Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad puust ja punaseks rubriigi jaoks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal räägime me kosmose teemadel ja sel puhul on stuudiosse tulnud Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Ja täna me räägime sellest, et astrofüüsikud on teinud sellise läbi murdelise avastuse, et meie arusaamisel vääri kujundavatest kosmilistest jõududest. Tõnise mina olen aru saanud niimoodi, et heliosfäär on Päikesesüsteemi ümber olev justkui selline kaitsemull. Kas ma olen asjast õigesti aru saanud? Üldiselt küll jah, tegelikult on, vist võib niimoodi ütelda, et, et see on kogu see osa päikese ümber, kus domineerib päike oma kiirgusega. Et nii väikese tuulega kui ka tegelikult natukene valgusega, aga noh eeskätt siis päikesetuulega. Et nendesse kosmilise keskkonna mõttes ja osakeste mõttes Aga seal heliosfääri on siis selline kaitsemehhanism. Heliosfäär on ka lisaks sellele, et seal on osakesed päikeselt tulev päikesetuul päikesetuul nii-öelda noh, võtame ma ei tea, mingi kuup astronoomilise ühiku või noh, ka võib-olla mingi kuupkilomeetrisel kosmilises ruumis ja, ja vaatame, loeme kokku seal kõik siis laetud osakesed siis keskeltläbi on see neutraalne ehk siis positiivseid osakesi negatiivseid osakesi on enam-vähem sama palju. Loetud osakestega koos liigub Päikesesüsteemis Päikese magnetväli. Et nii-öelda magnetvälja laetud osakesed nii-öelda on, on suured sõbrad ja need liiguvad koos ja siis seesama nii-öelda päikesetuul osakeste voona, aga veel rohkem siis magnetväli tegelikult moodustavadki sellise nagu mulli ümber päikese. Mis, mis kaitseb päikesesüsteemi siseosasid Päikesesüsteemi väljastpoolt meie galaktikast isegi galaktikatevahelisest ruumist tuleva Sis osakeste eest just eeskätt laetud osakeste Est kosmiliste kiirte eest. Kas heliosfäär planeete ise ka kaitseb? Kaitseb ikka, et heliosfäär on Päikesest umbes poris astronoomilise ühiku kaugusel vähemalt selles suunas, kuhu on lennanud või nendes suundades, kuhu on lennanud kosmoseaparaadid, vajadusel Voyager üks ja Voyager kaks ja, ja kõik noh, nii-öelda niuksed, tüüpilised planeedid, suured planeedid asuvad sellest nagu tunduvalt seespool ja et see heliosfäär kaitseb siukse võib-olla pigem väiksema või keskmise energiaga kosmiliste kiirte eest, et, et noh, ülisuure energia, kosmilised kiired jõuavad siia päikesesüsteemi siseosadesse, noh ka sellest hoolimata Mis siis saaks, kui heliosfääri üldse ei oleks olemas? Raske öelda noh, need planeedid, millel on omal magnetväli nagu maa näiteks ehk mis kosmilised kiired seal tegelikult osakesed, mis on näiteks vesiniku aatomi tuumad lihtsalt prooton või siis heeliumi aatomi tuumad ja mis liiguvad praktiliselt valguse kiirusega hästi suhteline väitega et need jõuaksid siis lihtsalt lihtsamini ja suuremas koguses maakera atmosfääri ülaosadesse. Ja tekitaksid siis seal erinevaid osakestevoolusid, noh muidugi on arvatud või arvatakse, et see kosmiliste kiirte voog maakera atmosfääri ülaosadesse põhjustada näiteks pilvede teket soodustavad pilvede teket. Et kui kosmosekiirega rohkem tekib rohkem pilvi, Need tunded neid nii-öelda kondensatsioonitsentreid tekib rohkem pilvi oleks võib-olla rohkem, siis võib-olla ei olekski selget taevast noh, see oleks muidugi kehv, aga ühesõnaga ei tea jah, et aga muidugi need planeedid, kus ei ole magnetvälja, näiteks marss oleksid tunduvalt intensiivsema kosmolist kosmilise kiirguse käes ja noh, näiteks siis, kui inimasustust Marsile tahta teha, siis see paneks kohe tunduvalt suurema sihukese suuremas ohtu. Astronaudid sama kuul tegelikult. Bostoni ülikooli teadlased on siis enda sõnul teinud nüüd ühe murrangulise avastuse, mis nad heliosfääri kohta teada said. See avastus oli tegelikult seal arvuti avastus et modelleeriti heliosfääri sinna pandi sisse kogu füüsika, nii hästi, kui me seda teame siis pandi sinna sisse vaatlused ja tehti mudeli, siis arvutati, et milliseid efekte heliosfääri noh, ma ei tea kuju suhtes ja igasuguste muude parameetrite koha pealt oleks noh, nagu võimalik noh, mis nagu toimub, eks, et kui noh, niisugune hästi-hästi naiivne selline mudel on, see, et me võtamegi selle päikesetuule lihtsalt päikesetuulel tuulega koos kandub siis magnetväli kosmilise ruumi ümber päikese tekitab selle mulli restoranid, kosmilised kiired, mida see noh, nii-öelda nagu kilbikujuline magnetväli siis natuke nagu või noh, ütleme kõrvale kallutab, peegeldab sinna mudelisse, lisati tiga kosmilise keskkonna või meie galaktika keskkonna neutraalse ainevoog millest varem ei ole siis tehtud. Põhimõtteliselt see on siis lihtsalt tavaline vesinik kus on prooton ja elektron on koos lihtsalt vesinik. Siis avastati, et kui lisaks sellele noh, siuksed nagu lihtsalamudelase magnetilised mudelile lisada sinna süsteemiga see niisugune noh, enam-vähem pidev neutraalsete osakeste voog siis muutus mudel ebastabiilseks. Et kui enne oli, justkui on nagu paigas, oli see nii-öelda mulli kujuline, siis olid seal mingisugused niuksed nagu osakeste joad, mis nagu tekivad sellistes süsteemides. Ja, aga üldiselt see kõik on nagu staatiline peaaegu, et seal peaaegu muutus ei ole, et muutub natukene sellest, et kuidas laetud osakeste voog kosmilisest ruumist päikese juurde tuleb. Aga siis leiti, et jah, et kui siis lihtsalt neutraalsed aatomid juurde võtta siis muutus kogu see asi ebastabiilseks, needsamad nii-öelda joad nii-öelda aine joadzis, mis nii-öelda tekivad, kus nii-öelda kontsentreeritakse seda sissevoolavat ainet või noh, nii-öelda päikse juurde tulevate ainete, need hakkasid seal nii-öelda liikuma ruumis. Ja selle heliosfääri kuju oli hoopis teistsuguse kujuga kui noh, tavaliselt jah, nii-öelda kujutada nähakse seda, et noh, kui kui, siis raadiokuulaja kujutab ette võib-olla komeeti, kuidas komeeti joonistatakse, et, et noh, et ta on niisugune nii-öelda pea ja siis on seal selline sabaaegset. Et no vaata, et midagi sarnast, et võib olla mitte maa, vaid päikese heliosfäär. Siis leiti, et hoopis see asjandus võib-olla croissanti-kujuline, et niisugune noh, keerijatusega poolkuu kujuline ja, ja üldse mitte stabiilne. Aga miks see avastus nüüd nii vapustavad? Kas ta just on nüüd nii vapustav, aga see on selle teadlased ise ütlesid, et see on väga murranguline jah, et see on, see on nagu noh, tõeline üllatus, sest ega me tegelikult ei tea noh nagu väga hästi missugune seljas, aga on meil tegelikult piltlikult öeldes nii-öelda kaks suunda kust me oleme noh, nii-öelda läbi liikumas liigume läbi vajadusega tabil. Senimaani meil ei ole olnud väga head võimalust nii-öelda seda piiri nii-öelda kombata. Et nüüd mudelid näitavad tegelikult, et mida üldse otsida. Et, et see mudel võiks olla noh, meie parim teadmine kuidas seesama heliosfäär töötab ja see annab võimaluse seda asja kontrollida. Kuidas see uus avastus muudab varasemat teavet, mis meil juba olemas on? Ta otseselt ei muuda, et, et see annab võimaluse teistsuguseks intervjuu arreteerimiseks. Et mõtestada teistmoodi, et mida see kõik tähendada või. Et siit ilmselt saab edasi minna kuidagi teistmoodi Noh ja läheneda ja üsna tõenäoliselt sellel uuringu mõjul ka järgnevad mingisugust kosmosemissioonid, millega lennata kiiresti siis päikesest eemale, mille eesmärk ongi heliosfääri uurida. Nii et eks tuleb silm peal hoida ja vaadata, mis nüüd edasi saab. Sellega Meie tänaseks lõpetame, aitäh, Tõnis, aitäh. Head raadiokuulajad. Kohtume teiega juba homme samal ajal puust ja punaseks toostia punaseks.
