Vana-Eesti rahvapärimused räägivad soovaimust pika halli  habemega taadist, kelle jalas hiigel suured kase ohust viisud,  mille abil julgesti üle laugaste ja älveste võib astuda. Jah, kunagi polnud osanud arvata, et temal võiks kord  niisugune kodu olla. Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu  ja metsa suurt laant, mis õhtuti heliseb kui huigatakse  või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada,  hüüavad siis sood vastu hakkavad raba rõkkama. Sood on Eesti looduse üks müstilisematest paikadest. Neid on nii armastatud kui ka vihatud. Tänaseks oleme hakanud aru saama ka nende ökoloogilisest  tähtsusest ja vana Andres ilmselt veeraks end hauas ringi,  kui teaks, mida loodusteadlased soodega täna teevad. Missugust pärimusta seoses soodega teate  või mingeid müüte? Ja ja vaata, suus käivad need, need kaunid neiud. Kes, kes meelitavad inimesi sohu, sohu või  siis rappa mindi alati siis, kui oli vaja oma mõtteid mõelda. Eesti puhul ilmselt näiteks virvatulukesed,  et kes, kes viivad su või eksitavad sind soos ära,  et võivad sind laukasse viia, upuder asjal,  see tuleb vist meelde niimoodi esimesena. Olid niisugused alati muistendid või lood,  kus mõisa preili näiteks armus tallipoisisse  või alamasse klassi, siis oli nendel suur lavstori,  see ei lõppenud hästi ja mõisapreili läks ohu  ja uputas ennast ära, eks ikka võibolla lutsu ikkagi lutsu. Soo. Soo tuleb kõigepealt meelde. Soo on olnud Eesti kirjanduses nii vaenlaseks kui  kangelaseks aga läbiv tegelane on ta olnud läbi aegade. Mis maagiline jõud inimest sohu tõmbab? Ma võtaksin siin appi demograafide sõnapaari tõuke  ja tõmbetegurid. Et mis need on? Tõukab järelikult mingi asi kuskilt ja tõmbab kuhugi. Inimesed elavad Eestis üle 70 protsendi linnades. Ja meil on päris palju tegelikult vaba aega,  vaatamata sellele, et me kogu aeg räägime,  kui kiire meil on ja meil on olemas sõiduvahendid. Need annavad meile võimaluse kuhugi sealt linnast ära minna. Ja kui me nüüd mõtleme, et, Et me keeraksime need linnaomadused kõik pahupidi Midagi, mis oleks? Pehme, kus oleks võib-olla vaikus, kus oleks vähem inimesi. Ja kuhu me siis jõuame? Me jõuame võib-olla omadega siis rahva. Miks see raba siis meid tõmbab? Ma arvan, et just sellepärast, et ta ongi teistsugune kui linn. Ja see, see teistsugusus või see ootamatus võib meie jaoks  mõjuda esteetiliselt köitvana ilusana. Ja me tahame sinna minna. Ilu on teatavasti vaataja silmades ning nagu me juba Eesti  kirjanduse tüviteostest teame, ei ole sugugi mitte iga silm  märjas maas midagi kaunist leidnud. Selleks, et kaardistada inimeste suhtumist meie looduskeskkonda,  täpsemini soodesse, ongi Piret kohv koostanud soode  kultuuriloolise andmebaasi, mis sisaldab sooteemalist loomingut,  maale, ilukirjandust, laule ja palju muud. Suhtumine soodesse rabadesse läbi aegade olnud. No ühesõnaga, ma ütleksin, et muutuv aga kui ma  selle sõna ja mõtte nüüd nagu pikemalt lahti seletan,  siis ma teeksin sellise Kolmetise jaotuse. Kuni möödunud sajandi alguseni me võiksime rääkida  traditsioonilisest suhtumisest. Kuidas kihiseb ja koriseb soo seal all keedavad soovaimud  määratuis kateldes suppi. Aur niiske ja külm nagu härmatis heljub soo pinnal. Kaugemal eksib viirastuslikke varje kelle varju Te olete. Eksivad mehikesed. Või ei olegi teid? Olete ainult minus eneses. Jah, aga kelle läkastav kurk see on, kes seal praegu  röginaga ümbrust täidab mis kõik minus eneses? Ma kardan. Mida siis olen sohu eksinud. Oli see soomaa selline põlatud, sest põllumaad sealt ei saanud,  heinamaad ei saanud, mets õieti kasvanud. Aga teisest küljest? Soos olid head pelgupaigad kuhu erinevate sõdade taudide  minu poolest ka noh, nekrutiks või siis sõjaväkke võtmise  eest omal ajal põgeneti. Ja noh, kui me taudidest räägime, siis kus me koroona  kevadel endid kõige rohkem leidsime ikkagi mitmest rabast jalutamas. Eesti rahvaarvu kasvades tekkis vajadus haritavat maad  juurde saada inimese muskli ja labida jõul asuti selleks  kuivendama ennekõike madal soid. Töö edenes aga aeglaselt. Kui läinud sajandi viiekümnendatel kuuekümnendatel  lisandusid veel ka võimsad masinad, läks kuivendamine aga  päris suuremahuliseks ning maastikud hakkasid ulatusliku Seda soosis inimeste mõtteviis, et soo on üks igavene  vaenlane mis tuleb keerata kuidagi enda kasuks  ja hakkas masinate abil täiendavate kuivenduskraavide  tihendamine ja süvendamine, nii et viiekümnendad,  kuuekümnendad, seitsmekümnendad muutus väga jõuliseks. Ja seda perioodi võiks nimetada. Industrialiseeritud perioodiks, kus sood püüti,  siis kultuuristada, allutada inimese tahtele. Aga kui üks jõud on hästi tugev, siis varem  või hiljem käivitub vastujõud. Hakati mõistma, et soodel on täita oluline ökoloogiline roll. 1900 seitsmekümnendatel läks vastuolu sookuivendajate  ja kaitsjate vahel nii tugevaks, et tagasivaatavalt  räägitakse koguni soosõjast. Ja nii me juuamegi siis perioodi kus on aru saadud,  et soo on ökoloogiliselt väärtuslik ja siis ühel hetkel  hakatakse nagu vaatama, et tea, et see soo on nagu päris  kena või ilus ja ja me võime siis peenema sõnaga  siis öelda, kui niisugune estetiseeritud lähenemine soole. Estetiseeriv lähenemine on tänapäevaks nii levinud,  et oleme seda kõik näinud. Enamus Eestit välismaailmale tutvustavatest  reklaamklippidestki ei saa sood mainimata läbi. Omamoodi ennustas soodes ilunägemist ette ei keegi muu kui  Tammsaare ise. Tõe ja õiguse viiendas osas jõuab Indrek koos linnast pärit  tütarlapsed Hiinaga kodutallu tagasi. Viimane näeb sood aga peaaegu nagu tänapäeva inimese silmadega. Küll on siin ilus, ütles Tiina nagu mingisuguses ekstaasis,  kui nad olid natukene aega vaikides istunud. Ilus küsis Indrek ja vaatas tüdrukule mõttetult otsa,  nagu viibis ta ise kusagil kaugel. Jah, härra, kinnitas Tiina. Vaikne rahulik seda küll, lausus Indrek. Ma tahaks siia jääda, härra, ütles tüdruk nagu paluvalt. Ärge rääkige rumalust, vastas Indrek, teatud kärsitusega. Ei, ära, vaidles tüdruk vastu. Ma tahan tõesti siia jääda. Kas teil enam sugugi mind tarvis ei ole? Ja mida see nüüd tõi omakorda maastikus kaasa,  et inimesed tahaks nüüd minna sohu, seda sood nautima,  aga et kuidas seda teha niimoodi võimalikult turvaliselt. Ja nii need matkateed laudteede näol nende osatähtsus üha kasvas. Samuti lisandusid vaatetornid just näiteks 90.-te keskpaigas või,  või ka lõpuosas ja selle kaudu saab soo inimestele lähemale. Kinnita, kas ma sain õigesti aru, et esimene periood,  me räägime siis soost kui pelgupaigast, kuhu mindi sõja eest. Teine periood oli see, kus me kuulutasime soole endale sõja  ja nüüd kolmas ja viimane periood on see,  kus me oleme aru saanud, et, et see on pelgupaik hoopis  rohkem hingele ja vaimule. Ja sealsetele liikidele, kes just sood vajavad Et ellu jääda väga õigesti, said aru. Nagu näha, on sood jätnud Eesti ilukirjandusse ühe parajalt  tüseda jälje. Muuhulgas võib meie kirjandusloost leida raamatuid,  milles soo on vaat et peategelane. See, kui suure osa Eestimaa pinnast sood õigupoolest moodustavad,  on aga juba keerulisem küsimus. Kui tavainimesele või lahendada igasugust märga  ja raskesti läbitavat ala siis teadlastele on olulised  sellised tunnused nagu turbakogunemine ja turbakehi paksus. Kui me Eestis tavaliselt kooliõpikust näeme numbrit,  et umbes 23 protsenti Eesti territooriumist on sood siis. Soode inventuur tõi välja, et meil on tegelikult ainult  umbes viis protsenti soid, sellele lisandub natukene veel  soometsasid aga tegelikult soid, kus turba akumuleerumine  jätkuvalt toimub, on palju-palju vähem. See 23 protsenti on teaduskeeles kasutustermina hoopis turbaalad. Ehk need alad, kus kunagi ajalooliselt on soostumine  toimunud ja turvas on tekkinud. Aga tänapäeval põhiliselt inimtekkeliselt on seal turba teke lakanud. Kui soo kuivendatakse, siis sootaimestik muutub  ja seal enam ei teki juurde turvast vaid hakkab tekkinud  turvas lagunema ja need on turbaalad. Just nii, et me võimegi kohe rääkida kahest väga erinevast  osast üks on siis soo, kus turvas tekib juurde  ja teine osa on siis turba ala või turbamaa  kus valdavalt on tegemist juba turba lagunemisega. Uut turvast seal juurde ei teki ja see turbamaa on palju  suurem kui sooala. Nagu põhikoolis õpitud, jagunevad sood kolmeks tüübiks. Kõige noorem ja kõige õhema turbakihiga on madal soo. Kui vesi aga koguneb, siis kujuneb see aegamööda siirde  sooks ja kui turbakiht on juba päris paks,  räägitakse kõrgsoost ehk rabast. Ma tahtsin tegelikult küsida. Kuidas soode tervis on Eestis, aga praegu mulle tundub,  et ma juba tean, et üsna kehv ja. Jah, soode tervis on üsna kehv. Meil on praegu puhtalt kuivendusest mõjutamata madalsoid  järgi jäänud algsest kõigest viie protsendi ringis. Ja need paiknevad põhiliselt looduskaitsealadel väljaspool  looduskaitsealasid on väga väikesed kuivendusest mitte  mõjutatud madalsood, ülejäänud kõik juba kuivendusest mõjutatud,  mõned tugevamini, mõned vähem. Ja sama hull olukord, et umbes viis protsenti on  kuivendusest mõjuta, ootamata lammisoid. Miks neid just sellepärast, et madalsood  ja lammisood on pisut viljakama pinnasega kui rabad  ja kui inimene tahab oma Põllumaad laiendada, loomulikult ta esmapilgul vaatab ikka seda,  et kus on siis viljakam pinnas ja alustab kuivendamist madalsoodest. Seda enam, et madalsood tavaliselt ümbritsevad  ka rabasid. Ehk sa pead ikkagi alustama omale kodule lähemalt kuivendamisega,  mitte ei alusta kaugelt. Ja nii siis juhtubki, et, et madalsõid kuivendatakse  tavaliselt rohkem. Siirdesoodega on vaid pisut parem, ainult 10 protsenti  algsetest siirdesoodest on praegu kuivendusest mõjutamata. Ja kõige parem olukord on rabadega. Ja tuleneb see siis jälle sellest samast viljakusest  või viljakuse puudumisest. Et seal on surve olnud ainult turbatootmisalade kaudu  ja väga vähesel määral metsakuivenduslikult. Kuna mets kuivendatud rabas reeglina korralikult ei kasva,  siis väga palju rabasid kuivendata ei ole  ja peaaegu 65 protsenti meie algsetest rabadest on  praeguseks säilinud kuivendusest mõjutamata. Rääkides soode hävimisest tuleb enamikule meist pähe rabas  laiuv turbamaardla, kuid kõigist meie kuivendatud soodest  moodustab see vaid murdosa. See on nagu lõikehaav inimnahas, mis on küll kole,  kuid kasvab aegamööda kinni. Samas kui risti põiki läbi kraavitatud madalsood  ja soometsad on nagu valus ja kippu pitav marrastus,  mis ei parane ega parane. Kui varem oli inimesele vaja maad, et ära elada,  siis praeguseks oleme jõudnud arusaamisele,  et heaks eluks vajame ka rahulikku kohta,  kus puhata ja lõõgastuda ja pärast linnas töörabamist end  välja lülitada. Looduse dlased on aga hakanud nägema Soodes veelgi  olulisemaid väärtusi alates elurikkusest,  lõpetades kliimamuutuste ohjeldamisega. Vaatamata sellele, et soode pindala on hästi väike,  globaalses mõttes on seal peaaegu 40 protsenti pikaajaliselt  seotud süsinikuvarust. Ja kui süsinik hakkab lagunema, siis tekib  selle süsihappegaas, mis on üks tähtis kasvuhoonegaas. Kui me laseme soodel ja rabadel oma soodu elada  ja areneda siis nad leevendavad kliimamuutusi,  sest sood on ainsad ökosüsteemid maismaal,  mis on võimelised pikaajaliselt püsivalt kümneid tuhandeid  aastaid ja sadu tuhandeid aastaid järjest süsinikku endasse akumuleeruma. Ja selle käigus tekibki siis turvas. Sinna koguneb atmosfäärist võetud süsinik. Sinna koguneb atmosfääri lisanduv ja veega peale toodud  täiendav lämmastik ja see jääb sinna turbasse püsima,  kui inimene ei sekku. Nii et looduslikuna soo on kliimamuutusi. Leevendav. Süsiniku sidumise kaudu ja samuti temperatuurirežiimi  ja veerežiimi reguleerijana. Me kuuleme tihtipeale, et kliimamuutuste tagajärjel olid  suured uputused selles või selles piirkonnas. Ja miks need uputused tekivad, on kuivenduskraavid väga  tihti ja samuti tohutut asfalteeritud platsid linnades,  kui vihma sajab, siis juhitakse kraavide kaudu kõik  vihmavesi kiiresti jõgedesse ja jõe veetase tõuseb meeletult kiiresti. Kui meil oleks sood alles, eriti just selle koha pealt on  olulised lammisood siis vesi jõuab lammi sohu  ja ei liigu mitte kiiresti kohe edasi jõkke,  vaid kõigepealt täita täidab turbapoorid veega,  seega jõe veerežiim oleks looduslike soode olemasolul palju  ühtlasem ja uputused palju väiksemad. Seega maksab meie esiisade higi ja vaevaga tehtud töö meile  täna kätte ära. Kuivatatud maastikud ei paku meile enam sellist tuge nagu  varem ja on jõutud arusaamale, et rikutud sood võivad  tähendada nii joogivee kadumist kui ka süvenevat kliimakriisi. Kui kunagi müttasid meie soodes suured masinad selleks et  kaevata kraave ja maa seest vesi välja lasta,  siis nüüd võib soodes näha küllaltki sarnaseid masinaid. Nende ülesanne on aga hoopis teine. Aidata kaasa soode taastumisele. No soode taastamine algab ikkagi esmalt sellest,  et, Meil on vaja vesi tagasi saada siia sohu  sest see on see, mis ära võeti. Me taastame selle kunagise vee liikumiskiiruse läbi maastiku,  kui kraavid rajati tegelikult selleks, et vesi lihtsalt  kiiresti ära juhtida. Siis me sulgeme need kraavid, kuivendussüsteemid,  paneme lihtsalt kinni, kõige lihtsamalt paneme paisu ette sinna. Ja sellega me hoiamegi seda vett siin maastikus  ja saame tagasi selle soole iseloomulik selle kõige rohkem,  mida inimesed teavad, et on märg aasta ringi. Et see on nagu alus, asi, mida on vaja. Me teame õnneks päris hästi, et kui me selle vee tagasi anname,  siis kui seal vähegi kohapeal soo taimi on veel natukene alles,  siis nad saavad kohe päris kiiresti hoo uuesti sisse  kasvavad tagasi sinna, kus nad enne olid,  kui me selle vee tagasi anname, nii et see vee tagasi on üks  kõige põhilisemaid asju. Aga see muidugi eeldab seda, et me seda tehes ei kahjusta  mingeid muid huvisid, nii et see planeerimine,  kuhu, kus võib, et üles tõsta nii et me näiteks teed üle ei  ujuta või kellegi eramaad, noh, see on nagu päris pikk  protsess ja, ja teine osa kahtlemata on see ka,  et kui me räägime näiteks looduskaitsealadest  siis me peame vaatama ka seda, et selle kuivendatud alale  võib tulla ka mõni liik, eks ju, kes kellel mujal ei ole elada,  et ta on tulnud sinna ja me võib-olla oma töödega,  siis häirime teda. Aga miks on? On tarvis, et inimene seda soo tahtlikult taastama hakkaks,  kas soo ise, kui ta rahule jätta ei saaks samuti  selle asjaga hakkama. Kui teie kahjustus on olnud nõrk, et siis ta tegelikult  ka taastub ise pika aja jooksul, aga nagu kõigega,  et nagu inimene kaasab terveks, kui ta natukene aega,  kui ta jääb väga haigeks, siis, siis ta peab näiteks  operatsioonile minema, eks ju. Et see on ka soode puhul, kui see mõju on olnud väga tugev,  siis see Ta ei saa enam ise terveks, vaid pisitasa läheb  nagu seisukord järjest halvemaks. Ja see on siis koht, kus see taastumine on nagu kõige rohkem vajalik,  et saada tagasi ta nii-öelda loomulikule arengule teele. Et te olete nagu sookirurgid, põhimõtteliselt. Jah, seda võib nii võtta ja siin on veel üks,  üks asi, et kui inimesed lähevad sootaastamisaladel,  siis nad tihti lähevad siis, kui neid tööd käivad  või lausa hästi hästi alles lõppenud. Siis ma tuletaks siin samas kirurgi näide on hea,  et kui inimene tihti ta läheb operatsiooni,  siis vahetult peale operatsiooni ta näeb hulka halvem välja  kui enne operatsioonile minekut. Et see ka taastumine nagu võtab aega, aga me samamoodi nagu  me loome kehale võimalus, eks ju terveks saada. On see siis soode puhul, kui me anname talle vee tagasi,  siis me anname talle võimaluse terveks saada. Võrreldes kunagise kuivendamise hooga on praegune taastamine  väga aeglane protsess. Kui vahepeal kuivendati Eestis 50000 hektarit soid aastas  siis praeguseks on kokku suudetud taastada vaid 20000  hektarit peamiselt Euroopa Liidu toel. Ning ega Eesti inimene alati ka ei mõista,  miks maad taas märjaks tegema peab. Kuigi inimesi ausalt öeldes väga ei häiri,  nagu looduskaitsealade sees kraavide sulgemine  ja tihti nad ei pane seda isegi tähele. Suures osas, mis häirib inimesi, on, on raied,  mis kaasnevad nende töödega. Et näiteks on vaja masinatele teha, eks ju,  sihid sisse, et nad saaksid üldse minna seda kraavi sulgema. Või siis mõnes kohas on Eestis ka taastatud,  päris lage sood siis kuivendus, noh, esimene mõju  või nõrgem mõju on tavaliselt lage soo metsast. Ta kasvab metsa. Aga meil on päris palju liike, näiteks linnuliike,  kes elavad ainult lagedates, soodes neid lagedaid soid,  me oleme kõige rohkem kaotanud. Aga kui me tahame siis lagedat sood kiiresti tagasi saada,  siis me peaksime selle metsa maha võtma. Ja kui see looduskaitseala sees, noh, see on raie nagu raie. Siis see häirib inimesi, et mis nüüd toimub,  eks ju, mis siin, kui eriti, kui me mõtleme,  mis väljaspool kaitsealasid toimub, eks ju  ja inimesed on väga tundlikud. Taastajad ise nimetavad sellist tööd kujundusraieks,  sellega kujundatakse taastatavat kooslust lagedaks,  et soo saaks taastuda. Maha võetud puid aga metsast välja ei toodagi. Ehk siis ikkagi see vana tõde, et üllatus,  üllatus, meil ongi kõik ikka tegelikult vaja,  mis looduses on. Jah, ega sellest me saime aru, siis muidugi kui me olime  väga suure osa nagu ümber muutnud selleks üheks kitsasse  raami surunud siis me hakkasime nägema, et järsku nüüd  teised hüvede, mis meil nagu tulid kuidagi tasuta see puhas  vesi või et see hakkab ka otsa ajama, et kaevud saavadki,  jäävadki kuivaks, kui me ka kraavid kaevame  ja jõed süvendama, nii et see teadmine ja see tagajärjed  need kõige avaldumine võtab ka aega. Et see, ma arvan, et see tegelikult võtabki võib-olla sadu,  sadu aastaid, mis inimese jaoks on hästi pikk aeg,  eks ju. Mis on soot aasta ja rõõmud ja mured, kuivõrd sirgjooneline  see tee on? Eks ta on üsna üsna käänuline. Noh, laias plaanis on meil Eestis looduskaitsealad viiendik  Eesti pindalast, eks ju, no siis on neli viiendikku On nagu  elu väljaspool ja tegelikult meil Eestis seal väljaspool looduskaitseala,  siis toimub tegelikult intensiivne kuivendamine  ja edasi ja ka nende kuivendussüsteemide uuendamine on üsna  suures mahus. Tegelikult on umbes üks kolme see suhe, et üks hektar,  mida taastatakse ja kolm kuivendatakse kõrval  ja need piirid on meil väga selgelt looduskaitsealade piiridega,  et meil olnud juhtumeid, kus meil on kaks kopu mõlemal pool kraavi,  mis on piir üks siis paneb kraavi kinni ja teised pool,  siis kaevatakse kraavi lahti. Täitsa Andres ja Pearu. Jah, mõnes mõttes seda küll, et nii-öelda tehniliselt me  oskame seda tööd päris hästi teha, et suur väljakutse nagu  tuleviku mõttes ongi, et kuidas saada seda taastumist nagu  väljapool looduskaitse nii-öelda juriidilist süsteemi ennekõike. Sest seal, kui me läheme looduskaitsealast välja,  seal on kohe võistlus teiste maa kasutusviisidega. Kuidas te saate aru, et teie töö on vilja kandnud,  et soo on hakanud taastuma, mis need paranemise sümptomid on? No esimene märk ongi tegelikult, et veetase tuleb üles,  see juhtub väga kiiresti, kui kraavid pannakse kinni,  vihma sajab siis nädala jooksul või isegi niimoodi,  ehk siis see lirtsumine jah, täpselt läheb märjaks  ja sood üldse defineeritakse selle järgi,  et see on ala, kus tekib turvas, turbateket me ei näe selles  mõttes füüsiliselt ja see võtab nii kaua aega,  et me ei saa ka nii-öelda tavalises inimlikus mastaabis mõõta. Küll, aga me teame turbuuringutest, millised taimed  moodustavad turvast. Et kui me näeme näiteks pilliroog, on selline  või turbasamblad rabades. Et kui me näeme, et ikkagi turbasammal on tulnud kogu  sellele alale lausaliselt või siis pilliroog,  noh siis me eeldame, et, et see on sobilik tingimused nüüd  ka selle turba uuesti moodustamiseks. Ja see on tähendab siis, et soo on jälle elus  ja ladestub turvast seob süsinik õhust turbas. Ehk siis kus suitsu, seal tuld ja kus turbas hambalt seal  võib-olla tulevikus ka turvast. Milline peaks inimeste suhtumine olema märgaladesse? Arvan, et see võiks ja peaks olema tasakaalukas. Kui me räägime inimeste kui külaliste hulgas soos,  et siis me võiksime panna iga sookülastuse juurde  ka sellise lõpplävendi, et millest rohkem aastas inimesed  sohu ei pääseks, et sool oleks jaksu taastuda. Me oleme ise osakene loodusest ja nii tuleb  siis ka soodesse suhtuda, et me võtame seda kui võrdväärset  partnerit alati enda jaoks. Me oleme harjunud mõtlema eestlastest kas metsa  või mererahvana või minu poolest ka põllupidajatena. Aga vaadates, kuidas üha enam kasvab kohalike elanike  protest turbatootjate vastu see näitab, et neil on oluline  ka soo, oleks nende lähedal ja, ja nende ber  ja ta elaks. Olgem ausad, ega me kõiki soid Eestisse ei taasta,  aga osad ikkagi võiksime taastada ja hoida neid ennekõike,  mis meil veel alles on. Praeguseks on saanud rabalaukas ujumisest,  tugev loodusarmastuse ja loodust rismi sümbol. See võib tulevikus olla ka palju-palju enamat,  aga seda ainult siis, kui me eelmiste põlvede poolt tehtud  vead ümber pöörame. Tooma soo katsejaam asutati 111 aastat tagasi  ja siis olid hoopis teised ajad. Siin õpetati, kuidas maaparandajad saaksid soid kuivendada. Tänapäeval jagatakse siin majas aga hoopis infot  selle kohta, miks looduslikud sood meile  nii väärtuslikud on.
