Betti Alveri kirjandusauhinda antakse hingedepäeva vahelise perioodi jooksul ilmunud debüütteose eest luule või proosa vallas ja tänavu on selle pälvinud Alisa Almanni luulekogu veri, haljas, mille on toimetanud Maarja Helena Meriste, illustreerinud Sigrit Villido ja kujundanud Maarja Mäemets. Ja nüüd on mul hea võimalus tervitada siin klassikaraadio eetris selle teose autorit Aliis Almanni. Tere tulemast. Tere kõigepealt palju õnne selle preemia eest, see on alati väga suur tunnustus. Suur aitäh, on küll väga suur tunnustus. Mida see auhind tegelikult sinu jaoks tähendab, ma tean, et sa oled öelnud. Unistused saavadki päriselt tõeks. Ja kindlasti on see kõigepealt unistuse täitumine ja ma praegu vist väga ei hooma veel, mida see täpselt on tähendanud või tähendab, et ma olen intervjuusid andnud, need palju kuidagi ma tea, sürreaalne tunne on, et järsku on nii suur tähelepanu minul ja mu loomingul, ma loodan rohkem, et ikkagi loomingul, mitte minul, sest looming on natuke tähtsam kui mina. Aga jah, Ma olen kirjutanud ju luuletusi. Nii ammu kui ma mäletan vist, et esimene oli umbes kaheksa aastaselt. Ja muidugi kohe ma ei tajunud, et ma võiksin luuletajaks saada, see tuli alles hiljem, ütleme äkki põhikooli lõpus või gümnaasiumiastmes alles. Et aga siis oli mul suur eesmärk ikkagi avaldatud saada eelkõige. Ja nüüd see tunnustus veel siia juurde, et jah, ma olen tegelikult jah, sõnatu oskan ainult aitäh öelda. Tõepoolest tähelepanu on andnud päris mõõdukalt, eriti nüüd alates 23.-st novembrist ja kuidas Sa talud üldjuhul sellist tähelepanu ja kas sa leiad sellest ka midagi, ma ei tea viljastavat mingeid uusi mõtteid. Raske on natuke öelda, et kuidas ma nüüd talun, et noh, elu muidu ju muutunud ei ole. Aga lihtsalt see, et ma pean nüüd kuidagi vastama küsimustele ja tegema seda nii, et kõik oleks arusaadav ja kuidagi sõnastama ilusti, mitte kõnekeelselt jaa. Et oleks ka huvitav lugeda, ma olen tundnud küll seda, et ma võib-olla kordan ennast hästi palju, aga see vist käibki selle tähelepanu juurde. Kui on erinevad väljaanded, siis no natuke kordamist peabki vist olema. Kas nendes tähelepanuavaldustes, kas need on sulle andnud ka mingeid uusi täid? Selles mõttes küll mõtteheidet. Et ma tahaks ikkagi viks viisakas olla enda vastustes, kas ka loomingu mõttes naasid, kindlasti saaks mingisuguse luuletuse ka kätte isegi mitu, aga pigem siis võib-olla lava luulelisse esitusse, et sellised luuletused, mida peaks esitama võib-olla kui oluline on sinu jaoks, et see luule jõuaks inimesteni, sest tõesti juba mainisid ka lavaluulet slämmi võib rõmmu, kuivõrd oled ka viljakas slämmi ja prõmm ja kõõluline sinu jaoks on see, et tekstid jõuaksid lugejate või kuulajate kõrvu. Eks ikka, sest muidu jääb tunne, et noh, ma kirjutan endale ja mina üksinda olen nagu väga väike publik, et Ma olen selline publik, kes võib-olla ei anna kõige. Ma ei tea, kes kõige objektiivsemalt tagasisidet või just subjektiivsemalt tagasisidet, et ma olen liiga seotud ise ja vahepeal on tore kuulda, mida teised inimesed arvavad sellest, mis ma kirjutan. Ja see on ka tagasiside selles mõttes, et kas ma ikka teen õiget asja, et siis vahepeal on vaja suuremat publikut. Ja ma arvan, iga loomeinimese puhul ikkagi on see, et tema loomingut nähakse, suudetakse suhestuda või vahepeal ka natuke kritiseerida, muidugi. Et see on ikkagi oluline tagasiside saamine on, on vajalik loomeinimesele. On ilmunud testi mitmeid ka arvustusi, kui lihtne on lugeda kriitikat omaenesetekstide kohta? Lugemisprotsess on ju selline, et kui natuke midagi negatiivsemat, siis noh, mõtled, et no okei, pidin ma siis selle luulekogu välja andma või noh, aga siis rahuned maha, et see ainult hetkeks selline välgatus või sähvatused kurjam küll. Ja siis maha rahunenud, siis tegemist on ikkagi tagasisidega ja inimesed on kõik erinevad. Mõnele meeldib, mõnele ei meeldinud, nii, ta peabki olema, et kui kõigile meeldiks, et siis oleks ka natuke midagi valesti, vist. Et tore on, arvamuste paljusus ikkagi. Mihhail truunin on sirbis rääkinud värske rõhusarjast, värske raamat. Niiviisi, et värske rõhusari värske raamat on eesti kultuuriväljale toonud palju värskust ja on end juba ammu tõestanud tõsise kirjandusliku karjääri lähtepunktina. See on päris selline tõsinejad, tuumakas väide. Kas tunned ka praegu ise, et see raamat On tõsise kirjandusliku karjääri lähtepunktiks. Ja lähtepunktiks kindlasti. Kuigi nüüd see suur tunnustus paneb ikka endast natuke kahtlema, et kas ma nüüd suudan sama taset hoida või kas ma suudan isegi nagu veel paremini midagi kirjutada, veel parema luulekogu välja anda, natuke aukartust tekitab ka, aga, aga ma olen väga nõus, et värske raamat on väga tugev siis nagu kirjastus. Ja see, kui ma üldse sain selle teate, et jah, minu luulekogu võetakse töösse, siis ma juba tundsin, et see on saavutus omaette. Nii et et juba jah, värske raamatu sarjas olla on väga suur tunnustus algaja luuletaja jaoks mida võiks tähendada sinu jaoks või tänapäeval noortele luuletajatele kirjanduslik karjäär, milline see ideaalis välja näeb? See on keeruline küsimus. Ja kui need hästi ideaalseks minna, siis võiks ju kirjutamisest ära elada. Aga tänapäeval järjest rohkem tuleb neid kirjutajaid järjest rohkem rõhku hange sotsiaalmeedial, et et üldse loomeinimestel on, mulle tundub, võib-olla tundub valesti, aga et on väga raske nagu karjääri teha mingil loomingulisele alal, sest et sa pead olema korraga nii mitu ametit, et kõigepealt noh, näiteks ka näiteks maalikunstniku tähendab, peavad olema korraga fotograafid ja turundajad ja siis veel sotsiaalmeediaeksperdid ja kõike seda, et ja siis on neil võimalik toime tulla. Et võib-olla pildile pääseda on natuke keerulisem, sest et neid pildile pääseda üritajaid on päris palju. Ma ei tea, mis ideaal on, minu ideaal on see, et ma saaksin natukene mingit teist tööd ka teha kõrvalt lisaks kirjutamisele. Et siis see teine tööga natukene motiveerib ja tekitab sellise, nagu et mul on aeg täidetud millegagi ja siis, kui mul jääb seda vaba aega, siis ma pean vabanema aja kulutama kirjutamisele. Kirjandusega käib kaasas ka suur hulk just nimelt igasugu olulisi sündmusi, tähtpäevasid preemiaid, kokkusaamisi, ajakirju, meediat tõtt-öelda ka natukene tööstust, äri, eriti nüüd enne jõule. Et see kirjanduse kõlakoda on suur või vähemalt nii tundub meile, kes me selles kõlakojas ringi liigume ja selline sopiline ja seal tehakse väga palju arvamusi ja sõnu ja kohtumisi ja värki, kui hästi ise selles kojas orienteeruda ja kas sa seda üldse soovid? Pigem vist ei orienteeru osastus, et ma olen ühes mingis intervjuus ka öelnud, et ma olen enda arvates suhteliselt halb kultuuri tundja ja seetõttu ma ka väga ei orienteeru nendel erinevatel maastikel ka kirjandusmaastikul. Et noh, ma olen selline, noh, võib-olla natuke laisk kultuuri tarbija või vähemalt kõrgkultuuritarbijana olen natuke laisk, et siit-sealt loen siit-sealt kuulen, vaatan mingeid telesaateid, kultuuriteemalisi telesaateid, aga ka mitte nüüd pühendunult, et iga kord on vaadatud vaid nii, kuidas juhtub. Ja samamoodi üritustega, et üritan küll osa võtta, et aga noh, see juhtub ka nii, et ei ole aega või ma pean jälgima bussiliiklust, kuidas liigelda erinevate linnade vahel ja ja vahepeal on lihtsam käega lüüa, kui õhus on. Et mõnes mõttes nagu loodan, et küll see õige kultuur jõuab ise minuni, leiab selle tee minuni, et selles osas ma võiksid olla natukene tegi tegusam või elavam, aga jah, ma olen võrdlemisi laisk. Õnneks on tänapäeval nii palju erinevaid võimalusi, internet pakub erinevaid platvorme hästi palju, ma kujutan ette, et nii-öelda noorem põlvkond tegelikult Ta liigutab infot kirjanduse igasuguse loomingu kohta hästi teistmoodi. Ja selles mõttes, et sotsiaalmeedias ka levivad mingisugused tsitaadikesed või on toodud ära mõne kirjaniku mingit eluloofaktid, veetnud siit-sealt, seda, seda tilgub juurde, aga võib-olla jah, traditsioonilises mõttes niisugune kultuuri tarbimine siis ei ole mul maksimaalselt ära kasutatud, et jah, ma olen nõus sellega jääd, et internetis on võimalik ka ennast kursis hoida. Ja on ju ka võimalik välismaa missuguse kirjandusmaailmaga ju väga hästi kursis olla, et saab jälgida erinevaid kirjanikke ja isegi nendega võib-olla vahepeal suhelda vähemalt kommenteerimise teel või et see on kindlasti positiivne. Kohe tahaksin küsida, et kes on need kirjanikud laiast maailmast, keda sa jälgid või kelle peale sa mõtled? Esimesena tuleb meelde Joel, see ei löö, kes käis kunagi Tarzlemmil esinemas ja ta jättis väga positiivse sellise sügava mulje, et mulle väga meeldib tema mõttemaailm siis kirjanikuna või see, kuidas ta väljendab ennast kirjanikuna. Kristiina Ehini jälgin siis Facebook'is, ma jälgin ka sellist asja nagu padrun Bowotši, mis on USA, nüüd jään vastuse võlgu, mis linna täpselt, aga usa siis Slämi luule selline noh, nagu kogukond või võrgustik, et nemad tegelevad hästi palju slam luulega ja annavad välja ka erinevaid luulekogusid. Et need on nagu esimesed, kes mulle praegu meelde tulevad. Ma jälgin küll, ma jälgin ka kunstnike hästi palju instagramis näiteks tõepoolest kuna ka ju maalid ja tegeleda käelise kunstiga, nii et oled hästi laia ampluaaga. Ja see on võib-olla ka osa sellest, et samal ajal kui kirjutad, tuleb teha ka midagi muud, tuleb teha tööd. Paraku küll mul tuli veel meelde, et kirjanike jõusaal, kus on Kristjan Rebane näiteks ja Jane rähn Janar Sarapu, et nende tegemisi ka jälginud ja mulle meeldib, et nad postitavad enda luuletusi niimoodi Facebookis ka suhteliselt regulaarselt ikkagi, et siis kui silm või pilk jääb pidama, et siis saan ka jälle mingisuguse luulelaksu kätte sealt, et on tore. Nii et jälgitavat on päris palju. Kas see tänapäeva eesti või tänapäeva maailma kirjandusmaastik ja elu on paigad või ajad või seltskond, kuhu sa sooviksid rohkem siseneda? Ma isegi ei tea, üldiselt loomingus või siis inspiratsiooni leidmisel ma nagu mingeid piire ei sea ja otseselt kuskil, aga nagu ei püüdle mingi eeskuju poole või midagi sellist, et. Ma lasen nii-öelda tuultele kanda ennast ja, ja laintel lükata siia-sinna, et väga erinevad asjad saavad inspireerida ja ja paigad ja inimesed, et ma ei oska niimoodi konkreetselt välja tuua. Aga kus on sinu meelispaik või see paik, kus sa tunned ennast rahuliku või rõõmsana? Oma maakodus kindlasti aga mu täiesti ideaalpaik, seda ma pole veel avastanud, et mul mõttes kuskil olemas, et kindlasti tahaks kuskil suure veekogu ääres kus oleks ka väiksemad veekogud, et mulle meeldib meri ja järved. Rohelust võiks olla palju ja natuke inimestest eemal. Selline enda isiklik natuke paradiis. Sellist kohta tahaks, maakodu peaaegu on see aga selleks, et maal elada, peab õppima, kuidas maal elada, et kui ma nüüd kuskil lähiajal üksinda tahaksin maale elama minna, et siis selle jaoks on mul vaja kõigepealt juhiload teha, et ma saaksin liigelda. Aga idee sõitmisest mulle ei meeldi absoluutselt. Nii et ma pean veel ootama seda aega, kui ma juhiload ära teeb. Loodus ja selline üksi olemine, vaikus on ka veri haljas, äärmiselt olulised, et kas sa oskad ka kirjeldada oma seost maaga või, või loodusega? See seos? Ma arvan, et see on mulle antud lapsepõlvest juba, et vanaemaga Me käisime rattaga sõitmas ja ikka metsas marju korjamas ja järve ääres ja järves ujumas, siis koos, et et see selline looduse, sellest mugavalt tundmine teatud piirini, sest et ma olen natukene putuka foob. Mulle ei meeldigi putukad mu peal ronimas. Et et aga looduses üldiselt, kui nüüd putukad välja jätta, et siis, et see selline ennast mugavalt tundmine on tulnud juba sealt, et mu vanaema on, on väga looduseusku ja talle väga meeldib looduses olla ja ta ei oskakski teisiti. Ja, ja sealt on mulle ka see külge jäänud, et, et loodus pakub sellist omaette olemist just nii, et et sul ei ole nagu igav, loodus on alati midagi vaadata, otsida mingeid kujundeid, ma ei tea, puu kordalt või, või jälgida loomade jälgi, kuulata, kuidas tuul on puude latvades, et ja loodus on nii ilus, et igalt poolt on võimalik loodusest leida midagi ilusat ka mis tuletab meile mulle meelde, et inimene on ikkagi tulnud sellest keskkonnast villast loodusekeskkonnast ja noh, nüüd me elame linnas ja meil on tehased ja kõik see aga alguses või ainult loodus ja sealt pidi kõik vajaliku endale saama, et nagu öeldud on, et mets on vaese mehe kasukas. Et ju ma siis olen ka mingis mõttes vaene mees, kes vaatab looduse pooled, et mis loodusel mulle veel pakkuda on. Kas sul ei ole vahel tekkinud tunnet, et just nimelt, et selle tõttu, et Me inimesed, elame nüüd ikkagi linnades üksteisele hästi lähedal, et midagi on jäänud kaugeks? Pea kindlasti tunnen seda. Muidugi linnas on väga mugav elada üldse ei vaidle sellele vastu ja on praegusel ajal mõistlik ikkagi linnas pigem olla, et ja on käe-jala juures kõik rea mingisugune selline sügavam austus looduse vastu natuke hääbunud mõne inimese puhul on seda rohkem, mõne puhul jällegi vähem, aga üldiselt nagu maailma lõikes või sellise suhtumise mõttes. Jah, on see side loodusega ikkagi natukene, ma ei tea, kas siis kulunud või, või selline rabe, et kohe-kohe katkemas, kes on sinu jaoks need inimesed, kes, et hoida siis seda mingit sidet, kas varasemaga või loodusega. Ma ütleks ikkagi, et pere üldiselt, et vanaema ka, aga vanavanaema, keda nüüd enam kahjuks ei ole ja ema-isa ka, et et lisaks vanaemaga käidud nendel nii-öelda loodusretkedel või jalgrattasõitudel siis ema-isaga. Tihti käisime maakodu lähedal metsas ja võtsimegi selle aja, et lihtsalt kõndida seal vahepeal näiteks sügise poole sattus see aeg, et siis korjasime seeni ka või Marju Marju, pigem vähem. Et aga vahepeal me lihtsalt läksimegi metsa, et olla metsasid kõndida. Ja meil oli tookord koer ka muidugi kaasas, et siis on nii tore näha seda, kuidas esiteks inimesed muutuvad metsas olles noh, selline mingisugune seletamatu rahu tuleb ja kui, kui lõbus on ka koeral olla metsas, et kõik erinevad lõhnad ja ta saab joosta vabalt ja pole mingeid segavaid faktoreid, et noh, kellelegi peale ei pea haukuma ja selline senine rahu lihtsalt selline lonkimise rahu. Ja, ja mul on tunne, et, et see on ikka üldse pere juures olnud oluline nii ema isa puhul kui ka vanaema vanavanaema ikka meenutused, kuidas ta kunagi marjul käis üle raudtee ja rääkis muidugi Piusa jõest, kuidas ta kunagi käis seal ujumas hästi tihti ja üldse sellised looduspildid on mulle kuidagi eredalt meelde jäänud. Värskes rõhus, oled Liisa modistile öelnud ka niiviisi, et need kogemused, mis arvatavasti jõuavad ka siis sinu luulesse ei pruugi üldse ollagi su enda omad. Ja et sa proovid ka tihtipeale kanda võõraid kingi ja kujutad ette, kuidas ja mis võiks olla kas luulesse jõuavadki siis ka need vanaema, vanavanaema, mõnikord ka koera pilgud. Ja ikka, et ma ise ju ei ole kõike kogenud ja ei saagi kõike kõigest teada, et aga siis ma proovin ette kujutada, et kuidas võis näiteks vanavanaema näha seda Piusa jõge toona, kui ta käis seal ujumas näiteks ja siis kohe kangastub mingisugune stseen silme ette ja ma püüan seda võimalikult täpselt kirjeldada. Ja eks võib juhtuda ka see, et ma oma peas võtan mingisuguse looma siis vaataja pilgu, et luuletuses ei pruugi muidugi välja tulla, aga lihtsalt selleks, et et näha maailma natuke teise nurga alt, et siis on need erinevad tegelased olulised. Mina arvan, et selline kirjutusviis on Betti Alveri debüüdipreemia laureaadile väga austav ja aitäh selle eest. Nii et see on tõesti tore ja südantliigutav ja väga lootustandev ja huvid. Algus. Ja ma loodan, et jätkad ja leiad veel igasuguseid erinevaid pilke teiste inimeste peadest läbi ja ka ennast. Loodan, loodan, et inspiratsioon ei kao kuskile ära ja et on kogu aeg piisavalt aitäh. Rääkisin Eliisa Almanniga.
