Mina olen Lauri saks, olen kalateadlane,  oleme küdema lahe ääres Saaremaal, kus me teeme iga  aastaseid kalastiku seirepüüke ja ma räägin teile Euroopa angerjast. Angerjas ehk Euroopa angerjas on tegelikult olnud Eestis  väga tavaline kalaliik ja seejuures ka üks huvitavama  rändeökoloogia ga kalaliik, sest et sünnivad angerjad teisel  pool Atlandi ookeani Sargassa mere piirkonnas keegi täpselt  ei teagi, kus ja siis oma lapsepõlve veedavad angerjad golfi  hoobusega Euroopa pooled riivides. Kui nad jõuavad näitus Eesti rannikule ja ujuvad isegi mageveekogudesse,  siis siin nad veedavad hoopis oma teisme  ja kasvuea ning kui nad on kasvanud siin viis kuni isegi 20 aastat,  siis nad siirduvad siit uuesti Läänemerre läbi Taani väinade  ookeani ja siirduvad oma kudealadele. Kui angerjas sätib ennast kuderändele, siis ta lõpetab  toitumise ära, tarvitab ainult oma rasvavarusid oma elu  tegevuseks ja angerja keha läbib moonde,  kus meie põhjaeluviisiga kollane angerjas muutub veekihis  elavaks ehk siis pelaagiliseks hõbeangerjaks. Oma maitsva ja rasvase liha pärast on ka angerjas väga  hinnatud püügikala olnud nii Eestis kui ka Euroopas  ja see ongi angerja kõikide hädade põhjus peamiselt  sest et angerjas, mis oli veel paarkümmend aastat tagasi  Eesti rannikumeres võrdlemisi tavaline liik on muutunud  erakordselt haruldaseks ja maailma  looduskaitseorganisatsiooni hinnangu kohaselt on ta  kriitiliselt ohustatud loomaliik. Niisuguseid sarnaseid loomaliike elab Eestis veel üks,  see on Euroopa naarits. Ja kui me võtame niisuguse looduskaitse ikooni kõrvale  näiteks siis bambuskaru ehk hiid panda on suisa kaks  ohustamisastet paremas seisus kui meie angerjas. Nõnda et võime öelda, et meie angerjas on üks kindlasti  Eesti kõige ohustatum kalaliik kes meil veel looduslikult elab. Angerja arvukuse vähenemise peamised põhjused on ikkagi  ülepüük ja valed majandamisvõtted. Ülepüüki on suhteliselt lihtne seletada,  lihtsalt püütakse seda endiselt haruldast kala endiselt tema  hea liha pärast ja suisa kasvatatakse toiduks nõnda et,  et sisuliselt siis süüakse haruldasemat looma kui pandakaru. Pandakaru lihaks kasvatamist me ju ette ei kujuta. Aga samas on ka häda selles, et noored angerjad,  kes Euroopa rannikule jõuavad ka neid püütakse välja  ja eesmärk on sellel peamiselt nende asustamine. Veekogudesse kvaliteet on veel piisavalt hea,  aga sellisel juhul, kui see asustamine ei ole piisavalt efektiivne,  võime me teha sedasi hoopis angerjale kasu asemel kahju. Näiteks niisugune olukord on meil meie enda,  Eesti Peipsi järve vesikonnas, kus tegelikult uuringud on näidanud. Angerja asustamine tegelikult ei ole efektiivne. Ja jõgede seisund on halvenenud eelkõige ikkagi tänu  hüdroenergeetika tootmisele, sest et hüdroelektrijaamad  ja nende tammid ei võimalda angerja noorkaladel oma  loomulikes elupaikadesse rännata. Jõgede kui elupaikade kvaliteedi halvenemisest Eestis  päästab meid siiski natukene see, et angerjale on väga  soodus elupaika. Eesti rannikumeri, mis on väga hästi liigendatud,  soojeneb suvel hästi läbi ja on angerjale väga hea kasvukeskkond. Ülepüük endiselt angerja arvukust alla viib,  näitab kasvõi see, et riikides, kus angerjat üldse ei püüta,  nagu näiteks Norra on angerjate asurkond ikkagi tunduvalt  paremas seisus kui meil siin Läänemeres. Angerja olukorra parandamiseks on rahvusvaheline merede  uurimise nõukogu välja pakkunud, et angerja inimtekkeline  suremus tuleks viia minimaalsele tasemele ja,  ja püügikogus Euroopa rannikult peaks olema nulltonni. Me võime ju mõelda, et, et meil siin Eestis ei õnnestu suurt  midagi ära teha angerja asurkanna ida servas,  aga ennem kui hakata teistele nõu andma,  tuleb oma kodu kõigepealt korda teha. Nii et ka meil Eestis tuleks tegelikult vähendada angerja  püüki ning lõpetada ära ebatõhusad majandamisvõtted. Ehk see angerja asustamine Peipsi vesikonda.
