Ööülikool. Meil on loodust vaja aga kas loodus või meid on vaja, me suudame luua, suudame ka väga kiiresti kõike hävitada. Tegelikult kaovad putukad ja loomad, siis me oleme hädas. Kui kaovad inimesed, siis putukad ja loomad ei ole hädas. Koole. Ökoloog Liisa Puusepp Pimesinik Erki Nomanis kõnelevad teemal, kas ainult mesi? Tere, mina olen Liisa Puusepp. Ma olen ökoloog ja mesilastega seotud läbi mee uurimise ja linnamesinduse propageerimise ja Tallinna Ülikooli katusel, siis mesitarude eest hoolitsemise kaudu, et ma otseselt mina, mesinik ei ole. Mina olen Erki Nomanis põhitöö. IT, õpetame küberturvalisust, hobi on mul mesindamine ja siis sellega seoses, kuna see viib mind igale poole üle Tallinna, siis mina olen Tallinnas katuse mesinik ja sellega seoses on mesilat erinevates paikades katustele. Ja täname. Ühelt poolt me räägime jah, et miks meil mesilasi vaja on, miks nad linnas head on, sest see ilmselt hirmutab paljusid inimesi ära, et mesilasi linnas pidada, et kuidas ja miks ja see on kindlasti ohtlik ja paha ja sealt saadud mesi on ka tohutult mürgine. Me jõuame selleni. Aga kui minna mesilaste tähtsuse juurde mesilastest rääkimise juurde, et nii nagu ma ennem ütlesin, et mina ei ole mesinik ei ole ma entomoloog, ehk et see inimene, kes putukaid uurib, aga minu jaoks siiski mesilased on sümbolloomad räägime mesilaste jaoks või mesilastelt pärast. Ehk et seda, et kuidas meie inimestena käitume, kuidas meie saame neid mesilasi hoida ja tegelikult tervikuna ja laiemalt putukaid hoida. Sest mesilased on putukad ja tervikuna, kui me jõuame selle juurde, et miks me nendest rääkima peame või või miks nad nii olulised on, siis paraku taustalt ökoloogina. Ma pean tunnistama, et me oleme ikkagi katastroofi äärel, kui mitte selle sees looduskatastroofi sees, et siia juurde kohe tuua bioloogilise mitmekesisuse kadu, liikide hävimine, kliima soojenemine ja kõik muud sellised hirmutavad nähtused, mis meil siin paralleelselt toimuvad, aga täna nüüd see viimane hetk, kus ma ütlesin probleemid, et keskendume sellele, miks meil on toredad putukad nagu mesilased, miks nad meile on mõnusalt ja vajalikud ja mida meie inimestena siin saame teha selle jaoks, et mesilastel ja kõikidel teistel putukatel oleks hästi hästi mõnus elada seepärast, et nemad toetavad, aitavad meid elada, meil olla meil elu nautida. Ja kui, kui nüüd tulla tõesti selle juurde, et miks meil mesilasi vaja on või mida nad teha aitavad meil siin igaüks, kuulaja saab mõelda oma hommikusöögi peale. Mida te täna sõita millist roogade nautisite, millised värvid selle söödi juures olid, millised lõhnad selle söögi juures olid? Millisedmaitsed selle söögi juures olid, mida te tajusid, mida te kogesite mis iganes sama hommikusöögiks või lõunasöögiks täna igapäevaselt, mida sa sööd? Sealt enamus väga-väga suur enamus on sinu toidulaual tänu just mesilastele ja ka teised putukad kindlasti toetavad seda, aga väga, väga suurt rolli mängivad selle juures just mesilased. Võtame õunad, marjad, kõik muud mõnusat viljad, kuna mesilased tolmeldavad õisi, tänu sellele need viljad valmivad ja tänu sellele sa seda moosi süüa saad. Tänu sellele sa kohvi saad juua, tänu sellele sa teed, saad juua. Et tegelikult see nimekiri on tohutult tohutult pikk, mille peale Me hommikust süües ja tavaliselt tegelikult ju ei mõtle, eks ju. Kuidas see roog sulle lauale on tulnud. Kui mesilased kaovad, siis inimeste elu ikkagi väga-väga raskeks, meil läheb ainuüksi, kui me mõtleme selle toidu peale, eks oma hommikusöögi peale, et et seal see, kuidas on putukat ja sealhulgas siis mesilased sellesse panustanud, et see on väga suur roll on mesilastel. Ja kui te vaatate enda riided ka seljas, et puuvillast riided teil seljas jälle, kuidas see puuvill teieni jõudis jälle tänu tänu putukatele laiemalt. Et see on üks aspekt, miks meil on vaja mesilasi, miks nad on head, kasulikud ja vajalikud, hästi egoistlik, võib-olla inimkeskne. Aga läbi selle, nad toetavad ökosüsteemi tervikuna, mitte ainult inimene ei söö seda õuna, mitte ainult inimene ei söö mustikate ja pohla, ta on toiduvõrgustikus igal pool omal kohal, lõppedes sellega mesilased ise on toiduks kellelegi, mõned linnud tulevad ja söövad neid. Omakorda, kui üks mesilane hukkub, jah, üks väike mesilane hukkub kuskil korjeteel siis kukkudes siis sinna maapinnale lagundavad, leiavad sealt mullast ülesse ja läbi selle omakorda on juba muld viljakam ja toetatud, nii et see ringliiklus on hästi-hästi suur ja mitmekesine jätkates veel väga egoistlikult või selliselt inimkeskselt siis majandusellu ma ei hakka siin numbreid nimetama, need on miljardid dollarid, mis on välja arvutatud, et kuidas siis putukate hulgas siis ainuüksi mesilased panustavad majandusellu. Ja siin jälle me ei räägi mitte ainult meemüümisest, et kui me mõtleme tihti mesilaste peale kaks võib-olla emotsiooni, mis pähe tuleb, mesi mida enamus inimesi siis naudide sööb. Ja siis see vastik sutsamine, mida kõik väga millegipärast pelgavad, aga sealjuures on see panus majandusellu on oluliselt suurem ja mesindussaadusi on ka oluliselt rohkem kui ainult see mesi. Ja me ei saa siin pidama jääda ainult nende mesindussaaduste peale, et mesi võib olla vaha taruvaik. Need on need kolm põhilist asja, aga jälle, et me läheme, astume jälle sammu väljapoole, tuleme selle hommikuse jutu juurde tagasi, et tänu mesilastele ju saab õunapuuaiapidaja õunu müües oma kasumit teenida, oma heaolu tagada või toome sellise hästi suure ja ekstreemse näite, mandli suured istandused, et sinna juurde viiakse massiliselt mesitarusid, et mesilased siis tolmeldaksid neid mandlipuid seal ja tänu sellele siis okei, me saame siin mandleid süüa, aga mandlipiima roll inimese toidulaual on kasvamas ka, et jälle selline panus majandusellu mesilaste kaudu, et tõesti siin ei hakka neid numbreid nimetama, kui palju dollareid või eurosid tänu mesilastele teenitakse. Ja mõneti siin on võib-olla üle kasutada. Ta on see koht, just kui me räägime mandliistandustest. Et siin on mandliistandused, on meeletult suured ja, ja transporditakse siis väga palju tarusid sinna juurde. Ja kui te olete näinud filmi moodan Hani, siis seal on üks seen, kus on mesilaste sumin, tõsiselt mõnus, nauditav suvine suvine mesilaste sumin. Ja siis filmitegija poole pöördub mesinik ja see oli ikka suurmesinik gigamesinik. Ja see mesinik ütleb, et kuuletajad, mis hääl see on ja on hetkeline paus ja kui mina seda filmi vaatasin, siis minul olid tunne tooma, kuulen looduse häält või, või putukate häält, see on nii mõnus südasuvine, häälsn sumin, mõnus on hetkeline paus ja see gigamesinik ma ei tea, kui paljud arusitel tõepoolest seal mandliväljadel oli. See on raha hääl. Ehk et siin on selline probleemkoht meil õhus, et kui palju me tahame päriselt teenida tänu mesilastele, et kas nad aitavad meil rikkaks saada või nad aitavad meil elus püsida ja meie igapäevase sellise mõnusa ja hea toidulaua katta. Kui me läheme veel edasi, et miks need mesilased ikkagi head on ja et majanduselu loodushoidu, ökosüsteemi hoidmisesse tervikuna aga hoiavad nad koos ja panustavad nad kogukonna loomisesse sõprussidemete loomisesse inimeste endi vahel. Me oleme kokku saanud, meie vahel on tekkinud tutvumine, sõprussidemed tänu mesilastele. Mesindusalased, seltsid, ühingud, Nendel inimestel, mesinikel on üks ühine huvi, neil on midagi, millest rääkida, nad ennem ei tundnud 11. Aga selline mõnus kogukonna looja ja hoidja on üks väike putukas. Ja toon siia juurde veel ühe aspekti. Kui ülikoolis on ka varem räägitud sellisest kontseptsioonist nagu ökosüsteemi hüved või ökosüsteemi teenused see on karmilt öeldud, võib-olla ökosüsteemi hüved on selline pehmem väljend, aga need on sellised hüved, mida loodus inimestele Tube või pakub. See on kontseptsioon, mis on loodud majandusinimeste jaoks ennekõike, et nad mõistaksid, et loodus on midagi enamat kui tihumeeter puitu või mustikas metsas või üks seen metsas või siis kala ookeanis, et loodus on midagi enamat. Ja selle ökosüsteemi hüvede kontseptsiooni juures on kultuurilised hüved. Üks selline hüvede klass, liik mis viitab sellele, et loodus pakub meile peale asjade peale käega katsutava ka naudingut õppimise kohta teaduse tegemise kohta. Et minu näiteks mina olen teaduse taustaga ja mina olen hakanud mett uurima ja mul on loodusmesilaste näol pakkunud seda hüve või seda võimalust, et mina saan rahuldada oma teadusliku sportliku uudishimu just läbi selle, et ma olen saanud met uurida. Ja see on see jah, selline kultuuriline hüve, sealhulgas kas või mesilaste panus fotograafiasse filmidesse, filmide loomises, enne me siin ka ühest filmist juba rääkisime. Mis iganes kunsti. Miks Pärn on Poola rahvuspuu? Kui te kujutate ette kesksuvel pärnade õitsemise ajal pärnapuud, mis selle pärnapuu ümber toimub, esiteks ja see ümbruse natuke õhk on natuke selline kleepuv hektarist Se maru magus, mõnus lõhn, mis selle pärnapuu juures on ja seal on maru mõnus sumin. Sellepärast et mesilased käivad siis pärnaõitel nektarit kogumas ja see sumin on ahvatlenud, see sumin on andnud kunst inimestele loomeinimestele inspiratsiooni, istuda, seal pärnapuu all, luuletada, maalida, laule luua mida iganes, sellist kunstiväärtusliku seal pärnapuu juures teha, aga justesse sumin on loonud sellise atmosfääri sellise tunde, et seal on seda kunsti hästi mõnus luua. Ja see on ka see jälle, mida mesilased meile pakuvad. Seepärast, et mesilased loovad selle atmosfääri sinna pärnapuu juurde inspiratsiooniallika kunstiinimestele ja seda siis nimetatakse võib-olla jälle siin karmi sõnaga ökosüsteemi hüveks sinna alla kuuluvaks, kultuuriliseks hüveks. Juhan Liivilt. Ta lendab mesipuu poole jälle, kust Juhan Liiv on inspiratsiooni saanud või kui te mõtlete lastelaulude peale, kui palju on lastelaule tehtud sõnumiga summ-summ-summ-summ-summ? Unelaulud ja jälle see inspiratsioon on saadud kuskilt loodusest ja see rida võiks jätkuda siin väga, väga pikalt, et milleks ikkagi meile mesilased head on, miks nad kasulikud on, miks meie tõesti võib-olla mõnes aspektis egoistlikult neid vajame, aga kuidas nad tervikuna ka ökosüsteemi sellise tervena hoiavad? Veel kord siis, et olen Erginaamanis, aga kuidas minu mesindussaaga algas, oli üldse mitte eestist pärit, vaid kui käisin 2009 2010, masu ajal Uus-Meremaal aasta aega ja siis teine kliima, teised olud, kõik on rohelisem, päike, kollasem ja talvituma toodi mesilased ühte kohta, kus me siis paiknesime ja iga hommik sealt mesi taludest mööda sõites. Siis tekkis selline kinnisidee, et koju tulles ma pean hakkama nendega tegelema. Jõudsin 2010 detsember tagasi ja järgmine kevad otsisin tuttavate juurest, et kes oleks nõus mind natuke õpetama, leidsin endale kaheksakümneaastase mesiniku õpetajaks ja sealt see pidu nii-öelda algas. Et need võtted, mida tema toona mulle õpetas ja mida ma täna kasutan, väga erinevad. Et see juba näitab, et see põlvkondadevaheline teadmine ja et kuidas putukad siis mesilased viivad kokku erinevaid inimesi erineva taustaga. Et see on nagu imeline, lihtsalt sellest edasi. Algselt üritasin mesilasest aru saada. Seni nüüd 10 aastat hiljem ütlen, et tegemist on naistega, kõik mesilased, naised ja neist teinekord ei ole võimalik aru saada. Nii lihtne ja loogiline, see ongi. Aga linnamesinduse koha pealt linna sattusime esindama kogemata, kuna tekkisid sellised nõrgad pered, kelle järgi oli vaja vaadata. Ja siis üks selline soovitus, kuidas mitme esindada on tegelikult, et ärge poputage, nõrkasid peresid, vaid pidage tugevaid mesilasperesid. Olin noor ja roheline, seda ei uskunud. Ja siis nii mõned mesilased linna triin. Tuli välja, et oli hea mõte. Kui toona 2012 oli üks pere linnas, siis nüüd hetkel on 30 ringis neid ja üle linna laiali. Sellised prominentsemad kohad on siis Tallinna Ülikooli katus, siis on Nordic katel foorum. Et kes siis oli huvitatud mesilastest ja nüüd eelmisel aastal LHV pank soovis mesilasi oma katusele Öeldakse, et katusel, kuidas sa saad nendega tegeleda, et jube raske ja et neil ei ole mitte midagi seal korjata. Aga kõik unustavad ära selle, et mesilased lendavad. Tegelikult neil ei ole näiteks kaheksas korrus üldse mingi probleem teinekord suure tuulega jah, et nad võivad triivida tarust eemal, aga nad leiad selle taru ülesse. Ja hea selline näide on tehtud loomkatseid mesilastega, 26. korrus on see, mis jääb siis laeks, et sealt ülespoole ei ole mõtet siia, siis tuul muutub nii tugevaks juba mesilased ei saa tarusse tagasi. Linn on esindusest veel kõik räägivad, et hunt, klaas, betoon, mitte midagi meil ei ole. Tegelikult need linnad on väga rohelised, et me saame öelda, et me oleme õnnelikud, et meil nii rohelised linnad on. Et mujal maailmas sellist rohelust nii nii väga ei kohta, et seal on tõesti niimoodi maja majas kinni, neil on pargid, meil on teeeraldised ringteede keskele rohealad, kõik istutatakse taimi täis. Et see siis omakorda veel mesilaste ja vaatenurgast on see, et looduslik konveier, mis ta mesilased teatud perioodidel see looduslik konveier katkeb, et mesilastel ei ole midagi korjata siis linnades linna mesinikel on see õnnistus, et konveier võib-olla katkeb ainult paariks päevaks, kuid mitte midagi nektarit ei erita. Ülejäänud aja ütlevad märtsist augusti lõpuni Annell midagi alati korjata, kui mitte nektarit, siis õietolmu. Kui maapiirkonnas. Praegu vaatame, et enamus põldu, mis olid rapsi all või mingi muu kevadviljasordi all et need on kõik ära õitsenud ja neid võib nimetada hetkel rohelisteks kõrbeteks. Et seal ei ole mesilase mitte midagi praegu võtta. Aga kui meil on aiad, Need õitsevad, kui me ei ole neid niitnud, muidugi, siit on ka linnade üleskutse, õigun linnavalitsust, üleskutse, et alati ei pea muru olema viie sentimeetri peal peetud. Et sinna võib jätta mõned õied. Et umbrohi ei ole alati halb. Tegelikult umbrohi üks aspekt kasulikkus on see, et annab putukatele toitu ja teine on see, nende juured tungivad sügavamale maapinna sisse ja nad kobestavad ka mulda peale seda, kui nad hukkuvad. Et ei ole seda võilille vaja alati välja juurida. Jätkab ökoloog Liisa Puusepp. Ja võib-olla siit linnamesinduse juurest linnadest edasi minnes, et tõesti see niitmise temaatika tuletas mulle meelde selle mõtet, ennem ütlesin, et, et me räägime mesilaste jaoks või mesilaste pärast, et me mõistaksime mesilaste rolli meil siin ökosüsteemis. Ja kuna ma olen olnud seotud Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringuga viimased, et kaks korda, siis aastal 2018 ja aastal 2020 seal sees on küsimus, mis puudutab niitmist. Et kuidas inimesed Nad suhtuvad kahte erinevasse aeda. Küsitluses on siis kirjeldatud vastajale kaks erinevat situatsiooni. Üks on see, et linnakodanik või maaomanik niidab oma aeda iganädalased ja teine omanik aeg-ajalt, et justkui see aed näeb välja hooldamata, et kumba aeda te pooldate või kumma aiapidaja poolt justkui seisaksid, tab. Paraku tuleb tunnistada, et Eesti elanikud ikkagi on Enda arvates siis väga korraarmastajad. Niitmine on au sees ja arusaam sellest, et niitmata jätmine on kuidagi hea. Sellist arusaama Eesti elanike hulgas väga palju ei ole. Et see niitmata jätmine oma olemuselt ju toetab ökosüsteemi terviklikkust, pakub elupaika väga paljudele väikestele loomakestele, sealhulgas putukatele loob seda mitmekesisust, aga seda paraku ei nähta ja siin võib olla pisut kommunikatsiooni. Nüanss siinjuures, et et kui räägitakse niitmata jätmisest, siis ei tähenda seda, et su koduaed tervikuna On niitmata vaided, sul on kuskil aianurgad, majatagune, seal on sul pikem rohi, aga oma käiguteed loomulikult nii ta ära õigus lastele sulgpalliplats või jalgpallipäts, see, nii ta ikka ära. Aga siin just noh, linnakeskkonnas on see väga hea putukate mitmekesisuse toetaja, kui sul on taga, et niitmata ja Tallinna linn on küll selle otsuse õnneks vastu võtnud, et muru ei pea olema ilmtingimata lühem kui 15 sentimeetrit. Õnneks tohib olla pikem kui just jah, sul ei tule naabriga siis vaidlusi ja kaklusi, et paraku on need väärtushinnangud paljudel erinevad ja siis tullakse pahandama, et miks sul muru nii kõrge on. Ja veel toetades seda linnamesinduse poolt sellega, et ühelt poolt jah, et siin linnas ei ole korjepausi, et alati midagi õitseb, teine asi on see, et vegetatsiooniperiood linnas hakkab tavaliselt varem ja lõpeb hiljem, ehk et see korjeaeg mesilastele on pisut pikem ja see mitmekesisus, see, mida linn taimestikuga pakub, see mitmekesisus on oluliselt suurem, sest aedades ja parkides kasvab oluliselt rikkalikum taimestik kui seda võib-olla mõnes maakohas. Ja loomulikult me ei saa siin võrrelda Laelatu puis niiduga, aga pargid ja aiad toovad selle rikkuse ja toidulaua mesilaste juurde kindlasti linnas. Et see on see, mida tõesti linna puhul kardetakse, ehmatatakse, et linnas ei ole ju taineks. Ja üks asi veel selle muru osas, et me oleme harjunud, et muru peab olema roheline, siis tegelikult see niimoodi ei ole. Viimasel ajal on hästi selliseks mujal maailmas populaarseks muutunud aasalillede segu, mis kasvavadki sinna 10 15 sentimeetri peale ja nad ise hoiavad ära umbrohuleviku. Et Eestis ma väga seda kohanud veel ei ole, et mõned üksikud kohad on, kus on selline aasalillede segu külvatud Tallinnasse on isegi paar kohta ja seal on näha, et umbrohtu kui sellist ei ole, kõrgeks ei kasva ja on silmale ilus vaadata, on putukatele kasulik ja et see on selline nagu mõttelaad, et mida võiks nagu jälgida, et me pakume sellega putukatele toidulauda elupaika ja ise me ei pea selle pärast muretsema seda eite. Ühelt poolt jälle me hoiame kokku ressursse, et ei pea tööd tegema või pea siis kütust kulutama selle niitmise peale. Ja teiselt poolt on see meie kõigi jaoks lihtsalt. Ja üks järjekordne hirm linnas mesilaste pidamise juures on see, et linnaõhk on nii reostunud, et jumala eest, ärge seda mett kindlasti mitte sööge, et, et see on ju mürke täis ja väga-väga paha. Jällegi see on uuringutega ümber lükatud, et linnast kogutud või linnas valmistatud mesi, sest mesilaste poolt on täiesti söödav ja need uuringud, mis on tehtud Tallinna linna erinevate piirkondade mete kohta. Need kinnitavad, et see mesi on söödav, puhas ja rikkalik, rikkaliku osa juures, ma pean siin silmas botaanilist mitmekesisust, ehk et see, kui ma siin enne mainisin, et ma tegelen mee õietolmu uurimisega või meeuurimisega, siis just see õietolm on see, mida mina mee seest välja nopin ja ära määran, et milliste taimede õietolmuterad siis mee sees on. Kõikide taimede õietolmuterad on liigispetsiifilise kuju, suuruse ja mustriga. Neid saab mikroskoobi all kenasti ära määrata ja siis kirjeldada seda mee koostisse. See mesi nüüd pärineb pärnalt või selle mee sees on võilille õietolmuterad või põdrakanepi õietolmuterad ja see mitmekesisus linna mee puhul tuleb väga kenasti välja, et väga palju erinevaid taimeliike on siis ühe linna linna mee sees. Ja mürkide osas ka, et raskemetalle ei ole vähemalt Tallinna linna mee sees ja suurlinnades Londonis on mesitarud. Väike täpsustus, see tähendab, et raskemetalle analüüsides tuleb välja, et on olemas, aga nad on kõik alla piirnormide, mis on kehtestatud seadusega. Masin tuvastab ära mingit, aga see täpsusprotsent on selle masina vea protsendi suuruses, et on mõned raskemetallid, mida on nagu rohkem pliia näiteks üks selline, et autoosade kulumisest tekivad pidurikettad, mis seal iganes. Aga et kuna mesilane ise filtreerib selle suuremas osas välja, siis mee sisse seda siiski nii ei, ei satu ja võib öelda, et seal esimesest linnast kogume. Et see on siis siiski nii palju puhasete inimesele, ta kõlbab süüa. Aga just jah, et teised suurlinnad täpselt samamoodi, noh, Tallinn ei ole suur linn, aga aga kui me võtame suurlinnad, eks ju, et Pariis, London, New York Sydney katusel kõikjal mesitarud. New Yorgis on täitsa eraldi selline elukutsed linna mesinikuga katuse mesinik ja kuna New York on nii suur, siis on seal ka eraldi linnaosade kaupa võimalike erineval linnaosa, et osta Tallinnas on ka võimalik seda proovida, et Tallinna Ülikooli katusemesilasaadused või siis mesi sealt kõrvalt võtta LHV või siis Endla tänavalt või siis Astangust. Et kõik need mehed on erineva maitsega. Et juba põhimõtteliselt samas mesilase erinevatest mesitarudes mett võttes, siis võib tuvastada, et need mesilased ei ole käinud samas kohas, kus sele teised arvavad. Mesilased lendavad kaks pool kilomeetrit oma kodu ümber, et see teeb siis 12 ruutkilomeetrit ruudu, et kus nad siis käivad korjamas ja selles on väga palju erisusi, et hästi palju erinevaid taimi, kõik pered lähevad erinevas suunas, ei ole niimoodi, et kõik jäävad ühe ja sama aasa peal korjamas. Jah, ja Tallinna linnataimestiku mitmekesisus on piisavalt suur, et seda pakkuda, et noh, lihtsalt siia võrdluseks juurde, võib-olla Endla tänavamessi oli meil Roston Pärne kastan ehk et erinevad puud jälle õietolmu analüüsi põhjal, seda saab öelda Tallinna Ülikooli katuselt kogutud. Ja, ja seal oli ka pärna ja sarika Õialisi. See variatsioon on, on väga-väga suur, et mis linnast saab koguda, et just rääkida selle linnamesinduse kasuks, see ei tähenda seda, et maapiirkonna mesindus kuidagi alahinnata, täpselt samamoodi väärtuslikke ja hea hea toode tuleb meie jaoks toode mesilaste jaoks. Ja vajalik energiaallikas. Ja lisaks, et miks mesilased veel linnas head on, nad aitavad taimedel levida seemnete kaudu, sest kui õisi ei tolmeldajate, seemneid ei teki. Et 2018 olid mesipuud Kadrioru pargis ja ainult selle eesmärgiga, et seal looduslikult levivad taimed hakkavad hääbuma, et saaks seda mitmekesisust ja loodusliku pindalalt uuesti siis taasasustada, nende taimedega toodaksid rohkem seemneid, siis selle jaoks viisime mesilased sinna, et seal on nüüd hetkel on presidendi mesila. Ja siis on seal üks kolmandat generatsiooni mesinik, kette, kelle mesilased siis toimetavad edasi sellesama eesmärgi nimel. Kuna neid tolmeldajaid linnas on vähe, neid on, aga neid on vähe. Et siis võibki juhtuda niimoodi, et mingid kindlad liigid hakkavad hääbuma, sest nad eeldavad, et mingite putukad neid kindlalt tolmeldavad. Tavaliselt inimesed mõtlevad, et kuidas see mesi tekib. Et lihtne mesilane lendab õiele, korjab sealt nektari, läheb Tarv tagasi ja siis öeldakse lastele, et mesilane oksendab selle nektari välja. Tegelikult see nii ei ole. Mesilase ehitus on selline, et alammeepõis, millel on üks hästi spetsiaalne organ ehk lehtrike. Kui sellest lehtrikesest see nektar edasi läheb, siis ta suundub seedimisse sealt lihtrikesest teisipidi enam midagi välja vastu ei tule. Et kui mesilane käib, korjab nektarit oma meepõide ja selle väljutab tarus, siis seda me ei saa nimetada okseks, et see lihtsalt väljutatud nektar, mis antakse teisele mesilase üle ja see teine mesilane viib selle siis kärjekannu ja paigutab selle. Ja siis hakkab toimuma hektarist vee aurutamine, kontsentreeritud nektar, seda me nimetamegi Meeks. Nüüd see teekond, et sealt ühest mesilasest sinna kärjekannu jõuda, et siis see käibki mitu korda mesilastest läbinud korjad selle oma meepõide ja väljutavad selle meepõies jälle. Ja siis niimoodi me saamegi me, et saame kummutada müüdi, et mesi ei ole mesilaste okse. Ja teine asi, mis selle juures räägiti või arvatakse, et mett tehakse õietolmust, tegelikult õietolm satub mee sisse justkui kogemata, et mitte mesilane ei lähe korjama õietolmu, et sellest kuidagi vett teha, aga jah, et õietolm satub meie siis kogemata mesilane oma mesilase keha ju teate sellisena natuke karvane ja ta õietolmu kogub ka loomulikult eraldi suira tarbeks söögiks aga jah, et see õietolm satub meie sisse kogemata ja, ja läbi selle omakorda, et kui me meeproovi saame suhkrutest vabaks erinevatest muudest segavatest asjaoludest vabaks, et meile jääb ainult õietolm, siis läbi selle me saame loomulikult rääkida siis meie päritolust ka, et millistelt taimedelt nektar on kogutud. Ja siit ongi, et praegu on ka käimas uuring või selline eesti mee sõrmejälje loomine et kogutakse üle Eesti erinevatest mesilatest met ja siis saadetakse laborisse uurima, millest siis eesti mesi tegelikult koosneb. Et kuna meie floora on nii palju erinev, et linnades on üks Flora maapiirkondades on teine ja me ei saa öelda näiteks Lõuna-Eestis, et kas nüüd Lätti ja Valga ümbrus on ühesugune või ei ole, et tegelikult see hägusus on nii palju suur, et põhimõtteliselt me saaksime Läti mett Eesti mee pähe müüa aga seal tekivad erinevad nüansid, et Lätis on see floora jälle natukene teistsugune ja siis ongi, et saada seda täit pilti, et mida Eestis on võimalik leida üldse, et millised õietolmud, millised meed meil esinevad siis saadetakse Saksamaa laborisse ja siis sealt vastu tuleb selline komplekt tulemusi, et mille vastu siis me saame võrrelda, et kas tegu on meie meiega või ei ole. Millest algasid meeuuringud Tallinna Ülikoolis tolleaegses ökoloogia instituudis, mis praegu on siis ökoloogia keskus? Tõepoolest, pisut kriminaalne lugu oli see, kas see oli 99. aastal või 2000. Pöörduti siis meie poole ökoloogia instituudi poole looga. Et üks mesinik olla kaevanud teise mesiniku peale, mis Eesti kontekstis üllatav ei olegi. Et too üks mesinik müüb Eesti mee sildi all odavat Ukraina mett, et kuidas siis jälile jõuda, kas see Ukraina mesi on ikka ukraina mesi või on ta eesti mesi? Ja toodi siis ökoloogia instituuti meeproov, et teie ju teete õietolmu analüüsi küll ökoloogia instituudis tol ajal tehti õietolmu analüüsi järvesetetest aga mesi omamoodi ette ka. Ja siis ökoloogia instituudis tehti õietolmuanalüüs sellest meeproovist. Ja tulemuseks oli see, et sellest meeproovist leiti päevalille ja maisi õietolmuteri. Nüüd 20 enam kui 20 aastat hiljem Lõuna-Eestis ringi liikudes me tegelikult võime leida ka päevalillevalusid ja näeme ka maisi väga ohtralt. Aga 20 aastat tagasi ei oleks olnud, et eriti võimalik, et meie, Eesti meeproovi sees oleks siis päevalille ja maisi õietolmuterad olemas. Ma tõepoolest ei tea, mis sellest loost päriselt sai kasse, mesinik, kes valetas, kas ta sai kriminaalsüüdistuse, seda ma ei tea, aga Eesti Ekspressis muide see lugu ka ilmus, minu meelest oli see aastal 2000, et võite arhiivist välja otsida, et, et seal on ka õietolmuteradest täitsa fotod olemas selle artikli juures aga sellised petukaupa õietolmu analüüsi kasutades saab, saab selgeks teha küll, kui vaja, aga just tulles selle taimestiku mitmekesisuse juurde, et see on väljakutset nõudev harjutus küll, et tõesti, et kust see piir panna, et kas on läti mesi või eesti mesi või Soomenesi ilmselt jah, me saame leida loomulikult mõned indikaatortaimed küll ja Eesti piirkonnas ka me saame mõnel moel seda öelda, et tahavad seal Lääne-Eestist rohkem see mesi või Ida-Eestist aga aga eesti taimestik on küllalt mõnusalt mitmekesine, et väga selget piiri panna ei saa, aga, aga selliseid keskmisi näitajaid kindlasti me saame välja tuua. Mis mind köidab, on see, et iga aasta ma õpin midagi juurde, et mesilastega on niimoodi, et sa ei saa ükski aasta tehas samu asju, samal ajal et mesindus on väga meil ilmastikust sõltuv. Viimased kaks aastat on olnud sellised hilised kevadet, enne seda oli väga varajane kevad, kõik need tööd, mina olen hobimesinikke, kes käib töö kõrvalt mesindamas ja tegelikult ma peaks planeerima oma aja ära, et kuna mesilastega tegelenud, kuna ma nendega ei tegele. Mesinikud räägivad, et mesinik teeb tööd enne jaanipäeva ja mesilane tööd peale jaanipäeva tõlkes pannes on see, et enne jaanipäeva on siis see aeg, kui pered kasvavad maksimaalse suuruse peale. Ja kui mesinik nüüd tööd ei tee, siis nad lihtsalt sülem Levad ja siis mesinik kaotab sellega oma toodangus. Et seal on läinud pere sülemi pool saaki kaasa. Ja siis ongi, et viimased kaks aastat on õnnestunud niimoodi, et minimaalsete sulamitega tegeleda. Aga kõik see muu, mis sinna kõrvale tuleb, et see tegevus, et kuidas seda pere hooldada ja kasvatada võimalikult suureks selleks peakorje ajaks, mis praegu hetkel käib. Sellega saab iga aasta midagi uut jälle selgeks. Siinkohal jätkab hobimesinik Erki Nomanis. Mina kui noor roheline mesinik, et mesilasi juurde saada, käisin sülemid korjamas ja siis tuli kõne Tartu maantee kaks ees, sülem trammipeatuse juures käisin, korjasin selle sülemi kokku, panin sülemi kastile kaane peale ja hopsti rõõmsalt kodu poole. Aga noh, Tallinnas on ju head teed meil. Ja siis liivalaialt mööda alla sõites läksin üle trammiteest ja mida see kasti kaas tegi? Hüppas alt ära. Siis mul ikka auto mesilasi täis, tõmbasin siis selle mesiniku mütsi pähe ja sõitsin edasi. Aga Pärnu maantee ja liivalaia ristmikul punase fooritule taha jõudes sõitis kõrval politseiauto. Vaatas mulle aknast sisse, vangutas pead ja sõitsime rahulikult siis edasi. Selle peale minu 80 aastane õpetaja, noh siis ta oli juba 84, ütles sellega tantsima, hakkab. Kui ma ei teadnud, et sa pead mesilasi Tallinna linnas, ma mõtlesin just, et küllap sa kusagil maal elada, mesinik peab ikkagi maal elamu, on selline stereotüüp, aga nüüd eks Verki Nomanisse keset Tallinnat, nagu sa ütlesid Endla tänaval. Ja teistpidi sa lähed, küberturvalisuse spetsialist, et sa istud oma arvuti taga, näiteks sa lahendad mingisuguse probleemi kirjutanud midagi näiteks ja siis järgmisel hetkel 10 minutit hiljem sa tegeled mesilastega, et kas sa siit ka mingisugust silda oskad leida, et kas see mesilaste pidamine on kuidagi aidanud sind kui iide tegelast mingisuguse probleemi lahendamisel või see on lihtsalt ütleme niimoodi, et ühte tööd tehes puhkad teisest nagu ütles, kui Maasing kunagi, et kuidas ta nii palju jõuab. See pilt oli suht, et täpne, mis sa kirjeldasid, et tõesti see niimoodi on, et ma teen kella neljani tööd ja siis pastakas kukub ja jooksen mesilasse. Midagi teha ei ole, sest ma üritan vältida tipptundi, sest linnas tipptunni ajal liikuda, nagu me teame, on natuke keeruline ja minu peamised pere mesilad ongi linnas erinevatel katustel. Aga mis see on nagu õpetanud, on see, et jube kiiresti saab selgeks, et mis sul vaja teha on. Natuke oskad oma asju ette planeerida. Ja teine on see, et mesilaste juures ei saa närvis olla, et kui sa tuled närviliselt töölt ja sel ajal, kui sa mesilasse jõuad, sa oled jube rahulik. Mesilased saavad aru, et kas sa oled närvis või ei ole, kas sul on kehv päev olnud või mitte ja vastavalt karistatakse seda siis turgutavate nõelamistega. Tegelikult see IT on, osaliselt on ka tarudes juures olemas, et see aasta küll vähem, aga on olemas erinevad andurid, erinevad seadmed, mis tarudesse pannakse, tegelikult ma saan sealtsamast arvutilaua tagant vaadata, vihmul tarus toimub. Teine asi on siis kaamerad, et mis siis on pandud jälgima mesilasi, et või noh, tarusid, et on võimalik näha, et kuule midagi hapuks minema, pastakas kukub, jookseb. Niimoodi ta vaikselt põimub ja teine asi see, et töö juures on ka, et põhitöökoha peal, et kõik räägivad, et oi, et näed, käisin, ostsin mett sealt siis hakkad küsima, et kes, kus, mis kellega ja siis tegelikult see inimeste harimine, et rääkides, et mida ja kuidas mesilane teeb üldiselt mett saada, nagu ma siin ka ennem kirjeldasime siis pärast nagu minnakse laiali töö juurde tagasi natuke helge mõttega ja siis noh, mesilastest rääkimine isegi IT nii-öelda nohik mõttele, et see tõmbab suu naerule ja siis viib korraks mõtted mujale argipäevadest. Kuna see on hobi, siis tavaliselt hobidele makstakse peale, aga ma olen nagu võtnud, eesmärgiks sobib iseenda eest maksma. Et parim aasta on olnud kaks tonni mett. Ja eelmine aasta õnneks ei olnud nii hea, et oli aint tonn. Aga selles mõttes, et kliendid ostavad ära selle, et suurem osa klientidest on tuttavad sõbrad ja kes ütlevad, oo et ma tean, et seal mesilased ja võtad. Et on ka täitsa selliseid, et kes tulevad, et tahangi sealt näiteks Tallinna Ülikooli mett või tahan sealt Nordica mett või siis Tabasalust või Harkujärvelt. Inimestel on erinev maitse, kuna teatud tingimustel pärn annab linnas päris palju nektarit, siis minuse, meemekk või maitse on siis väga, suuresti sõltub Pärnast osadele meeldib see osadele, et tal on selline kerge piparmündimekk ja mõrkja järelmaitsega maitse asi. Aga ikkagi veel selle saate ööülikooli loengu või vestluse sellise pealisülesande peale mõeldes, et, et Liisa sellest natukene rääkis, aga ikkagi tahaks, et see kuidagi eriliselt eredalt välja tuleks, meelde jääks, et kuna selle Teie jutuajamise pealkiri on mitte ainult mesi. Et kas ma saan õigesti aru, et tõesti, et kui me unustame ära isegi need meepurgid ja ja kõik see, mis kogu selle meemajandamise ka kaasneb, et siis tegelikult, mis põhiline on ikkagi seotud mesilaste või mis tahes muude putukatega on see nii-öelda ellujäämise küsimus või et kuidas me samme inimestena siin, selles olukorrast siin selle emakese maa peal ellu jääda. Et noh, meil on vaja liigirikast keskkonda, et kuidas see välja tuua, et tõesti küsimus ei ole ainult selles mees vahas või noh, mis iganes ka ma ei tea õunapuu või, või mandlisaagis aga et, et ma saan aru, et see, kui palju kahaneb praegu kõiksugu putukat kogus, noh, ütleme viimase 10 20 30 aasta jooksul. No olukord on tõsine, olukord on ikkagi väga tõsine, kuigi jah, räägitakse, et katastroofi serval, siis ma kipun ütlema, et me oleme katastroofi sees. Et meil on päris kiirises ja siit välja tulla, on me kõigi ühine panus, et mis sammud kõik ühiselt, iga üksikisik, et mida me teeme, et alates sellest, et kuidas me igapäevaselt tarbime, millist toitume valime, kuskohas see toit pärineb, kuidas see toit toodetud on? Toit on see, millest me ennem alustasime, väga isiklik ja väga lähedane näide. Ja see on ju ellujäämise küsimus, et kui meil ei ole putukaid, kes tolmeldavad, siis meil ei ole seda toitu ka laual. Ja me ei räägi mitte ainult just sellest tolmeldamisest, aga me räägime tervest toiduvõrgustikust, me räägime ka mullast, mis ka täpselt samamoodi on justkui eemal mingisugune must kogus, aga kui palju putukaid kaid elab meil mullas ja kuidas need putukad hoiavad seda mulla viljakust üleval, et seesama nisu või kaer, mis on tuul, tolmlejad, et justkui putukat justkui ei vajaks tolmeldamiseks. Aga nemad vajavad seda mulla viljakust kasvamiseks. Aga kui palju on neid putukaid või putukate vastseid, kes elavad mullas ja loovad selle mullaviljakuse, nii et see just läbi toidu on ilmselt kõige ehedam ja kõige selgem tuua välja see putukate roll ja sealhulgas tõesti see mesilaste roll meie elus, et miks me neid vajame ja kõik muud asjad tõepoolest sealjuures kangad ja muud asjad, mida me päriselt eluks vajame. Aga miks me peame ümber vaatama tõesti, alustada enda igapäevasest tarbimiskäitumisest, et need on need teemad, mis esmapilgul tulevad ja siis me ennem rääkisime ka niitmisest ja, ja sellest, kuidas me oma elukeskkonda hoiame. Kas me pakume putukatele seda mitmekesisust, mida nemad oma eluks vajavad? Meie ju tahame ka. Ja see on üks nüanss või selline sõnakasutus, mida mu kolleeg Tallinna ülikoolist Mihkel Kangur on rõhutanud, et me oleme valesti hakanud kasutama sõnu me vajame, me tahame me ihaline mingi asja järgi, et meil on eluks vaja väga paljusid asju, aga me oleme oma vajadused. Õigemini me oleme oma ihad pannud ümber oma vajadusteks ja meie tahtmised, jah, ma tahan. Mul on kindlasti vaja uut telefoni, mul on kindlasti vaja uut särki. Mul on kindlasti vaja mis iganes uut asja, vaata, mõtle nüüd uuesti. Kas sul ikka päriselt on seda vaja või sa tahad seda või sa ihal, et selle järele? Et meie ümber elavad loomad, teised loomad. Täpselt samamoodi muudavad seda ökosüsteemi nagu inimenegi, aga inimene muudab seda liig drastiliselt ja lähtub oma ihadest ja tahtmisest, mitte vajadustest. Mõtleme kopra peale. Muudab ju ümbrust, muudab ökosüsteemi. Mõtlen väike sipelgas, mõtleme tema peale ja teed metsa allakäiguradasid ja muudab seda ökosüsteemi, seda metsaalust meiega, muudan oma ehitistega ja ja, ja muude käikudega ökosüsteemi. Aga me läheme, astume sellest liiga palju üle. Et me tahame täita oma ihasid ja, ja suuri tahtmisi mõtlemata see, et võtta, mida me päriselt vajame. No siitkohalt nagu natuke trastilisemaks minnes, et meil on loodust vaja. Agas loodusele, meid on vaja. Me suudame luua ham, suudame ka väga kiiresti kõike hävitada. Tegelikult kui kaovad putukad ja loomad, siis me oleme hädas. Kui kaovad inimesed, siis putukad ja loomad ei ole hädas. Ja meil on neid vaja. Ökoloog Liisa Puusepp ja hobimesinik Erki Naumelis kõnelesid teemal kas ainult mesi, muusika, Leszek mother ala reekviem. Jutuajamine on salvestatud RMK kabli külastuskeskuses. Ööülikool tänab koostöö eest Poola vabariigi suursaatkonda ja Swomira poroska. Petersoni saate panid kokku Külli tüli ja Ando otsel raadioteater 2021.
