Kõige paremini on erinevate liikide rolli looduses minu  meelest kirjeldanud Astrid Lindgren hulkur Rasmuses,  kus ta arutles selle üle, kas hulkureid peab maailmas olema  või mitte ja jõudis järeldusele, et hulkureid ilmtingimata  peab olema maailmas, sest et kui vanajumal on juba maha  istunud ja hulkurid ja ilmselt ka kõik teised olendid valmis nikerdanud,  siis järelikult ta tahtis, et nad kõik oleksid olemas. Just nimelt, et nad kõik oleksid olemas. Me oleme praegu Läänemere rannal ja räägin teile viiger  hülgest ja tema eluolust. Tiigrid olid siin meie rannikul, enne kui inimesed  ja ka enne kui väga paljud teised loomad selles mõttes,  et see on üks kohalikest liikidest nagu kõige vanem pärast  jää sulamist. 10000 või 12000 aastat tagasi olid esimesed loomad,  kes siia tulid, olidki need mereimetajad. Mis siis on viigrile tähtis, nii nagu ka inimesele  ja teistele imetajatele ikkagi sigida, anda järglasi  piisavalt palju ja piisavalt elujõulisi. Kuna nad sünnitavad jää peal, siis see jää peab olema nendel. Piisavalt kaua kestma ja, ja piisavalt paks jää peal võiks  olla lund, siis on ta tuba soe, kaebab sinna sisse koopa  ja ei saa ka vaenlased kätte, et mu kodu on mu kindlus. Ta on väga hea mereseisundi näitaja inimese jaoks,  et kui vigril hakkab mingil põhjusel kehvasti minema,  siis on meres ikkagi midagi väga valesti. Mina ei ole suutnud seda niimoodi välja mõtelda,  et ma nüüd ütlen inimesele, et, et ära tee seda  või tee seda. Et siin on nii suured laiad globaalsed asjad seal taga,  mis tegelikult selle viigri saatust mõjutab. Et aga inimkond tervikuna peaks tarbima vähem,  võib-olla ressursse ja läbi selle ka saastama vähem. Et kui ilmaolud lähevad veel soojemaks, siis ei ole mitte  midagi neil pääsu peale selle, et see seltskond hakkab  lihtsalt hääbuma. Sest et noored saavad kõik hukka ja asurkond jääb pidevalt  vanemaks ja Ja noori peale ei tule. O. Oleme Küdema lahe ääres Saaremaal, kus me teeme  iga-aastaseid kalastiku seirepüüke ja ma räägin teile  Euroopa angerjast. Just. Oma maitsva ja rasvase liha pärast on ka angerjas väga  hinnatud püügikala olnud nii Eestis kui ka Euroopas  ja see ongi angerja kõikide hädade põhjus peamiselt  sest et angerjas, mis oli veel paarkümmend aastat tagasi  Eesti rannikumeres võrdlemisi tavaline liik on muutunud  erakordselt haruldaseks ja maailma  looduskaitseorganisatsiooni hinnangu kohaselt on ta  kriitiliselt ohustatud loomaliik. Niisuguseid sarnaseid loomalike elab Eestis veel üks,  see on Euroopa naarits. Ja kui me võtame niisuguse looduskaitse ikooni kõrvale  näiteks siis bambuskaru ehk hiidpanda on suisa kaks  ohustamisastet paremas seisus kui meie angerjas. Nõnda et võime öelda, et meie angerjas on üks kindlasti  Eesti kõige ohustatud kalaliik, kes meil veel looduslikult elab. Angerja arvu. Vähenemise peamised põhjused on ikkagi ülepüük  ja valed majandamisvõtted. Ülepüüki on suhteliselt lihtne seletada,  lihtsalt püütakse seda endiselt haruldast kala endiselt tema  hea liha pärast ja suisa kasvatatakse toiduks nõnda et,  et sisuliselt siis süüakse haruldasemat looma kui pandakaru. Pandakaru lihaks kasvatamist me ju ette ei kujuta. Räägin kõrest ehk jutt. Kärnkonnast, kes on üsna omapärane kahepaikne teistele  kahepaiksetele ebatüüpiliselt asustab ta kuivi,  liivaalasid. Nagu näiteks see taasavatud sisemaa luitestik Läänemaa  suursoos Meil on tegemist Liiviga, kes eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel oli  veel täiesti tavaline, ta oli arvukas, teda oli laialt meie  rannikualadel ja saartel. Ja kuskil paarikümne aastaga kadus kõre noh,  nagu äkitselt enamuses oma oma levila piirkondadest siin Eestis. Et selle liigi elupaigad, avatud, liivikud  ja luitealad, samamoodi rannaniitude kõrgemad avatud osad  metsastati nii et nii-öelda avatud ala asendus tiheda  kultuurpuistuga samal ajal rannaniidud jäid järk-järgult  kasutusest välja, hakkasid roostuma võsastuma,  tehti ka maaparandust ja, ja kogu selle muudatuse käigus  tegelikult kõige-kõige esmasena kadusid ära need madalad  ajutised veekogud, need, mis on üliolulised Selleks, et kõre saaks sigida, saaks paljuneda,  saaks nii-öelda populatsiooni taas toota. Jaa. Kivisisalik on üks meie viiest roomaja liigist,  sisalikke on meil kokku kolm ja jalgadega sisalikke,  siis kaks kivisisalik ja arusisalik tihtipeale kivisisaliku  just arusisalikuga sassi aetaksegi, sest nad ausalt öelda on  üsna sarnased, aga suurim erinevus on just see,  et kevaditi siis kui paaritumishooaeg siis muutuvad  kivisisaliku isasloomad suuremal või vähemal määral roheliseks. Jah. Liivane ala on kivisisalikule vajalik sellepärast et temal on,  on vaja, et päike haukus sisuliselt välja tema munad  ja kuna Eesti laiuskraadidel seda päikest just kõige rohkem  ja kõige intensiivsemal määral ei ole, siis ongi just  niisugused lahtise liivaga lõuna poole kaldu alad,  mis siis päikese käes hästi soojenevad ja kivisisalik muneb  oma munad sinna liiva sisse ja siis päike haub nad välja. Liivavallid on kivisisalikele olulised ka talvitumispaigana. Nad kaevavad ise sinna urge, nad kasutavad teiste loomade  juba ette kaevatud urgusid. Just nimelt kaevandamise surve ongi hetkel kõige aktuaalsem,  tema elupaikade hävitamise põhjus. Kui vaadata noh, näiteks meil siin suuremad ehitusprojektid,  siis need nõuavad väga palju liiva ja paljud neist just ei mõtle,  et kust see liiv tuleb. Aitäh. Mm. Ma olin 13 aastat vana, kui liitusin Eesti arhidee  kaitseklubiga suvel, meil toimuvad erinevad väljasõidud  erinevate kohtadele, kus siis kas pole ennem orhideesid  loendatud või orhideesid on loendatud siis pikka aega tagasi  ja andmeid on vaja uuendada. Oleme lääneranna vallas punase tolmpea püsielupaigas. Tihti tuleb inimestele üllatusena, et Eesti looduses on kokk  koos alamliikidega 40 orhideeliiki. Eestis on kõik orhideeliigid kaitse all,  kuid punane tolmpea, olles üks haruldasemaid,  kuulub teise kaitsekategooriasse. Põhiline oht orhideedele ongi siis arendustegevus,  kus nii-öelda hävitatakse elupaigad. Ohuks on ka kinnikasvamine elupaikadel, kui inimesed ei  karjata loomi või ei hoolda seda, kuna siia võib peale tulla  kiiresti siis võsa, mis siis võtab ära vajalikud  kasvutingimused ja valguse. Ja. Tere. Oleme praegu siis paliveres, see on Läänemaal üks ilusamaid  ja võib-olla nii taimestiku kui putukate poolest üks  liigirikkamaid kohti. Paliveres on leitud ja siin elab paiksena tervelt viis  Euroopa direktiivi põhjal kaitstavat päevaliblika liiki  ennekõike telehemosa ik liblikas, kelle pärast me siia  tulime välimuselt hästi äratuntav, ta on  ka väga kaunis liblikas. Möödunud aastal valiti teelehm osa iikliblikas. Aasta liblikaks anti välja ka tema postmark. Selleks oli ka oma põhjus. Asi on selles, et seesama teele mosaiikliblika arvukus on  Eestis viimastel kümnenditel hakanud vähenema. Ja. Meilt Eestis on ära kadumas just nimelt inimese poolt loodud  kooslused ehk sellised liigirikkad niidud  kus varasemalt kariloomadele talveks heina varuti. Praegusel ajal on mindud seda teed, et külvatakse sinna  hulga kõrrelisi. Kõrreliste peal teatavasti päevaliblikatel hektarit leida ei  ole ja kui sellised tavamaastikud meil on  või sellised niidud on, siis nad on tegelikult väga liigivaesed. Ja. Jah. Oleme Tartu lähistel ühes vanas loomapidamishoones  sest et see on olnud suitsupääsukestele suhteliselt hea elupaik. Siin on näha ka vanad pesajäänused. Nii et see märk, et nad on siin olnud. O. Suitsupääsukese arvukus on viimastel kümnenditel langenud  nii Euroopas kui ka Eestis ja selle põhjuseks on suuresti  muutused meie põllumajanduses. Osaliselt võime rääkida ka raskustest rändeteedel aga siiski  valdavalt on languse põhjuseks see, mis toimub meil igapäevaselt,  meie läheduses. Meil ei ole enam tänapäeval traditsioonilisi väiketalusid,  mis olid aastakümneid tagasi, kus oli väike majapidamine,  väiksed loomad, võib-olla paar looma. Tänapäeval on suured laudad, pääsukestel ei ole võib-olla  enam ligipääsu pesitsuskohtadele, neid võib-olla osades  kohtades ka vaenatakse, aga veelgi suuremad muutused on maaharimises. Meie põllud on muutunud monokultuurseteks. See tähendab seda, et seal ei ole enam elurikkust  nii palju ei ole putukaid, keda püüda, sest et suitsupääsuke  on teadupärast putuktoiduline kõik oma saagi  ja püüab õhust. Kaudset mõju avaldavad ka pestitsiidid ja insektitsiidid,  mida põllumaadel kasutatakse, sest need hävitavad putukaid. Ja putukad on pääsukestele väga oluline toit,  nii et kui putukaid jääb vähemaks, siis on  ka loogiline, et nende pesitsusedukus väheneb  ja ka nende arvukus väheneb. No. M. Me. Me oleme täna Vasalemma jõe ääres vabalt voolava kärestiku  ääres ja räägime Atlandi lõhest. Kui jõed olid reostunumad, siis Eestis oli lõhe peaaegu  välja surnud, aga tänapäeval on lõhe suurimaks probleemiks  paisud ehk siis rändetõkked. Kuna lõhe peab saama liikuda mere ja jõe vahel,  siis paisud on otsesed takistused talle kudealadele jõudmisel. Paisusid on praeguseks Eestis jäänud umbes 1000 aga  lõhejõgedel on neist umbes 130, millest tänuväärselt juba on  eemaldatud ligi 80. Ja osadel neist, mis on veel alles, on ka kalapääs. Aga kalapääs on selline poolik lahendus,  et ta tagab küll osadele kaladele mõningal määral läbipääsu,  aga ta siiski jätab, alles paistis, ujutab üle  potentsiaalsed kudealad. Ja. Lendulava teeb minu jaoks huvitavaks see,  et ta on hästi salapärane loom, kuna ta liigub hämaras öösel  sageli teda tema kohta öeldakse, et teda polegi olemas üldse. Kui siis õnnestub teda näha, siis muidugi tema suurtesse  silmadesse võib. Ja ja, ja minuga ilmselt nii ongi juhtunud. Kunagi. Kuna lendarav on spetsiifilise elupaiga nõudluse ga ta vajab  vanade õõnsustega haabadega kuuse segametsa  siis kahjuks meie looduses seda metsa ihaldab  ka samamoodi inimene, võttes sealt siis puitu seetõttu ongi  lendorava ohustatud on eelkõige seotud meie metsa  majandamise ja tema elupaiganõudluse konfliktiga  siis kahjuks ei ole meie metsamajandus olnud loodust arvestav. Ja ma tahan teile näidata hariliku poorsambliku. See on selline eriline, tõeliselt põlismetsaliik  ja ta on kaitse all meil ja ka ohustatud,  et nii-öelda tema väljasuremise tõenäosus on juba täitsa arvestatav. Ja. Samblikud on seened, aga samblad on taimed. Poorsamblikule on iseloomulikud mõned tunnused,  mille järgi ta hästi ära tunneb, et esmalt see talluse  hõlmad on sellised lehtjad puule nagu liibunud. Ja nende lehtede hõlmade keskel on sellised toredad ovaalsed  laigud ja augud isegi ja tal on peal ka sellised toru  ja purujad, kogumikud, mis on talle vajalikud levimiseks. Et miks ma temast tegelikult tahan rääkida,  on see, et ta vajab väga erilist elupaika,  ta vajab sellist niisket, vana järjepidevat metsa  ja seda tegelikult on meil väga vähe järgi jäänud,  et nii kuivendamine, ulatuslikut on tema elupaika vähendanud  ja lageraiepõhine metsa majandamine ei sobi talle. Kui me kaitseme poorsambliku, siis sellel on hea külg,  et me kaitseme samal ajal ka teisi ja tegelikult palju vähem ärgata,  vat elustiku, mis on samuti ohustatud ja  ja väärivad kaitset. Et selles mõttes on ta selline tore nagu katus neile. Metsis on Eesti looduse üks põlisemaid asukaid. Ta on Eestimaa pinnal elanud juba inimesest kauem. Ta on elupaiga muutuste suhtes hästi paindumatu,  et ütleme, et kui ta elupaigas toimub mingi suur muutus,  siis tema sellega väga ei kohane. Ja. Üks väga omapärane asi metsiste juures on  ka nende paaritumis rituaalid, metsise mängud,  metsise mängu paik näeb siis välja selline lagedam koht ühes  vanas mannikus kus on siis neile palju ruumi tiibadega manööverdada,  enda oskusi demonstreerida ning üheks, väga oluliseks tunnuseks. Nendes kohtades on sellised suured jändrike okstega männid,  mille peal siis kuked saavad istuda. Küll. Metsise arvukus on väga tugevas languses Eestis see sai  alguse juba mõnikümmend aastat tagasi, kui hakati  ulatuslikult soometsasid kuivendama ning kuna  ka metsise kaitsealadel lubatakse siiamaani veel tegelikult  teha ka lageraiet, siis siin võibki see probleem peituda. Oleme Männikjärve rabas ja ma tahaksin teile tutvustada  Lindbergi turbasamal. Ta on kasvult suur, hästi tume, pruun ja tal on  nii oksad kui ka vars tumepruunid. Kui selle pruuni värvi järgi ta võib veel minna sassi mõne  teise turbasambla, aga siis piisab sellest,  kui tema oksakimbud varelt eemaldada, siis tal on väga  iseloomulik lai labidakujuline leht, mis on hästi laialt  tipuosas narmastunud. Aja jooksul on leitudt teda 11. erinevast soost kuid  praeguseks kaasaegseid leide, kus teda uuesti on leitud,  on leiukohti ainult viis kuni eelmise aastani 2020,  millal toimus viimane seire, sinnamaani oli kõik väga stabiilne. Ta tundis ennast oma elupaigas väga hästi  ja siis äkki 20. aastal me nägime seda, et,  et liigi tihedus oli järsult langenud. Nii et, et liik on ohustatud ja eelkõige just rabade  kuivendamise tagajärjel, kus need laukaservad  ja älved jäävad järjest kuivemaks ja tal ei ole lihtsalt  kohta enam, kus kasvada. Katsikak on Eesti ja Euroopa kõige suurem kakuline. Ta on kotkamõõtu, pruunika, sulestikuga ja ilusate suliskõrvadega,  et sellised täiesti suured mitmesentimeetrised suliskõrvad  ja väga ilusate oranžide silmadega, et need inimesed,  kes on lähedalt saanud talle silma vaadata,  need on tavaliselt sinna kadunud. Heas mõttes. Et kassikakk elab väga ilusas metsas, et seesama,  mida te näete, need hõredad valguskülased Nõmme  ja palumetsad on ta eelistatud pesitsuskohad  ja tavaliselt need metsad on väga vanad. Et keskmine kassikaku mets on ikkagi vähemalt 100  või 150 aastat vana. Kassikak on alles jäänud ainult mõnikümmend paari võibolla  maksimaalselt 50 paari ja neist on teada ainult 20 paari  ja liigi arvukus on drastiliselt kukkunud. Hinnanguliselt umbes 50 aastaga on kolm kuni viis korda  arvukus vähenenud. Ehk siis ta oli niisugune täiesti üldlevinud liik veel  eelmise sajandi teises pooles. Aga nüüd, sel sajandil on ikkagi väga palju neid  ja kiiresti vähemaks jäänud. Me oleme Tartumaal Kastre vallas ühes kaitsealuses,  kuusesegametsas. Ma räägin teile Joonaelikust, mis on üks umbes 500-st  kantseniliigist Eestis, kes elab surnud puudel  ja konkreetselt see seen elab ainult suurtel,  vanade kuuskede lammatüvedel. Loomariigis on inimene eripärane seetõttu,  et tal võtab laste suureks kasvatamine päris kaua aega. Joonteallik on seeneriigis natuke samasugune sellest hetkest,  kui satub sobiva puuduvad e seeneeos, millest moodustub  seeneniitstik kuni selle hetkeni, kui see seen moodustab  viljakeha ja looma uusi eoseid, millega ta saab edasi levida  võib kuluda mitu aastakümmet. Nad on ohustatud ja haruldased, sellepärast et enamus meie  metsamaast on majandatud ja majandatud metsamaastikus  enamasti neile sobivat elupaika ei leidu. Suures plaanis saavad tagada seda, et metsas oleks surnud puid,  et looduslikus metsas lihtsalt ei ole nii,  et kõik puud on terved ja sirged ikka mõni on kõver  ja mõni sureb ennem kui teine ja peab lihtsalt vaatama,  et selliseid puid majandus metsas ka oleks. Seal on alati see küsimus, et äkki tast saaks teha midagi  muud või äkki kuidagi. Võiks ka sellest kõverast puust olla inimesele kasu,  aga. Aga võib-olla on küsimus, et kas siis kõigist puudest  peab olema kasu inimesele. Ja. Tulime siia ürgsesse orgu, et rääkida siin jões elavast Ebapärlikarbist. Pärlikarp võiks olla supernäide nullenergiaorganismist,  ta veedab oma elu sisuliselt toitaine vaeses keskkonnas,  tarbib äärmiselt vähe, tema ainevahetus on hästi aeglane,  ta elab hästi aeglaselt, et ta kasvab kogu oma eluea jooksul  ainult kuskil 15 sentimeetrit ja samas selle kõige eest saab  ta kingituseks kaasa võime sigida kuni oma eksistentsi  lõpuni ja ka võime peaaegu et surematuks saada. Ta võib elada üle 100 aasta ja väidetavalt  ka üle 200 aasta. Seega siis on see selline eluviis, mida me võiksime temalt  kindlasti üle võtta ja. Pido. Miks pärlikarbil läheb halvasti? Inimene on hakanud loodust ümber kujundama,  on tõmmanud hästi palju sirgeid jooni, maastiku,  jõgede sirgeks, kaevamise, ojade sirgeks,  kaevamise teel, kraavide rajamise teel ja toonud jõkke väga  palju lisaaineid, mida siin enne ei olnud  ja mis poleks pidanud mitte kunagi siia jõkke jõudmagi. Ja see on kindlasti üks olulisematest asjadest,  mis ohustab magevee liike üle terve maailma. Milline võiks olla siis selle loo lõpp? Loo lõpp muinasjutulisel tegelasel peaks olema õnnelik,  nagu ikka muinasjutul. Et ühel päeval, kui inimesed olid sirgeks kaevanud viimase  lookleva jõe, taipasid nad, et nende ellujäämiseks elus  püsimiseks on vajalik ka pärlikarpide ja pärlite püsimine  jões ja nad võtsid omaks askeetliku pärlikarbi eluviisi. Tarbisid üha vähem ja vähem, elasid üha kauem  ja kauem. Ja. Kingituseks selle eest. Leidsid nad oma südamest ja hingest aina pärleid. Jaa. Siin ma siis olen Altja jõe käärus keset uhkeid sõna jalgu,  see on siis see kant, kus kunagi ma mandrimaalt sain kätte  viimase Euroopa naaritsa elus püügiluksust. Natukene püüti kinni 96. aastal natukene hiljem  ja sellest alates nagu mandrimaal, Euroopa naaritsa,  meie põlisliiki, mis on väga pikka aega seal aja peal ala  peal elanud. Pole enam olemas olnud ja põhjus selleks on mitme tahuline. Ühelt poolt kindlasti elupaikade vähendamine läbi kuivenduse ja,  ja ka süvenduste, jõgede süvenduste Ka üks põhiline faktor kindlasti on see,  et omal ajal Euroopasse, Venemaale on sisse toodud mingid  Ameerika naaritsad. Need on lastud otseselt loodusesse, Eestis on nad olnud väga  suurel määral farmides farmides pagenud. Ja see võõramaa liik, mis välimuselt sarnane bioloogilise,  üsna kauge, siiski naaritsas on osutunud väga efektiivseks  meie enda liigi väljatõrjujaks. Nii et võib öelda, et see kuu läheb siis Ameerika naarits  ehk mink seal paraku meie enda Euroopa Liit,  meie enda Eesti liik peab paraku taanduma. Jaa. Olles pikka aega tegelenud liigikaitsega  ja eriti just Euroopa naaritsaga ja jõudnud  ka sinna välja, et oma paljude kaaslaste abiga oleme me  Hiiumaal praegu loonud ikkagi üse püsiva. Populatsiooni, kes seal paljuneb ja elab,  ei saa ma jätta mainimata, et mind järjest rohkem kummitavad  mõningad mõtted. Ja üks mõte on see, et jah, et me oleme lühiajaliselt edu  saavutanud ühe rohustatud liigi. Püsimajäämises ta on seal olemas aga mis pikemas ajas,  et kui me vaatame, kuidas me liigume, kui ühiskond,  kuidas me vaatame iga loodusliku kallast sellises mõttes,  kuidas me saaksime seda arendada, kuidas me saaksime seda  muuta siis tegelikult tekib mul küsimus,  et, et kuivõrd. Võimalik on neid liike pikemas perspektiivis üldse alal hoida,  kui meie inimesed ei muuda oma mõtlemist oma suhtumist  ümbritsevasse ja selle aktsepteerimist meie kõrval  ka teistel elu liikidel on täpselt samasugune õigus elule  ja olemisele.
