Fotomuuseumis avatakse kaheksandal juulil Elina kostabi näitus EKi ükse. Nüüd ongi stuudios fotokunstnik Elina Kostabi, kes kohe sellest kõigest lähemalt räägib. Tere tulemast klassikaraadiosse. Tere aitäh kutsumast. Kuidas siis on tunne eelõhtul näituse avamise eel ja räägime siis kohe sellest kõigest lähemalt ekis üks. Mis asi see on seal vahet, tuss, kogemuses elamine või elaminehetkes? Kõigepealt mul on hästi hea meel, et näitus nüüd on Eestisse jõudnud, et ta on tiirelnud välismaal olnud mitu korda Prantsusmaal, Hispaanias ja Soomes üleval, aga Eestisse siiamaani ei ole jõudnud. Ja ma tahakski tänada moderaatorit Annika Haasi fotomuuseumist, kellele tänu siis on nüüd ka võimalus eesti publikul seda näitust näha. Ja EKI hüksa tegelikult tuleb Olaf Arnaldsi instrumentaalloo pealkirjast. Ma kuulsin seda lugu ja ma ei teadnud isegi selle pealkirja ja see meenutas mulle väga seda fotolugu, mida ma pildistasin, et, et see oli nagu oleks kuskilt kõrgelt lastud veejuga jooksma ja, ja ta otsib endale ise teed ilma nii-öelda kindla suunata, aga, aga siiski väga lõbusalt sillerdavalt, et kuhugi on teel ja, ja kui ma hakkasin uurima, et mida siis tähendab siis EKI Hikse otsetõlkes väga suurt midagi ei tähendagi, aga Olaf Arnold, siin mõte oli, et me võiksime kõik natukene rohkem mitte mõelda nii väga ette ja lasta tegelikult olukordadel ise kujuneda ja lasta ennast vabaks, et et olla oma elus loomingulisemad ja seda ka see perekond, keda ma siis selles fotoloos kajastan, tegelikult teeb, et nad püüavad elada võimalikult süsteemidest ja, ja normidest vabalt, et ise oma elule suundaja teed leida ja kasvatada selles vaimus ka lapsi. Kuidas siis oli, kas teil selline mingisugune, võib-olla esialgu isegi sõnadesse raskesti pandav idee oli enne olemas ja siis sattus teie juurde see perekond, keda pildistada, või siis oli kuidagi see perekonnale lugu jõudnud teieni ja siis tekkis see idee justkui koos sellega sellist asja pildistada või selline just nimelt see hetkes elamise kogemus või see asi, mida see endas kannab. Jah, pigem oli see idee, et kuidas alternatiivselt oma elu elada, et kui me tihtipeale tegelikult, et hakkame nii-öelda juba lapsepõlvest kooli minnes mingitesse vormidesse ennast mahutama ja käima mingisugust etteantud rada, siis võib-olla keskeas hakkame alles mõtlema selle peale, et miks me oleme mingisuguseid valikuid teinud ja, ja tegema suuremaid muudatusi oma elus. Et kui tegelikult võiks ju kohe algusest peale mõelda selle peale, et, et kas kõiki asju ja kõiki valikuid elus on ikkagi, et vaja teha ühtemoodi, et kas sellel on olemas ka mingisugune alternatiiv. Ja kui ma sellest perekonnast kuulsin, siis tegelikult mu kohe kõrvad läksid kikki, kuulsin seda nende lugu läbi tuttavate tuttavate ja mul oli esialgu väga raske tegelikult nendega kontakti leida, et sellest algsest nii-öelda ideest kuni nendega pildistamise nii läks poolteist aastat, kuni mulle endale nii-öelda see sõitis ja kuni ma nendega nii-öelda kontakti sain ja nõusoleku sain seda lugu pildistama hakata. Räägime nüüd kuulajale natukene sellest perekonnast, et kes nad on ja millist elu nad siis elavad tänases päevas nende igapäevas, igas hetkes ja mõneti siis teie Jah, see perekond on selles mõttes huvitav, et Sydney, kes on siis loo peakangelane, on tegelikult pärit Lõuna-Aafrikast ja tema mees, Herman on siitsamast Eestist Saaremaalt aga nad olid, et selleks hetkeks, kui nad kohtusid pikalt nii-öelda mõlemad maailmas ringi rännanud ja kohtusidki nad Londonis armusid ja hakkasid siis nii-öelda koos ringi reisima. Ja kui Bulgaarias sündis nende esimene laps, siis nad otsustasid, nad tulevad mõneks ajaks Eestisse ja kui siis kõik kolm last olid saanud piisavalt vanaks, siis nad rändasid nende lastega nii-öelda mööda maailma ringi. Nende valikud on olnud jahe, et olla võimalikult looduslähedased, võimalikult vähe aega kulutada sellele, et, et tegeleda mingi tühja-tähja ka ja, ja pigem olla nagu tõesti selle juures, mis neid huvitab ja, ja, ja pöörata võimalikult palju tähelepanu oma lastele. Ja samas, kui lapsi on nad kasvatanud selles vaimus, et et lapsed peaksid olema võimalikult iseseisvalt tegema ise oma valikuid juba varases lapsepõlves, aga võtma selle juures ka nende valikute eest vastutust, et et see on natukene teistmoodi kool kui võib-olla lasteaias või meil tavalises koolis õpetatakse. Need lapsed, ma saan aru, olidki kodus ja nad on tänase päevani kodus pall ja nende nii-öelda koduõpe küll eeldab, et nad tegelevad kõikide ainetega, Arko, neil lastakse nii-öelda tegeleda asjadega, mis neid nagu kõige rohkem ennast huvitavad nagu suurendatud mahus, et kui näiteks ossa, kes on kõige vanem laps on väga huvitatud joonistamisest ja kunstist, siis jah, vahest peaksid natukene sündima ka matemaatikat ja emakeelt õppima, aga aga samas on näiteks tema joonistamine alati selline, et ta võib ka joonistada täiesti veepinnale või puutüvele, kui tal on just parasjagu inspiratsioon peal ja, ja tal ei olegi keegi, kes teda selles juures nagu piirab, et pigem on jah, et tal on nagu kogu aeg aeg sisustatud, et tal ei ole kunagi igav. Aga ma saan aru, et selle perekonna juures on oluline veel see moment, et sinna kaasnevad ka uued elukaaslased. Kummalgi lapsevanemal ja selles mõttes on elu ikkagi ka omad probleemid ja, ja nagu kõikides perekondades aeg-ajalt tuleb ka muudatusi, et samas on minu jaoks endale, kui ma seda seitse aastat tagasi seda projekti tegema hakkasin. Huvitav olnud jälgida, et et ma pean tunnistama, et mulle alguses oli isegi natukene võib-olla kahtlus, et kas see süsteem ikkagi pikaajaliselt toimida ja kuidas siis ikkagi ei koguta mingit puhvrit või ei ole mingit kindlat tasu kohta, kus siis jälle kokku saadakse või kust edasi minnakse, et et nende puhul on jah, põnev olnud jälgida, et nad tulevad nendest raskustest kuidagi väga kergelt välja, et ka nende uute elukaaslastega kooselu on läinud väga sujuvalt, et tihtipeale rändavad koos, elavad tegelikult ühes elukohas ja jagavad siis nii-öelda igapäeva toimetusi ja lastel on kahe vanem asemel lihtsalt neli vanemat. Et tänaseks päevaks on lapsi juba ka neli, et kõige väiksem nendest on nüüd pooleteistaastane. Nii et perega, kui nii võib öelda, siis liitunud elukaaslased jagavad tegelikult täpselt sedasama maailmavaadet, sest muidu ei oleks sellist ju võimalik. Just see on nagu eeldus, et kõik, kes selles peres on, ikkagi mõtlevad ja tunnevad asju nagu tunnevad asjade kohta nagu ühte ühtemoodi, et jah, et selles mõttes need põhiväärtused on samad. Mida see teilt nõudis, et sellesse teemasse süveneda või üleüldse nendele inimestele või sellele inimolemusele ligidale pääseda, mida sa üldse nõuab nii selle projekti võib-olla ka mõne teise Puhul põhimõtteliselt dokumentaalfotograafia puhul üks põhikriteerium ongi, et need on väga pikaajalised projektide keskmine projekt kestab viis kuni kaheksa aastat, aga on ka pikemaid 15 20 aastat projekte. Et seal peab olema hästi palju kannatlikkust ja, ja samas ka nagu tegelikult endale kindlaksjäämist natukene sellist jonnakust. Ja nendele inimestele lähedale pääsemiseks kõigi inimestega kindlasti tekigi kontakti või ei teki sellist klappi, aga Sidney Hermaniga oli see huvitav lugu, et tõesti me kohtusime vist 30. detsembril 2015 ja järgmisel päeval läks kohe pildistamiseks, et et seal ei tekkinud mingit barjääri ja nende loomulikult see eeldab usaldust mõlemalt poolt, et minu poolt usaldus seda, et seal tuleb ikkagi mingisugune lugu ja samas nende poolt usaldus mind enda ellu lasta ja, ja pikaajaliselt nendega nii-öelda aega koos veeta. Et see ei ole tõesti täpselt sedasi, et ma nüüd pildistan konkreetselt nii mitu tundi ja sellel kellaajal, et aga sinine Hermanile pigem just sobibki selline, et et vaatame, kuidas tunne on, et võib-olla see oligi minu jaoks suurem õppetund, et et kes ma olin harjunud nagu mingisuguse graafiku või plaani järgi tegutsema. Et, et sa lased lahti, lased vabaks ja Teet asju täpselt siis, kui, kui on õige Kui palju aega te siis koos veetsite nendega või, või kuidas teie nii-öelda varjuna kaasas käimine nende elus mõjus? Ei, vahel oli ikka päris pikki pause sees, aga samas oli päevi, kus me nagu hommikust õhtuni olime koos. Et tõesti toimetasime, tegime tavalisi tegusid ja ma ei võtnud ka kaamerat kogu aeg välja, et meil oli ka päris palju sellist aega, kus me lihtsalt suhtlesime. Et ma arvan, et selle kontakti loomisel ongi eeldus. Tegelikult sa pühendad sellel aega, et sa ei, sa ei saa ainult pildistada, et sa pead natukene aru saama, mis tegelikult seal kaadri taga toimub, selleks, et saada. Neid pilte, mida sul siis nii-öelda endale nagu mõttes selle loo puhul on olnud tihtipeale ja võis olla ka nädalaid, kus tegelikult ei tulnud ühtegi pilti ja siis võis olla ka ei, vahepeal paus ja siis oli jälle nagu väga intensiivselt mingi nädal aega pildistamist, kus iga päev lapsed vaheliselt isegi nii-öelda juba natukene nurisusid, et sa kogu aeg klõpsutad. Aga teinekord ongi see, et laste puhul või üldse inimeste puhul, et kui nad hakkavad väga ootama seda kaamera, et millal sa neid pildistad, siis ma rakendan seda, et ma kas siis panen kaamera üldse kotti või, või teine võimalus, et ma pildistan hästi palju, et nad ei tea, millal ma tegelikult pildistan, et siis ma saan nii-öelda need vahetud kaadrid, kus nad ei poseeri või ei uputa parasjagu kus kohtades vaid paikadest need pildistamised siis toimusid, kui erinevad need kohad olid. Minul on põhiliselt pildistatud Eestis ja, ja siis Balil need pildid, et nad on viibinud tegelikult perega ka palju rohkemates paikades, aga minul endal lihtsalt ei õnnestunud alati nendega kaasa reisida ja tihtipeale nendele nii-öelda peatused näiteks Vietnamis või Tais olid nii lühikesed, et oli keeruline sättida oma graafikut selle järgi, et ma jõuaksin täpselt selleks ajaks kohale. Kuidas toimus teie nii-öelda järeltöö selles protsessis, et kui te olite näiteks ühe päeva väga palju klõpsi, noh, nagu lapsed ütlesid, et kas te vaatasite neid pilte kohe läbi või nad lihtsalt läksid mälukaardile ja siis algas tükk aega hiljem see uus piltide ja emotsioonide ja mõtete läbiseedimine ja valikuprotsess. Kuna ma tulen isegi iseenesest analoogfotograafia maailmast, täna pildistan küll digipilte, aga minu jaoks pildistamise protsess dokumentaalfotograafiast selles mõttes sobib, et see on selline pikaajaline, mulle tegelikult meeldib jätta sinna mingi puhver, kus ma ei vaata neid pilte üle ja ma omast peast tegelikult tean kohe, kui ma olen pildistanud, et mis ma nii-öelda olen juba nagu salvestanud, aga aga samas ma tahan ka anda sellele nii-öelda nagu sellist seedimisaega, et kui vanasti oli ikkagi Tseed pildistatud filmi peal, s kõigepealt pidid ootama, millal sa selle filmi ilmutusest kätte saad ja siis vaatama silt üle, et mis sobib ja mis ei sobi, et et ma nüüd mõnes mõttes rakendan sedasama asjade digifotograafias, kas ma ei tegelikult vaata ja noh, ma ei näita ka nendele inimestele, keda ma pildistan, neid pilte kohe. Et tihtipeale just oligi laste puhul see näitenäitajad, mis seal, mis pildis tegid must, et et see on väga ohtlik, sellepärast et siis täpselt hakkabki juba tekkima see, et et seal, seal ei tule enam päris loomulik olukord esile. Te enne ütlesite, et need dokumentaalfotograafia projektiperioodid on päris pikad, aastaid kestvad, et kas seal tekib ka näiteks selline asi teil kui kunstnikule teie stiil vahepeal muutub või, või arusaamad üldse, kuidas tahta oma kunsti teha, et, et kas siis ei või juhtuda. Seeria algus on kuidagi ühtmoodi ja kestvat teistmoodi lõpp võib olla kolmandat voodi. Ma arvan, et stiil võib-olla ei muutugi nii palju, kui see narratiiv ise kipub natukene võib-olla libisema ja, või, või vahest isegi täiesti pea peale minema, et et seal on kindlasti selliseid perioode, kus sa kahtled väga palju selles projektis ja mõtled, et miks ma midagi teen ja kas kas see lähenemine on õige. Et selle perioodi jooksul tegelikult on mitmeid näituseid ja, ja ka Editoridele piltide tutvustamist ja loomulikult sa saad igalt poolt tagasisidet, kus antakse igasugused nõuandeid, kuidas võiks asju pildistada ja muuta ja mõned neist on väga hävitavad ja mõnest on meistrid jälle samas ka head kiitvad. Kui siis tuleb mõni hävita arvamus, siis on alati jah selline kahtlus, et kas ma oleksin pidanud asja teisiti tegema ja, ja võib-olla natukene asju üles ehitama teisiti. Aga jah, siin tulebki siis nii-öelda endaks endale kindlaksjäämine ja ja see jonnakas mängu, et kui sul on see idee olnud ja sellesse ise usud, et siis tõenäoliselt ikkagi lõpuks niimoodi enam-vähem kokku tuleb, et et seal jah, mingeid selliseid muudatused väiksemad võivad olla, aga stiil suhteliselt väga palju muutusi selles ei saa nagu teha ja noh, selle juurde tuleb nagu jääda. Aga räägime teie teest, te olete tulnud hoopis keemia õpingutelt ja olete olnud EBS-is, et kuidas see fotograafia siis sellisel professionaalsel kujul teie ellu jõudis või miks ta üldse keemiaga omal ajal alustest? Fotograafe tuli minu ellu võib olla palju varem, kui, kui need kõik ülejäänud asjad, et ma olin saanud just seitsme aasta ja see, kas lasteaia ära lõpetanud, kui mu isa mulle Smeena pihku piltisid, nüüd hakkad pildistama. Ta oli ise hobifotograaf ja meil oli hästi palju kaameraid ja täisvarustusest imik kodus olemas. Ja noh, lapse jaoks oli tegelikult see Smeena loomulikult väga keeruline kaamera, millega hakkama saada ja ma ei usu, et ma oleksin jäänud photography juurde, kui meil seda pimikut poleks olnud. Et see oli minu jaoks selline vau moment või maagia, mis seal pimikusi juhtuma hakkas, küsis minu nende enda pildistatud pildid, kuigi nad olid väga udused ja mitte midagi ütlevad võib-olla jõudsid lõpuks nagu tõesti paberile, et see oli see, mis jäi minuga nii-öelda kogu eluks ja kogu aeg tiksus mu kuklas, et ma tahaks kunagi ikkagi fotograafiaga päriselt tegeleda. Ja ma arvangi, et ma seal pinikus, ma viitasin rohkem aega, kui ma tegelikult lapsena pildistasin, et ma, ma küll mingil hetkel hakkasin rohkem fotograafiaga tegelema pildistama, aga aga just see Pimi, kus kemikaalidega Solberdamine katsetamine, et noh, mis siis nüüd ikkagi välja tuli ja kas saks seal laboris nüüd midagi veel nagunii-öelda sellest nurja läinud pildis kuidagi asja. Et see oli see vis. Ma arvan, selle keemia õpinguteni kavis, et kuna mulle sellega väga meeldis tegeleda, et siis keskkooli lõpus oli see minu jaoks nagu keemia kõige lemmikmaine ja asi, millega ma tahtsin edasi tegeleda. Et sellepärast läksingi seda õppima. Aga noh, elu läks teisiti, et sel hetkel, kui mina ülikooli lõpetasin, siis tekkis Eesti vabariik ja teadurite kohti enam ei olnud ja oli valikas minna töötajaks või siis minna midagi muud tegema. Ja siis ma sattusin hoopiski pangandus, mis oli tegelikult väga huvitav, sellepärast et eesti pangandust ehitati nullist ülesse ja ja sai väga palju põnevat tööd teha ja ma jäin sinna nagu aastateks. Ja siis ikkagi tuli see fotograafia tagasi ja sinna vahele mahtus ka veel Skype'i periood, kuhu ma läksin ka on omast arust ainult natukeseks ajaks, aga tegelikult jäin ka ikkagi pikemaks ajaks. Ja siis, kui ikkagi ühel hetkel tundus, et nüüd või mitte kunagi tuleb võtta photography ja siis ma võtsin ikkagi kõigepealt, et õpingud, et ma läksin õppima ekasse avatud akadeemiasse fotograafiat ja selle järel Pariisi, siis peos fotoinstituuti maailma ühe suurema fotoagentuuri magnovi poolt korraldatud dokumentaalfotograafiakursusele. Et see oli aastane, hästi intensiivne õpe, mille käigus ma tegelikult juba hakkasin seda iki üksa projekti tegema, et selles mõttes oli see alguskasti konarlik ja raske, et ma õppisin ise Pariisis ja siis käisin siia eestisse pilte tegemas, kui vähegi vabam inte tekkis. Mida see õppimine Pariisis tähenduse, kuidas see välja nägi, see aasta võis olla ikkagi küllaltki intensiivne, ma kujutan ette, see oli intensiivne, meile öeldi juba ette, et see tuleb väga intensiivne, et et me ei jõua seal kõrval praktiliselt mitte midagi teha ja tõenäoliselt väga tihti koju ei saa, aga, aga see oli ikkagi, kui intensiivne see oli, et pikad päevad, loenguid õhtuti piltide töötlemisi ja siis nädalavahetused kõik pildistamised. Et tihtipeale oligi nii, et läksid hommikul kooli, anti neli tundi aega linna peal mingisugune fotolugu kokku pildistada ja siis põhimõtteliselt ilma töötlemata kujul pidid minema kooli ja aru andma, et miks sa midagi pildistasid ja mida sa sellega öelda tahtsid? Ühesõnaga, kogu see idee ja kaader ja värvid ja valgus, kõik pidi juba olema nii-öelda peas olemas ja siis tuleb. Seal oli õppejõudusid, kes ei lasknud jah mitte midagi muuta, et sa pidid kogu selle kadreeringu tegema ära ennem kui sa päästikule vajutasid, et põhimõtteliselt põhjendama iga kaadrit, et miks sa selle pildi tegid. Kas seda on pärast teises elus ka vaja või on see lihtsalt see õppeintensiivistamises eesmärgil esitatud nõudmine, et lihtsalt saavutada oma õpilastest maksimum? Ma arvan, et see on väga hea kool ja ma kindlasti soovitaks seda kõigile vaata õppejõududele, et et me täna, kui meil on digimaailm, kipume liiga tihti pildistama ja pärast meil on tegelikult seda materjali nii palju, et sealt on väga keeruline üles leida seda pilti, mis, mis on oluline see nii-öelda vana kooli lähenemine, kus sa pildistad mõtestatult, et sa tõesti ikkagi mõtled selle kaadri ennem läbi ja juba ette nagu korrigeerib seda oma looga, et milline peaks olema see pilt selles järgmises kaadris, et noh, seal peab nagu jah seda mõtet nagu sees olevat, see ei oleks lihtsalt Snap sott. Tänapäeval igaüks pildistab või igaüks postitab või arvab või ütleb selles esis meedias oma arvamusi, aga kui palju sealt siis jääb seda fotokunsti või kuidas fotograafid kõige selle sees ennast tunnevad, päris kunstnik. Kuid ma mõtlen selles mõttes, et jah, kindlasti seda infomüra on hästi palju, aga samas ma ütleks, et mul on nagu fotograafina fotokunstnikuna see jälle meeldib, et et Me saame tänapäeval saame palju rohkem informatsiooni visuaalselt, kui me saame nii-öelda trükimeediast, et et inimesed vaatavad pilte ja loevad seda pilti tegelikult kiiremini, kui nad loevad võib-olla mingisugust teksti ja, ja samamoodi tegelikult ka emotsioonide edasiandmine läbi visuaalse pildi on minu arust vahetum ja vahest ka ikkagi paindlikum kui sõnadega, et et selles mõttes nii-öelda arendab meid ikkagi, et jah, seda mõtestadest võiks rohkem olla ja neid pilte muidugi võiks paremini säilitada, et on palju pilte, mis lähevad nii-öelda prügikasti, et kõik need programmid nagu Snapchat'i ja Instagram, et nad kaovad kuhugi sinna ära, aga et, et võib-olla piiks ka mõelda selle peale, et kui meil vanasti olid fotoalbumid ja me nii-öelda mingisuguse valiku nendest piltides tegime, säilitasime põlvest põlve, et see võiks ka edasi minna. Kas teil on need mustvalged alles ka vihmeenaga tehtud, on albumis. Mul endal juhtus selline olukord, et kuna me mingil hetkel kolisime, siis väga palju tegelikult seda vana fotomaterjali läks kaotsi, et seal on mingid mõtted alles, aga, aga väga palju ka noh, kuna sa ise sel hetkel ei ole juures ja, ja tõenäoliselt ei oska teised seda väärtustada. Et siis jah, jäi, jäi see kõik maha. Et sellest on muidugi kahju, aga samas ja tegelikult ka vaadata nii-öelda tänase päeva kontekstis, et kuidas üldse fotosid säilitada, et kõik tuleks ikkagi tiitaliseerida, et et see on aeg ja samas ka jälle, kuhu see kõik yles panna ja kuidas seda säilitada, arhiveerida. Olete te õnnelik oma uue eriala juures või selle seejuures, et selle sammu omalajal tegite kindlasti, et ma ütlen, et ma olin seda nii-öelda kogu aeg edasi lükanud oma elus, et et kunagi oma keemia lõpetasin ja, ja siis nii-öelda pangadesse sattusin, siis ma mõtlesin, et see on selline ajutine, elutab eluetapp, aga aga ma jäin sinna päris pikaks ja pärast pangandust oli jälle selline mõtlemise koht, et kas nüüd võiks olla see, et kui ma hakkan nagu tegelema fotograafiaga, et ma ei kahetse muidugi, et ma nii-öelda need vaheetapid sinna tegin, et ma arvan, et ma oleksin muidu täna tõenäoliselt väga teistsugune fotograaf, kui ma olen. Aga see on mulle inimesena palju juurde, aga samas nüüd hetkel ma tunnen tõesti, et ma teen seda, mida ma olen kogu aeg tahtnud teha. Mis on fotograafi ametis need raskused või just nagu inimeseks olemise teel, et ma kujutan ette, et kui me muusikastame paralleeli, et näiteks dirigendid või soolopianistid, kes on sageli üksinda laval, et nende elu seal väga palju üksindust, kas fotograafil? Ja et see oli minu jaoks üks kõige suuremaid tegelikult muudatusi, kui ma olin harjunud töötama nii-öelda kiimis, kus mul on ikkagi inimesi ümber, kellega asju arutada või koos teha ja kui sa teed koos, siis need asjad lihtsalt juhtuvad kiiremini. Siis ühel hetkel ma olin üksi, et et isegi need õpinguperioodid olid mõnes mõttes kergemad, et sul oli ikkagi võimalik minna oma õppejõu juurde ja küsida tagasisidet või arutada oma koolikaaslastega, aga kui sa siis tõesti oledki aastaid neid projekte teinud ja sul on võib-olla jah, mõned lähedased fotograafid, kellega aeg-ajalt nõu pidada, siis ei ole ikkagi päris sama, et kõik need otsused ja valikud sa pead tegema üksi ja ütleme, et seal on ka päris palju muid töid, et ega siis pildistamine ei ole ainult nii-öelda see tore pool, et seal on vaja mõelda igasuguseid muid asju läbi, et et on ka tõims, ei meeldi iga asja juures ja mida tahaks nagu edasi lükata või kellegiga jagada, vaata, kas oledki nagu sunnitud kõik ise ära tegema. Et see oli jah, see keeruline pool, mis alguses nagu võib-olla ootamatult, et sa oled küll mõelnud selle peale, aga et reaalses elus ei ole seda kunagi tundnud millised dokumentaal projektitel praegu käsil on? Nad tegelikult ei ole, ega EKisiks projekt lõpuni lõppenud, et et ma ise arvan, et ta on küll nüüd selles lõpufaasis ja nii-öelda otsi kokku tõmbamas, aga ma ikkagi jälgin seda perekond, aga veel edasi. Praegu samas on mul ka kõrval teised pikaajalised projektid käimas, et üks on Sõrves, kus me teeme siis oma juurtest juurte juurde tagasi jõudmisest projekti ja, ja teine on Udmurtiast, kus siis on kultuuride kadumisest projekt ja minu enda nii-öelda siis juurte otsimisest, et ma olen tegelikult ingerisoomlane ja minu vanaema, vanaemade kodukohta enam ei eksisteeri ja seda keelt tegelikult päriselus ei räägita. Et siis ma tahtsin leida mingisugust sarnast olukorda ja ma leidsin selle sealt Udmurtiast, kus oli üllatavalt palju just minu jaoks selliseid visuaalseid kordusi, mida vanaema juttudest mul oli rääkinud ja mida ma siis seal kohapeal nii-öelda oma üllatuseks nägin. Ta on veel päris reaalselt eksisteerivad ja olemas, et et see oli tõesti selline, et minu enda jaoks väga oluline projekt ja siis on paar sellist hästi pikaajalist projekti, millest ma isegi tahaks veel üldse rääkida, sellepärast et nad ongi, mul on arvestusega, kestavad mingi 15 aastat, võib-olla ennem kui sealt mingeid tulemusi hakkab tulema ja ma arvan, et selle jooksul tegelikult päris palju jõuavad need lood nagu muutuda ka. Kas sellised pikad projektid pakuvad sisemiselt sellist pikaaegse idee kulgemise, sellise eesmärgi või tähendusrikkuse tunnet või tekib vahel ka sellist kärsitust, noh nagu tänapäeva maailmale peale surub, et peab palju jõudma ja erinevaid asju tegema ja muudkui kogema ja Venemaa ja kogu maja mida kõike veel, et kas need maailmad kuidagi nagu ristuvad või söövad teineteist või hoopis täiendavad või haakuvad vaid kuidas? Tunnete põhimõtteliselt mulje, pigem see konflikt tekib sealt, kui on neid pikaajalisi projekte saanud väga palju ja nad omavahel hakkavad nii-öelda konflikti minema, et ma ei jõua igale poole. Aga mulle meeldib sinna vahele teha selliseid lühiajalisi projekte, kas siis tellimustöid või või siis täitsa minnagi lihtsalt tänavale ja pildistada, et tänapäeval tänaval pildistamine on juba päris keeruline ja see on natukene selline väljakutse ka. Ja samas ta on väga arendav ja väga lõbus, et ma olen väga palju huvitavaid kontakte tegelikult saanud tänaval pildistades ja noh, see on täpselt selline lühiajaline enda jaoks, kus sa tead, et sul ei ole vaja mingisugust suurt ideed taga ajada ja sa ei pea kohe kindlasti mingit tulemust tekitama, et see on nagu selline natukene lõbu sinna vahele. Head inimesed homme, kaheksandal juulil avatakse fotomuuseumis Elina kostabi näitus ekis üksa, mis on juba maailmas üksjagu ringelnud. Millist tagasisidet saite nendes paigus, kus see näitus on üleval? Tuleb midagi praegu meelde positiivselt enamasti, et inimesed, kuna mul eesmärk on ikkagi sellest lõpuks raamat välja anda, siis inimesed kõik ütlevad, et nad ootavad, et see raamat kunagi lettidele jõuaks ja ma selle nimel töötan. Suur tänu teile saatesse tulemast ja ilusat ja meeldejäävat näituse avamist homseks aitäh.
