Inimestel on pidevalt vajadus iga natukese aja tagant silmad  kinni panna ja magada. Ja see magamine on algata algusest peale tundunud väga müstiline,  kus me siis käime? Teadlased siiamaani püüavad selgusele jõuda. Millised on su lemmikunenäod? Need, mis hommikuks mingit Päevi, või nädalaid, kes küsimused ära lahendavad  ja veel meeles on. Need, kus on palju päikest ja suve Lõpuga mitte halva lõpuga, sellised, kus ma olen saavutanud midagi,  mida ma juba olen ammu tahtnud saavutada. Et need ei ole liiga ulmelised, aga samas tekitavad sellise  toreda tunde, et kõik on võimalik. Mu lemmikunenäod on need, mis, mida tahaks üles ärgates veel  edasi näha või vaadata. Mõne inimese elu on justkui filmis, aga väga paljude  inimeste unenäod oleks justkui filmid, mille stsenaristideks  on need inimesed, kellega me päeva jooksul kokku puutume. Salajasteks kaadritaguseks produtsentideks on aga hoopis  keegi muu. Geenid ili Milani, kuidas geenid meie und mõjutavad? Geenid kindlasti mõjutavad und ja kaksikute  ja perekondade uuringud näitasid, et üheksa kuni 45  protsenti Unevarieeruvusest võiks olla geenidest. Kui me võtame viimase kõige suurema geeniuuringu,  kus uuriti 400000 inimese põhjal kuidas inimese geenid  mõjutavad tema und siis leiti 78 geeni, mis olid seotud  unepikkusega ja üldiselt oli tegelikult iga üksiku  geenivariandi mõju üsna väike. Keskmiselt mõjutasid need siis une pikkust umbes üks minut. Aga kõige suurema mõjuga geen mõjutas unepikkust 2,5 minutit. Ja, ja kui me liidame kõiki neid leitud seosed kokku  siis need inimesed, kellel oli siis erakordselt palju neid  une pikkusega seotud geenivariante Et nende puhul oli siis uni 22 minutit pikem,  keskmiselt. Esmapilgul ei tundu 22 minutit just väga pikk aeg,  aga nädalas annab see kokku juba 154 minutit  ehk kaks ja pool tundi kuu jooksul 660 minutit  ehk 11 tundi aastas lausa 8030 minutit ehk viis  ja pool ööpäeva rohkem aega, et akusid laadida. Või siis teistpidi mõeldes neil inimestel on viie  ja poole ööpäeva jagu vähem aega. Pereeluks tööks ja hobideks. On tegelikult osad inimesed, kellel ei ole vaja  nii pikka und, kui tehti eraldi geenianalüüs nende kohta,  kes magasid vähem kui seitse tundi võrdluses ülejäänuga ja,  ja tehti eraldi geenianalüüs nende kohta,  kes magasid rohkem kui üheksa tundi siis leiti,  et, et just selle väiksema unevajaduse puhul oli geenide  mõju suurem leiti rohkem geenivariante, mis sellega seotud  olid ja, ja siis just selle pikema unega inimeste puhul oli  vähem geneetikat, et, et seal võib-olla palju rohkem muid faktoreid. Ja sellistes uuringutes on võimalik ka vaadata seos  erinevate haigustega. Esiteks, kas siis unepikkus on seotud teiste haigustega  ja teiselt poolt ka need geenid, mis on seotud unepikkusega,  kas need on seotud ka mingite haigustega. Ja huvitaval kombel leiti näiteks üks geenivariant,  mis on seotud kõrgema kehakaaluga, oli ka seotud pikema unega. Nii et siin tekivad sellised keerulised seosed  ja küsimused, et, et kumb on siin põhjuslik,  kas see, et inimene magab pikemalt on siis seotud  ka teistmoodi või mõjutab seda kehakaalu  või on teistpidi, et, et kehvema elustiiliga inimeste puhul  on ka Uneprobleeme rohkem ja huvitav oli see, et,  et kui võrrelda laste peal tehtud geeniuuringuid  selle uuringuga, kus on siis täiskasvanud  siis see ülekate oli väga väike, ehk siis praegu  siis suuremates uuringutes on, on täiskasvanute normaalse  une varieeruvuse geenide mõju siis leitav. Aga see ei kattu sellega, mida tuvastatakse  siis just laste puhul, kui neil on mingisuguseid unehäireid,  et, et seal on siis erinev bioloogia selle kõige taga. Ma mäletan küll lasteaias absoluutselt ei tulnud und  ja minu meelest see unepaus oli nagu nii ebavajalik asi. Ja ma mäletan, et ma otsisin endale mingeid tegevusi,  nagu, mida teha sel ajal. Et lugesin numbreid ülevalt alla alt üles  ja mõtlesin mingit iga plaan enda peas välja. Und lihtsalt ei tulnud. Selles mõttes on see selline nagu huvitav nüanss,  mille sa välja tood, et sa oled nagu sul oli midagi nagu teha. Mina mäletan oma lasteaiaajast seda, et meie pidime magama  kõik ühes kindlas asendis, näoga ja poole  ja kõigil pidid olema käed niimoodi põse all. Ja kui sa siis oma asendit muutsid, siis sind tuldi,  pandi tagasi sellisesse asendisse, et noh,  kui me mõtleme nagu praegu sellisele üleüldse olukorralegi,  et lasteaias keegi tuleks, paneksid niimoodi magama,  siis ei tuleks kõne allagi. Aga toona seal 70.-te lõpus nii paraku oli. Ja kindlasti see laste unelmasuks ei tulnud. Mis muredega? Inimese unearsti poole pöörduvad. Kui me mõtleme selle peale, et magades me ju ei tea,  mis me teeme, siis tihtipeale, kui ma alustan unemurega  inimesega vestlemist, siis meil on väga palju abi sellest,  et meil on pere, kes on midagi märganud,  on jälginud, et see uni justkui ei ole päris selline,  nagu ta võiks olla. No une puhul me peame unda alustama, seega sellised une  alustamise häired võib-olla see uni ei taha kesta väga kaua  ja siis ühel hommikul on hommik käes ja mis  siis teha, uni ei lähe üle, et selline päevane liigne unisus  ja väsimus on ka üks nagu selline sage probleem,  mis, mis on vastuvõtule pöördumise põhjuseks,  mida te nende inimestega teete? No väga suureks abiks on mõnda aega seda und jälgida  ehk siis pidada unepäevikut see annab väga sageli inimesele  endale ka sellist. Noh, päris objektiivset tagasisidet, et ma märgin üles kahe  nädala jooksul Enda une alguse ajad mis minu unega öösel toimub,  kas mul on ärkamisi ja tihtipeale kui patsient tuleb tagasi  selle täidetud une päevikuga, siis sealt ta juba ise ütleb mulle,  et ma tegelikult juba saingi aru, et minu probleem on  näiteks liigses kohvi joomises või selles,  et ma tegelikult väga ennast päevasel ajal ei liiguta  ja siis me arutame nende selliste päevaste toimetuste üle,  mis tegelikult kõik hommikust alates hakkavad meie seda  õhtust und mõjutama või magama jäämist, et magama puhul on  hästi oluline sellest aru saada, et me suudame uinuda siis,  kui meil õhtuks on piisav unesurve. See tähendab, et meil on piisav unisus, väsimus  ja seda nii vaimses mõttes kui füüsilises mõttes. Aga kas unehäire on siis pigem vaimse või füüsilise tervise probleem? Tegelikult nii seda kui teist, kui me mõneti mõtleme  selliste unetute peale, kellel on selline pikaaegne uinumisraskus,  tihtipeale läheb uni öösel ära hommikul ärgates selline tunne,  et ma pole silma äitki maganud, siis seal väga sageli hakkab  kumuleeruma selline nagu ärevus ja liigne ärksus. Et tihtipeale unetuse puhul me räägime sellisest ikkagi nagu  ka vaimsest poolest prevaleeruvalt. Et me peame tegelema sellise mõtteaktiivsusega  ja ärevusega ja väga sageli ka depressiooni  ja muude vaimsete häiretega. Et, et selles mõttes osad unehäired on kindlasti sellise  vaimse tervise taustaga rohkem. Teisalt 30 protsenti kõikidest unehäiretest on seotud hingamisega. Ehk siis selles mõttes on meil üks suur hulk unehäireid,  mille puhul me eelkõige just uurime patsiendi kehaliselt. Teeme uudishimu, tippkeskuse, kõige agaramate töömesilastega,  teadusliku katse ja võistluse, kes on parem magaja. Meie saatejuht Maarja ütleb, et ta on nagu sõdur töötab  siis kui vaja ja magab siis, kui saab. Produtsent Laura on aga väga suur unesõber  ja teeb oma tööd innukalt muuhulgas ka selle nimel,  et aeg-ajalt oleks võimalik koos kassi ja koeraga  lõunauinakut teha. Mõtlesin, et teen veel ühe jalutuskäigu enne magamaminekut,  et oleks eriti hea uni, et heisalil oleks,  mida uurida. Käisin trennis, nüüd jalutan värskes õhus,  üritan õhtul mõelda väga häid mõtteid ja loodetavasti  analüüs näitab, et minu, nii on paar. Põnev on, ma, ma tõesti tahan teada, kumb meist on parem magaja. Igatahes, kere ja jalad ja nägu ja käed on juhtmeid jati  joode täis, mis mõõdavad pulssi, keha, hapnikusisaldust,  südametegevust, hingamispingutust, rinnakult  ja kõhult, jalaliigutus, aktiivsust, nina kaudu toimuvat õhuvoolu,  uneaegseid helisid, kehaasendit ja uneefektiivsust. Katse alaku. Eestis elus looduses on palju liike, kes lähevadki talveunne  alates liblikaröövikutest lõpetades pruunkaruga. Paljudele inimestele ka tundub, et talvel lihtsalt ongi  energiat vähem ja ei jaksagi nii palju ja ongi vaja rohkem  magada ja siis suvekuudel siis nagu just nagu õues öid ei olegi,  nii ka inimestel justkui ööd jäävad vahele,  nii palju on teha, nii palju on tahtmist teha. Kas see meie kliima ja meie valgusrežiim  ja meie neli aasta aega, kas need ka on kuidagi meie  geenidesse otsapidi jõudnud? Ja ja, ja selliste uuringute läbiviimisel tulebki selliste  muutuste ja erinevustega arvestada. Et kui me võtame inimesi, kes on, kes on vastanud näiteks  uneküsimustikule suvel või talvel siis me saamegi väga  erinevaid tulemusi või võtame sama inimese,  kui ta vastaks küsimustikule suvel, siis ta vastaks ühtemoodi. Ja kui ta vastab küsimustikule talvel, siis ta ilmselt  tõuseb hommikuti natuke hiljem või siis magab pikemalt üldiselt. Et selliseid efekte on kindlasti vaja arvesse võtta,  kui me need uuringud läbi viime. Ja tihti on oluline ka arvesse võtta seda,  kes näiteks arstid või, või teised, kes on öövalves. Et nende une raportit ei saa tõesti, nagu analüüsis arvesse võtta,  et need ajavad kõiki analüüse täitsa segamini. Ilmselt siis ka väikelaste vanemad ja. Jaa, et tuleb arvesse võtta väga palju erinevaid faktoreid,  et kas on rinnaga toitev ema või, või siis lihtsalt  väikelaste vanemad. Erinevates öövalvega ametikohad ja nii edasi,  et need kõik mõjutavad uuringu tulemusi ja,  ja ka võimsust Mõningate putukate puhul näiteks, kes elavad  nii looduses kui ka inimesega koos, me eristame neid  eluviisi alusel, et need, kes elavad looduses,  need on näiteks päevase eluviisiga, aga selleks,  et inimese korteris hakkama saada, ilma et keegi teda  ajalehega üritaks ära lömastada, siis nad on hakanud öist  eluviisi harrastama. Millal me jõuame sinnamaani, et inimeste ühiskond  ka aktsepteerib, et tõesti osad meie liigikaaslased ongi  öise eluviisiga, ükskõik mis ajavööndisse nad lähevad. Nad tahavad olla silmad lahti, siis kui on pime. Mulle tundub vähemalt, et üha rohkem hakatakse arvestama sellega,  et inimesed on mingil määral erineva tsirkadianse rütmiga,  ehk siis selle ööpäeva rütmiga. Et on hommikuinimesed ja on õhtuinimesed,  et mitmed koolid näiteks on muutnud kooli algus kell aega. On koole, mis alustavad kell üheksa ja, ja on koole,  mis siis vaikselt-vaikselt nihutavad sellest kaheksast edasi. Eks see kõik nõuab sellist üldist teadlikkust ühiskonnas  ka ja, ja leppimist sellega, et kõik ei saa olla kell  kaheksa hommikul koolipingis ja või tööl  ja täiesti ärkvel ja erksat ja, ja valmis maksimumi andma. Et mida rohkem me sellest räägime, seda paremaks see kõik  võiks muutuda. Ka magamissoovitused on muutunud. Mõtleme ajas tagasi kuskil 100 aastat tagasi. Inimese uni oli mõnevõrra pikem, isegi praktiliselt tund  aega pikem, see tähendab, et kuhugi on see tund aega ära kadunud. Ja sealt need hakkavad tulema. Sellised tervisesoovitused ka. Et see tund aega on tõenäoliselt hajunud tänu sellele,  et meil on. Infoväli ümber, mida me loomulikult siis tunneme,  vajadust tarbida ja mõned sedavõrd palju,  et neil on unehäired sellest infotarbimisest selles mõttes  see tund aega on kuhugi ära läinud ja, ja kui me vaatame 100  aastat tagasi inimesed olid ka füüsiliselt aktiivsem,  täna on meil selline nii-öelda vaimse tervise haaratus väga  tugev ja väga suur, aga füüsiliselt. Me tihtipeale ei tule selle peale, et me peame ikkagi  regulaarselt igapäevaselt vähemalt tund aega nagu on maailma  tervishoiuorganisatsiooni soovitus olema aktiivsed. Et need tervisesoovitused uneosas hakkavad sealt peale  sotsiaalmeedia see infoväli, seda tuleks nagu teadlikult  tagasi tõmmata. Ehk et tund aega on miinimum, kui tegelikult võiks lubada  endal sellist sellist mõnusat mahalaadimist  ja rahunemist. Siis erinevad toitumissoovitused, et täna me tegelikult teame,  et on osad toiduained, mis soodustavad magama jäämist  ja on sellised, mis nagu ergutavad, et õhtueineks võiks  terve pere siis tarbida selliseid toiduaineid,  mis on triptofaani. Kust siis edasi on see toitaine nii-öelda ainevahetus kehas  seotud heaoluainetega, serot, toniiniga,  topamiiniga, see on omakorda und soodustav. Siis magamiskeskkond magamistuba peaks olema nagu koobas,  vaikne, pime ja jahe. Et selles mõttes on selline kehaline rahunemine väga palju  seotud ka sellega, mida teeb meie süda, kui kiiresti ta lööb,  et magama jäämiseks on oluline, et südame löögi sagedus  olulisel määral langeks. Südamelöögisageduse langusega me saavutame  ka kehatemperatuuri languse. Vanarahvas uskus, et kui Jaani ööl magama heites panna padja  alla seitse erinevat lille, võib unes näha oma tulevast. Milline pilt avaneb, kui üritada näha minevikueestlaste uneilma? Ega vist vanadel eestlastel väga selliseid unehäireid ei olnud,  et, et und ei tule. Neil vist ikkagi oli rohkem mure sellega,  et pole võimalik. Et ei ole võimalik nii palju magada, oli muidugi pigem kuigi  tegelikult väga kardeti ka seda, et sa oled unine. Ehk siis sellest võib järeldada, et ikkagi üks osa inimesi  sündis niisuguste unekottidena ehk neile meeldis väga magada. Vana eestlase päevakava oli ju väga teistsugune,  et meile tundub niimoodi, et kui me tõuseme kell viis  või kuus üles, et see on vastik, ta on vastik selles mõttes,  et sa teed natuke tööd, sa teed veel natuke tööd  ja kell kaheksa või üheksa, kui sa peaksid tööle minema,  sa oled unine ja umbes sellest natuke hiljem pool tundi  või tund aega ka hiljem. Vana eestlane tegelikult tegi esimese nii-öelda hommikuuinaku. Alles seejärel läks uuesti tööle ja no niisuguseid uinakuid  oli ka õhtupoolikul. Tsükkel oli jagatud nagu hästi mitme osa mitmesse osasse,  nagu hiireke. Jah. Mure röövib ööune, aga mõnikord võtab selle ära rõõm näiteks jaanipäevapidustused,  jõulud. Need kõik on eestlaste jaoks olnud ikkagi selliste  unetute öödega seotud. Ja väga palju muid pidusid veel, et kindlasti neid pidusid  ja tähtpäevi, kus noored kogunesid kokku,  neid oli aasta peale ikkagi väga palju. Ma arvan, et rohkem kui praegu Aga kui ehal käidi, kui palju, siis magati? Oi ei magatud, selle kohta on nii toredad kirjeldused,  kuidas hommikul väga unise peaga, mida kõik noormees  või neiu segamini ajas, kui ta sai töökorralduse  ja selle asemel hoopis midagi muud tegi või,  või tukkus töö juures ka sel ajal, kui üldse ei olnud tu,  mis aeg? Et see oli niisugune ikkagi koos jutustamise ja,  ja, ja arutamise rääkimise mõnikord ka laulmise aeg,  sest väga vahvad olid ju need juhtumid, kui pillimees tuli  oma pilliga, mõnikord tuli pillimees kaasa,  et tegelikult hoopiski uks lahti võluda,  see tähendas, et ta pani näiteks oma kandle vastu su aida seina,  mis on tohutu hea resonaator. See tähendab, et, et sa oled oma aidas tõenäoliselt nagu kirikus,  et see vaikne kandlehelin, see tegelikult kandub läbi sinu  keha ja sa tunned seda muusikat ka füüsiliselt,  mitte ainult kõrvadega. Aita oligi nagu instrument, siis. Jah, selles mõttes kindlasti. Mina küll kandlega aida seina najal mängimas ei käi,  kuid ütlen ausalt, ka minul jääb nädala sees öötundidest  mõnikord väheks, aga õnneks saab nädalavahetusel need puudu  jäänud unetunnid järele magada. Selline idee on väga laialt levinud ja ka praktika kusjuures,  aga see viib paraku sellise nähtuseni, mida nimetatakse  sotsiaalseks unevõlaks. See tekitab olukorra, et me nädala sees magama öösiti vähem  ja nädalavahetusel järgi magades me justkui nagu mitme  unetunde juurde saada korraks nagu saamegi,  aga pühapäeva õhtul, kui me peaksime siis nii-öelda minema  ootuspärasel ajal magama, et ka esmaspäeva hommikul ärgata  kaheksa seitsme pooletunnilise une järel  siis selgub, et pühapäeva õhtul ma ei suuda uinuda  ja tihtipeale see ööuni pühapäeval vastu esmaspäeva jääb  ikkagi selliseks kuuetunnise või isegi lühemaks. Et selles mõttes selline pidev desünkronisatsioon ei ole  kehale hea. Ja see nädalavahetusel järgi magamine ikkagi ei anna sellist  stabiilset rahulikku ööund, mida me tegelikult vajame kogu  nädala lõikes ja kuude lõikes ja aastate lõikes. Uinutamine äiutamine, kõik need laulud ja kuidas see laste unerežiim,  õigupoolest vanadel eestlastel kujunes? Väga sageli lapsed olid alguses imikuna,  olid tõesti vanematega kaasas aga väga-väga palju olid  väikeste laste uinutamise ja väikeste lastega tegevuses. Vanaisad. Võib ka öelda, et see laste une repertuaar  või see, millega neid uinutati, need jutud  ja laulud, need olid uljad. Et. Me ei saa vanaisadelt väga väga selliseid Magusaid laulukesi eeldada, eks ole. Ja muidugi, mis on äratanud üle maailma inimeste tähelepanu,  on ühe osa unelaulude sisu, see on see suigu suigu surma poole. Sõnum on ju põhimõtteliselt lihtne, et sinu elu ongi nagu määratletud,  see nagunii peab ühtemoodi. Eriti uuema aja uurijaid on ta väga intrigeerinud,  et kuidas saab ikkagi lapsele lapsele laulda,  et, et sa sured kunagi varsti ära. Aga kas kardeti ka und, kas kas muretseti sellepärast,  et mis koht see on, kuhu me kõik kaome, kui me silmad kinni paneme? Vanema kihistuse uskumus oli, et inimese hing rändab ringi  une ajal ja ta võib käia fantastiliselt kaugel. Üks selline müütiline või mütoloogiline oleng Ta tunti  rohkem Põhja ja Ida-Eesti pool oli ööema  kes siis ilmus öösel välja ja võis äratada sellega,  et, et sa kuulsid voki surinat. Ta ei teinud kunagi inimestele kahju. Aga ta oli midagi niisugust, mis kindlasti takistas öösel  magamist ja ta oli nagu ka ja märguannet sa oled laisk olnud,  sa ei ole viitsinud käsitööd teha või kedrata sealsamas,  aga ka saarlastel näiteks oli veel üks väga tüütu olend öö itketaja. See oli keegi, kes pani öösel nutma põhjusetult,  et sa ärkad üles nuttes või, või lapsed nutavad täitsa nagu  hullud ja neid on väga raske rahustada, et et see oli midagi niisugust,  mida ka seostati sellise müütilise olendiga,  kes öösel öösel tuleb. Kuidas läks aga Maarja ja Laura unekatse? Kuna aparaadid salvestasid nii kehanäitajaid kui  ka heli, siis võib kindlalt öelda, et ühtegi müütilist  olendit ega luupainajat Nende kambris ei käinud. Graafikud näitavad, et kumbki ei norska ja keha  hapnikusisaldus on une ajal normis. Kui kõik andmed kokku lüüa, siis Maarja uneefektiivsus on 86  protsenti Laural aga lausa 97 protsenti. Kui arvate, et Laura võitis. Eksite, see tähendab, et Laura jääb liiga kiiresti magama  ja see võib olla hoopis ohumärk. Paljudel inimestel on endal selline arvamus,  et magama peab jääma väga kiiresti. Et viie minutiga peaksin ma juba uinuma,  tegelikult on üsnagi selline ootuspärane,  et me und ikkagi voodis mõnda aega ootame. See tähendab, et kümme-viisteist minutit  ka 20 minutit on tervislik ja see ei ole midagi alarmeerivat. Isegi väga lühike, magama jäämise aeg vähem kui viis minutit  või see, kui mõni patsient ütleb ka, et ma juba magan,  kui enne, kui mu pea patja puudutab, siis see viitab hoopis  sellisele liigsele unesurvele ehk liigsele väsimusele. Et selles mõttes võib ennast täiesti rahustada,  et uinumine on protsess mida näiteks lapsed alles õpivad,  see tähendab, et lasteaias me ka õpime seda magamajäämist,  et see, see ei ole meil kõigil kohe selge. Kas me peame igavesti magama? Või või meil on võimalik äkki kunagi teaduse abil unest  lahti saada? Nii kaua, kui meie oma aju vajame, nii kaua me vajame  ka und. Ma arvan, et me peame igavesti magama ja. See on ju tegelikult suur õnn, jah, need fantaasiapildid,  mis ta annab meie enda kingitus meile endale,  et võib-olla see on midagi niisugust, mis on unikaalne  ja hea on, kui, kui meil on võimalik minna  nii kaugele kui võimalik. On ta kallim kui kuld. Tegutsejale võib aga idee sellest, et me päris suure osa oma  elust sõna otseses mõttes maha magame, tekitada tunde,  et tahaks sellest une kohustusest kuidagi vabaneda. Vähem magada. Ja rohkem elada. Ometi näib teadus praegu ütlevad, et palju magab,  see kaua elab ja igast päevast ohtralt aega unemaailmas  müttamisele pühendades tuleb neid päevi endid meie  elukontole juurde. Elu ise on ka helgem, sest nagu vanarahvas ütles,  maga ja ei väsi.
