Läksiku soo. Ja küsib, miks kuu on kuu ja päribiks äike, joon päike, mis juur on? Ja miks on väike? Miks vesi? Ja kus elab särg ja kellel on kodukas Rido produ usk, arukask aru, miks? Maru mis? Oi, appi, kas kas läks appi? Ei uudista Mineza lõpu ein Arsiks iialgi õppu ei unistuseni, mul ole kodu. Kus asub napsi kõhus maas või vees? Oo, Õhnaxigasvubingalakse see is. Tere hommikust, armsad väiksed lapsed, mina olen mõnus on ja kes mu kõrval oleks helistuses ja oi, onu Aleks, kuidas sa täna magasid? Mitte kõige paremini ma pean ütlema, ma läksin küllalt hiljem, aga eile õhtul, eks ole. Ja täna hommikul miski hakkas mind segama väga-väga varakult, ärkad ja ikka Erkaga näen edasi unenägusid, no tavaliselt värvilisi unenägusid ja midagi seal tilkus selles minu tänahommikuses unenäos ja siis midagi nagu kõlises ja sahises ja ja miski mind kogu aeg segas nagu valget liblikat, kiiresti-kiiresti lendasid silmade ees ja siis tegin ma silmad lahti, ärkasin ülesse ja sain aru. Valgeks läheb varakult juba ja. Ma panin ka tähele, Marcus, hästi vara üles. Aga juba on valge, just ennem oli pime, nüüd. Juhtunud on päeva pikkus kasvanud, evad tuleb kõigepealt valgusega. Esimene kevad on valguse kevadel, kevadel palju päikest koost ja me oleme natukene lähemale päikesele nihkunud, juba maju lendab ümber päikese ja ega see, Ma teekond ümber päikese päris päris ümmargune ei ole, see on kergelt lopergusem. Ovaalne, ütleme niiviisi. Ja nüüd, kui kevad tuleb, see tähendab, et läheneme natukene lähenemine päikese poole, aga päike on nii vägev valgusti ja mis veel Milt kipub kogu aeg äratab väga põnevad häälitsused akna tagant. Ja nad kõlavad umbes niiviisi ta pingsalt. Mis asi see võib? Sae hoidi ihasetiga seisu kaasad, ihasid ja kõigepealt hüüab ta. Siis ütleb kogu tihases südamest. Aga ma päriselt tihase moodi häälitseda ei oska kahjuks see pole ikkagi eesel, mis nad ikka, väike värvukem, nii väikest häält ma ei oska teha, et oleks ikka päris, kuulake, lapsed, kõrvad kikkis. Võib-olla teil õnnestub tihase kevadist hääl teha järele täpselt. Kas nad lauluga siis tervitavad kevadet, tere, tere. Kevad, kevad. Ja nad tervitavad kevaded, aga tegelikult väiksed linnud on väga-väga asjalikud ja tervitades kevadet, tegelikult nad kohe tervitavad teineteist ja tervitavad nad mitte ühemõtteliselt, et vot eri, kes ka ei oleks. Nad tervitavad niiviisi. Tere, kallid preili, tihased ja proua tihased, aga teie noorsandid ja Harro tihased hoidke minust eemale. Mina hakkan siin oma pesa tegema ja pere hakkab siin elama ja teie teised siia, tulge ja tule ka, kuidas, kes mõni teine võib tulla, arvab, et hoopis temal on õigus seal olla. Ja nii mõnigi kord nad tahavad jõudu proovida. Seda kõiki teeb lindudega kevad. Aga muidugi sinna on veel aega, enne kui saab pesa tegema hakata ja enne kui pulmadeks üldse lahti läheb. Kõigepealt tuleb ikka häälde varakult varakult hakata tervitama. Iga linnuke tervitab oma viisi muidugi, kevadised hääled, mis juba veebruaris kõlavad, ongi peamiselt Ihast. Kas teised linnud teevad ka hääl ikka, ainult et me peame siiski ootama ootama kuni tuled, päris juba soojuse kevad, et suurem osa linnukesi värvulised värvulised on need vardaste sugulased, eks ole, laululinnukesed väiksed, et värvulistitest suurem osa liike kohale tuleks. Me peame kaotama tihased, nad ei lähe ju talvituma kuskilt, kogu aeg on siin just, nad oskavad endale toitu leida ka talvel kõige külmema ilma puhul ei karda, seda küll mitte, sest nad oskavad endale palju toitu leida. Need on siis peaks putukad, aga kui head lapsed on pannud endale pekitükke, käivad seal ka ja siis elavad suurepäraselt üle talve. Kõigepealt oli esimene lin Sirts r-r laulus täis kaap, tema rinn, sirts, sirts des tuli, teine linn, vili keenud. Tuli kolmas neljas linn, levi kyll, vidi viri tihti saurused ja kalad, konnad, sirp. Dirty err, imestusest on natu, maatsertz err Circeeerr piiluvad kood, asukad, viriid veidi tiidil kaunist suule kasukate viidi riigihübriidi. Nõnda vahva laulumi eestlane viidi, Vibiineri. Polnud enne nähtud metsa sees Nybiti krediiti. Mina panin tähele, et kui päevad pikemad ja päikest rohkem on, kui päike paistab otse aknast sisse, siis akna vahele. Mul ükskord jäi üks kärbes magama ja see kärbes ärkas üles. Tubli, kärbes, kärbsed ja paljud teised putukad, näiteks kiilassilmad nagu väikesed, hästi õrnad helerohelised, poolenisti haldjad, poolenisti kiilid, hästi väikesed, nemad võivad ka juba ärkvel olla, majades, kraamide vahel või köögiakna peal näiteks lepatriinud, lööbodrinud, samuti, ja palju teisi putukaid ka. Ja muidugi iga kärbsed. Kärbetega on selline lugu, et tavaliselt kärbse eluiga, eriti suuri kärbetest. Väga vähesed kärbsed elavad üle talve, kuid see on täitsa võimalik, eriti nende suurte kärbeste puhul kärbsed, kärbsed ja ajaala. Aga ikkagi enne aprilli lõppu enne maikuud. Üldiselt nad pahandusi, eriti Viliidi, siis noh, näiteks mina tunnen nendele lausa kaasa. Ikkagi suur külm, pikk talv on selja taha jäänud. Loomake on siiski elus noaga muidugi maist alates ja eriti suvel ei taha ma enam kärbetega tegemist teha, kuid kevad on armas aeg. Mõnus aeg. Väga ohtlik, ütleme ausalt nüüd kevadel, aga kõiksugu lubadusi saavad loomad igalt poolt ja üleskutseid kõigepealt valgus seal veel veebruaris-märtsis juba hoogsalt areneb, siis õhugevad. Kevadine õhk on teistsugune, ninaga tunned juba värske lõhn ja ega talvel pole pikka pidu enam. Ta võib kaagi hammustada öösel pakasega. Öinad, jäised talve kihvad, eks ole, märtsikuus võib tulla öösel miinus 20. Ja veel viis, kuus seitse kaheksa kraadi. Hästi palju kraad. Nii et hommikuks kõik, mis eelmisel päeval veidigi sulanud oli, on kivikõva, aga ikka ega pääsu ei ole, tuleb ikka päike välja märtsikuus. Muidugi aprillis eriti. Ja paneb kõik näit jää purikaid nutma ja tilkuma. Kevadel, kui päikene paistab ja paistab lume peale ja ja paistab jääpurika peale, nii et jääpurikas hakkab nagu nutma, et vett tuleb. Aga kui kõik see lumi nüüd ära sulab, kuhu kohta see vesi läheb? Vesi läheb kahe suunas alla, vesitajas päris voolab läbika mulla sisse ja siis selle maa sisse mulla sisse liiva sisse voolab siis jõgedesse hoiadesse ja ojakestesse ja siis hoiakesed ja ojad lähevad jõgedesse ja järvedesse ja sinna, kus juba vesioht ja maa all on suured ja peenikesed ja keskmised igasugused veesooned siin elades siin lähedal ja muidugi mis kõige tähtsam, ta joodab maad, mulda ja juua saavad siis ka kõik seemned ja juured, juurikad ja sibulad ja mugulad, kõik taimset asjad, elundid ja olendid ja kõik asjad, mis mulla sees. Kõik nad saavad. Niiskust saavad vitt, vesi aga eriti veidi soojem vesi, niisugune, mitte lausa null kraadi juures tähendab elu ja ärkamist ilma veeta. Mis asja sa ärkad, kui juua ei saa? Maga edasi muidugi, aga teine osa vett, kuhu läheb siis ülesse puul? Esimene muidugi olla, eks ole, aga ülespoole läheb see vesi, mis läheb kohe auruks, tähendab, see kaob lihtsalt ära, ei kao, tõuseb ülesse hästi peene auruna ja siis seal üleval, kus on tublisti jahedam, muidugi kui pärismaa peal või maa ligidal moodustab ta suuri vägevaid pilvi ja nendest pilvedest siis tulevad, mis asjad, kevadvihmad, uued vihmad, uued vihmad. See kevade ja üldse looduse ärkamine on nii põnev, et ma arvan, on valeks. Me peaksime homme ka veel sellest ja ülehomme rääkima. Teminip. Tilk Türk. Tõlk. Head aega lapsed.
