Meie oleme Viimsi metsades põtru ja kitsi luuramas. Meie esimene eksponaat sokk. Mis saab Viimsi poolsaarele lõksu jäänud põtradest  ja metskitsedest? Konnapoegade kasvatamine ohustatud kõrede päästmiseks. Suvi ongi mul enam-vähem niimoodi möödunud neid lugedes  10000 konna olen neljakordselt üle lugenud  selle suvejooksul. Hommikune tipptund rabas? On juunikuu varahommik, kell on kuus ja meie oleme Viimsi  metsades põtru ja kitsi luuramas. Meie esimene eksponaat täna Sokk. Ja noor sokk. Et, et neid põhiliselt olengi ma siin. Kui ma ringi olen käinud, siis ma olengi siin põhiliselt  otse kohanud, olen sokkusid, just see on niisugune kummaline lugu. Et üksikud sokud, kes siis üksi liiguvad. Aga rajakaamerad on võtnud ikka ka teisi kõiki kitsi. Uute talledega on päris mitmel korral peale jäänud. Viimsi on üks Eesti tihedama asustusega valdasid kuid keset  poolsaart laiub ka mitu metsamassiivi. Metsloomadega kohtumine pole kohalikele kaugeltki harv juhus. Oleme tulnud kaasa Viimsi loomastiku alusuuringu välitöödele. Uuring hõlmab talvist loomajälgede loendust,  loomaradade kaardistamist, kevadist pabulaloendust  ja rajakaamerate abil loomade liikumise jälgimist. Lisaks koondatakse andmebaaside ja juhuvaatluste infot. Me oleme nüüd siin metsade vahel sõites näinud neli-viis  kitse juba põtru veel pole näinud, aga põtru tegelikult on  ikkagi siin, metsades küll ju. Ja no põtru on siin Viimsi metsades kokku üle 30  ja võib-olla isegi 40 kanti. Aga jah, ega neid ei pruugi kogu aeg näha. Samas rajakaamerate ette nad on ikka päris palju jäänud. Ja, ja vaat siin, kus me praegu sõidame,  me sõidame siin mäealuse maastikukaitsealal,  siin on nagu selline moment veel, kus, kus inimesed neid  päris palju kohtavad. Iseenesest tundub tore ju, metsas on loomi. Soosaarele. Kuna siin on inimesi palju siis ja, ja inimesed elavad siin  metsade ümber ja ka metsade keskel on mõned elurajoonid  siis tegelikult on metsades ka liikvel väga palju inimesi  ja samal ajal on asulate vahel liikvel ka väga palju loomi,  ehk siis tegelikkuses inimesed ja loomad puutuvad siin  vägagi palju kokku. Mis tähendab, et on igat laadi konfliktid kerged tulema,  samas teiselt poolt on siin niimoodi, et siia tahab aina  rohkem inimesi juurde veel tulla. Ja. Öelda, arendushuvi või pressing on siin endiselt olemas ja,  ja just nimelt see konflikt siin selline näiline tundubki,  nagu see on umbes nagu kogu Eestis nagu väike Eesti mudel,  mõnes mõttes, et me räägime, et, et meil on loodust palju,  kas siin Viimsis ütleme, et meil on loodus käega katsutavalt lähedal,  et inimesed saavad siin looduses käia? Loodus on lähedal samal ajal see, et, et inimesed siia  lähemale tulevad järjest ja tahavad siinsamas lähedal elada  muudab seda loodust järjest vaesemaks ja,  ja seda loodust ka väiksemaks. Palju on sinul kohtumisi olnud põtrade kitsedega,  siin Viimsi kandis. No ütleme, et üsna tihti ikka, et kuna ma ise elan metsa  ääres ja siis teen päevas mõnikord isegi paar-kolm väikest  tiiru ja mõnikord ka pikemat ja siin, ütleme et igal teisel  kolmel korral on mingisuguseid liikumisi märgata. Ja viimati nägin põtra siin alles paar-kolm päeva tagasi. Viimsi on selles mõttes tore koht, et ta on nagu Tallinna lähedal. Samas on ta hästi roheline ala, et millist Viimsit  tegelikult tahetakse, seal on ka kindlasti erinevaid arvamusi. No ma arvan, et enamus inimesi ikkagi kolib linnast siia  selle mõttega, et, et nad satuvad sellisesse rahulikku  ja looduslähedasse keskkonda. Aga ma, ma ei oska nüüd öelda, et, et väga paljud siiski ei  suuda sellega harjuda ja pigem nagu ootavad,  et, et neid ootaks siin selline harjumuspärase keskkond  ka ees, et, et tegelikult seda looduslikku ala ikkagi jääb  järjest vähemaks. Et teie soov oleks, et ikkagi arendusele piir pannakse ka? Noh, eks me Võitleme selle eest, et nii nii edukas kui see,  noh, meil välja kukub. Aga. Noh, kui me nüüd vaatame seda olukorda, et mis,  mis on juba nagu potentsiaalselt Olemas kehtestatud planeeringute läbi, siis. Ei ole sugugi võimatu, et siin mõne aastaga Viimsi  elanikkond suureneb veel vähemalt kolmandiku võrra. See ala, kus me oleme, ei ole enam mets,  aga on ka loomadele väga oluline koht. Just et me oleme siin Muuga sadama ja äigrumäe vahel  olevatel lagedatel ja, ja need lagedad, heinamaad siin,  mis on meil liigestatud nende väikeste, selliste puistu ribadega,  need on ideaalsed sõraliste toitumisalad  ehk siis siin käivad nii kitsed kui põdrad rohtu söömas ja,  ja, ja kuidas nad siia tulevad, see on jällegi omaette küsimus,  et kust nad siia pääsevad, nii et, et neid Needsamad koridorid,  kuidas nad siia oma toidulaua juurde pääsevad,  kipuvad jällegi olema kinni pigistatud. Peaaegu et silmaga näha, kuidas see asi kinni nii-öelda  läheb silmus nende loomade ümber, paberil on see igal juhul  väga tugevalt silmaga näha, et kui panna paberil peale  kõikvõimalikud kehtestatud või siis kehtestamisel olevad  detailplaneeringud siis tegelikult, ega siin jäävad ikka  väga suletud saarekesed ainult alles. Maa-ameti ortofotodel on muutused selgesti näha. Elamuarendused on jätnud metsloomadele elupaiku aina  vähemaks ja katkestanud ka loomade liikumist teed  poolsaarelt välja. Seepärast on loomad aina sagedasemad külalised Viimsi laste aedades. Seiretulemuste põhjal saab välja tuua 50 piirkonda,  kus konfliktid inimeste ja loomade vahel on eriti tihedad. Kui põder satub Tallinnas või siin kas või Viimsis kellegi  aeda siis tehakse jäägri abile väljakutse ja,  ja arvestades põdra suurust ja tema ohtlikku,  st siis jäägriabi Tuleb ja aitab selle looma kenasti oma uude keskkonda. Ehk siis me uinutame loomaaia transpordime. Ta Tallinnast välja. Protsess on keeruline, kuna loomad on suured  ja erinevad ja kindlasti see on loomale ohtlik. Et alati ei ole see uinutamise protsess ka kõige parem lahendus. Kindlasti tuleks koheselt Proovida mitte häirida teda kui võimalik,  siis koduloomad panna kinni ja teavitada telefon üks-kaks  neli seitse. Mis kutsub siis vastavad organid kohale. Ehk siis ka meid? Kui kõrgelt vaadates tundub see Viimsi väga roheline,  siis tegelikult need metsamassiivid on väga killustunud,  et ja seda killustavad just nimelt need teed. Et siit lähevad ju loomad kogu aeg üle. Just ometi, kuigi siin on ka olemas põdramärk. Siis samal ajal on siia üles pandud. Antud ka. 70 piirangu lõpp, mis tegelikult, mida autojuhid rohkem  jälgivad ja see võimaldab neil 90 kilomeetrit tunnis siit  kohe kiiruse üles võtta just selle koha peal,  kus on kõige olulisem põtrade ülekäigu koht märkidega on  tekitatud siin selline situatsioon, kus,  kus õnnetus on väga kerge tulema ja neid õnnetusi siin tuleb. Teie arvates? Peaks selle just selle liikluse poole pealt tegema. Eks inimeste teadlikkust tõsta, et siiski täna juba Väga paljud inimesed sõidavad siin mõistliku kiirusega,  sest nad saavad ise ka aru, et see ei anna mingit efekti,  kui sa korra kiirendad ja siis jälle pidurdad,  aga, aga me tahaks ka muidugi, et transpordiamet võtaks  nende lõikudega just kiiruspiirangu osas midagi ette. Et inimesed on kogunud siin allkirju ja,  ja me oleme kutsunud neid kohale ja teinud selgitustööd  ja lubati juba selleks aastaks näiteks loomamärke teedele joonistada. Ja, ja loodame, et saame ka kiirused ühtlasemaks. Kohalikud, nii-öelda põliselanikud või elanikud on ikkagi  see rohelise poolt, et arenduse äritegevus on  ka mõistlik piirkonnas käib, kuhu poole see asi nagu kaldub? Ei ma arvan, et enamasti ta on ikkagi mõistlik,  sest et noh, ütleme, et tõesti Kunagi on neid otsuseid tehtud, ega neid tagasi pöörata enam  ei saa, kus arendusi on lubatud ja ja vallavalitsus on  ka deklareerinud, et enam selliseid planeeringumuudatusi ei lubata,  kus siis just rohevõrgustikualadele lastakse uusi  elamualasid teha, nii et, et ütleme, et üksikud on veel jäänud,  aga, aga. Kui me loodame, et, et need ka lahenevad,  nii et perspektiivis ma usun, et kõik kõik saavad aru,  et see on nii suur väärtus, et seda tasub hoida. Detsembris andsid seireuuringu autorid oma tulemused Viimsi  vallale üle. Selgub, et vallas on 37 kuni 40 põtra, kuni 150 metskitse  ja 30 rebast. Juhukülalistena võib näha ka ilveseid ja karusid. Autorid pakkusid vallale neli arenguteed. Esiteks jätkata arendustega vanaviisi, see ei vajaks eraldi panustamist,  aga muudaks kulukas kevad, kokkupõrked elusloodusega aina sagedamaks. Teine lahendus oleks loomad välja püüda ja mujale toimetada  või välja jahtida. Tiheasustusega alal oleks see keeruline. Loodusalade vaesumise tõttu kasvas vajadus metsa majandada,  pikemas vaates viiks see linnalise keskkonnani. Kolmas alternatiiv oleks luua Viimsis se looduspark metsad  aedadega piirata ja loomade arvukust reguleerida. See oleks kallis, aga säilitaks ökosüsteemid  ja loodus hüved. Neljas variant oleks taastada ühendus lähimate suurte loodusaladega. Loomad pääseksid liikuma, aga maade omandamine  ja hoonete lammutamine oleks kulukas. Mida Viimsi rohealadega edasi teha, on nüüd valla otsustada. Tema on juttselg, kärnkonn ehk kõre. Ta vajab elupaigaks liivaseid, madala taimestikuga alasid. Kõre ei hüppa, vaid kõnnib. Pulma ajal teevad isasloomad Emaste ligimeelitamiseks valju  kõrisevat häält. Sellest ka nende nimi, kõre. Kõre on Eestis eriti ohustatud. Liik, kelle populatsioonide päästmiseks tuleb teha  põhjalikku tööd, taastada elupaiku ja toetada järglaste üleskasvamist. Matsalus penijõel on suve jooksul kasvatatud kõrede kudust,  kullesed ja kullestest pisikesed konnad. Praegu on käes just see aeg, kui väikesed konnad viiakse  tagasi loodusesse. Sellel aastal said inimese üles kasvatatud noorte konnade  näol täiendust kuus kõrepopulatsiooni. Konnapoegade loodusesse viimiseks tuleb nad kasvatuskeskuses  kokku koguda ja üle lugeda. Kohapeal leiutatud püünisest on pisikeste kõrede koondamisel  kenasti abi. Kuidas see lõks töötab, on niimoodi, et konnal on loomulik. Tung minna valguse poole üles, nii et kui ta sinna satub,  siis ta tahab väga siia tulla. Ta jääb seal augus välja vahtima. Ise ta sealt alla ei hüppa. Aga tagant tuleb kohe järgmine, kes lükkab lihtsalt ninaga  sisse ja niimoodi nad siia kogunevad. No nii ma kätte siis hakkan vaikselt minema. Ütle, palju sa sai, mina sain nagu kuus. Sain kolm. Marta töötas kogu suve kõrede talitajana. Nii ammutas ta väärt teadmisi ja põnevaid tähelepanekuid  väikeste kärnkonnade elu kohta. On see mõnus töö Väga mõnus. Kõige. Üldse. Sest et see on väga Kas sa ju ometigi seal letis? Ta on tähendusrikas, aitab meie enda, Eesti loodust,  koosneb hästi paljudest niisugustest väikestest  ja lihtsatest ülesannetest, mida küll tuleb palju korrata. Konnad ise on nii toredad, et, Näiteks, kui nad siin toas on, siis nad on sellised noh,  niisugused nagu praegu niisugused natuke segaduses,  aga kui nüüd õue viia, siis neil avaneb ju kohe täiesti uus maailm,  väga lahe on vaadata, kuidas näiteks seal liiva sees on  sipelgaid ja kui see väike konn sinna õue satub,  siis ta vaatab, et ahaa, sipelgas kui hea suutäis jookseb  sipelgale järele ja siis sipelgas keerab ennast niimoodi ringi. No. Piltlikult teeb. Ja siis konnad põgenevad, mis on näiteks tore vaadata,  kuidas nad õpivad ja siis ei taha enam sipelgat pärast seda. Praegu saame näha, kuidas nad söövad oma meelepärast toitu. Kullesed söövad meil siin konnamajas kalatoitu,  mida noh, looduses ilmselt ei jätta, aga siin nad saavad  kalatoitu ja konnadel anname väikseid hooghännalisi  ja kärbseid. Viime Noarootsi ligi 700 väikest kõret. Osa neist elab kasvatuskeskuse juures õues. Enne loodusesse viimist tuleb ka nemad üle lugeda. Igas kastis oli umbes 200 Konna siin kastis on 140 140, panime sisse,  nüüd saab näha, kas 140 tuleb ka välja. Kas sa oled vahepeal märganud, kas need pisikesed konnad  kuidagi oma iseloomult ka erinevad? Ma just mõtlen, et pealtnäha on ju täpselt ühesugused pisike,  jutt on selja peal ja roomavad ja kõik. Ja no eks neid on nii palju, et siin nagu ühte nagu teist,  teine päeva enam ära ei tunne, aga ma arvan,  et looduslikus mõttes on kindlasti erinevad,  et mõni kasvab kiiremini kui teine, aga kes kasvab kiiremini,  kes kasvab aeglasemalt. Need on kõige suuremad iseloomu erinevused,  et siin ju selgelt nad trügivad ja võitlevad ja. Mõned siis trügivad toidu pärast rohkem ja kasvavad rutem. Suvi ongi mul enam-vähem niimoodi möödunud neid lugedes  alguses lugesin kulleseid ja siis lugesin neid,  kes on jalad kasvatanud, siis lugesin, kes tulid õue,  nüüd loengus lähevad loodusesse, et 10000 konna olen  neljakordselt üle lugenud selle suve jooksul. Ja paistab, et elu selles aedikus on praegu vaibunud. Kõik konnad on kätte saadud, lähevad viimased. Siin kuskil see on nüüd üks paras koht, kuhu võiks nad  esimese ämbritäie konnakesi vabastada. Veel möödunud sajandi kuuekümnendatel Lääne-Eesti rannikul  ja saartel laialt levinud kõre On elupaikade halvenemise  ja kadumise tõttu ohustatud. Rannakarjamaadel vähenes karjatamine ja taimestik jäi pügamata. Laienes ka pillirookasvuala. Lisaks on metsast atud kõredele sobivaid liivaseid alasid. Üha vähemaks on jäänud ka paljunemiseks vajalikke ajutisi veesilmasid. Kui need kuivavad, hukub järglaskond. Kahjuks järgib ka mitmete teiste kahepaiksete saatus kõrega  sarnast mustrit. Selle üheks peamiseks põhjuseks on märgalade  ja väikeveekogude kadumine sest kolmandik Eesti maismaast on  kuivendusest mõjutatud. Praegu elab Eestis veel ainult 15 isoleeritud  kõrepopulatsiooni Nende hoidmiseks ja turgutamiseks  kogutaksegi suviti kõre kudepaikadest kudu  ja kulleseid, et nad tehistingimustes noorteks konnadeks kasvatada. Kuidas praegu juttselg kärnkonnade elu Eestis edeneb,  kas on natukene parem? Olukord kui võib-olla aastaid või aastakümneid tagasi? Jaa, kindlasti kindlasti, sest kui ei oleks kõike seda tehtud,  mida me oleme nüüd teinud siin siin nende aastate jooksul,  siis me oleksime kaotanud peaaegu kõik asurkonnad. Et ühelgi asurkonnal ei olnud siis hea, kui me,  kui me seda tööd alustasime, nii et praeguseks. Me oleme suutnud selle allakäigu pidurdada  ja osades asurkondades on läinud paremini. Osades veel ei ole nii hästi. Ja mõnede asurkondadega me ei teagi, mis saab. Aga vähemasti kõrel on lootust. Praegu. Millega nüüd need pisikesed kõrepojad peavad siin looduses  rinda pista? Sellega, et, et neil tuleb leida süüa, tuleb leida häid varjepaiku,  kus ennast peita ta. Ja järgmine etapp on, et talv tuleb üle elada,  et tuleb leida ka talvitumiskoht, kus on piisavalt  siis neile sobiv kliima kuiv ja, ja suhteliselt kuiv  ja soe, et, et talvel ära ei külmuks. Kes võivad need väikesed kõred siin ära süüa? Päris palju on näiteks linnud, kes, kes veekogude ääres  toituvad söövad, söövad väikseid kahepaikseid. Siis on siin nastikuid. Väga edukalt söövad, just kõresid. Noh, eks siin on veel väga palju sipelgaid,  kes on küllaltki agressiivsed, et, et nad peavad leidma  võimaluse nende sipelgatega hakkama saada,  siin. Kusjuures on leitud, et täiskasvanud kõrvede  põhitoiduks ongi sipelgad. Nii et lapsena nad peavad neid sipelgaid vältima. Aga täiskasvanuna nad neid nii-öelda ohjeldavad. Et see tähendab, et selline normaalne kõre asurkond suudab  ennast ise taas toota just nii, et ta sööb need vaenlased ära. Kokkuvõttes peavad siis need kõrepojad olema väga vaprad,  nad peavad oskama ennast peita, nad peavad siit loodusest  leidma endale toitu ja ka talvitumiseks õige koha. Jah, eks loodus on neid varustanud kõige sellega,  et sellega hakkama saada. Ja kui me teame, et, et kõred on siin hakkama saanud varem  et siis järelikult järelikult on see ikkagi sobiv koht,  et me väga loodame, et, et siia see asustamine õnnestub  ja edukas ja kunagi saab siin jälle olema laulvaid kõresid. Kuigi see võib võtta palju aastaid nagu sellised kogemused näitavad,  et, Me pingutame aga, aga loodusele on omad vastulöögid. Kuidas on, Marta, kas natuke nagu kahju ka oled  nii palju vaeva näinud, on natuke nagu sinu lapsed. No tegelikult noh, muidugi on kahju, aga mul on hea meel,  et nad siia tulevad, et see on ju asja mõte,  et minul on. Natuke kurb, aga üldiselt ikkagi hea meel. Hästi on hästi, on. Kevadhommik ühe väikese raba servas. Sookurepapa on tulnud patseerima, samal ajal kui kuremamma  on need pesale esimest muna munema sättinud. Unnist rahu ja üksindust ei jagu, aga kauaks? Peagi on kohal metskitsed, kes kõrvade aperdades süüdimatult  ja teiste privaatsust austamata keset rabalappi marsivad  ja seal sööma hakkavad. Nende uudishimu on täitmatu ja oma nina On tarvis toppida  igale poole. Peaasi, et keegi ei hammusta. Nende elavat tähelepanu väärivad kõik, kes maad mööda  liiguvad ja neist väiksemad tunduvad. Ei pääse siin ka sulgi, puhastav metsikuna,  kes tulnud siia juba varasel hommikutunnil,  et rahus vilpeaõisikutega maiustada. Ja juba hakkabki kitsemamma ringiga metsaalust pidi kanale lähenema. Mamma ees, noor järgi ja vana vilsarvede sokk kõige taga. Matsti lööb kitsaraga vastu maad, et võõrast pelutada. Sisemamal on juba põhjust ärevust tunda,  kuna kits tema selja taha on hiilinud. Lõpuks saab kanal mõõt täis ja agressiivsete tiivalöökidega  proovib ta kitsemammale selgeks teha oma privaatsussoove. Publik muudkui koguneb. Seda tagaajamismängu on ju tore vaadata kana ees  ja kits järel. Sellel etendusel on rõdukohad eriti hinnas. Korraga võpatavad kõik ja kargavad igaüks ise suunas. Näitemängu on lisandunud uus tegelane. Märkamatult kohale hiilinud Ilves ründas villasarvist sokku  aga edutult ja too pääses röökides metsa alla peitu. Talle kalpsasid suurte hüpetega järgi ka teised metskitsed. Metsakiisu ületab äsja, sest pingutusest pisut lõõtsutades  raba lageda ja kaob peagi silmist. Tänu oma suurepärasele varjevärvusele jääb paigale tardunud  metsisemamma Ilvesele täiesti märkamatuks. Mõistnud, et oht on möödas, naudib emamit,  siis ta rahu ja õndsat üksindust lastes hea maitsta tuppvillpeade. Mahlaste õisikutel. Kuid seda õndsust ja rahu ei jagu kauaks. Juba umbes 10 minuti pärast on ennast kogunud kitsesalk  tagasi et spetsiaalselt metsise mamma üles otsida  ja oma hingerahuks minema ajada.
