Vikerraadio. Reporteritund. Tere tänases reporteritunnis uurime, milline on meie merekeskkonna tervis, millised saasteained vette satuvad ja miks ning kuidas need kuhjuvad nii kalades kui ka teistes loomades. Tänase reporteritunni külalisteks on keskkonnaministeeriumi mereosakonna juhataja veekeemik, ökotoksikoloogia ja metsloomaarst. Mina olen saatejuht Kristo Elias, head kuulamist. Alustuseks räägime keskkonnaministeeriumi mereosakonna juhataja Rene Reisner ka sellest, milline üldse on Läänemere tervis ja millisena Eesti riik siin oma rolli näeb. Tervist, tervist. No kas me oskame üldse kuidagi üldistada, et milline on olukord meie Läänemere? Tervisega üldistatult õlles laanemäel tervis on halb ja see halb tähendab siis seda, et Läänemeri on neutrufeerunud, mis omakorda siis lihtsalt öeldes tähendab seda, et seal on liiga palju fosforit ja lämmastikku ja need on need põhilist ainet, mis panevad meres taimestikku kasvama. Kaladele on sellises meres halb elada, neil ei ole piisavalt hapnikku, valgustingimused halvenevad, nendel siis kilutingimused halvenevad ja tervikuna, sest just tänu selle eutrofeerumist tõttu see seisund Läänemeres ei ole hea, et, et see on üks põhiline asi, aga loomulikult on muid probleeme ka, et ohtlikud ained ja reostusõnnetused ja, ja tänapäeval kindlasti mereprügi, et neid erinevaid probleeme on küll. Kas me oskame ka öelda, mis on need reostuse allikad? Jah, et erinevates reostuse allikates on kindlasti selliseid oma oma lipulaevast, kes siis on need põhipanustajad, et et kui rääkida nendest toitainetest, siis kõige suurem osakaal ja kõige peamine koht, kus siis nad veekogudesse satuvad, on eeskätt põllumajanduskasutatakse väetisi, mis on kahtlemata vajalik, et muidu taimed ei kasva. Ja noh, muidugi teisi allikaid on ka, et et jõgede kaudu reostunud, et jõua merre reoveepuhastid, tal on kindlasti oma osakaal, mis on loomulikult tunduvalt väiksem. Kui rääkida prügis, siis prügi on ka selline inimeste selge inimeste panusel, et kõige lihtsam viis, kuidas prügi merre satub, on see, et kui me käime suvel rannas, jätame asjad sinna niisama vedelema või paneme kuhugi prügikasti, kus need kergesti ära lendavad, et siis noh, mis on, suure tõenäosusega lendab verre. Et polegi vaja midagi rohkem teha. Et noh, kui me otsime selliseid süüdlasi või, või kes kõige rohkem varustab, et ikkagi tuleb vaadata end otsa, et, et kui palju me ise oleme teinud, mida me ise oleme saanud teha selle jaoks, et et meie mõju või siis tegevuste tagajärg Läänemerel oleks vaiksem. Kuidas aastatega muutunud on, et ma kujutan ette, et kui me olime ise kas või nõukogude liidus, kui meil ei olnud suuri keskkonnanõudeid siis see asi oli palju hullem kui praegu. Jah, et see Läänemere koostöö ja Läänemere riikidevaheline koostöö on kestnud tänaseks rohkem kui 40 aastat. Ja selle koostöö alguseks oligi tegelikult see, et olukord oli hullemast hullem. Et seda reostust päris palju igasugust prügi oli vees, reopuhastajaid ei olnud olemaski, ei tegeletud kirja vee puhastamisega sellisel viisil, nagu tänapäeval sellest aru saame. Et, et, et see olukord on paranenud ja näiteks, kui rääkida sellistest sellistest inimese tervisele, ohtlikest ainetest, sellistest põllu, põllumajanduses laialt kasutatud kemikaalidest, siis mõned ära keelustatud, neid ei tohi enam kasutada ja sellega seoses on suudetud nüüd kümnete aastate jooksul seda olukorda tunduvalt paremaks muuta, nii et kui me vaatame ka andmeridu ja seireandmeid, igasugused graafikud, mis näitavad, et kuidas olukord on muutunud, siis me oleme paranemise poole teel, et see olukord läheb paremaks. Aga me ei ole veel seal, kus me tahaksime olla, kus me tahaksime olla, tahaksime sellist merd, mis oleks läbipaistva veega ja kus oleks mõnus ujuda ja kus me peaks muretsema selle pärast, et seal meil meid, mingisugune oht võib varitseda. Et see oleks nagu lihtsustatult öeldes, aga keerulisemalt tähendaks see siis seda, et jah, et ei oleksid eutrofeerumist, ei oleks nii palju fosforit ja lämmastikku, nagu seal täna on, ei oleks ohtlikke aineid, eriti neid, mis on inimese poolt toodetud tekitatud, mida looduslikult tegelikult üldse ei esine. Et sellised sellised negatiivsed nähtused või asjad, mida me looduses ei peaks olema, neid ei peaks seal olema, prügi ei pea meres olema, et meid, me ei peaks seda prügi sealt merest välja korjama. Samas, kui me räägime sellest fosforist ja lämmastikuste nii palju, kui mina olen põllumeestega rääkinud, siis kõik on väga keskkonnasõbralikud ja keegi üle kuidagi ei toida seda maad, kust siis kauduse toitelises merre läheb. Jah, et põllumajandusvaldkond on teinud läbi suure arenguhüppe ja, ja see on olnud väga sellise märkimisväärse mõjuga, et reostuskoormus põllumajandussektorist on vähenenud. Aga paratamatult igal pool on, on sellised kaod ja väga palju sõltub ilmastikust, et, et neid kadusid ja lekkeid ikka esineb, et me ei saa nagu kõike päris nulli ajada, et kõike kinni panna. Hea näide on see, et, et kui laotatakse sõnnikut ja, ja kui seda tehakse näiteks külmunud pinnasele või, või kui tehakse seda sellisel perioodil, kui on suur niiskussisaldus või sajab vihma, siis paratamatult ikkagi teatud osa sellest kandub, et seda me kinni hoida ei saa. Mingisuguseid piiranguid ju ikkagi põllumeestele on aina rangemaks läinud. Jah, et koos tehnoloogia arenguga, et kasutusele on võetud palju uusi seadmeid ja vahendeid ja tehnikaid, tehnoloogiaid, mis, mis aitavad nagu seda väetise kasutamist tõhustada, ET, et on olemas ka igasuguseid muid piiranguid ja selliseid võtteid, et, et mitte minna veergude lähedale kasutada selliseid taimi, mis aitavad siis liigselt lämmastikku kinni pidada või välja võtta Ta sellest nõrg veest, et selliseid praktikaid on ja, ja igati tuleks siis nende kasutamist soodustada ja laiendada, tutvustada ja sellega nagu päris paljuga tegeletakse. Kuidas on lood erinevate pestitsiidijääkidega ja selliste sarnaste ainetega, mis ka jõuavad ju tegelikult merre? Jah, kahjuks ka neid leitakse, et leitakse põhjaveest ja leitakse sellistes kohtades, kus, kus nad siis kipuvad kuhjuma näiteks veekogudes, siis kas setetest või, või sellistest noh, elustikustest vähem, aga, aga, aga just sellised kohad, kus, kus nad kuhjuvad, et noh, see on paratamatult inimese elutegevuse jääk. Et ja nad kipuvad kuhjuma just merre, et meri on, on, on see koht, kus, kuhu siis kõik veed kokku voolavad, et Eesti tervikuna asub Läänemere valgalale, kõik see, mis siin meie maa peal taevast alla sajab, sõit mööda meie maad merre läheb, nii et tee peale võtate siis kaasa kõik selle, mis me oleme endast maha jätnud, nii et kahjuks et mereprobleemide lahendamisel me peame sellega arvestama, et seal on asju, mis on pärit väga ammusest ajast, seal on pestitsiidi jääke pestitsiidide eest, mida me ammu juba enam ei kasuta. Aga paratamatult jah, need ained ja ühendid on sellised, mis iseeneslikud looduses ei lagune. Ja seal nad on ja me peame Alt ootame seda aega, millal nad kaovad sellesse nendesse setete sügavustesse niimoodi, et me neid enam kätte ei saa. No meie elutegevuse jääk meie eestlaste elutegevuse jääke läheb sinna, aga tegelikult Läänemere ääres on ju väga palju erinevaid riike, kas on mingisugune rahvusvaheline koostöö ka? Jah, et see rahvusvaheline koostöö on kestnud enam kui 40 aastat, et selles osalevad kõik Läänemere riigid ja see rahvusvaheline koostöö on nagu võtmetähtsusega üleüldse, et seda Läänemere olukorda parandada, et üksi ei tee mitte midagi. Et me võime kehtestada just selles samas selles samas mõttes et me võime üksipäini kehtestada siin mistahes nõudeid piiranguid ja keelde, aga, aga noh, erinevatel riikidel on oma panus. Eesti teadagi ei ole eriti suur riik ja meil on vähe inimesi, selles tulenevalt on ka meie majandustegevus tunduvalt väiksema mahuga, nii et kui me vaatame erinevate riikide panus, siis noh, loomulikult ei ole meie kõige suurem panustaja. Et tal on ka teisi riike ja räägime siin lähipiirkonnas, siis üks selline suurim suurim selline allikas, kust ka siis saasteained pärinevad, on kahtlemata Peterburi piirkond, kus onu umbes kaheksa miljonit inimest kelle siis reovesi ja kus majandustegevuse jäägid, saasteained satuvad veekogudega Soome lahte. Kindlasti on ka Poolal väga suur mõju Läänemerele, kus teatavasti on väga selline intensiivne mahuks põllumajandustegevus ja, ja teised siis riigid nagu Taani, kes on tuntud oma kala vastutuste poolest või siis Rootsi, kus samamoodi tegeletakse päris palju põllumajandusega. Kui me siia mõtleme nüüd iga inimese tasemele välja, et mis on need asjad, mida igaüks saaks teha, et Läänemerd kaitsta, et üks on see, et suured tööstused peaksid kuidagi vähendama neid toitainete sattumist sinna vette, aga mis igaüks saaks teha. Jah, et selliseid keelde ja piiranguid peale panna ja nendega inimeste tegevust mõjutada, et et noh, see ei ole päris, see ei ole alati kõige efektiivsem lahendused, mida tänapäeval tehakse, on, on see, et me üritame muuta inimeste teadlikkust ja selliseid tarbimisharjumusi, käitumisharjumusi ja seeläbi siis mõjutada kõiki neid protsesse, mis on seotud tootmisega, vota, arendusega, keskkonnasõbralike toodetega ja, ja sealt edasi siis ilmselt jõuame ühel hetkel ka selleni, et need tooted, mida me tarbime, neid teenuseid tarbime, on võimalikult väikse keskkonnamõjuga. Nii et mida me igaüks teha saame, ongi see, et me peaksime vaatama seda, mis me igapäevaselt teeme. Et kus me saaksime teha selliseid valikuid, mis oleks keskkonnas. Kui me kasutame vett, siis ka täna hästi aktuaalne, et just nende energiahindade kontekstis, et et, et kasutatud vähem, et siis on, on ka energiaarve väiksem tänu sellele, et vee soojendamiseks kulub vähem energiat, aga just selle vee säästmise kokkuhoidmisega me siis hoiame kokku ka seda, et me ei kasutanud nii palju kemikaale vee puhastamiseks, me tekitame seeläbi vähem reovett ja saasteaineid. Näiteks, kui me läheme suvel randa, siis palun võtke kaasa kõik, mis te sinna viite, et ärge jätke ja ärge jääge lootma selle peale, et sokuta need kuhugi prügikasti äärde või kuhugi varjulisse kohta, et keegi need sealt ära korjab, et seda ei pruugi juhtuda, et on tõenäoline, tuleb tuul ja kõik lendab verre, et et see on valikute ja selline mõistmise küsimus, et mida me teha saame, seda me saame teha, et enda järel ära koristada. Asjad kaasavad. Ja lõpetuseks, kas Läänemeri on siis kõige hullem meri siin maailmamerede hulgas ja kas ta läheb ikkagi paremuse poole, et on, on meil lootust, et varsti on meil Läänemeri ikkagi heas seisus? Meri on selline usk ja lootus on, et et olukord muutub ühel hetkel heaks, nagu ma ütlesin, me liigume paremuse suunas, et need märgid näitavad, et olukord läheb paremaks ja maailma kontekstis jah, et Läänemerd peetakse üheks selliseks väga reostunud saastunud piirkonnaks just sellise sellise ajaloolise reostuse ja saastuse tõttu, mis meil siin on olnud pikki aastaid, aga, aga noh, tänapäeval ikkagi me oleme teinud päris palju, et, et seda olukorda parandada, nii et maaelu kontekstis jahmid tõstetakse esile, et mõnes mõttes kui, kui head näidet. Vaadake, mis oli, aga vaadake, mis on nüüd ja millises suunas me liigume. Aga erinevaid merega probleeme, reostunud merealasid on maailmas küll ja küll võib-olla mitte sellises mastaabis, nii et ka teistel riikidel kindlasti on hea õppida sellest, mida Läänemere piirkonnas juba tehtud on. Ja lõpetuseks, meri on ju väga-väga oluline üldse kogu ökosüsteemi plaanis, et merd tuleb kaitsta ja säästa. Jah, seda peaks tegema, lähtudes sellest või arvestades seda, et elu on alguse saanud veest, merest, et et see mõjutab meid väga palju, et me oleme ikkagi veeringe ka seotud, et kui me saastame vett või kui need saasteained satuvad veeringesse, siis nad satuvad paratamatult ka aineringesse toiduainetesse, mida me tarbime, nii et selle ennast meid ümbritseva keskkonna puhtana hoidmine, vee puhtana hoidmine on see siis, mis tagab ka selle puhta elu meile tervisliku elu meile, nii et sellel on nagu väga oluline tähendus meie elus. Aitäh selle intervjuu eest keskkonnaministeeriumi mereosakonna juhataja Rene Reisner. Järgmisena on stuudios veekeemik Mailis Laht, Eesti keskkonnauuringute keskusest. Tervist, tervist. Räägime nüüd konkreetsemalt sellisest nähtusest nagu sünteetilised saasteained veekeskkonnast, mis need on? No sel ajal me täna mõistame sellist saastust, mida siis põhjustavad erinevad inimese poolt toodetud ja kasutatud ained, materjalide jäägid, et sellised asjad, mida ei ole siis loodus loonud, vaid mida just, et inimesed on oma tegevuseks kasutanud ja mille jäägid siis jõuavad meil keskkonda ja noh, saasteaine ongi see, mis siis on juba oma kasuliku tegevuse lõpetanud ja, ja millega me siis võib-olla keskkonnas enam nii väga kohtuda ei taha? Mis need tegevused inimese tegevused siis on, kus nad tekivad? No meie igapäevane elu, et et kui me nagu vaatame, millised on problemaatilisemad saasteained meil täna, siis nende esmaseks allikaks on ikkagi põletusprotsessid, et nii suured tööstuslikud, põletused kui ka kõik autode kasutus muud sellist fossiilsete kütuste põletamisel, et sealt tekib väga palju kõrvalprodukte mida me ei ole otseselt soovinud, aga aga mis keskkonna kontsentreeruvad ja mis tekitavad meil hiljem seal probleeme. Mis ained täpsemalt on, mis on mingid nimetatud populaarsemad või elame levinumad? Ja noh, selles mõttes kindlasti on seal polüaromaatsed, süsivesinikud ehk pahhid ja on ka terve rida selliseid varasemalt, et ka siis biotsiidide ja, ja taime mürkidena kasutusel olnud ained, nagu näiteks heksakloraani, tsüklohex saan ja, ja ka siis mõned sellised moodsad ained, mis, mis ei ole küll kütustega seotud, aga mis on, ütleme otseselt sellise igapäevase autode kasutusega nagu seotud on siis need leegiaeglusti, ta põlu proomitud difeni leetrid mis siis on otseselt sellised ained, millega me enam nagu toimekeskkonnas üldse ei tulegi. Et, et seal on nagu väga erineva sellise spektriga neid aineid, mis meil täna keskkonda jõuavad. Ma saan aru, et siis need tõesti, mida tuleb sumbutitorust välja või kuskilt kostnutest, need jõuavad lõpuks kuidagi sinna vett, vesi on see lõppkoht, kuhu nad jõuavad. Ja et väga paljud nendest esimeseks jõuavad ikkagi õhku ja, ja sealtkaudu siis vette ja, ja tegelikult kui me nüüd vaatame sellist üldisemat pilti, siis ongi meil terve rida täna juba globaalselt problemaatilisi aineid mis siis on ka rahvusvaheliselt fookusesse võetud, et nendega ühiselt tegeleda, millel on esiteks püsivad omadused, teiseks on neil kaukande omadused, ehk siis nad võivad oma sellest tekkekohast levida väga kaugele. Ja tegelikult mida, nagu siin viimaste aastate seire tulemused on ka meile näidanud, et just need suured metsapõlengud, suured sellised ka need vulkaanide pursked ja sellised nagu poollooduslikud protsessid nii-öelda, kus põleb ka inimesi tegevusest tekkinud. Või noh, majad põlevad, autod põlevad kõik, et noh, need on ikkagi inimese asjad, mis seal lisaks metsale ära põlevad, et et tegelikult nende saasteainete sisaldused praegu ka Eesti nagu uuesti tõusevad, et kui neid vahepeal ei olnud nagu üldse isegi enam üle üle nende määramisvõimekuste näha, siis siis täna tegelikult me uuesti neid näeme. Ja noh, see on just see, et meil Eestis ei ole midagi muutunud siin võib-olla viimase viie 10 aastaga aga, aga just nimelt, et ja need on ammu keelustatud ja Eestis nendega ei ole pikalt probleeme olnud, aga aga just see, et, et selliste saastastega tuleb tegeleda nagu globaalselt, et need mõjud jõuavad igale poole, et see on nagu Murettekitav, aga lisaks sellele on meil veel ju jääkreostus see, kus, mis on nendest ainetest, mis on ammu ära keelatud, ka need on kuskil keskkonnatallas. Ja et jääkreostust. Me käsitleme ennekõike siis selliste nagu punktobjektide puhul ja mis olid siis võib-olla meil saadud siin pärandiks nõukogude perioodist, mis olid enamasti seotud kas siis mingite konkreetsete keemiatööstustega, mingite konkreetsete kütusehoidlate, selliste tegevustega ja nendega siin jõudumööda tegeletakse ja, ja üritatakse neid ära puhastada ja seal on ka erinevaid reostustüüpe. Ehk siis kui on tegemist sellise naftapõhise kütusega ja ta ei ole väga palju inimese poolt modifitseeritud, siis on võimalik seal neid Rementatsiooni protsesse ja kasutada, et see lihtsalt natukene lahjendad seda reostust ja, ja siis suudab loodus sellega toime tulla. Aga on ka selliseid aineid, mille puhul ikkagi ainukene võimalus on, et me korjame need sealt. Jaa, põletame kõrgetel temperatuuridel. Et sellest siis sealt keskkonnast lahti saada, aga kui ta on nagu väga segunenud mingite pinnastega või noh, või veel hullem, kui ta on kuskil vees, et siis siis selle põletamise ütleme siis ka energeetiline hind ja, ja nagu ka rahaline maksumus on väga-väga suur, et sellest sealt mõrsada. Kui me rääkisime, et sinna keskkonda need ained kuhjunud ja aina kuhjuvad, kuidas avaldub, kas need tuleb analüüsida, ka tulevad need igalt poolt välja või kus te näete seda? Jah, riik toimetab siin seirega ehk siis me jälgimegi teatud kohtades pidevalt, et seda, et mis need muutused meil on ja ilmselgelt ei ole seal mõtet nagu üksi toimetada, ehk meil on rahvusvaheliselt ikkagi kokku lepitud, milliseid aineid me jälgime ja mida need meile siis näitavad. Et noh, kui me mõtleme selle peale, et maailmas täna kasutatakse ikkagi sadu tuhandeid erinevaid sünteetilisi kemikaale materjale ja siis omakorda nendest veel tekkivat segud, mida ei ole inimene välja mõelnud, aga mis, mis paratamatult seal jäätmekäitlusprotsessides või, või mingites muudes kokkupuutepunktides tekivad, siis siis me valime sealt ikkagi mingi hulga selliseid esindajaid nii-öelda mida me siis jälgime ja mille, mis on siis valitud oma omaduste järgi, et nad kirjeldaksid siis teatud saasteainete rühmi ja me selle põhjal siis oskame ka juba uute ainete puhul ennustada, et kuidas need võiksid keskkonnas käituda. Väga palju regulatsioone on muudetud selle järgi, et kui me olemegi saanud teada näiteks, et DDT on väga mürgine ja on väga pikkade mõjudega ja et kui me teda järjest kasutame, siis, siis me ikkagi võib-olla ei saagi enam midagi süüa ja linnud ka surevad kõik ära. Et sellest on õpitud ja õpitakse ka täna, aga loomulikult me võtame järjest uusi materjale ja aineid kasutusele, mille puhul me alati kõiki neid mõjusid ei oska ennustada. Aga et pigem need ained, mida me jälgime, on sellised ikkagi lühemalt nimekirjad, et kui muidu siin ma rääkisin sadadest tuhandetest, siis need analüüsitavate näitajate nimekirjad jäävad sinna võib-olla 100 ringi sõltuvalt kuidas neid kokku lugeda, et ja nende põhjal siis me oskame nagu hinnata, et mis meil need seisud on. No kas nendest ainetest vabaneda ei saaks kuidagi, mis meil keskkonnas on? Sõltub ainest, et meil on nagu just nimelt selliseid, millega tegelikult tuleb loodus toime, kuigi nad võivad olla ka inimeste poolt toodetud, aga, aga on ka terve rida, mille nagu ainukesed sellised lagundamise või, või siis nagu kahjutuks tegemist protsessid on ikkagi üle 1500 kraadi põletus ja kui me mõtleme siis selle peale, et kus meil keskkonnas või eriti vee keskkonnas selline olukord tekkida saab, siis ilmselgelt, et seda olukorda ei ole. Ja noh, teema, mida ma praegu ei ole veel puudutanud, aga mis nende keskkonnavaates siis eriti ohtlikeks loetavate kemikaalide puhul on. Üks oluline omadus on ikkagi bioakumulatsiooni ehk siis et nad kuhjuvad mitte ainult lihtsalt keskkonda, nagu, kui me ette kujutame, et lihtsalt hunnikusse vaided, et nad ikkagi kogunevad organismidesse ja seal nad hakkavad ikkagi juba neid organisme mõjutama. Ja, ja see on juba hoopis sellisem murettekitavam ja tihtipeale ka palju sellisem kiirem mõju kui võib-olla see, et meil kunagi need sellised prügimäed või suured nagu jääkide hunnikud tekkinud. No üks teema on ka ravimijäägid, see on ka üks inimtegevuse mõju. Ja et ravimijäägid on tegelikult just nimelt üks selline ainegrupp, millega siis keskkonna Ma vaates on nüüd ütleme, viimase 10 15 aasta jooksul hakatud rohkem tegelema. Ja et kui ma siin varem rääkisin nendest pigem tööstusega või, või selliste põletusprotsessidega seotud kemikaalidest mille esimene selline ettevaatusabinõu oli alati keelustamine, siis ravimite puhul ilmselgelt sellist praktikat keegi isegi mitte ei mõtle, et ma nüüd keelust on ravimid ära, kuna neid on endiselt vaja. Noh, loomulikult me võime alati mõelda, et võib-olla mõnda ravimit me võime ka natuke vähem tarbida aga, aga suures pildis keegi ravimeid keelustama ei plaani hakata, mis automaatselt tähendab seda, et me peame täiesti teist tüüpi lähenemisega nendele saasteainetele siis sellele jääkidele, mis keskkonda jõuavad lähenema. Ja, ja see tegelikult on päris suur pähkel tänaseks. Ja kui varem arvati, et võib-olla neid ei jõua sinna nii palju ja et need kogused on ikkagi pigem väiksed võrreldes mingite tööstuskemikaalidega, siis tänaseks tegelikult on selge, siin on mitu suurt ka Läänemere piirkonna uuringut tehtud. Et neid ikkagi jõuab. Kuna ravimite keemilised omadused on väga laiad, ehk siis seal on väga erinevate omadustega aineid, on sellised, mis on keskkonnas püsivad, on selliseid, mis mis jõuavad väga kaugele, on on ka selliseid, mis kiiremini lagunevad, et et seal, selle nagu tervik rühman ongi keeruline vaadata. Aga selgelt me näeme, et on nii neid püsivaid tänaseks juba väga kaugele jõudnud Läänemeres juba väga sellised suured kontsentratsioonid. Ja teine asi see, et praktiliselt me enam ei näe selliseid piirkondi, kuigi seal otsest võib olla. Sellist lokaalset inimtegevust ei olegi, me ei näe sellist kohti, kus me elame, ühtegi ravimijääki ei leia, ehk siis ta on nagu samamoodi sellise kaugkande või, või sellise omadusega, et täna ainukesena lahendusena siis näemegi seda tuleb. Esiteks jäätmekäitlusliinis hästi hoolikalt jälgida, kuhu need ülejäänud ravimid jõuavad. Ja teine asi just nimelt, et puhastustehnoloogiaid siis reoveepuhastid del täiendada. Räägitakse ka, et loodus on isetaastumisvõimeline mingil määral, eks ju. Aga mis on ikkagi, mis on ikkagi need lahendused, kui me tahame siin selles rohepöörde vaimus mõju loodusele v keskkonnale üldse vähendada, et kas on ikkagi see tarbimise vähendamine majanduse vähendamine või see on mingisugune nutikus? Ma arvan, et tarbimise vähendamine on kindlasti esimene selline koht, kus iga inimene saab nagu peeglisse vaadata ja mõelda, et kas mul tegelikult ka nii palju asju on vaja ja et kas need kõik on ikkagi toodetud selliselt täitsa keskkonnamõju on olnud seal võimalikult väike. Aga noh, just nimelt, et kuna meil on tänaseks ikkagi ka ringluses juba nii palju selliseid saasteaineid et me ikkagi peame ka mõtlema just nimelt nende puhastustehnoloogiate peale, et me järjest nagu vähendame seda ka juba tekkinud reostust, et et selles mõttes jäätmekäitluse liinid on kindlasti väga-väga oluline suund, täna. Et olukord, et selles mõttes ei ole lootusetu, aga me peaksime palju tugevamalt tähelepanu sellele pöörama võib-olla liiga vähe sellele pööratud tähelepanu. Et see meri, mida me vaatame, mis on, tundub läbipaistev, siis see, mis seal all on, mis seal sees on, ei ole tegelikult nii ilusana. Kui vaadata, siis tõesti, ega see olukord nüüd päris lootusetu ei ole, et kui meil näiteks siin 20 30 aastat tagasi oli näiteks merikotkaste ka päris suured probleemid merikotkas on ka üks Läänemere siis elustiku indikaator, mille siis käekäiku jälgitakse ja, ja siis tookord oli just Nende pinghibide ehk siis selliste trafolides kasutuses olnud kemikaalide mõju hästi suur. Aga kuna need on ka nüüdseks keelustatud, siis tegelikult seal me näeme, et see nagu on tagasi pöördunud, et, et kui on mingid väga konkreetsed mõjud, siis, siis ikkagi kui sa võtad selle surve nagu väiksemaks, siis selgelt lootus nagu suudab taastuda. Aga noh, teisest küljest tulevad jälle uued kemikaalid peale võib-olla mis mõjutavad jälle teist pidi ja, ja mis on, nagu paljude nende moodsate saasteainete probleem on see, et nende mõju avaldub nagu selles hormoonidega sarnases käitumises ehk nad mõjutavadki organismide siis selliseid bioloogilisi tegevusi. Et mis siis võivad ühelt poolt tekitada paljunemisprobleeme, teiselt poolt siis vähkkasvajaid ja muid selliseid asju, et et organism ei tunne nagu enam ära seda õiget hormooni ja seda saasta ainet ja, ja noh, kui me vaatame just nimelt merevaates, siis kindlasti tippkiskjat, siis Läänemeres meil hülged on, on nendest asjadest kõige rohkem mõjutatud, et nad kogunevad sellistesse Tibkisketesse kõige, kõige enam. Jah, sellel teemal räägime veel edasi, suur tänu stuudiosse tulemast veegeemike mais, laht. Nagu mets ei ole vaid puud, ei ole ka meri, vaid vesi ja needsamad aine, mis seal saasteainetena püsima jäävad, leiavad teatavasti kiiresti tee vees elavatesse organismidesse. Ja nendest on meie Tartu stuudiosse tulnud rääkima Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia teadur Randel Kreitzberg. Tervist randal. Tere, Kristo. No mida siis ainete kuhjumine sinna merre, sealsele ökosüsteemile ja toiduahelale tähendab? Aga see tähendab seda, et need ained ei kao mitte kuskile, et kõik need ökosüsteemi erinevad osad on omavahel ühenduses ja kuskil on neid rohkem ja kuskil on nüüd vähem, et mingil määral on see juhuslik, aga seal on ka terve hulk igast protsess, et näiteks tippkiskjate seal neid rohkem ja, ja rasvasemates kalades on neid rohkem ja näiteks põhjamudas on rohkem toksilisi aineid kui vees. Et seda siis need nii-öelda ökoloogid ja ökotoksikoloogia siis analüüsivad, et millised sellise süsteemi osad on siis need kõige tundlikumad või, või kõige suurema stressi all. Veegeemi mailis lahti juba nimetas SÕNA bioakumulatsiooni, mida see tähendab? See tähendab seda, et kui me elame reostunud keskkonnas pikka aega siis meie, kellel on nii-öelda rasvasid igal pool kudedes rohkem kui ümbritsevas keskkonnas siis meisse koguneb neid aineid rohkem kui meid ümbritsevas keskkonnas. Neid on. Et meile oleme natukene sellised nagu sommid, mis imevad ained endale sisse. Ja merekeskkonnas siis esmalt siis ma saan aru, kaladele lähevad need või. Ja, ja täpselt ja, ja suur osa toksiliste ainetest on rasvlahustuvad, see tähendab, et neid on rohkem rasvarikastes loomades ja kui sa vaatad nii-öelda ühe looma sisse, siis nendes kudedes, kus on rohkem rasva, näiteks aju, kas või siis ka konkreetselt rasvkude naha all. Ja, ja siis selle järgi võib siis ka eeldada, et, et needsamad koed, mis need rasvarikkamad, kuhu neid aineid rohkem läheb, et siis ka need on rohkem kahjustatud. Ja mis ained ikkagi põhiliselt sinna kuhjuvad, mis, mis on nagu eelistatud ained või on, on nagu saab seal vahetada. Näiteks üle Soome lahe jää või Purtse jõe peale mõelda, siis seal on terve hulk erinevaid orgaanilisi toksilisi aineid siis üks suur levinud. On niimoodi üldistatakse, öeldakse, et püsivad orgaanilised reostusained ja näiteks polütsüklilised aromaatsed, reostusained, et need on kõik sellised ained, mis tulevad nende kütuste põletamisest ja need igasugused jäägid. No näiteks need fenoolid on samuti orgaanilised toksilised ained, aga, aga põhimõtteliselt ka need ained, mis autode heitgaaside na õhus hõljuvad. Või siis või noh, seesama, kui sa seda põlevkivi põletad, siis see sealt tulenevad jäägid ja sealt tuleb see nii-öelda toss, see on kõik selline orgaanikat kast pärinevad reostusained. Ja kuidas need seal võtame, kalad nagu näiteks, kuidas nad seal seal ladestuvad, kuhjuvad, kuidas nagu välja näeb, kuidas te selle kindlaks teete? No kujutame ette, et kala ujub vees on ju siis kui selleks, et hingata, selleks vesi tuleb tal suust sisse, läheb lõpuste vahelt läbi, lõbusad on hästi õhukese sellise membraaniga punast värvi, onju, ja siis läbi selle lõbusa membraani läheb see toksiline aine lihtsalt niimoodi difusiooni teel vereringesse ja veri kannab selle aine siis mööda seda kala keha laiali. Inimesel tänaval on samamoodi, et kui me hingame heitgaase sisse, sest meie kopsudest nii-öelda kopsurakuseintest lähevad need ained läbi ja lähevad vereringesse ja siis juba erinevatesse kehaosadesse laiali. Kas see tähendab siis seda, et meie kalad kui Mailis Laht siin eelnevalt seletas, et tegelikult need ained on aina enam ja enam? Kalad on aina rohkem erinevaid aineid täis? Sellega on nii ja naa, on terve hulk selliseid, nii-öelda vanakooli traditsioonilisi toksilisi aineid siin raskmetallid ja dioksiidid mida on osatud juba paar aastakümmet karta ja, ja mida on siis üritatud ka erinevate regulatsioonidega nii-öelda kontrolli alla saada. Mina ütleks, et nende ainetega läheb meil järjest paremini ja on olnud perioode, kui Läänemereseisjal olnud kõvasti hullem kui praegu. Ja siis on terve hulk on selliseid uusi aineid siin näiteks ravimid või, või mingisugused mikroplast ka mõnes mõttes. Ja mingit näiteks meie hormonaalsüsteemi häirivad ravimid või mingid uued taimekaitsevahendid. Vot need on sellised, mis on siis nii-öelda uus asi, mida, mis on nagu lisandunud siin viimaste aastakümnete jooksul, et me oleme sellises muutumises ja üleüldine Läänemere seisund toksilisuse poolest. Ma ei ütleks, et väga hull on, et, et kala kõlbab ikka süüa ja aga, aga see ei tähenda, et need kalad ei võiks näiteks haiged olla ised. Mis see tähendab, see kalade haigestumine seal? No see tähendab seda, et kui see toksiline aine on üks selline stressor millega te igapäevaselt peab hakkama saama, et tal need stressoreid teisi ka, et kui siin näiteks mida kliimamuutuste tulemusena näiteks veetemperatuur tõuseb siis on see probleemiks või kui Taani väinadest ei tule piisavalt palju soolast vett Läänemerre, siis osadele kaladele on see probleemiks, et kala elab selliste pidevate stressorite mõjusfääris ja kui nüüd see üks asi, siis lisandub näiteks toksiline reostus, siis see on kohe nii-öelda üks lisaasi, mis teeb tema elu raskeks ja tal on suurem tõenäosus näiteks saada endale parasiite. Tal on vaja rohkem toitu selleks, et nii-öelda energiat saada ja oma elu asjadega oma elu tegemistega mingite rännetega näiteks hakkama saada. Ja kuni sinnamaani välja, et, et need toksilised ained kahjustavad mingeid organeid, näiteks maksa, mis tegeleb keha puhastamisega erinevatest toksiliste ainetest. Kas see on kuidagi ka kalade puhul erinev liigid? Väga ei ole noh, mingisuguseid väikseid erinevusi on, on nähtud, aga, aga põhimõtteliselt on nii nagu, nagu inimenegi. Kuna me oleme näiteks alkoholiga evolutsioonis varem kokku puutunud, siis meie maks suudab alkoholi enam-vähem talutavalt viisil kehast väljutada või, või nii-öelda kahjutuks muuta. Ja kaladega on ka see asi, et, et need traditsioonilised, needsamad orgaanilised reostusained näiteks põlevkivist pärinevad, et nad on küll toksilised, aga kalad suudavad näiteks oma maksa ja neerude abil nad ikkagi nende nii-öelda mõju vähendada ja nad pärast mõningaid siukseid keemilisi reaktsioone kehast väljutada. Et selles mõttes on, on mingisugused kaitsemehhanismid ikkagi olemas. No kui me räägime nüüd nendest põhjustest, mis mis nii-öelda tööstusharud või mis inimtegevus on tekitanud need ained või merekeskkonna juhtinud, et kui me räägime nüüd rohelisest pöördest ja me tahame oma mõju loodusele vähendada, et siis näiteks põletamise vähendamine energeetikaga kas see jätab siis rohkem tervist kaladele? Ta jätab vähem ained ja läheb elu paremaks. Naiste kindlasti jätab, aga, aga eks seda rohepöördpeadki tegema ja tehaksegi paralleelselt väga mitmes valdkonnas, et pole mõtet nii-öelda üle dramatiseerida mingisugust ühte nii-öelda sektorit, samal ajal kui teistes sektorites võib-olla silm kinni pigistatakse. Ehk siis tuleb vaadata suurt pilti ja, ja tegutseda nii-öelda eesmärgi nimel. Aga, aga seda kindlasti, et igasuguste orgaaniliste asjade põletamine siin olgu see põlevkivi või olgu need autokütused või noh, tegelikult ka kasvõi küttepuud see mingisuguseid toksilisi aineid õhku saadab ja on meetodeid, kuidas seda hulka vähendada, et kõikides nendes, mida ma praegu mainis, et igal pool saab teha asja mingil määral säästlikumad. No ikkagi, kas kalade sa ütlesid, et tegelikult ei ole see olukord nii hull midagi, kas, kas Läänemere kalad on siis nii terved, et neid võib süüa inimene võib süüa? Ja Läänemere kala on nii-öelda Harju keskmine inimene, Harju keskmises koguses Harju keskmist Läänemere kala on täiesti ohutu, süüa on mingites olukordades on öeldud, et, et see või too nii-öelda näitaja on üle piirnormi. See tähendab seda, et kui sa oled riskirühm, sa oled näiteks rase, sa valid välja kõik kõige toksilisemat kalad Läänemerest ja sa sööd neid igapäevaselt siis see võib hakata Ta sinu tervist kahjustava, aga Harju keskmine inimene harju keskmiste toitumisharjumustega ja sööb mitmekesiselt erinevaid kalasid erinevatest kohtadest siis kindlasti probleemi pole. Aga kuidas sa vaatad ikkagi tulevikku selles vallas, et kas see olukord läheb hullemaks või suudame me sellele piiri panna? No väga loodaks, et me suudame sellele piiri panna ja meil on mingisuguseid näiteid kuidas needsamad regulatsioonid või muutunud mõtteviis. On keskkonda paremaks muutma, et me suudame probleeme teadvustada. No ma ei tea, ma oleksin mina, oleks optimistlik, ma arvan küll, et me me liigume õiges suunas, aga, aga kõik asjad toimuvad viivega ja praegu me lahendame mingisuguseid probleeme, mis on tekitatud aastakümneid tagasi. Et see on mõnes mõttes paratamatu, aga positiivne on see, et me seda sellega tegeleme. Väga hea aitäh ökotoksikoloogia Randel Kreitzberg Tartu ülikoolist. Kui inimese tarbimiskäitumist saab teadlikkuse tõstmisega veel muuta, siis looduses elavatel liikidel seda lootust ja võimalust ei ole. Seda, kuidas mürgid toiduahelas kogunevad, näeb oma igapäevases töös metsloomade arst Madis Levits Eesti maaülikoolist, kes meiega nüüd Tartu stuudiost liitub, tervist. No me rääkisime eelnevas intervjuus kaladest, aga kuidas nüüd need keskkonnas ja toiduahelates levivad mürgid nüüd metsloomade kehasse jõuavad ja, ja lõpuks ka sinu kui arsti lauale. No eks ikka ühest küljest, kui me räägime arsti poole pealt, me räägime sellistest otsestest haigusjuhtudest ehk siis mürgistustest mis on enamasti ikkagi pigem sellist akuutset laadi, ehk siis loomal ongi mingisugused kliinik, et on see siis närvinähud, muud probleemid, mille tõttu ta ei tule enam looduskeskkonnas toime. Aga ega me siis arstidena ei tegele eriti loomaarstide ei tegele ainult indiviididega. Tihti on meil sellised juhtumid, kus me näeme, et midagi mõjutab seda organismi ja hoopis see pealtnäha esmane põhjus, mille pärast need loomad meile lauale jõuavad ei ole üldse see, mis on nii-öelda selle looma sinna kaljuservale lükanud, ehk siis paljud keskkonnamürgid, saasteained on sellise kroonilise iseloomuga, mis mõjutab, tahavad siis organismi tervist selliselt, et, et ta ei tule enam toime ja hoopis jääb haigeks või satub õnnetustesse. Ehk siis, kui me hakkamegi nüüd rääkima natukene tervisest, mis on tänapäeval väga populaarne teema, siis ega tervis ei ole mingisuguse haigustekitaja või muu faktori esinemine organismis või mitte, et vaid ennekõike ikkagi organismi võime toime tulla nende muutujat ega keskkonnast ja hästi olulisel kohal on ka meie ended, teadmised nendest ohtudest. Ja siis üritamegi tegelikult ka välja selgitada, et mis on need soodustavad faktorid või hädad, mille pärast siis satuvad nad õnnetustesse ja, või, või ei tule toime ja siis me teinekord näemegi seda, et oi, näe, et lisaks sellele esmasele probleemile vigastusele näiteks, millega ta siis sisse on sattunud, on tal ka kehas väga suurtes kogustes mingisugust saasteained. Mis on siis mõjutanud tema organismi toimimist. Toome mõne konkreetse näite ka, et sul on enamasti röövlinnud, on need, kes, kes sulle satuvad, eks ju. Hästi olulisel kohal on ikkagi need tippkiskjad, eriti kui me räägime saasteainetest on ja, või mürkainetest, et et võib-olla siin ongi hästi oluline panna tähele, et kemikaalid, mida inimene väga laialdaselt kasutab, on väga erinevad ja selliseid kolmeste olulist terminit Ta on nii-öelda aine püsivus. Ehk siis kas ta on, püsib või laguneb väga kiiresti oma võime akumuleerida kuhjuda organismis siis ennekõike seda läbi toiduahela. Ja siis kolmas koht on see toksilisus, et kui kõik need kolm faktorit enamasti kokku saavad, siis meil on tegemist hästi suure probleemiga ja, ja kui me nüüd räägime konkreetsetest probleemidest, siis nüüd on väga palju erinevatel liikidel erinevat ainet puhul aga ütleme ühest otsast me räägime otsesest suremusest, ehk siis näitleja, eks on hästi palju või on sisse söönud raske metallmürgist raskemetalli pliid seal imenduma läbi seedetrakti organismi kahjustab sealt näiteks närvides siis impulsside ülekannet, loom ei saa enam lihaseid liigutada, sealhulgas ka kopse ventileerida ja tegelikult ongi nagu tulemuseks lämbumise surm. Sellised akuutset mürgistus, et võib-olla on sellised lihtsamad, aga tegelikult väga suur osa nendest saasteainetest on selline sellise kurnava iseloomuga, ehk siis tegelikult meil on piss sellised vähkkasvajad ehk siis paljud ained, kartsinogeenne, reproduktiivfunktsioonivõime langus, ehk siis need riigid ei saa enam piisavalt või ei saa järglasi immuunsüsteemi pärssimine. Et nad ei tulegi nagu selliste tavapäraste kokkupuuted ega nakkushaigustega enam toime, et ühesõnaga olenevalt saasteainest nad mõjutada. Ta on väga erinevaid või ka väga üldiselt kogu organismi võimet. Sa rääkisid pliis, plii on eksju, ikkagi selline jahimeeste moona tulemus ja sellest sa oled väga palju rääkinud, aga mis on ikkagi need veekeskkonnamürgid, mis nendesse Tibkisketes siis kuhjuvad? Tavaliselt esimene asi võib-olla, millele natuke mõelda, on see, et mis see vahe siis v ja maismaa mürkidel on, et ega need mürgid on mürgid organismile, et seal nagu sellist otseselt vahet ei olegi, võib-olla selline suurem vahe ongi, et et väga paljud asjad jõuavad lõpuks läbi selle veeringluse merekeskkonda ehk siis ja seal on neil võimalik kui ka paremini nagu jaotuda, siis ühest küljest laieneda ja teisest küljest ka jõuda kaugematesse kohtadesse. Aga oleneb tegelikult päeva lõpuks, et mida me üldse otsime ja vaatame, et võib-olla me oleme rohkem teadlikud sellistest vanematest kemikaalidest, kloororgaanilised, pestitsiidid, osad raskemetallid võib olla veekeskkonnaga selline kõige olulisem raske metall mis siiamaani on probleemiks paljudes kohtades, tõenäoliselt ka siinsamas Läänemeres, mis on üks üsnagi saastatud veekogu siis elavhõbe on ju, et ega ta ei kao kuhugi, aga üha enam ja enam tuleb ka erinevaid muid molekule siis veekeskkonda, noh ikkagi läbime, eks me kasuta, vaatame neid kuskil maismaal, põldudel, meditsiinis noh, näiteks täna tänava leitakse juba päris hulgaliselt erinevaid ravimijääke, mis võib-olla on ka üpris püsivad ja mis ei lagune veepuhastusjaamades, nii et neid uusi huvitavaid molekule avastatakse kogu aeg, aga ega ma kohe ei oska ka hinnata nende pikaajalisi toimeid, ehk tihtipeale me oleme sellised tagaajaja rollis, et avastame alles, kui mingisugused probleemid on välja kujunenud. Kas meie ohustatud suurtel tipp kiskjatel on ka need mürgid juba probleeme põhjustama? Üldiselt läheb ju tipp kiskjatel paremini, kui me võrdleme siin viitekümmend aastat tagasi, et alati on see küsimus, milliste ajaperioodi me võrdleme, kas me räägime aastast 10-st aastast 100-st aastast või 1000-st aastast. Aga kui me võtame sellise 50 aastat, siis seitsmekümnendatel näiteks oli, olidki probleemiks näiteks need kloororgaanilised pestitsiidid ja paljud tippkiskjad eriti ilmekalt röövlinnud, ei suutnud enam järglasi saada, et seega neid ei sündinud peale ja, ja ega siis ei hulka võimalik aru saada, et kas nii-öelda eluajal akumuleerivaid mürke on probleemiks, et kui sinilinnukest ei ole ka siis võimalik ju täiskasvanud linnul probleeme välja kujuneda. Nii et me näeme tegelikult, võib-olla nüüd see, kui kloororgaanilised pestitsiidid on ära keelatud juba 70.-st 80.-test siis populatsioonid on taastumas, nad ei ole veel seal, kus nad peaksid olema, on ka liike, kellel mingil põhjusel, ega me nüüd nii väga täpselt ei saa veel palati kõigele peale panna. Ei lähe hästi, näit eks võib-olla kassikakk on selline huvitav ranna ääres elav liik, kes toitub väga suurel osal veelindudest, kes omakorda toita istuvad kaladest. Ühesõnaga, see toiduahela kaskaad tuleb ilusasti sealt välja, mida me oleme ka täheldanud sedasama elavhõbedaga, et näiteks kanakullid, kes on sellise väga hea laia elupaigakasutusega, neid elab nii metsas, linnas, sügaval maismaal kui mere ääres ja vastavalt sellele on ka nende toidu portfell. Et need, kes on ranniku lähedal, siis neil on ka oluliselt kõrgemad näiteks elavhõbedatasemel. Ja ega siis sest neid kemikaale on tõesti niivõrd palju ja meil on täna ikkagi võimekus olnud õigemini mitte võimekus, vaid võimalust väga vähest osa nendest endale või noh, õigemini uurida ja nende mõjusid, et et selles osas me oleme ikkagi alles lapsekingades. Et see on nagu selline keskkonna foon juba, mis meil, see tase on juba nii kõrgele, et me täpselt ei tuvasta enam, kus ta on, vaid on igal pool juba merekeskkonnas. See oleneb, et pigem mis on nagu nende suurte toiduahela tippkiskjate, kelleks on ka inimene, sest ega kogu see keskkonna või noh, üles looduskaitse keskkonna päästmine on ju ikkagi selleks, et me saame aru, et meil on üks planeet, meil on üks tervis ja see, et kui Meie tahame saavutada, et ka inimese tervis ja heaolu oleks tagatud, siis me ei suuda seda ilma seda saavutada nii-öelda, mitte soosivas saastunud keskkonnas. Ehk siis kui me vaatame neid erinevalt, tasemeid, et kui me mõõdame mingisuguseid asju, mingisuguseid kemikaale, vee proovidest siis need võivad olla väga-väga väikestes kontsentratsioonide seal tegelikult ei oskagi hinnata, et kas see on ka nagu oluline, kui suur on kokkupuude kas näiteks see läheb kemikaal läheb läbi meie keha kehast ehk siis seedetraktist ja ei imendu või ta jõuab ikkagi meie kehasse imendub seal ja hakkab mingist hetkes ka näiteks mõjutama meie organismi nii-öelda toimimist. Ehk siis siin ongi tegelikult see koht, kus nad võivad needsamad, et linnud või teised metsloomad, Nad toimivad indikaatoritena. Ehk siis me tegelikult jõuame tagasi sinna aega, kui meil ei olnud peeneid. Analüsaator toreid kaevandustes oli niinimetatud kanaarilinnud kelle ülesandeks tegelikult oligi anda märku, kui, kui keskkond muutub inimese jaoks ohtlikuks, kuna nad on palju tundlikumad. Ja kui kanaarilind nii-öelda ära pooles, siis oli too hetk, kus inimesed tulid kaevandustest välja viia, ehk siis me täna jõuame tegelikult tagasi sinna aru saama juurde, et needsamad loomad, kes meil siis siin mingil põhjusel hätta satuvad võivad anda sellist väga head informatsiooni selle keskkonna üle, mida me jagame ja, ja läbi nende tegelikult me võime saada palju paremini aru, et millised mõjud on meile kui loomadele siis ka inimene, loom, erinevalt del kemikaalidele, et jah, seda informatsiooni on võimalik sealt väga suures koguses saada. Aitäh Madis Levits Eesti maaülikooli metsloomaarst. Tänases reporteritunnis rääkisime meie merekeskkonna tervisest, saasteainetest ja bioakumulatsiooni, st tänane saade on osa projektist LIFE IP kliinest, milles tegeletakse veekogumite seisundi parandamisega. Saatejuht oli Kristo Elias, saate toimetaja Kaur Maran ja helirežissöör Anna Marie korral. Aitäh kuulamast. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.
