Ma olen Tiit Maran bioloog, hariduselt töötanud ühe sellise  väikese liigiga. Nagu Euroopa naarits 40 aastat ja noh, siin ma  siis olen Altja jõe Käärus keset uhkeid sõnajalgu,  see on siis see kant, kus kunagi ma mandrimaalt sain kätte. Viimase Euroopa naaritsa eluspüügilõksust. Ja. Naarits on kindlasti imetlusväärne liik,  aga seda on kõik liigid ja kõik liigid on eripärased. Ja igas liigis saab iga inimene leida endale  selle imetlusväärsuse ja kui sa oled temaga tükk aega töötanud,  siis avastab teises eluvoorumis midagi väga fantastilist  ja minuga on nii juhtunud ka täpselt selle Euroopa naaritsega. Ma olen endale teda nimetanud nagu väikeste ojade jõgede  valvuriks vardjaks, sest et ta elab sellistes elupaikades  ja niikaua, kui on neid elupaiku, mis on puutumatud  nii kaua, saab ka seda riiki üldse alal hoida. Kui kaovad need elupaigad, kaob ka see, kui tahad rääkida  Euroopa naaritsast, siis eelkõige pead rääkima voolavast,  veest, looduslikus maastikus. Siitsamast Altja jõe pealt sain ma oma viimase naaritsa. See oli 90.-te aastate alguses, nii et siis nüüd juba ligi  30 aastat tagasi. Ja viimane loomakene püüti kinni 96. aastal natukene hiljem. Ja sellest alates nagu mandrimaal Euroopa naaritsadeie põlisliiki,  mis on väga pikka aega seal aja peal ala peal elanud. Pole enam olemas olnud ja põhjus selleks on mitmetahuline. Ühelt poolt kindlasti elupaikade vähendamine läbi kuivenduse ja,  ja ka süvendauste jõgede süvenduste. Aga üks põhiline faktor kindlasti on see,  et omal ajal Euroopasse, Venemaale on sisse toodud mingid  Ameerika naaritsadeid on lastud otseselt looduses. Eestis on nad olnud väga suurel määral farmides farmides pagenud. Ja see võõramaa liik, mis välimuselt sarnane bioloogilise t  üsna kauge, siiski naaritsast on osutunud väga efektiivseks  meie enda liigi väljatõrjujaks. Nii et võib öelda, et see, kuhu läheb sisse Ameerika  naaritse seal paraku meie enda Euroopa liik,  meie enda Eesti liik peab paraku taanduma  ja seda on ta teinud praktiliselt terves Euroopas. Nüüd üle tüki aja siin Alt jõe kallastel käies on meeleolu kummaline,  sest sa näed jälgi. Esimene emotsioon on, et need on needsamad Euroopa naaritsa jäljed,  aga siis sa teadvustada talle ei, Tiit, need ei ole Euroopa  naaritsa jäljed. Need on nüüd juba mingi jäljed selle uue eluka jäljed,  kes siia elama asunud. Olles pikka aega tegelenud liigikaitsega  ja eriti just Euroopa naaritsaga ja jõudnud  ka sinna välja, et oma paljude kaaslaste abiga oleme me  Hiiumaal praegu loonud ikkagi üse püsiva. Populatsiooni, kes seal paljuneb ja elab,  ei saa me jätta mainimata, et mind järjest rohkem kummitavad  mõningad mõtted. Ja üks mõte on see, et jah, et me oleme lühiajaliselt edu  saavutanud ühe ohustatud liigi. Püsimajäämises ta on seal olemas. Aga mis pikemas ajas, et kui me vaatame,  kuidas me liigume, kui ühiskond, kuidas me vaatame iga  looduslikku kallast sellises mõttes, kuidas me saaksime seda arendada,  kuidas me saaksime seda muuta siis tegelikult tekib mul küsimus,  et kuivõrd. Võimalik on neid liike pikemas perspektiivis üldse alal  hoida kui meie inimesed ei muuda oma mõtlemist,  oma suhtumist ümbritsemas ja selle aktsepteerimist meie  kõrval ka teistel eluliikide on täpselt samasugune õigus  elule ja olemisele.
