asju rahumeelselt  ja osa neist, kes muidu elavad mullas ja taimede peal,  võivad meile isegi head teha, kui me neid sisse sööme. Nende juurikate peal siis elavad ja miks nad kasulikud on? Juure ümber on selline. Piirkond, kus on üsna palju igasuguseid toitaineid,  bakteritele. Ja bakterid kogunevad sinna kokku sellepärast,  et see lihtsalt söögilaud. Nii ja need bakterid hakkavad siis tasapisi trügima juurest sisse. Taimedele enamasti bakter lähebki juurest sisse. Kui ta saab sealt mingi mõnusa koha ja siis hakkab tasapisi Kui taim ta ära ei tapa, seda võib juhtuda,  neil on ikka omavahel niisugune võistlus,  kes, keda loomulikult taimel on oma immuunsüsteemi  ja kui nad saavad niisugust rahumeelset läbisaamist,  siis ta saab sinna edasi minna juhtkudedesse  ja lõpuks, kui see taim kasvab, läheb ta  siis üles lehtedesse õitesse, viljadesse. Aga rohkem seltskonda on ikkagi seal juures. Kuidas on inimesele kasuks küpsetamata juurikakoore söömine? Kogu see lugu bakteritega on suhteliselt uus,  üldiselt oli teada selline tendents, ütleme,  lääneühiskonnas, Euroopa liikus ühiskonnas,  kus kasutatakse palju antibiootikume, kus kõik on lõpmata ilne. Põllud on monokultuursed ja lõpmata palju igasuguseid kemikaale. Kõik on lõpmata hästi, aga neil on millegipärast haigused  nagu allergiat ja immuunsüsteemiga seotud haigused. Aga siis nendes arhailises ühiskondades on teistsugused haigused. Allergiad neid ei ole, aga neil on aeg-ajalt sellised. Sellised nagu nii-öelda mustusehaigused,  aga nüüd on täiesti selge, et asi on bakterites. See nüüd vist enam ei ole kahtlust selles,  et nendel inimestel lihtsalt on nii ümbruskonnas kui  seedekulglas ja igal pool ka ka käte peal mikrobiloogiline  mitmekesisus väga-väga palju suurem. Aga lääneinimesel on kokku kuivanud, see mikrobioloogiline mitmekesisus,  mis ajab sassi immuunsüsteemi Seega tundub, et parema tervise taga mitte mullast  ja mustusest hoidumine vaid vastupidi võimalikult maa  lähedane elu. Ehk tasub ampsata mitte viimseni puhtaks kraabitud porgandit  vaid lihtsalt mullast puhtaks pestud juurikat  ning kõhu mitmekesisus aina kasvab. Täiesti selgelt on nüüd selge, et mida mitmekesisuse on  mikrobioom sinu ümber. Seda mitmekesisem on mikrobioom sinu sees  ja seda vähem on sul allergiaid. Aga mis siis edasi juhtub, kui meie mahlaka suutäiega tuleb  kaasa miljoneid, miks? Roove, kui sa nüüd sisse sööd, porgandid koos korgandi  koorega siis seedimine käib niimoodi, et alustuseks seedid  sa suus, siis ta läheb läbi sooltele makku,  kus on teha väga madal ja siis tulevad veel igasugused  ensüümide hulka, nii et, et ta peab väga suure nagu  selektsiooni läbi tegema, see bakter. Ehk siis olud, meie soolestikus on nii karmid,  et suur osa bakteritest Sureb kohe ära, näiteks mis üks töö, mis ma viimati tegin,  see oli küll ei olnud otse inimeses, sest inimeses on üldse  väga raske katseid teha. Tegin nii-öelda katseklaasis. Ja siis ma proovisin neid juurikate baktereid  ja mängisin siis magu, mängisin neile happelist magu  ja pärast tegin jälle neutraliseerisin, nagu see käib soolestikus. Ja siis ma panin tähele, et enamus baktereid suri ära mitte  selle happe käigus, vaid hoopis just selle,  selle temperatuuri ja hapniku puudusega. Ellujääjad võivad end meie soolestikus aga üsna mõnusasti tunda. Nende seas torkab silma üks bakteri perekond nimega klostriidid. Klostriidid on väga lai seltskond ja neid üldiselt  kardetakse meditsiini poolt, sest nende hulgas on paar väga  vastikud patogeen. Aga see seltskond iseenesest on väga suur klostriidide seltskond. Ja need teevad meil kõhus ikka väga vägevaid asju. Me oleme neist sõltuvad, ütleme niimoodi. Ja kuna ma uurisin gluteeni lagundavaid baktereid Siis selgus minu suureks üllatuseks, et nende klustriidide  hulgas olid ka väga head gluteeni lagundavad paktid. Nii et need bakterid, mis juurika pealt jõuavad meile kõhtu  ja selle juures jäävad ka veel ellu siis parandavadki seda  meie mitmekesisus, sel. Kindlasti see on küll päris kindel. Ja sest, et vaadates nüüd need arhailiste inimeste mikrobioome,  mida on uuritud, siis on seal ikka see seltskond,  et et, et ma olen vaadanud need järjed, noh lihtsalt,  mis bakterid seal elavad, siis ma olen kõik oma juurikabakterid. Sealt leidnud. Mitmekesisuse kõhus tagab mitmekesine ja mahetoidulaud. Aga vaadates meie väikest piknikku, mida soovitab teadlane  meil ikkagi süüa kartulit või koori? Kui sa tahad energiat saada, kui sa tahad tugev olla,  siis söö loomulikult kartulit. Kes aga kasulike bakterite nimel kavatseb endale täna õhtul  kartulikoori serveerida, ei tohiks unustada,  et neist on kasu vaid siis, kui süüa toorelt. Kui julgete? Olgu mullas, taimedes või meie kõhus, me peame vaatama,  et mikroorganismidel oleks hea olla, sest  siis on meil kõigil hea. Kuidas aga heade mikroobide eest hoolt kanda? Meie ümbruses ja ka meie muldades elab ääretult suur  mikroelustiku mitmekesisus. Ja kui me ei teadvusta selle olemasolu, siis me ei saa  ka selle eest hästi hoolt kanda. Mikroobide heaolu algab nagu inimese heaolugi heast toidust,  ehk siis me peame põllule andma erinevat orgaanilist ainet. Me ei tohi kasutada taimekaitsevahendeid. Me peame oluliselt vähendama lämmastikväetiste kasutust. Ja tegelikult see tagabki meie põllumikroobidele hea elu. Mina ei jagaks maailma heaks ja halvaks,  see on kõige hullem, mida inimesed kogu aeg teevad,  sest enamus baktereid on ükskord halvad ja ükskord head. Et see mitmekesiset neid oleks palju, siis ei muutu ükski  heaks liiga heaks ja ükski liiga halvaks. Mitte midagi ei järel neist. Mikroobid, mis sõid need püksid räbalateks,  tootsid oma elu käigus palju vajalikke toitaineid,  mida kasutavad need taimed seal peenras. Ja samasugune protsess toimub pidevalt igal pool mullas. Mullast leiab ka uusi ravimeid. Kuna mullabakterid võistlevad omavahel, on nad evolutsiooni  käigus välja töötanud väga tõhusaid aineid konkurentide tõrjumiseks. Teadlased on viimastel aastatel mullabaktereid hoolega  uurinud ja leidnud neist mitmeid uusi antibiootikume,  mis suudavad hävitada ka neid haiguse tekitajaid,  mis on muutunud senistele antibiootikumidele tundetuks.
