Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist, tere. Meil on mees põnev retk Lõuna-Aafrika vabariigi põhjaossa ning Krügeri rahvuspark ja käelineni teemandikaevandus on siinjuures väga tähtsad. Märksõnad. Ja see on väga suur ala, see Lõuna-Aafrika vabariigi põhjaosa ja kuulame kõigepealt ühte lugu sealtkandist. See oli need üks pantu rahvalaul ja see oli laul nimega, meil on oma õigused. Ja huvitaval kombel, kui me liikusime seal Lõuna-Aafrika vabariigi põhjaosas ringi, siis me puutusime kokku kohe pantu hõimuga Nedalit Maculeke hõim. Ja nendel oli just parajasti see oma õiguste teema väga päevakorras ja me saime ka sellesse sisse elada, aga sellest saate lõpuosas. Aga need, kui Lõuna-Aafrika Wabariigi põhjaosas retke alustada, siis ma arvan, et seal on ju käinud paljud eestlased õieti Sist tüüpiline on, et sa alustad seda Bretooria linnast lihtsal põhjusel, et Euroopast tulevad lennukid maanduvad Gretooria linna lennuväljal. Ja õieti ongi igaüks, kes Lõuna-Aafrikas läheb. Tal on nagu kaks varianti, et kas ta lendab Euroopast siia Lõuna-Aafrika vabariigi põhjaotsa ehk siis teooria juurde või 1000 kilomeetrit lõuna poole, ehk siis Kaplinna lennuväljale. Et Lõuna-Aafrika vabariik on väga suur ja ja ütleme, selles põhjaosas ringiliikumiseks on väga õige küll alustada just nimelt teooriast ja kohesin linnast välja sõites me saime nagu ühe niisuguse suure hetke probleemi teada, mis Lõuna-Aafrika vabariigis on ja on, kas praegusel ajal, kui me nägime seal nimelt et Bretooria linna tahetakse ümber nimetada ja uus nimi peaks olema tsoone? Seal oligi nagu linna piiril oli siis nagu kakskeelne kiri ja siis selgus, et selliseid paiku, mida tahetakse ümber nimetada, on veel terve hulk tegelikult Lõuna-Aafrikas ja ümbernimetamise kampaania taga seisab hulk mustanahalisi poliitikuid, kes ütlevad, et need Lõuna-Aafrika praegused näed, on tihti rassistlikud, sest nad on pandud valge inimese poolt ainult sel põhjusel. Jah, jah, näiteks seesama teooria, see oli ju Bretoorius, kes oli siis see puuride juht, kes puurid siiakanti kunagi tõi, tema auks nimetati linn siis teooriaks aga siis ütlevad need poliitikud, kes on nimevahetamise eest väljas. Aga et siinsamas paigas, peatus ju hoopiski üks panto rahvas 100 aastat varem kui Bretoorius ja selle paiga nimetas selle hõimujuht tookord oma poja nime järgi romaan, eks, et et see on ju varem pandud nimi. Ja tegelikult see on üks, üks pikk niisugune vaidlus, mis on seal aastaid käinud. Praegu ei ole siiski lõplikult otsustatud, et Bretooria ümber nimetatakse ja muidugi valged inimesed Lõuna-Aafrikas on, on selle suure muutmise kampaania vastu. Mustanahalised on jälle selle poolt ja mida te ennustate, millega sa oskad, lõpeb? Ei tõesti, see on väga-väga segane, see ongi see Lõuna-Aafrika vabariigi fenomen, et seal nii-öelda palju luukeresid selle Lõuna-Aafrika vabariigi ajaloos varasemast ajast, mis praegu, kui noh, riik on ikkagi demokraatlike vaba ja need tulevad kõik välja ja löövad välja need pinged ja, ja see on tegelikult lihtsalt näitab seda, et sellessamas riigis valitsevad ikkagi sellised pinged ja see on lihtsalt üks nende väljendusvorme. Ja see nimemuutmisvaidlus võib täiesti rahulikult kesta veel terve igaviku, see võib kesta pikka aega ja konkreetselt nimetatud oleks nüüd niimoodi, et ühesõnaga see piirkond, Ümber Bretooria. Aga Bretooria linna nimi on küll praegu esialgu veel hiljaaegu just mõni kuu tagasi veel viimati jälle parlament arutas teemat ja otsustati, et praegu, et las ikka, jääb praegu Bretooria nimi alles. See on ju täiesti mõistlik kompromiss, piirkond ümberringi on soone ja pealinn võib ju jääda. Jah jaa, muidugi, turistile tekitab see hirmsat segadust, kui järsku tuleb, ütleme Lõuna-Aafrikasse ja ükski kaart, mis ta kaasa võtnud tihti ja sest kuni need ümber tehakse ja võib-olla selle aja peale tuleb kellelgi mõte veel kord midagi muuta. No ei tea, see on tüüpiline niisugune poliitilise tagapõhjaga vaidlus ja, ja meil siin Eestis on ju kah omad vaidlused selle ajalooliste juurte põhjal, eks ole, me teame, kui pikaldased ja vaevaliselt need on tegelikult teinekord, et selles mõttes me võib-olla võime ka nendest aru saada ja loodame, et nad ikkagi nende arutlustega jõuavad siis niukse mõistliku lahenduseni. Lõpuks. Aga juurest välja sõites me umbes tunni pärast jõudsime siis paika mida nimetatakse käelineniks ja see on hetkel niisugune maailmakuulus paik, sellepärast et sina, teemandikaevandust, kus on leitud kõigi aegade maailma suurim teemat. Ja turistoetakse hea meelega vastu, seletatakse kõik ilusasti lahti. Ja tegelikult ma muidugi teadsin seda ka ennesõja ju päris põnev, et see maailma kõigi aegade suurim teemant leiti rohkem kui sajand tagasi. Viimane ei ole suuremat leitud. Aastal 1905 leiti niisugune teemat, mis kaalus 630 grammi, kõigest paar aastat pärast selle kaevanduse asutamist. Selts on jah, see osteti suhteliselt odavaim ajast kohalikelt farmeritelt ja siis sa hakati sealt kohe teemantid otsima ja teemandikaevandust rajama. Ja muidugi pärast seda, kui see rusikasuurune teemant sealt leiti, siis, siis on see teemandikaevandus seal siiamaani toiminud ja aina kaevandatakse juurde lootuses võib-olla et leida vähemalt oma suurt, aga, aga siiani pole leitud küll, aga väiksemaid väiksemaid on palju ja ja me nägime seda kokku. Kust need teemad teid on kaevandatud? Ligi sajandi jagu? Ta näeb välja täpselt nagu vulkaanikraater, et kuskil mitusada meetrit sügav, ligi kilomeeter lai määratu auk künka tippu sees ja sisuliselt see mingi vulkaanikraater, et nagu looduslooliselt on niimoodi, et need teemandid tekivad maa sees väga sügaval tohutult sügaval kuskil 150 kilomeetri sügavusel maakoores väga tugeva rõhu all väga erilistes tingimustes ja sellelt sügavuselt inimene siiamaani ei ole osanud neid hakata kätte saama. Aga siis, kui on vulkaanipursked ja kuumad vedelad, kivimid ehk magma tulevad mööda Khani lõõri üles, siis nad nagu transpordivad segavad üles, kaovad need teemantid üles ja pärast see on väga tüüpiline teemanti kaevandus igal pool maailmas, et tegelikult õõnestatakse see vulkaanilõõri lihtsalt tühjaks ja siis loodetakse saada siis need teemantid kätte. Kaevandamisprotsessi päris oma silmaga, siis nägite. Ja me nägime, aga, aga praegusel ajal käib see kõik hoopis teisiti ja see suur auk, seda me lihtsalt vaatame kaugelt. Praegusel ajal ei vehi keegi seal labidaga seal augu sees käib tänapäeval on niimoodi, et kui me seal ringi käisime, siis see oli ikka nagu tehas nagu tehas ikka, et kui sa seal territooriumil liigud, siis niisugune müra ja lärm, mingisugused masinad, suured tornid, mingid betoonehitised. Iga 77 sekundi järel tuleb maapinnale vagonett, mille sees on 50 tonni seda paki. Ja see kõik kaevandatakse välja väga sügavatest allmaa kaevandustest. Niukest lahtist kaevandamist ei ole, kõik tööd teevad ainult masinad. Tohutu võimsad masinad, hästi suure tootlikkusega masinad ja, ja see tänapäeva teemanti kaevandaja ei pea üldse olema tugev mees, vaid ta peab olema inseneriharidusega väga-väga hästi haritud masinist. Kes siis suudab neid võimsaid masinaid nagu valitseda. Ja siis ühesõnaga, kui ütleme peaaegu, et iga minuti järel tuleb siis 50 tonni seda maaki ja siis mingid teised võimsad masinad, Tõe loovad selle maagi põhjalikult läbi, leiavad sealt iga pisemagi teemanti tera välja. See on nagu kõikide maavarade puhul, et kõigepealt tuuakse kõik see aines mille sees võib leiduda maavarasid nagu tavale ja siis juba otsitakse välja sealt see väärtuslik maavara. Ja praegusel ajal ikkagi see Källinnani teemandikaevandus on kogu Lõuna-Aafrikas ikkagi tootlikkuselt kolmandal kohal, nii et tuleb sealt ikka teemantid küll. Ja meile näidati ka seda, et kuidas teemante hinnata, no mina olen küll täielik võhik sellel alal, aga eks ma siis natukene õppisin, et, et teemandid hindamisel noh, niisuguse lastil lihtsal kujul on ka neli erinevat kriteeriumit. Et kõigepealt vaadatakse, mis värvise teemanti tükk on, et mida värvitum ta on, seda väärtuslikum ta on, siis vaadatakse, et kui läbipaistev ta on, et mida läbipaistvam ta on, seda hinnalisem ta on. Ja siis on seal veel muidugi see kaal ja ka toon, et kui tal on mingi toon, siis need erinevad toonid on veel erineva väärtusega, nii et, et see on üks suurteadusse, tänapäevane teemantid. Kaevandamine lihvimine vot seal oligi üks väga tähtis mõõdupuu oli veel see, et kui see lihvitud teemat on, et kui palju on tal neid lihvitud tahke, et mida rohkem neid on, seda kallim tantsest, sealt peegelduvad need valguse mängud paremini nagu vastu. Nii et see on tõesti väga peen teadus ja sel ajal, kui siis leiti üle sajandi tagasi see kõige suurem teemat, siis ikka rusikasuurune see tolleaegne inglasest kaevanduse omanik, käelinen aastal 1905. Et mida ma teen selle tohutu suure väärtusega rusikasuurune teemalt, mõtles, mõtles ja mõtleski välja. Ta kinkis selle tolleaegsele Inglise kuningale Edward kuuendale sünnipäevakingiks ja see siis viidi koopasse ja Hollandis lõigati siis parimate teemati kunstnike poolt siis üheksaks väiksemaks tükiks. Ja need kuuluvad kõik siis nagu inglise kuningakoja juveelide hulka. Kahju on mõelda, tükkideks, lõigati tema harukordsus, seisneb tema suuruses ja jah, aga kas see ongi kadunud, juhuslik, et just teemantide puhul peetakse seda väga oluliseks, et kuidas inimkäed suudavad seda teha, omandit vääristada ja tuua välja tema niisugused erilised küljed, mida siis jälle osatakse väga asjatundlikult hinnata. Et näiteks seal ka siis vaadati, et sellel teemant teil oli näiteks mingisugune lõhe nagu jooksis, keskeltläbi, tähendab, päris head ei olnud ja seda lõhet maandada lõigati siis alguses oleks ja vaadati, kuidas saab nüüd siis sealt kõige ilusama suure tüki kätte ja see kõige ilusam lihvitud teemat, mis sealt siis Te saadi juba lihvituna, see kaalub 106 grammi, jaan kuus sentimeetrit, läbimõõdus ja ta on täiuslik. Ja seda, nagu neid teisigi hoitakse siis praegu Inglismaal ja seda kõige suuremat seda nimetatakse suureks Aafrika täheks. Seda hoitakse siis Londonis Toweris praegusel ajal, no seal saavad siis külastajad seda näha. Seda nii ei saa, nii väga nalja aidata ei näidata ja siis mingitel erilistel juhtumitel väga harva mõni siis kuningliku perekonna liige ilmub näiteks sellega kuidagi välja või, või see on omaette sündmus, alati kui seda keegi näeb üldse. See lisab salapära muidugi, sest et kui iga kell saaks näha, siis poleks enam müstiline. Ja, ja võib-olla ka turvakaalutlused, et praegusel ajal hinna ilmselt niikuinii seda hinnatakse praegusel ajal 400 miljoni USA dollari vääriliseks. Nii hullumeelselt suur raha, et me ei oska seda tegelikult üldse millegagi võrreldagi, aga, aga teistpidi on ta ka hindama, et see, need dollarid, laevad, eks ole, et teist sellist lihtsalt ei ole. Ja see, et teda tuleb väga hoolikalt turvata, see on selge ja ja huvitav, on see kuulus lugu. Et kuidas rusikasuurune tükk alguses üldse Lõuna-Aafrikast Euroopasse toimetati. Peab ütlema, et kuidas ta päriselt toimetati, seda? Ei tea siiamaani, see on saladus, aga see on üks nendest lugudest väga populaarne lugu ja mine tea, äkki on tõsigi oli siis see, et suure käraga teatati, et nüüd maailma suurim teemant pannakse sellele vabrikule ja ta sõidab sellel kuupäeval siit Lõuna-Aafrikast välja ja saabub Londonis sellel päeval ja ühesõnaga tohutu tähelepanu juhiti sellele laevale. Et siis noh, nii-öelda röörled ja kurikaelu nagu valedele jälgedele juhtida ja siis toimetati see päris teemat, aga vaiksel viisil lausa öeldakse posti teel. Head huvi, ei, peaaegu niimoodi tähitud post olevat olnud. Aga noh, keegi ei tea täpselt, kuidas läks, aga, aga nii ta oli missuguseks, selle vaesem kooriku saatus siis kujunes. No tegelikult ei rünnanud teda keegi ja kõik kulges väga ohutult. Et see oli nii-öelda, kuidas öelda, ennetav meede. Ja sellele vaatamata röövlid pidasid targemaks mitte üritada. Jah, ega nad siis iga kord igal pool ei ürita, et lihtsalt kardeti, et, et see võib neid meelitada. Aga nüüd see kõige suurem nendest üheksast lihvitud teemant dist sellest Kalineni teemadest saadise suur Aafrika täht. Vot see oli maailma suurim lihvitud teemant veel 80.-te aastate teise pooleni välja. Aga siis leiti suurem teemat ja see on ka omaette põnev lugukohaline, et see leiti sellest käelinani teemanti kaevandusest kõigest 40 kilomeetri kauguselt teisest teemandikaevandusest. See oli niimoodi, et ühesõnaga see algne teemat, mis leiti, oli väiksem kui see leinani rohkem kui poolekilone teemanti kamakas. Aga sellest lihvitud teemat, see saadi siis kolm grammi raskem kui see suur Aafrika täht. Ja selle leidmise lugu oli ka päris kummaline, see kallinnani teemandikaevandusest 40 kilomeetri kaugusel Se teemandikaevandus hakkas ennast võimendama. Ja siis tuli kellelgi pähe mõte, et kui soriks läbi kõik need jäätmed, mis seal teemanti kaevandusel on jäänud, sest ta varasema tehnole. Kuulge, ärge oli niimoodi, et kui sõjalise avakaevandused, siis tõsteti need pealmised, pinnasekihid mitukümmend meetrit paksud, tõsteti lihtsalt kõrvale ja hakati sealt koheselt sügavamalt otsima. Need teemantid tuli kellelgi pähe mõte, et meil on võimsad masinad. Praegusel ajal saan palju kiiremini tegutseda, et kui käiks läbi Need kihid, kus need nihukesed kaevandajad arvasid, et seal niikuinii teemant ei ole, mis olid lihtsalt tõstetud nagu nagu jäätmehunnikute kõrval ja sealt seest leiti siis nisugune hakkas mis nägi välja nagu pruun kivi, ta oli täiesti ilmetu, isegi kole niuke kolakas kamakas. Aga siis asjatundjad muidugi taipasid, et siin võib midagi olla ja kui sa ära puhastati, siis selguski, et see on tegelikult teemat nii-öelda prügimäelt. Ja temast saadi siis lihvitud teemant kõikidel nendel maailma suurtel teemantitel on kindlasti ju oma nimed ja selle teemanti nimi on kuldne juubeliteemat ja see kuulub praegu Tai kuningakojale Aasias. Ja sellel Anttila nisugune sinakas toon. Et seda nimetatakse ka siniseks teemat, eks see on jälle omaette haruldus. Omaette haruldus ja kas ütleme ikkagi see kallineni täiesti värvitu teemat, seda loetakse ikkagi hinnalisemaks. Aga miks? Põhjus on see, et kui värvi ei ole, siis on kõige kallim. Kummaline, et kui täiesti läbipaistev, siis. On kõige kallim, tal on nagu siis võib-olla jah, eeldusi, kui ta on Bryantselt lihvitud briljandiks, ütleme siis nii võtta nagu külge kõikvõimalikke muid värve ja noh, me oleme näinud, kuidas briljant mängleb. Nimelt ütleb ka, et kui sul on selline sinine põhitoon ja võib-olla see siis on kraad igavam või mine tea No just, et see värvitu nii-öelda taust annab võimaluse siis tekitada nii erinevad valguse ja värvimänge nagu sinine kunagi ei saaks tekitada. Et küllap ta nii on ja üks kentsakas ikka oli veel seal, kui me seal Kalineni kaevanduse ringi hakkasime käima, meile anti kiivrid pähe ja igalühel antipilet pileti peale number me mõtlesime, et noh, et see on nagu sissepääsupilet. Aga siis, kui ringkäik oli lõppenud, siis selgus, et need on tegelikult loosipiletid, Did. Panime nad kuskile sinna nihukese mütsi sisse ja siis võttis selle meie giid sealt niimoodi pimesi välja pileti. Teie olete võitnud maailma suurima teemat ja siis anti täiuslik jäljendus sellest Kalineni algsest pehmatest küll tõsi, klaasist valmistatud kahju jah, natuke kahju, aga, aga ma arvan, et et kodus on ikkagi päris uhke. Et noh, vahva lugu sinna juurde rääkida, eks ole. Ikkagi ta on vahvam teene vaieldamatult teie ise siis olitegi, see ei, ei, mina ei saanud selle õnne osaliseks. Aga, aga see oli, eks paar, kes kindlasti Eestis hoiab seda uhkelt ta oma nähtaval kohal. Pole karta ka, et ära varastatakse. Aga meie läksime nüüd sealt samast kaevandusest edasi need juba mitmeks tunniks kirde suunas liikuma seal Lõuna-Aafrika vabariigi põhjaosas Britooriast aina kaugemale. Ja see on niisugune provints, mida nimetatakse Pummalanga printsiks. Seal elavad 90 protsenti elanikest põlisaafriklased, nagu praktiliselt igal pool Lõuna-Aafrika vabariigis ja ja suurus on seal provintsil üle kahe eesti jagu ja elanikke rohkem kui kaks korda rohkem. Siis aga see maastik, mis seal oli, oli samuti noh, suhteliselt niisugune kultuurne, et seal oli sihukesed suured lauget inkad ja seal olid põhiliselt põllud või siis karjamaad, põldudel oli näiteks kas maisi või vilja kasvamas. Karjamaadel said suured veisekarjad. Ja loomulikult oli see sadu kilomeetreid läbimõõdus, ala platool olnud kunagisi vann, mis kubiseb metsloomadest, aga praegu on ta siis selline üks kultuuristatuid alasid Lõuna-Aafrika vabariigis ja ja üks asi, noh, oli ka silma hakkas. Ta oli palju kaevandusi ja just kivise kaevandused on Pumalanga provintsis. Neid on hästi, palju, neid on siis kogu Aafrika pindalast, on see provints moodustab alla 10 protsendi aga ta toodab ligi 80 protsenti Lõuna-Aafrika vabariiki kivisöest. Ja siis me nägime ka palju soojuselektrijaam ja tongi. Lõuna-Aafrika on maailma üks esimesi, kes kõige rohkem oma elektrienergiat saab just kivisöe põletamisest, et 93 protsenti elektrienergiast Lõuna-Aafrika Vabariigis saadakse kivisöe põletamist. Ja siis jälle tuli meelde, et aga kuidas siis meie kallil kodumaal, et peaaegu sama moodi, et meil ei ole küll kivisesime põlevkivi põlevkivi annab ju meile üle 90 protsendi elektrienergiast. Aga paralleel Meil oli kahe olemas siiski endal nagu tekkis küll niisugune paralleel, et jah, et et noh, et siin käib see siis niimoodi. Et ikkagi on see nende oma maavara oma maapõues saab ja, ja saatsid, nad on nagu suudavad ka iseennast elektriga niimoodi varustada, kuigi tuumajaam on ka Lõuna-Aafrika vabariigis ausalt öeldes päris mitmeid. Aga kui me nendelt pluatoodelt edasi liikusime ikka kirde suunas, siis läksime üle mäeaheliku ja siis olimegi müügeri rahvuspargi väravate juures. Ja sinna siis läksime ööbima ühte paika, mille nimi eesti keeles võiks olla jõehobujõekäär. Sest seal õhtuti tuulid jõest siis välja jõehobud, mõnikord harva, aga korra sai nähtud hakkasid seal siis seda rohtu saama seal rannas, et sellest oleme saanud ja siia Krügeri parkima läksime siis nii nagu kombeks. Koidu eel sõitsime siis sinna treileri pargi rahvuspargiga väravatest sisse ja noh, see päev ma ei hakka seda pikalt kirjeldama. Kubises elukatest loomulikult elevandid ja krokodillid ja ninasarvikud ja kes iganes ja lõputul hulgal linnuliike ja kõik oli äärmiselt põnev. Maasturitega sõitsime ringi ja juba kuidagi märkamatult sai see päev möödapäeval olime lõunatamas ühes lepingus, mis jättis ka niisuguse kustumatu mulje saalis kukuusa kämping. Nimelt hiigelsuur, selles kämpingus saab ööbida korraga rohkem kui 1000 inimest. Selles kämpingus oma lennuväli, oma poeketid ja ühesõnaga kõik sisulised linnak, linad keset rahvusparki. Midagi iseloomulikku Krügerile, et Krüger-is on kõik suur, tohutu suured. Mõtlesime, et kõikidel asjadel on vägevad mõõtmed ja ja noh, näiteks kui ma mõtlen nende rahvusparkide peale, mida ma Aafrikas üldse näinud olen siis näiteks teedevõrk, see on niisugune läbi pargid näiteks lõunaosa lähevad lausa asfaltteed, mida mööda saab sõita Ta vabalt kahekorruselise bussiga näiteks bussiakendest, vaadata siis neid kaelkirjakud ja ja keda iganes, natuke võõristav. No kuidagi kummaline jah, et teistpidi muidugi tähendab see ju ka seda, et, et site prügeri pargi lõunaosas, et käib igal aastal läbi meeletu turistide voog, kes toovad ka siis palju tulu. Ja samas tegelikult ta on kõige mugavam rahvuspark, mida ma üldse Aafrikas näinud olen ja teistpidi, metsloomi on seal tegelikult palju ja nad on harjunud inimestega ja vot siis ongi see hakkab nagu see küsimus, et et kuidas seda siis üldse nimetada, eks ole, et et nagu natuke loomaaia moodi või niimoodi. Jah, kus on kõik mugavused ja McDonaldsi putkad ja aga kaugel siin on muidugi see kõik palju uhkem ja võimsam, aga, aga ju nad leiavad seal, et mina nüüd lugesin välja, et Krugeri rahvuspargis on 336 puuliiki 49 kalaliiki 507 linnuliiki, 147 liiki ja nii edasi, nii edasi, ju nad siis võtavad, et see kõik väärib neid asfaltteid, seda linnakuid, neid kahekorruselisi vussi ja nii edasi. No on kahtlemata taimeliik 1982 rohkem kui kogu Eestis linnuliike tegelikult 517 ja 117 ja praeguseks hetkeks juurde natuke tulnud hakkasid ka need bussineeriman ja jälle rohkem korraldas seal hea ja ja, ja see on jälle rohkem kui Eestis ja noh, imetajaliikidest rääkimata. 147 Ta liiki, see on üle kahe korra rohkem kui Eestis ja rohkem kui mis tahes muus. Aafrika rahvuspargis on väga elurikas, aga see üks muidugi peamine põhjus, miks ta tohutu elurikas on ka see, et ta on meeletult suur. Tema läbimõõt põhjast lõunasse on kuskil 360 kilomeetrit, nii et kõigil on seal lahedalt ruumi eksisteerida. Röögatult suur laius on, ütleme, 65 kilomeetrit tagapõhjast lõunasse on ta niisugune niukene, sadu kilomeetrit pikk ja õieti need erinevad pargiosad erinevad, et, et vot see lõunaosa, kus meie käisime, kus on siis kõige vilkamalt turistide, kõige vilkamalt loomi liikumas. Seda nimetatakse rahvakeeles sirkuseks, sellepärast et loomad on ka harjunud, eks ole, inimestega ja nii edasi, aga nad on esinevad rahval oskavad esineda, ei ole rambipalavikku siis keskmine osa rüügeri rahvuspargist, seda nimetatakse loomaaiaks on siis niimoodi, et, et seal need loomad nii väga ei esinenud, elavad ikka oma elu, aga ei tohiks rambipalaviku, palaviku ei ole, aga, aga neil on nagu rohkem hingamisruumi ja teedevõrk hõredam. Ja siis põhjaosa see köögeri pargi rõhk, põhjaosa, seda nimetatakse kõnnumaaks. Seal on, polegi enam asfaltteed ja loomad elavad täiesti vabalt ja turiste on seal ka väga vähe. Nii et vali ise, mis tsooni sa siis tahad nagu minna kõike kolme nagu tahaks näha ja no siis peab olema ikka päris mitu nädalat aega. Aga see on kõik võimalik, nii et see ilmselt ongi Krüger rahvuspargi populaarsuse üks põhjus, et igaüks leiab siit midagi enda jaoks. Ja Ta on ju mõelda, et kuidas selline rahvuspark üldse alguse sai. Et ta on ikkagi ka Lõuna-Aafrika ja kogu Aafrika üks vanemaid, loomakaitsealasid oli aastatoad 898. Kui juba siia, siis tolleaegse presidendi Paul Krügeri brokla emotsiooni järgi loodi loomakaitseala. See oli praeguse Krügeriga võrreldes küll väiksem, aga loomi asutasin juba kaitsma ja neid kaitsti järjepidevalt, kuigi mõelda, mis sel ajal oli, see oli 1898 parajasti üks puurisõda, oli lõppenud, teine puurisõda oli algamas, Maal valitses tohutu inimeste eludki olid nii-öelda noatera peal ja, ja noh, et siis metsloomi kaitsta sel ajal, aga ikkagi ühesõnaga põhimõtteliselt hakati seda sel ajal tegema. Ja siis kuskil 1926 oli see muutunud juba nii toekaks kogu see kaitseala, et siis nimetati ta ümber Krügeri rahvuspargiks. Ja praegu meile võib siis tunduda, et et see Paul hüüger, kel brokla emotsiooni järgi selle kaitseala loodi ja kelle nimede praegu kannab, et tema oli siis väga suur loomade kaitsja. Aga tegelikult oli asi võib-olla hoopis täpselt vastupidi, sest see Paul Krüger oli tüüpiline puus. Ja, ja oli kõva jahimees, kirglik jahimees ja tema kohta tagantjärgi umbes niimoodi öelnud, et Paul Krüger ei mõelnud kunagi oma elu jooksul loomadest teisiti, kui ainult vilt ongi kujul. Ja see tähendab viltongan siis kuivatatud loomaliha. Meiegi poodides müüakse seda nihukesed pikad ribad, see oli siis nende aafrikaanide puuride, nende rändavate puuride üks põhiline toit neil aegadel, kui puurid seal ringi vähendasid, noh et siis liha säilitati kuivatatud kujul ja jahiulukid olid põhiline toite üldse, millest puurid elasid kõvad. Ja see Paul Krüger oli, oli siis selles mõttes väga tüüpiline puur. Trikk oli nagu selles, et sel ajal, kui siis nimetati see kaitseala rahvuspargiks ümber siis oli selle nime pakkuja üks tõeliselt tõsine ja andunud metsloomade kaitsja Salin Chain, Stevenson, Hamilton. Temast sai ka muide Krügeri rahvuspargi esimene juhataja. Ja kui ta pakkus, et sellise Me võiks panna sellele rahvuspargile siis oli sellel küllaltki kaval tagamõte. Nimelt oli tol ajal vaja valitsuse otsust, valitsuses olid väga palju luure ehk aafrikaane ja Nende jaoks. Paul Krüger oli ikka suur autoriteet ja siis, et, et tema nime saab kogu rahvuspark kõlas kuidagi uhkelt, kuigi needsamad puurid seal parlamendis kahtlemata pidasid kahmets loomadest lugu kõige rohkem siis, kui nad on juba jahisaagiks saanud. Aga umbes sellisel moel sai see rahvuspark oma nime, nii et tegelikult diplomaatilisel kaal, diplomaatilised kaval käik ja ärme kunagi mõtleme, et Krüger oli suur loomade kaitsja või entusiastlikult selle rahvuspargi loomise eest väljas, et see see nii ei olnud, see on poliitilistel põhjustel niimoodi nimeks pandud siia. Ja siis oli veel niimoodi, et kusagil siis pärast seda, kui ta rahvuspargiks nimetati see hiigelsuur ala siis otsustati teha midagi ennekuulmatut, et see hiigelsuure ala ümber ehitada. Aed, kujutleme siis sadu kilomeetreid edu ja tegelikult 1959.-ks aastaks jõutigi nii kaugele, et kogu see Krüger rahvuspark 360 kilomeetrit põhjast lõunasse 60 kilomeetrit idast läände oli ümbritsetud ühtlase aiaga. Oot, kas meil oli jutud selle rahvuspargi enda suurus on ligi 19000. Ruutkilomeetri, jah, sellest meil ei olnud juttu, aga see seda tõesti on, nii et. No siis võib tõesti ette kujutada, kui palju sinna laiali pikuid läheks. Ja see oli nii võimas, tohutu kõrge aed, seal on ka praegusel ajal seal olemas. Ja noh, see põhjendus oli see, et, et see hoiab nagu metsloomi koduloomade haigustesse nakatamast, mis iseenesest võib isegi natuke õige olla, ja teine põhjus muidugi, et salakütte eemale hoida, et on parem kaitsta seda salaküttidest seda ala. No tol ajal võis see niimoodi olla, tänapäeva ütleme sooloogide pilgu läbi on siin midagi ikkagi valesti, sellepärast et ta metsloomadel savannides on omad migratsioonid, Nad rändavad erinevatel aastaaegadel tohutuid vahemaid. Need võimalused, rändamise võimalused lõigati neile ära ja nad tõesti elama nagu mingisse hiid Loomaaia sisse tegelikult praegusel ajal on, on seal jälle muutuste tuuled, et 2002. aastal otsustati luua kolme riigi vahel piiriülene ühtne hiigelsuur looduspark, selle nimeks pandi veel rahupark. Ja see on siis niimoodi, et musa on pikk ja siin Vaabe, nende piirilähedased kaitsealad kuuluvad sellesse kolme riigi piiri Lätavasse, kaitsealasse. Ja praegusel ajal. Nimi on küll nagu ilusasti olemas, aga sisuliselt ta on seal veel väga palju teha. Üks mõte ongi seal see, et just nimelt riigi piiridelt võta nüüd ära need endised krüpteri pargiaiad, et loomadel oleks, oleks vabam liikuda ja et nad saaksid paremini nagu, nagu rännata. Ja see on parajasti käimas praegusel ajal, et, et see on pooleli, aga kahtlemata on see Krügeri park nendele, kes näiteks tahavad esimest korda Aafrikasse minna. Väga hea alustuseks, et mingil juhul ei osa sellest, kui sa selles Lõuna-Aafrika suurimas rahvuspargis käid, saad läbilõike Aafrika loomariigist ja suva linnuriigis ja jahuliikidest, jah, ja, ja kõike seda suhteliselt, et vähese vaevaga ja väheste ebamugavustega ütleme niimoodi. Ja kui nüüd sellel õhtul tulime ära sellest Krügeri pargist, siis sealsamas meie jõehobujõekääru ööbimiskohas õhtul tuli meile siis nagu esinema üks kirevalt riietatud rahvamuusikarühm, tantsisid, Nende laulsid ja laulsid ja rääkisid toredaid lugusid. Need olid siis rahvas, kelle nimi on Maculeke. Aga selle Macoleke hõimulugu iseenesest oli võrdlemisi kurb ja mõtlemapanev. Nimelt oli see Macoleke hõim elanud sellel alal, kus praegu asub Krüger rahvuspark. Selle selle ala põhjaosas nad elasid nii nagu noh, loodusrahvad ikka elavad, et loodusega tasakaalus, eks ole, nad küttisid küll loomi, aga mitte üleliia ja seal nad oleksid võinud kaua elada, aga kui loodi ikkagi see rahvuspark oli apartheidiaeg ja aastal 1969 küüditati rahvas lihtsalt sealt minema, et lihtsalt pandi vägisi elama hoopis teise kohta. Ja 1500 inimest pidid siis nagu ära kolima. Tuletas mulle meelde seda, et me oleme isegi rääkinud, et see ei ole ainus juhus näiteks Aafrikas, kui niisugust asja on tehtud. Mäletame, Läksime Kalahhaarist, Kalahari kõrbekaitsealast, Botswana'st, sealt aeti samamoodi minema näiteks soni Buschmanni rahvas. Ja paljudel Aafrika kaitsealadel ja rahvusparkidel on see kaitseala loomine tehtud sedamoodi, et noh, loomad on tähtsamad kui inimesed, sest need, kes otsustavad, Nad olid valged inimesed ja nad lihtsalt käsu korras langetasid neid otsuseid. Ja see toob raha sisse, toob raha sisse, tundub esialgu ots on ju õilis, et, et noh, et looduskaitsjad tuleb ju teha, eks ole, ja tuleb taga on majanduslikud kaalutlused, seal taga majanduslikud kaalutlused ja teistpidi on seal taga ka see, et ta on ikkagi hoolimatus nagu põlisinimeste suhtes, kes seal on elanud, et nende käest ei küsinud keegi. Ja see on palju mõtteainet andnud. Eriti veel pärast seda, kui ma eelmisel sügisel siin Matsalu filmifestivalil nägin ühte niisugust filmi. See oli sakslase Stefan Giuligi tehtud film dokumentaalfilm ja selle pealkiri oli, et kaitsealalt küüditatud siis mõttekriips paradiisist välja aetud ja see film oli keskendunud siis juba globaalselt sellele teemale, et kui palju põlisrahvaid on välja aetud noh, kaitsealadelt ja rahvusparkidest ja tema andmed olid ikka päris hirmuäratavad, nimelt andmetel siis kogu maailmas kõigil kontinentidel on siis nende viimaste sajandite jooksul ütleme, viimase poole teistkümne sajandi jooksul välja aetud kokku 20 miljonit inimest. Selleks, et luua kaitsealasid ja rahvuspark ja ja ainuüksi Aafrikas siis 14 miljonit inimest nagu mingi uus minte pani küll nagu uut moodi mõtlema, et et me ju tahame loomulikult kaitsta kõiki savanniloom ja et loodus säiliks ja nii edasi. Aga et sellel mündil on nüüd see teine pool ja kuidas need kaptenit kokku panna? Et noh, ma arvan, et, et endastmõistetav oleks see Ta leitaks mingi kompromiss. Et need põlisrahvad, kes on elanud seal looduse keskel, et neil jäetaks mingid võimalused, aga et samal ajal hoolitsetakse selle eest, et see loodus seal alla ei käiks. Põlisrahvastele, kes välja aeti, siis asemele anti eluasemeks. No parteidi ajal nad lihtsalt tõsteti nii-öelda tühja koha peale ja öeldi, et kui te nälga suurelt on teie oma asi. Aga kui apateet otsa sai, siis oligi niimoodi, et praeguseks on nendel asi natuke paremaks läinud. Aastal 1000 teksti 96 otsustas siis uus riik. Et sellele makolete rahvale tuleb ikkagi nende endiseid maid tagasi anda ja siis nad andsid 198 ruutkilomeetrit tagasi sellest samast piirkonnast, kus nad kunagi olid välja aetud. Ja huvitav oli see, et mis oli selle tagajärg, et kui nad olid nüüd elanud sellest paigast eemal pikki aastaid kümneid ja nüüd nad said järsku selle, selle paiga siis hõimujuhid otsustasid niimoodi, et nei kolis sinna tagasi. Et palju mõistlikum on hakata ka seal turismi arendama. Ehitame sinna mingid lotsid kämpingud ja me saame sellest suuremat tulu, kui et läheksime sinna ja peaksime oma pisikest põllukest. Nii et need vaesed kannatajad, kui neile ainult võimalus anda, siis nad hakkavad ise samamoodi mõtlema. See on ka inimloomus. Või ütleme siis niimoodi, et et aega tagasi keerata ei saa, et, et ei saa tagasi minna aastakümnete tagusesse aega. Taust on muutunud, tuleb eluga edasi minna ja sellel taustal minu meelest oli nende otsus mõistlik tegelikult, et see on tõesti igatpidi nii neile kui metsloomadele tegelikult parem. Aga põhimõte jällegi, mis seal vahet on, on see, et nüüd osa kohalikust kogukonnast saab osa tulusid endale. Et kõik ei lähe ainult selle kaitseala rahvuspargi nii-öelda kukrusse, et see on oluline tegur, jam kujutlen, et niimoodi umbes võiks ka mujal maailmas käia, et jõutakse mingile kokkuleppele selle kohaliku põlisrahvaga ja siis mingil kombel tehakse niisugune otsus, mis mõlemale poolele sobib ja see ongi kompromiss ja see ongi mis ja, ja see on tegelikult ka ainus võimalus sellest, noh näiliselt väljapääsmatutest tänavastelt see kuidagi edasi pääseda. Et kui me siia lõppu kuulame seda sama pantu laulu, meil on omad õigused, siis, siis peame seda ka meeles, kui me mõnikord mõnes maailma rahvuspargis ringi liigub. Selline oli meie tänane retk Lõuna-Aafrika vabariigi põhjaossa, kus me käisime uudistamas, kuidas kaevandatakse kalliskive ehk teemante ja missugust elu elatakse Krügeri rahvuspargis ja selle ümbruses, millest tuleb juttu järgmises saates. Rändame ringi Lõuna-Aafrika vabariigi lõunaosas. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
