Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate teadusuudisteminuteid puust ja punaseks, minu nimi on Sandra Saar ja sel nädalal on stuudios zooloog Randel Kreitzberg kellega me lahkame eluslooduse teemasid. Ja tänaseks saateks oleme välja valinud ühe sellise uuringu, kus teadlased selgitasid välja, et Antarktika liustikualune pakatab elust. Ja kuigi Antarktika liustikud laiuvad üle pea ühe koma Kuue miljoni ruutkilomeetri siis tegelikult on sealsed sest keskkonnatingimustest üsna vähe teada. Miks nii randal? Ma arvan, et keskkonnatingimustest üht-teist isegi on, aga just nimelt selle elustiku poole pealt sest keskkonnaproove on palju lihtsam võtta kui mingisuguseid elusorganisme kinni püüda ja, ja selle töö, mis on siis hiljuti avaldatud teadusartikkel, selle selline erilisus seisnebki selles, et nad võtsid konkreetselt elusloomade proove seal. Uuritud varasemast neid liustike aluseid meresid ja näiteks filmitud ja, ja siin on mingi äkki aasta tagasi ma rääkisin Arko Oleski ka samas saates, kui oli üks uuring, kus filmiti sellist, seda jääalust ja nähti, et keegi seal liigutab keegi selle ujub ja vaadata, et mis liigid seal on. Aga nüüd on siis astutud samm edasi. Väga oluline samm, sest ega sa seda elusloodust teisiti uurida ei saa, kui sa pead ikka need loomad kätte saama, neid laboris määrama liigid on tihti väga raskesti määratavad puhtalt pildi läbi. Et, et see on väga põnev, uus, selline ekstreemsetes tingimustes. Ekspeditsiooni tulemusena saadud teadmine, et mis seal veealuses jääaluses sügavas pimeduses toimub. Kuidas nad said sinna sügavale jää jääalusesse pimedasse, maailma? Levisid tõenäoliselt ja, ja tõenäoliselt juba juba väga paljude sadade tuhandete aastate käigust. See konkreetne uuring oli, kui palju ta sealt merepiirist oli, päris mitu kilomeetrit oli sellisest lähimast alast, kus, kus päikesevalguses veel vee alla jõuab. Et, et see oli veel suhteliselt lähedal, aga seal nüüd nii-öelda sinna need suured liustikud, mis sinna mere kohale ulatuvad, et nende liustike alused mered tegelikult on ju sadade kilomeetrite laiused. Ja seal seda elu on tohutult seal suures osas uurimata, nii nagu kunagi olid uurimata näiteks süvikud ja ka näiteks ookeani põhjas olevat need piirkonnad mandrilaamad kokku puutuvad ja kus on selline suur rõhk ja, ja päikesevalgus sinna ei ulatu. Praegu on siis need Antarktika jääalused aladel uurimata. Ja tegid seda süsiniku trapeeringut ka, et leidsid, et need loomad olid seal juba mingi 6000 aastat elanud. Eks tõenäoliselt, samm-sammult. Evolutsioon toimub ka loomulikult hoovused, kõik need igasugused aine ringed, et eks nad niimoodi samm-sammult sinna levisid ja ja võib-olla võib-olla isegi õige öelda, et päris täpselt me seda ei tea ja järgmised uuringud võib-olla oskavad nendele osata. Aga me räägime siis loomadest, kes sealt leiti, mitte taimedest. Ja no muidugi, nad on sellised suhteliselt vale nii-öelda algelised, aga, aga mitte just imetajad ja, ja meile tuttavad loomad, sammalloomad näiteks kes on sellised natukene, võib-olla korallide või kästnud sarnased. Sellised kolooniates elavad väikesed loomakesed, osadel neil on ka selline lubitoes sarnaselt korallidele, et, et nemad näiteks elavad seal maailmas on 5000 samal loomaliiki isegi Eestis on mõned liigid. Ja sealt siis leiti merepõhjast ka. Aga aga jah, mida, mida nüüd siis teadlased rõhutasidki on see, et palju aega, noh, nii nagu süvikutaja ja nendesamade mandrilaamade kohtumispaikade kohtagi sellel meresügavustes arvati, et seal on põhimõtteliselt elu tühi see, see meri aga leiti ootamatult suur elurikkus ja, ja noh, mis siis neid siis seal toidab, kas toit tuleb seal hoovustega või see tõstatas praegu rohkem küsimusi, kui ta vastas, see uurimis Kokku avastasid teadlased siis 77 liiki, mis liustike all end peidavad. Seda vist tegelikult on päris palju. Ja, ja absoluutselt, mida tihtipeale muidugi ei teata, on see, et aastas leitakse maailmale sadu ja tuhandeid uusi liike. Kogu aeg, et ma ei tea, kas need liigid, mis sealt leiti, nad ei ole tingimata vist uued liigid, vaid lihtsalt leid lihtsalt ei teadnud, et nad enne seal ja, ja aga ma arvan, et seal on kindlasti terve hulk ka nendele spetsiifilistele tingimustele kohastunud liike mis on nagu Emmdeemsed, mida kuskilt mujalt ei leia. Sest näiteks nagu siin kirjutati, et vee temperatuur on seal miinus 2,2 kraadi mis seal siis alla jäätumis piiri ja noh, seal on võimalik tänu tänu soolsusele ja, ja mingisugustele tingimustele, mis seal Antarktikas siis valitsevad. Et paljud-paljud, sealsed näiteks kalaliigid, nendel on veres veresarnases vedelikus sellised molekulid, mis takistavad siis külmumist. Sellistes tingimustes võib-olla väga ekstreemne ja keeruline ellu jääda meile tuttavatel loomadel. Taimedega vetikad Antarktika liustike all ei ela. Ma ei mäletagi, et kas nemad leidsid, aga arvatakse, et just nimelt need kuskilt peab see esmane tulemuseni elda. Primaarne tootmine või primaarne toit, primaarproduktsioon, milleks tavaliselt on toimed. Ookeani süviku põhjas võivad olla ka näiteks mingid kemosünteesivad organismid aga nemad seal vaatasid, et uskumatu, oli see palju filter organisme elas seal ehk siis sellised loomad, kes filtreerivad veest endale toitu välja. Tavaliselt üheks selliseks toiduks on siis vees hõljuvad vetikad ja arvata on, et võib-olla hoogustega ikkagi sinna liigub. Et kas varasem uuring, kus siis eelmisel aastal või millalgi siis filmiti seda ookeani põhjaelustikku seal siis ka nemad arvasid, et, et tõenäoliselt on seal mingisugune selliste hoovuste süsteem. Võimalik, et seal noh, okei, kui see liustik on 200 meetrit paks, siis tõenäoliselt seal pragusid ei ole. Samas võivad olla äkki mingid praod, kust siis suveperioodidel mingisugust vett sisse sulab? Ma arvan, mingisugused põnevad hüdrodünaamilised süsteemid, seal seal meres toimuvad. Meil on nüüd teada tänu sellele uuele uuringule, et 77 liiki vähemalt elab Antarktika liustike all. Aga mis me tegelikult selle teadmisega nüüd peale hakkama See kõlab natukene selliselt, võib-olla populistlikult, aga, aga see on taaskord üks äsja avastatud keskkond, mis on samal hetkel ka meie tugeva inimsurve all. Et liustikud on taandumas, suured liustikutükid seal kümneid kilomeetreid, läbimõõdus murduvad Antarktikas igal aastal, nende liikumisi jälgitakse. Ja see keskkond, mida alles õpitakse praegu tundma, mille kohta me saame alles esimesi teadmisi on samal ajal juba hävimas. Ja häbi ma saan see sisekliimamuutuste tõttu või jah, suuresti küll sellepärast et siin tekib, tekib sellega seoses nagu palju küsimusi, et sa küsisid, mis selle teadmisega peale hakata. Hea teadmine on see, et kes on näinud Jurassic pargi filmi, siis seal on selline ütlus, et elu leiab tee life, Fainzouey. Hea teadmine on see, et elu suudab, puhasta mitmesuguste äärmiselt ekstreemsete tingimustega. Aga suure tõenäosusega on inimese poolt tekitatud muutused piisavalt kiired, et sellega kohastumiseks jääb sellest evolutsioonikiirusest veits vajaka. Et on ühest küljest hea teadmine, et elu suudab kohastuda selliste oludega ja ta on sinna suutnud levida. Aga halb on see, et me peame koheselt hakkama mõtlema selle peale, et kuidas me seda elu seal ei hävitaks. Nii et ei ole halba ilma heata või vastupidi head ilma halvata, mõnikord ikka on. Aga mitte siin, on nii ja naa. Ja aga meie aeg on, tänaseks on läbi, aitäh, Randel stuudiosse tulemast ja aitäh teile, head kuulajad ja kohtume teiega juba homme. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
