Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate teadusuudiste rubriiki puust ja punaseks, mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on stuudios minuga ka geograaf Jaan Pärn. Tere avantürist. Ja täna me räägime sellisest nähtusest nagu valgusreostus. Valguse reostuseks nimetatakse siis seda, kui tehisvalgus satub sinna, kuhu ta tegelikult sattuma ei peaks. Ja uus teadusuuring kaardistas siis alad, mida valgusreostuse just nimelt ookeanis kõige enam. Ookean on ju suur ja lai. Kas valgus jõuab tõesti jaan ka ranna äärest väga kaugele? No paistab küll, et et vesi juhib valgust paremini kui õhk. Ja teine oluline aspekt on siin jällegi, kui me räägime nendest mereelukatest, et nemad samas on pigem harjunud võib-olla vähema valgusega kui maismaaorganismid, aga, ja jällegi see ööpäevane rütm on neile sama oluline. Ehk see võib olla valgus. Puhtalt füüsiliselt. Nii oluline ei ole. Keemiliselt ta põhimõtteliselt võiks olla, kui ta oleks sellises jah, fotosünteetiliselt olulises spektris, aga seda ta vähemalt kunstlik valgus, inimtekkeline valgus nii palju ei ole, ehk siis see eeskätt on selline ökoloogiline probleem, mis ta teeb siis ta häirib vähemalt kahte sellist rütmi. Üks asi on siis sedasama ööpäevast rütmi, seda inimeste puhul ju samuti tihti toodud välja, et paljud unehäired ja sellest omakorda tulenevad psüühilised probleemid on, on seotud just nimelt valgusreostusega, mida, nagu kohe võib-olla näppu peale ei saagi. Aga see on see üks tegur seal taga, ehk siis Jah, suure osa ka mereorganismide jaoks on see siis üks selline stressiallikas, kui ööd harjumuspärases mõttes? Ei, ei tulegi või öö on selline. Poole vinnaga. Ehk siis mere elukatel põhimõtteliselt kogu aeg on päev. Jah, on suuri piirkondi, nüüd saimegi sellest artiklist või seda nad autorid kutsuvadki maailmamere valgusreostuse atlaseks. Et sealt me näeme tõesti suuri alasid, kus on just nimelt öösel valge ehk siis teatud kriitilisest valgustasemest rohkem ehk siis just nimelt. Mida võib öelda, et kus sellist korralikku ööd ei, ei saabugi selleks, et saada sellist öörežiimi, on vaja kolida kusagile mujale. Aga kas need loomad, kes meres elavad, kas nad ei harju näiteks ära sellega, et ööd ei tulegi enam? See on, muide, ühelt poolt on see väga hea küsimus, sest täpselt sama võib võib suurema osa kliimamuutuse kohta küsida ja loomulikult seda on täheldatud, et kõigi igasuguste inimtekkeliste suurte muutustega üks mehhanism on kohandumine. Ehk siis ökoloogilisest, teaduskeele, adaptatsiooni ja muidugi mingil määral igasuguseid kohandamist. Protsess toimub, aga siin tuleb arvestada kahe olulise asjaga kõigepealt, et et igasugune muud, kus kui me räägime vähemalt sellisest evolutsioonilisest ehk siis püsivast muutusest, et kõigepealt see tuleb noh, nad paljud nendest muutustest Tulevad põlvkondadega ehk see, seda niimoodi. Ehk see on muutusi, mida saab teha, nagu ma ütlesin, saab ära ära kolida, aga küllap seal on kindlasti ka omad piirid, et noh, kui inimesel kujuta, et jah, kui meil kusagil on näiteks kusagilt liiga valge, mis ei meeldi, siis me mingil määral saame kolida väga. Võib-olla ei olegi meil selliseid linnu, kus oleks kogu aeg kogu aeg pime, et et seal on need piiratud, et paljude asjade jaoks on vaja kohaneda evolutsiooniliselt ehk siis juba ja juba oma organismis ja isegi geenides teha mingeid valikuid ja teine mida tasub ka meeles pidada, on see, et et sellised struktuursed ehk siis evolutsiooniga kaasas käivad kohandumised, need tulevad mingi mingi hinnaga, et jah, seda kutsutakse ja lõivuks täpsemalt, et milleski peab siis kui ma millessegi millegi muutmisesse investeerin, siis siis midagi, ma pean sinna investeerinud. Tavaliselt kõike ja kõike head korraga ei saa, eks see on selline lisa tõesti teguravil lisa selline haavatavust lisal tegur. Kui suurt ookeaniala, siis valguse reostus? Puudutab need on eeskätt asustatud rannikualad aga et ka selfi ehk siis mandrilava nafta ja gaasipuurtornid, kus siis seda jääk gaasi põletatakse ja kust nende tulede valgus tungib ka ka ookeani. Et eeskätt need alad, mis võib-olla protsentuaalselt hetkel ei ole noh, suur ala ühelt poolt, aga teiselt poolt see on just see ala, kuhu on suurem osa mereelustikust koondunud, ehk siis madal meri ja rannik eriti jõed toovad siis ju toitaineid jõe suudmes. Et kahjuks kas kokkusattumus või süsteemselt ongi need needsamad elurikkad ookeani osad. Siine teadusuuringus küll vaadati ookeani, aga noh, valgusreostus ju puudutab meid siin maal ka. Kuidas Eestis lood valguse reostusega on sinu meelest? Noh, Eesti jah, nendelt praegu siin välja ei toodud nendel kaartidel, mis selle artikli juures avaldatud. Läänemeri loomulikult on hästi välja ehitatud ja sopiline, ehk siis seesama ranniku valguse reostus on arvatavasti väga kõrge ja Läänemere rannik on enamasti ka asustatud võrreldes paljude maailma mereosadega. Ehk see probleem arvatavasti on, on siin eriti terav ja arvestades just seda ka, et, et siin neid muid stressoreid on niivõrd palju keemilisi ja, ja see eutrofeerumine ummuksile jäämine, kuni noh, selleni välja, et suhteliselt palju on, on meresõitmist ja ja muud tegevust siin olnud. Üks mereajaloo suuremaid lahinguid on toimunud ka Läänemerele, ehk siis teise maailmasõja ajal balti mere laevastiku evakuatsioon sellele veel otsa arvestades on see päris tõsine või siis või ka hoopis niipidi suhtuda, et et siin on juba enne olukord nii hull, et see on nagu üks üks paljudest asjadest, millega, millega siin mereelustik arvestama peab. Nii et ei saa me tänaski saadet lõpetada, kuigi optimistliku noodiga. Jällegi, mis teha, see on elu. Aitäh sulle, jaan täna stuudiosse tulemast, aitäh teile kuulamast ja kohtume teiega juba homme samal ajal puust ja punaseks, puust ja punaseks.
