Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate teadusuudiste rubriiki puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on minuga stuudiosse geograaf Jaan Pärn. Tere, Jaan. Tervist. Täna räägime sellest, et viimase 20 aasta jooksul on juurde tekkinud suisa miljon ruutkilomeetrit põldu. Ja põllumajandusmaa laienemine kujutab endas tohutud väljakutsed kliima ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsele. Jaan, kuidas teadlased selle tulemuseni jõudsid, et põllumaad on nii palju juurde tulnud? Need aastad siis, millest jutt on täpselt viimased 20 aastat, ehk siis aastast 2000. Umbes on meil olnud kättesaadavad satelliidiandmed piisavas lahutuses. Siin see lahutus, millest me räägime, on algandmetes umbes 500 ruutmeetrit ehk globaalses mõttes väga väga täpne satelliidipilt. Ja kust on võimalik tuvastada maakasutus, sealhulgas siis üks, üks paremini välja tulev. Maapinna omadus on see, et kas seal on taimestik või ei ole ja kui siis aasta lõikes võrrelda erinevaid pilte, võib siis näha, et kas sinna mingil hetkel tekib taimestik ja siis öelda, et vaat sellise režiimi või, või sellise taimestiku ja palja taimestiku, mulla vaheldumise Me klassifitseerib põlluks. Ja niimoodi omakorda sellist operatsiooni on võimalik meil teha olnud 20 aastat, ehk siis täpselt samade andmetega. Ja, ja nüüd Ameerika teadlased siin on teinud kokkuvõtte, et millised muutused on põllupinnas maailmas toimunud. Nad vaatasid siis kogu maad just nimelt kogu maakera ja seal oli ka vaadatud endisi Nõukogude Liidu alasid. Kas selle kohta midagi ka oli välja toodud, et mis endistes Nõukogu Liidu alades toimunud on? Ja see on endine, nõukogude liit on üks põnevamaid alasid kaasa arvatud ju, et see on ka niivõrd suur piirkond nagu me mäletame häält minule veel koolis. Mina jõudsin kooli seal ära õppida selle, et Nõukogude Liit, see on üks kuuendik planeedi maismaast planeedist, igatahes suur ala ja siin on ka suured katastroofilised muutused ju toimunud. Noh küll, võib-olla kõige suurem ehk siis Nõukogude Liidu ja koos sellega kolhoosi ja sovhoosi põllumajanduse kokkukukkumine, aga selle järelmid, sellest taastumine, need mõjutasid loomulikult siis aastat 2000 ja ka sellele järgnevaid aastakümneid ja mida me Noh, tegelikult kui lähemalt alustada Eesti ja ülejäänud Baltimaad paistavad siin silma sellega, et see 2000 oli hästi madalpunkt põllumajanduses ja ja siis nende 20 aastaga on tekkinud palju põllumaad juurde. Siin tulebki äkki täpsustada, et palju sellest küll lihtsalt taastada, mis olid vahepeal see aastakümnega lihtsalt võsastunud või muudetud rohumaadeks. Aga kui vaadata piiri taha Venemaale meie meiega samale laiuskraadile isegi lõuna poole, siis seal just nimelt ka viimase 20 aasta jooksul on põllumaid massiliselt mahajäetud. Ma ise olen rääkinud vene geograafidega, et seal on see selline valdav põhjendused. Need mullad need olidki noh, nõukogude ajal võeti kasutusele mullad, mis võib-olla ei sobinud väga hästi põllumajanduseks, aga Eestis millegipärast nad sobivad ja Venemaal ei sobi. Eks muidugi, küsimus on, et mis võtetega siis seda seda harida, aga igatahes jah, mis siin paistavad kõige suurema põllumaade mahajätmisega silma just nimelt need Venemaa parasvöötme alad. Teadlased ütlesid selles artiklis, et maa muutub sisuliselt üheks globaalseks taluks. See põllumaa peab ju millegi arvelt tulema, mille arvelt? Ta tuleb siin, me alustasime põllumaade mahajätmisest, aga see on pigem erand sellisele valdavale tendentsile vastu töötav protsess, tegelikult eriti just Lõuna-Ameerikas, aga ka Aafrikas ja ja Kagu-Aasias palju suuremal määral. Just nimelt põllupind laieneb ja, ja seal loomulikult eeskätt metsade, aga ka troopiliste rohumaade ehk siis savannide arvelt see toimub. Kui lihtne või raske on üldse selliseid andmeid koguda, et mõtlen kogu maailma põllumaade kohta, kas sina niiviisi, et iga riik ise kaardistab seda, et kui palju tema riigis on põllumaad või käib see kuidagi hoopis teistmoodi? Eks iga riik loomulikult kaardistab oma põllumaad, aga selliste andmete kokkupanek on väga, väga raske, kuna see, mida loetakse põllumaaks see väga vaheldub riikide kaupa. Nii et eks seda tehakse ka, et püütakse neid neid kokku panna, aga aga ta ka sellega jah, lihtsalt tuleb nende ebatäpsustega arvestada ja sellepärast ongi võib-olla see satelliidipiltidelt analüüsimine igatepidi perspektiivika mett, et kõigepealt on, on ühe metoodikaga tehtud andmestik, noh, eriti hea muidugi ja, ja ka siin on seda ka kontrollitud, et kohapeal, et kas on tegemist põllumaaga või või mitte, neid erinevaid andmestik loomulikult tuleb kombineerida, aga pigem on seda satelliidipiltidelt suhteliselt lihtne analüüsida, et on vaja tänaseks need arvutusvõimsused on olemas, mis me suudame väga-väga palju mahukaid andmestikku lasta arutlusprogrammidest läbi. Aga see, mis meie Eestis põlluks peame, ei pruugi siis olla seda kusagil mujal maailmas. Ei, seda kindlasti mitte ja sellepärast ongi hea rakendada ühtset algoritmi maakera just nimelt siis satelliidipildil me näeme, et mingi aeg on, on see maapind taimestikku ta aga samal ajal sinna aasta jooksul tekib taimestik ja siis selle sellise režiimi määrame põlluks, noh, siin kohe tulebki meelde see, et sellisest analüüsist või sellisest definitsioonist jäävad väljaistandused ehk need noh, sisuliselt küll põllud kus kasvab midagi peal aasta läbi ja, ja siin ongi kaart suhteliselt lage. Näiteks Kagu-Aasia, ütleme Indoneesia ja Malaisia saartel kus on teada, et on väga palju tekkinud just nimelt palmi ja muid istandusi ja neid siin kaardi peal just sellepärast ei ole. Ehk siis sellise automaatse klassifitseerimise, eks seal on ka omad küsimused, millega arvestada. Siia saate lõppu võib-olla lühidalt sellest ka, et mis ohte see endas kannab, kui ühel hetkel me olemegi nii-öelda globaalne talu. Juba siin üleeile sai ühte ohtu mainitud, et see elukeskkond ilma metsale, et ta on palju ebameeldivam ja isegi eluohtlikum seoses siis eeskätt näiteks temperatuuri tõusuga. Ja teine muidugi nende needsamad vihmametsad ja sa vannid, mida hävitatakse põllusaamiseks, need on ju see elukeskkond, kus on meie planeedi elurikkust. Ehk siis see on otseselt, et maailma number üks põhjus praegu, miks meil. Me elame Ühte viiest suurest väljasuremislainest läbi. Meie tänaseks ja selleks nädalaks lõpetame aga puust ja punaseks juba järgmisel nädalal esmaspäeval tagasi, siis on juba järgmised teemad, võib olla veidikene optimistlikumad kui sel nädalal. Aga eks näis, aitäh, jaan sel nädalal stuudiosse tulemast ja aitäh teile, kuulajad, meie saadet. Kuulamast ilusat päeva jätku puusse, punaseks, puust ja punaseks.
