Ajaloo Ringvaate kuulajad, mina, Maarja Merivoo-Parro, et täna läheme koos Vietnamisse, kus elab Meigo märk, tere. Tere, Maarja ja head vikerraadio kuulajad. Räägi, kus sa täpsemalt seal asud ja mis seal praegu toimub? Mina olen Vietnamis sajakonna kilomeetri kaugusel pealinnast Hanoist ja 30 kilomeetri kaugusel Lõuna-Hiina merest. Elan Tai ping provintsis väga tillukeses Vietnami külas, kuigi Eesti mõistes oleks juba suur linn, kuna siin on üle 10000 inimese, aga Vietnami mõistes see on tõesti hästi tillukene küla, kus majad on kõik modi tihedasti koos ja kogu meie küla ümber igas ilmakaares on suured riisipõllud. Ja praegu ongi selline periood, kus lõppes aasta teine siis riisikogumise periood, riisilõikamise periood. Triisi riisi saadakse kaks korda aastas ja nüüd oli aasta teine viisilõikus, mis siis nädal aega järjest põldudel lõigati siis riisi. Kuidas teil seal praegu ilmad ja meeleolud on? Meil ilm on veel päris soe, 20 25 kraadi ringis. Et meie siin piirkonnas väga külmaks ei lähe. Talvel on kõige külmem on 16 kraadi, aga suvel on päris kuum, kõige kuumem on 40, isegi vahel üle 40 kraadi. Et 35 on, on tavaline, siin külas on hästi toredad inimesed, hästi lihtsad küla inimesed ja praegu on kõigil selline kergendus riisipõldudelt ära korjata. Kas see oli hea saak? Tea tundus, et oli hea, meil on endal ka üks riisipõld, aga me ise seal riisi ei kasvata, me laseme teistel külaelanikel kasvatada ja siis nad annavad meile annavad meile riisi vastu sellest, et me neile põldu jagame. Sa oled nüüd juba hea, mitu aastat seal Vietnamis olnud, räägi, kuidas sa sinna sattusid ja, ja millega tegeled ja kuhu tee edasi viib. Ma sattusin Vietnamisse esimest korda juba viis aastat tagasi ja enne seda ma olin väga pikal jalgsirännakul ja Vietnamisse ma jõudsin niimoodi, et ma olin Tallinnast jalutanud läbi 19 riigi jalgsi kaks ja pool aastat ja läbi 19 riigi- ja siis jõudsin Vietnamisse esimest korda ja siis ma jalutasin läbi Vietnami ja siis see jalgsirännak mul jätkus veel kolmes riigis. Ja kolm aastat tagasi, siis täitus mul selline suur number nagu 20000 kilomeetrit jalutamist 21. ringis, milleks kulus kokku neli aastat ja kolm kuud. Aga mul on unistus veel jätkata seda jalgsirännakut, aga praegu olen jah, siin elanud paigal väga rahulikku külaelu. Ja mul on abikaasa Vietnam lanna, kellega me kohtusime ka viis aastat tagasi ja meil on kahe ja poole aastane tütar Maria mai. Kuidas on sellise suure rännumehe jaoks niivõrd pikk paigalolek mõjunud? Väga hästi mõjunud eelnevalt ma rändasin üle nelja aasta täiesti peaaegu puhkamata, et selline paigalolek on kindlasti väga hästi mõjunud, kui varem rändasin jalgsi, iga õhtu pidi muretsema, kus ma ööbin, kus ma vetsan, kus ma süüa saan, mis edasi saab, kogu aeg oli selline, mingis mõttes suur teadmatus ja ebastabiilsus siis nüüd ma tõesti naudin seda, et on üks sama voodi ja tean, kus ma vett saan ja nii edasi. Aga ma saan aru, et, et see plaan Vietnamisse elu lõpuni jääda vist vist veel ei ole paika pandud. Ja kindlasti ei ole, ei olnud ka plaan praegu siia nii kauaks jääda, kuid see suur pandeemia, mis meil siin on globaalselt see mõjutab neid plaane, nagu vist meie enamus inimeste plaane. Meil on suur unistus jätkata seda ümber maailmarännakut koos ja siis abikaasa ja tütrega ja mina endiselt jalgsi, tõenäoliselt isegi joostes, et mitte enam jaotlusaid joostes ja abikaasa koos tütrega oleks jalgrattal siis minu lähedal päevas läbiksime umbes 20 25 kilomeetrit ja oleks kindlasti palju puhkepäevi, läheks kodust kodusse ja nii edasi, et enne enne kui meil tütar juba sündis, siis ja enne, kui me abielus olin, siis mu praegune abikaasa tuli ühe aasta jooksul minuga kohtuma ja koos rändama täpselt 10 korda, kaks korda bussiga, kaheksa korda lennukiga viite erinevasse riiki ja siis Me rändasime Vietnamis, Kambodžas, Malaisias, Singapuris, Indoneesias, et ta on ka selline väga suur suur rändur ja kindlasti ka ühendab palju ja tal oli juba enne minuga kohtumist ka suur unistus ümber maailma rännata. Et meil on selline ühine unistus samuti. Teie eelistatuim rännuviis ei ole sugugi lihtne, see vajab väga head füüsilist ettevalmistust. Kas te juba praegu ka spetsiaalseid tegeleda sellega, et oma keha ja vaimu sellisesse vormi viia, et nii kui pandeemia taandub, oleks teedile valla või te pigem elategi sellist rahulikku roogiat elu ja tegi, et kui see aeg tuleb, et küll siis on aega atra seada? Ja me igatpidi valmistama nii füüsiliselt, emotsionaalselt, finantsiliselt kui ta juba on. Sajad perekonnad erinevates riikides, kes meid ootavad ja samuti me iga peaaegu iga päev teeme trenni, käime jooksmas kogu perega, sõidame rattaga, et oleme valmis. Mis teie perekonnal täna pühapäeval plaanis on? Meil väga erilisi plaane ei ole, kuna me oleme tegelikult kõik mõlemad abikaasad, oleme kodused iga päev kodus ja kogu päeva mängime tütrega, õpetame teda ja meil on hästi suur prioriteet temaga võimalikult palju koos aega veeta. Ja iga päev on mingis mõttes, ma õpin tütre pealt, kuidas just tunda väga suurt rõõmu igapäevaelu pisiasjadest. Näiteks nagu ilusatest lehtedest kivikestest kasta Biskadest ja proovime mõlemad. Või kõik, proovime elada sellises tunnetuses, et iga südamevõnge, iga hingetõmme ja silmapilk on kordumatu ime ja kingitus ja mul on ka väga kindel veendumus, et kõik meie nii-öelda igapäeva mured, probleemid, väljakutset, katsumused ja stress, need tõesti võivad olla ka väga, väga suured abilised, mis tõesti suudavad meil aidata muutuda, siis tugevamaks, arvukamaks ja positiivsemaks. Kui kunagi õnnestub sul oma perekond ja oma väikene tütar ka Eestisse tütre isamaale tuua, siis mis on need asjad või nähtused või paigad, mida sa talle kindlasti esimese hooga kohe tutvustada tahaksid? Kindlasti minu vanematekodu ja ümbruskond, loodus ja kõik vaatamisväärsused ja kindlasti laulupidu, tahaks kogeda tantsupidu ja üldse reisida Eestimaal ringi, et Eesti on tilluke, kõik on nii-öelda jalutamise kaugusel. Imearmas aitäh sulle, Meiga märk ja kaunist kaunist pühapäeva Vietnamis. Ja aitäh Maarja ja kõike head vikerraadiokuulajatele.
